Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

The Gods Themselves

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Jumalad ise»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Sündmuste horisont, nr 41)

  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
11
10
1
0
0
Keskmine hinne
4.455
Arvustused (22)

Unustage Asum, unustage Impeerium, unustage robotid. Lõppkokkuvõttes tuleb nentida, et Asimovi kõige huvitavamad teosed on ta sarjadevälised romaanid nagu 'Igaviku lõpp' ja käesolev ning üksikud pikemad novellid (Profession, The Dead Past näituseks). Lugu ise on mateeria lekkest paralleeluniversumite vahel, mille olemasolu võimaldab maalastel saada odavalt energiat, ent samas suunab päikesesüsteemi ka hukatuse rajale. Tuumafüüsika alane terminoloogia on kohati isegi raskustega jälgitav. Tuleb tunnistada, et teadusringkondade ja nendevahelise käärimise kujutamine on vanameistril käpas, veenev ja põnev lugeda. Ligi kolmandik raamatust on pühendatud ühe paralleeluniversumi kodanikele ja kisub rohkem fantasy valda.
Teksti loeti inglise keeles

Olen eelkirjutajaga nõus, et Isaac Asimovi ulme parima osa moodustavad sarjade välised pongestused. "Jumalad ise" on selle parim näide. Siin pole seda robotilugude (teinekord pisut odavat) moraalitsemist. Siin pole Asumi lugude pinnapealset ajalooplagiaati. Ehe lugu. Võrdluseks, et nii nagu Arthur C. Clarke'i "Kohtumine Ramaga", oli ka "Jumalad ise" ühe ulme suurkuju comebackromaan. Mõlemad said müriaadi auhindu, aga olles ise Asimovi loomesse üsna leigelt suhtuv kodanik, tundub mulle siiski, et Hea Doktor sai oma auhinnad teenitult. Loetelu: "Hugo", "Nebula", "Locus", "Ditmar"; võimalik et miskit veel... Romaan koosneb kolmest osast. Esimene on sihuke teadlaste keskkonnas toimuv uue ja vana võitlus, pluss pöörane idee (peaaegu tasuta energia). Teise osa tegevus toimub kõrvalmaailmas, mis mulle meenutas oma olemuselt miskitpidi antiiki (kuigi ta seda polnud). Lihtsalt emotsionaalselt tekitas see minus samasuguseid tundeid nagu antiikmaailm. Kolmas osa sõlmib esimesed kaks kokku, aga lisaks kõigele on seal veel fantastiliselt realistlik (või vastupidi) kirjeldus elust Kuul. See tuletas mulle heas mõttes meelde Robert A. Heinleini suurepäraseid Kuu-lugusid tema "Tulevikuajaloo" sarjas. Kindlasti on seda romaani raskem lugeda kui tavaAsimovit, aga tasub proovida: mulje on võimas! PS: Tundub, et uue laine reformatsioon jättis oma jälje isegi Asimovisse. Raamat ise on üsna julgelt (Asimovi kohta) kirja pandud. Üks päev vaatasin ka bibliograafiat ning siis selgus, et kirjanikuhärra eksperimenteeris ka avaldamisprotsessiga. Romaani kolm osa ilmusid algselt kolme eraldi jutustusena kahes ajakirjas. Esimene osa: "Galaxy" 1972; märts/aprill. Teine osa: "Worlds of If" 1972; märts/aprill. Kolmas osa: "Galaxy" 1972; mai/juuni. Tähendab, et esimene ja teine osa, mille tegevus toimub samal ajal erinevates maailmades, ilmusid samaaegselt erinevates ajakirjades. See sai muidugi võimalik olla ka seetõttu, et "Galaxy" ja "Worlds of If" olid ühe kirjastuse ajakirjad ning neile oli üks toimetaja - Ejler Jakobsson.
Teksti loeti inglise keeles

Asimov on Asimov on Asimov on Asimov. Mis tähendab, et igaüks, kes ennast vähegi Hea Doktori fänniks peab, jooksku kiiresti seda raamatut hankima - pettuda ei tule - kvaliteet on proovitud, testitud ja kindel.
Teksti loeti inglise keeles

Võib-olla petab mind mälu, kuid ei suuda kuidagi vabaneda muljest, et nimetatud jutu põhjal jooksis kunagi raadios järjejutt. Nii või teisiti, lugu on hea. Sisu ümber jutustama ei viitsi hakata, seda enam, et eespool kaks head ülevaadet juba on. Märgin vaid, et mind pani "Jumalad ise" esimest korda tõsisemalt mõtisklema tasuta lõuna probleemide üle.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Raamatu nimi pärineb tegelikult Schilleri sulest: "Against Stupidity The Gods Themselves Content In Vain" ehk siis "Lolluse vastu on isegi jumalad võimetud". Iseenesest hea stoori aga roppu moodi venitatud. Pealegi ei olnud ta ka nii originaalne, sest tegemist on tüüpilise n.ö. teadlasejutuga, kus leiutatakse mingi riistapulk ning selle tõttu juhtub mingi jama, mida asutakse lappima. Antud juhul oli siis tegemist suurepärase elektronpumbaga, mis Maa asukatele poolvägisi pähe sai määritud ja mis kippus päikest üle kuumendama. Kohati (eriti raamatu keskmises osas, kus räägitakse paralleelunversumi elukatest) tundus, et Asimov on oma leiutamistuhinas veidike liialdama kippunud. Pealegi usun ma, et Plutoonium-186, sattudes meie oludesse (see isotoop sisaldaks liiga palju elektrone neutroni kohta ning seega meie universumis võimatu saavutada) oleks tungsteni asemele laekudes tekitanud meestel toas normaalse litaka ning seega oleks sobivam hoopiski sõjapidamiseks, kui energia tekitamiseks. Samuti oli ta proovinud need paralleelunviersumi elanikud teha, ja minu arust liiga pingutatult, mõistusevastaselt teistsugused. Muidu oli OK raamat, kuid, jah, oleks võinud poole lühem olla.
Teksti loeti inglise keeles

Too Schillerilt laenatud pealkiri ütleb tegelikult kõik juba ära, inimene ei mõtle eriti sellele, kas see, mis esmapilgul kasulik, mingeid kõrvalefekte ei oma. Antud juhul oleks see ikka hirmus valusalt lõppenud. Peamine raskus raamatu juures oli tookord veel üsnagi kesise keeleoskuse juures välja lugeda, mis moodi nood elukad sealt teisest dimensioonist välja nägid - paar lehte tuli ikka kolm korda üle lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Peale poolt tosinat suhteliselt mõistlikku arvustust pole raamatu sisu kohta õieti midagi öelda... Arvustustes sain targemaks -- lisaks silikoonile, karboonile ja soodiumile on meil eesti keeles nyyd juures veel 1 eksootiline algaine - tungsten :-[[[

Loo teaduslikust taustast, mis on sügavam, kui arvata võiks. Nimelt on Suure Paugu teooria algusest peale püütud ära arvata, miks on teatud väga põhilised konstandid meie maailmas just sellised ja mitte teistsugused ja mis üldse "põhjustas" Suure Paugu. (Miks on siin jutumärgid, on pikem jutt, mis siia ei mahu). Asimov pakub välja ühe võimaluse, mis antud kirjelduste tasemel on igati loogiline. Raamat koosneb jah kolmest osast, milles igaühes vaadeldakse oma nurga alt pealkirjaski toodud motot -- rumaluse ees on ka jumalad võimetud. Noh, teise osa lõpp annab lootust ja kolmas lõppebki hästi, kuid pessimistina kaldun ma arvama, et inimrumalus on veelgi visam ja läbitungimatum, kui selles raamatus...

Kas mind selle raamatu juures häiris miski? (St kas "4" või "5"...) Tegelikult ainult pisiasjad -- näiteks keskmise osa, nende para-elukate juures... no mida sa neist ikka kirjutad, kui sa võimatusest hoidud? Samas suutis autor huvi üleval hoida... Siis teatud 70-ndate hõng... Panen siia praegu siiski "4", kuid see on selline "5"-lähedane "4". Ehk muudan seda kunagi. Igatahes väga hea raamat.

Teksti loeti inglise keeles

Frederick Hallam on maailma kuulsaim teadlane, sest just tema oskas ära seletada kastitäie volframi muundumise plutoonium 186-ks, seostada selle intelligentse eluvormiga paralleeluniversumis ja ehitada kahe universumi vahele elektronpump, mis paistab meile igaveseks tagavat tasuta energia.

Noor peategelane, füüsik Lamont tahab teadusesangari elulugu kirja panna, kuid avastab, et Hallam ei ole sugugi nii eeskujulik kangelane. Mis kõige hullem, noores teadlases tekib arusaam, et elektronpump viib kokkuvõttes meie universumi tasakaalust välja ja hävitab selle. See võib juhtuda suvalisel ajahetkel. Samal ajal peab Hallam oma reputatsiooni kõige täjhtsamaks ja asub tegutsema Lamonti karjääri hävitamise nimel.

Keskmine osa romaanist näitab paralleeluniversumi imelikku elu-olu.Kolmas pakub lahenduse.

Nägin hiljuti telekast ENSV filmi "Supernoova" astronoomide argielust. Eks seegi raamat on sarnane teadlasteromaan - konfliktid ande ja andetuse vahel, juhuse roll, vastutus ja ausus jms. Hea, aga natuke igav.

Teksti loeti inglise keeles

Raamat on siin ja mitmetes muudes kohtades kõrgelt hinnatud, teda peetakse lausa Asimovi üheks parimaks teoseks, üheks parimaks Hard-SF-ks üldse ja muu selline blääblääblää sinna otsa. Aga mina sellest antud raamatu ülistamisest mitte aru ei saanud, no ei leidnud siit enda jaoks midagi erilist ega huvitavat. Ma võtan selle raamatu enda jaoks lühidalt sedasi kokku: esimene osa - igav; teine osa - väga igav; kolmas osa - käib kah ja summaks saan: IGAV.

Mis siin parata, mina panen raamatule hädise kolme ja mitte rohkem. Oleks raamat poole lühem olnud, oleks ta minult ehk täisväärtusliku kolme saanud...

Teksti loeti inglise keeles

Asimovi nõrgemaid tükke on nii palju kritiseeritud, et ajuti võib isegi meelest minna, et ta on suur kirjanik. Siin romaanis näitab ta ennast muidugi parimast küljest.

Kunagi küsis mult Wõrokas, et miks ma pidasin romaani "Nemesis" just teadusulme etaloniks. Jäin tookord vastusega kimpu - tõepoolest, miks? Kuidagi suutsin lõpuks vähemalt enda jaoks midagi sõnastada ning see kehtib täiel määral ka käesoleva teose kohta. Kuigi "Nemesise" ja "Jumalate endi" leiutised on kõike muud kui tõsiteaduslikud (vastavalt siis Hüpe ja energia pumpamine ühest universumist teise), kujutatakse väga hästi seda, kuidas teaduslik-tehniline progress toimib: sammhaaval, vahel eksides, ebaõnnestumiste või poolikute lahenduste kaudu, lühikeses plaanis mõjutatuna igasugustest teadusevälistest teguritest.

Neli, mitte viis punkti saab jutt kahe asja eest. Esiteks, paralleelmaailmast sokutati volframit siia ülisuure, kirurgilise täpsusega (nii näiteks asendati Hallami töölaual mingi tolmuse pudelikese sisu) ja see muudab mõttetuks jutud planeetide positsioneerimisest nende magnetväljade järgi vms. Lisaks eeldab niisugune igaviklaste tegutsemisele lähedane täpsus ka mõjutatavate pikaajalist jälgimist ning suurepärast orienteerumist nende psüühikas, mis muudab küsitavaks kogu soigumise kommunikatsiooniraskuste üle. Teiseks jättis mind külmaks ettearvatava lõpuga armastuslugu. Noh, et kui terve romaani mees ja naine üksteisele järjest sümpaatsemaks muutuvad, aga samal ajal muudkui korrutatakse, et seks ei tule kõne alla, kuhu siis asi lõpuks ikka välja jõuda võib...

Teksti loeti eesti keeles

Rahulikus tempos kulgeva sündmustikuga mõtlemapanev romaan. Alg- ja lõpposa olid huvitavamad, parauniversumi energiaolendite tegemised mitte niivõrd. Hinde osas otsustasin lõpuks maksimumi kasuks, sest idee on ikkagi väga huvitav ja tervikmulje hea. On näha, et raamat on suunatud mõtlemisvõimelisele lugejale.

Väidetavalt on "Jumalad ise" romaaniks, kus Asimov otsustas esimest korda kirjutada seksist ja tulnukatest. Esimest esineb siin raamatus tegelikult suhteliselt näpuotsaga ja kirjeldatud tulnukad pole ka päris sellised tulnukad, nagu neid üldiselt ulmeteostes kirjeldatakse-ei pärine nad kuskil teisest tähesüsteemist, vaid paralleeluniversumist, ning lisaks pole nad päris materiaalsed. Paralleelid Heinleini Kuu-teemaliste tekstidega tekkisid ka minul ja romaani kergelt erootiline alltoon tugevdab paralleele selle autori loominguga... Ainult et Asimovi romaanis pole sõjateemat, märulit ega sotsiaal-poliitilist sõnumit.

Kui rahulikus tempos kulgev ja inimkonna saatuse teemadel arutlev SF meeldib, siis tasub lugeda, seiklusulme austajad aga võiksid sellest raamatust pigem eemale hoida.

Teksti loeti eesti keeles

Saan täiesti aru miks Ats selle teose avaldas. Esiteks tohutult palju teaduslikku juttu millest ma mitte midagi aru ei saanud. Teiseks veider tulnukate porr ja kolmandaks Kuu ordu, või noh midagi sarnast. Ehk siis maa teadusest ja kultuurist kaugemale arenenud ühiskond, kus armastatakse suurem osa ajast käia ringi alasti. Kes on Atsi enda kirjutatud romaane lugenud suudab ilmselt üsna mitmeid paraleele leida.

Üldiselt jagunebki teos kolmeks ülalkirjeldatud tükiks. Esimeses avastavad teadlased energiaviisi ja vaidlevad - kaklevad selle esmaavastamise au ning nüansside üle. Teises näidatakse meile vaadet kolmesoolise tulnukpere raskele elule kauges tulnukmaailmas (koos laheda lõpupöördega) ja kolmandas avatakse palju fakte elust kuu pinnal.

Hoolimata teksti kohatisest ebaühtlusest ja venivusest (minuarust kulutati ekskursioonidele kuul ebanormaalselt palju sõnu) mulle meeldis. Energia ammutamise viis tundus väga originaalne ja kuigi ma ei saanud kõigest täpselt aru avaldas mulle muljet põhjalik läbimõeldus. Lisaks oli veel lahe seegi, kuidas selle teose kõik üliolulised teadusavastused sündisid tegelikult mitte murest inimkonna pärast vaid puhtast inimlikust kadedusest, väiklusest ja vihast ligimese vastu. Lisas kõigile tegelastele väga palju inimlikkust ja muutis nad läbi oma nõrkuste väga elavateks ja vaimusilmas kergesti ettekujutavateks.
Teksti loeti eesti keeles

Antud romaani puhul meeldisid esimene ja viimane osa. Idee elektronpumbast, Kuu elustik ja mõnusalt väiklased teadlastest tegelased. Pean silmas just teadusliku protsessi kulgu ja intriige. Mis paneb kohe mõtteid mõlgutama enda "ihupesust" :D. Keskmine osa läks vaevaliselt, kuna oli raske suhestuda nonde olenditega. Lõpu puänt samas sellel oli siiski parem kui kogu romaani oma. Lugu voolas rahulikus tempos suhteliselt aimatavasse roopasse, aga teekond ise ja ideed olid mõnusad. Aitäh, Asimov!
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

The Gods Themselves on teaduse-ulmelugu, mis on jagatud kolme üsna erinevasse ossa. Kõigi kolme osa keskseks teemaks on tsivilisatsioonide energiavajadus ning selle tagajärjed. Näiteks, kui ühe teadlase lauale satub element, mis saab pärit olla vaid teisest universumist, tõotab see kogu maailmale lõputult puhast energiat.
 
Paarkümmend aastat hiljem ongi paralleeluniversumiga mateeriat vahetavad "elektronpumbad" kõik energiaprobleemid lahendanud. Kui aga teadlane Peter Lamont hakkab asja lähemalt uurima, siis tundub talle, et selline tegevus võib muuta meie universumi füüsikaseadusi arvatavast kiiremini ning panna Päikese plahvatama juba loetud aastakümnete pärast...
 
Teine lugu toimub paralleeluniversumis, kus füüsikaseadused on teistsugused ning tähed seetõttu väikesed ja juba suremas. Planeedil, millel elavad kahte sorti olendid ("pehmed", kolmest indiviidist koosnevad energiapõhised ja "kõvad", üksikud mateeriapõhised) on viimases hädas leitud viis energia saamiseks (nende jaoks) paralleeluniversumist...
 
Kolmas lugu toimub esimesest veidi hiljem Kuu peal. Maa elanikkond on elektronpumpade tõttu laisaks muutunud ning teadlaste avangard koguneb pigem Kuule. Nende seas on ka teadlane Benjamin Denison, kes on teadlik Lamonti teooriast elektronpumpade ohu kohta ning loodab leida nii selle tõestust kui ka mingit võimalust ohu kõrvaldamiseks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli täiesti mõnusa looga. Kuigi läbiva teema alltekst oli üsna sünge ning ka hetkel täiesti relevantne (tsivilisatsioonil on vaja püsivat energiaallikat ja põrgusse kõik võimalikud tagajärjed), on Asimovi lugudes ikka mingi loomuomane sisemine helgus ja optimism, kõigutamatu usk mõistuse võidutsemisse.
 
Kõige rohkem meenutas "klassikalist Asimovi" esimene lugu - teadlased laborites ja konverentsidel, seletamas, vaidlemas, intriigitsemas. Teine lugu oli sellega võrreldes hoopis teistsugune, teise universumi energiaolendite kolmiksuhetes oli näha mõjutusi ulmekirjanduse "uuest lainest". Kolmas, vabameelse Kuu-ühiskonna lugu oli jälle nagu laenanud mõtteid Robert A. Heinleini teosest "Kuu on karm armuke".
 
Keskmine, paralleeluniversumi lugu oligi vahest kõige nõrgemalt muuga seotud. Energiateema ja sellega seotud ükskõiksus tagajärgede vastu jooksis küll selgelt läbi (paralleeluniversumi plahvatamise võimalust nähakse paremana sellest, kui energiapumpamine lõpetada), aga kogu see kolmiksuhete osa sai ebaproportsionaalselt palju tähelepanu sisulise kõrvalteema kohta.
 
Kui laiemalt võtta, siis Asimovi-huvilistele on see teos põneval kohal tema peamise (1950ndad) ja hilise (1980ndad) loomeperioodi vahel. Kuigi ma ise pean esimest perioodi selgelt määravaks ja teist pigem nõrgaks, on siin "klassikalist Asimovi" täiesti äratuntavalt ning kõik uued mõjutused on vähemalt huvitavad. Ning põhiteema energiast on oma realismis ehk ajatum kui miski muu.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Asimovi teos, mis ei rääkinudki robotitest.
Tulnukate olemusega oli keeruline samastuda ja järjele saada, teadlaste intriige tuli kah mõttega lugeda, nii et kerge lugemine see ei olnud.
Aga hea. Mõistliku pikkusega, ei jäänud venima, keris läbi kõigi kolme loo pinget kuni lõpus ei tahtnud raamatut käest panna.
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Osvald Soobel
12.04.1975
Kasutaja rollid
Viimased 10 arvustused:

Asimovi teos, mis ei rääkinudki robotitest.
Tulnukate olemusega oli keeruline samastuda ja järjele saada, teadlaste intriige tuli kah mõttega lugeda, nii et kerge lugemine see ei olnud.
Aga hea. Mõistliku pikkusega, ei jäänud venima, keris läbi kõigi kolme loo pinget kuni lõpus ei tahtnud raamatut käest panna.
Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Et siis üksjagu elevust tekitanud lugu Eestist pärast maailmalõppu. Selle sajandi lõpust? Või sadakond aastat tulevikus?
Olen palju lugenud etteheiteid, et loo sisu on mitteusutav või vale või võimatu või et üldse on see vanaldase konservatiivse kirjaniku väljaelamine progressiivse rohemaailma mõtteviiside pihta või rohepöörde naeruvääristamine. Et keegi külaoss tema loos viskas lillanalja ja nüüd peaks kirjaniku homofoobi pähe ära tühistama? Ei peaks, kuna lolle nalju viskavaid osse elab külades niikuinii, nii lihtsalt on. Kuna paljud üritavad ridade vahelt sigu kägudeks veerides autorile komplekse külge pookida, mõtlesin, et ma siis kah mõtlen nende ridade üle järele.
Ja jõudsin sinnamaani, et kõik näib täiesti õige ja põhjendatud olevat. Naeruvääristatakse rohepööret? Ei naeruvääristata, pigem vastupidi, sellega näib olevat enne maailmalõppu üsna kaugele jõutud. Muud varianti ilmselt polnud, tuli rumala rohepesu asemel tõsiselt hakata kliimaeesmärkidega tegelema.

Näiteks on jäänud moodi diiselmootorid, mida praegu üritatakse ära keelustada. 80-ndate Passati diiselmootor lihtsalt on ökoloogilisem kui tänapäeva supertehnoloogiline 500-kuubikuline seitsme turboga 10 000rpm 300hp bensiinimootor. See võib võtta liitrikese või paar vähem kui vana Passat, aga Passati diislit ei pea miljoni kilomeetri läbimiseks seitse korda sulatusahjus algmaterjalideks töötlema ja uuesti mootoriks valama-treima-freesima. Rääkimata diisli suuremast kasutegurist.

Samuti ka plastprügiga – selles raamatus see „Taara avitab” ei ole lihtsalt 60-ndate üliõpilaste släng, taadid sellest talust ongi näinud aega, mil Taara päriselt avitas, nagu 60-ndatel. Küllap jõuti korralik pakenditagastussüsteem enne ilmalõppu sisse seada. Paneme näiteks kõigile pakenditele selle naeruväärse 10 sendi asemel tagastusrahaks hoopis euro – küll siis Taara avitab ja pakendeid maha ei visata ja kui mõni jõmm ka viskab, see kauaks loodust reostama ei jää.

Vahepeal on leiutatud ka akud, mis kestavad põlvkondi ja on akuautod kasutuskõlbulikeks muutnud, palju on edasi mindud nende kasuteguriga – selline asi, et pankranniku teest laskudes elektrijalgratta akut laetakse nii palju, et see teiselt poolt üles sõites tuntavalt jalavaeva vähendab, ei ole ju praegu reaalne. Ja kuna tehnika kestab põlvkondi, on ära lõpetatud ka see tarbimisjama, et tehnika kestab mõned aastad garantiiaja lõpuni ja ei ole remonditav.

Ja et vanad pässid korraldavad taluelu ja naiste koht on köögis? Millegi pärast kipub lihtsalt nii minema. Mulle tulid vägisi meelde vanatehnikafännidest tuttavad, kes sõjaeelsele mersule Pobeda kolbe sisse hoonivad ja nukkvõllidele peale keevitavad, nende muhe jutt ja süütud naljad. Aga millegi pärast ei tea ega tunne ma ühtki naisterahvast sellest seltskonnast. Tüdrukud lihtsalt ei taha vana auto keret keevitada või roostes rattaraami puhastada. Isegi mudelrongid ei huvita neid. Ja hundiseaduste aegu on paratamatult ellujäämiseelis neil, kel huvi tehnika vastu ja oskus seda parandada. Oli ju kirjas, et kui traktor on katki, jäävad üle vikatid ja sirbid. Korra isegi mõtlesin, et sellised pässid on ju selleks ajaks välja surnud, aga siis tuli meelde, et on olemas autoteenindused ja muud töökojad, driftikunnid ikka tuunivad ja uurivad oma masinaid ja ehk ka vanatehnikahuvi ei kao kuhugi. Ehk et teadmised ja oskused masinaid parandada siiski ei kao niisama.

Oli selle rohepöördega kuidas oli, võib-olla see õnnestus, võib-olla mitte. Kas kliimasoojenemine on inimtekkeline või ei, selle üle teadlased vaidlevad, nagu ka selle üle, kas sellest aktiivsest roheentusiasmist tegelikult on abi või mitte. Eks iga arukas inimene mõista niisamagi, et prügi põõsassepoetamine või liigse tossu tekitamine ei ole ilus, samuti tahaks selliseid külmkappe, autosid ja pesumasinaid, mida ei ole vaja iga paari aasta tagant uusi osta.

Igatahes kataklüsmist see ei päästnud. Loodusega ei paistnud midagi hullu juhtunud olevat, eks maakeral ole ennegi soojemaid ja külmemaid aegu olnud. Ainult inimtsivilisatsioon oli maoli käinud, küllap see jätkuva ülerahvastumise ja näljaste kliimapagulaste tulva tagajärg oli. Aga sellest ei räägi see raamat. Räägib rahulikult eluolust, mis tundus üsna usutav, ei olnud nii, nagu Hollywoodi tuumasõjajärgsetes märulites, kus padruneid kulub kahe tunni filmiga rohkem kui maailmalõpust alles on jäänud, rääkimata hukkuvatele inimestele asenduse sündimisest. Edu tagab rahulik, mõtlik ja ettevaatlik toimetamine, suhtlemine teiste kampadega, äriajamine. Lollus ja hoolimatus maksab peagi fataalselt kätte. Ja oluline asi on ka õnn. Peategelasel oli õnne mitu korda, ta ei lõpetanud paljaksröövitud laibana kuskil maanteekraavis. Igaühel ses loos sellist õnne ei olnud.
Oli ka hollivoodilikumaid äkilisema päästikusõrmega tölle, kes lootsid elatuda teistelt niisama võttes. Nemad ei kestnud kaua, hakkasid närvidele käima neile, kes rahulikult elada tahtsid.
Aga kuna nad eksisteerisid, tähendas, et lihtsalt leidus selliseid tölle, kes röövimisest elatumise peale tulid ja piisavalt oli ka neid, keda paljaksröövituna maanteekraavi jätta.
Päris täismõõdus viie jaoks oli lugu pisut igav, samas käest panna seda ei saanud. Viis miinusega siis?

Teksti loeti eesti keeles

Klannisõda vanas Jaapanis. Samurai Nakamori Arata väike sõjasalk liigub maastikul, otsib jälgi ja püüab vaenlase armee asukohta kindlaks teha, et sellest omadele ette kanda. Jõuavad mägede vahel tühja, lagunevasse linna. Linnas elab vana munk, kes räägib, et koht on neetud ja soovitab sõdalastel tungivalt lahkuda. Kuna aga vaenlane ei olnud enam kaugel ja linna läbis looduslik tõke – jõgi – ning selle ainus sild oli hea koht kaitsepositsiooni võtmeiseks, otsuastasid sõdalased munga soovitust ignoreerida ja end jõge ületavale sillale kaitsesse seada. Ja hakkas juhtuma asju, mis ei piirdunud vaid taplusega silla pärast...
Keeruline oli nimesid meeles pidada, samuti ka jaapanikeelsetes oskussõnades orienteeruda, aga jutt toimis hästi ka ilma nende tähendusi teadmata. Esmapilgug tundusid rüüde ja detailide kirjeldused igavavõitu, aga need olid piisavalt lühikesed, et mitte tüütuks muutuda ja maalisid ikka pildid silme ette. Võib-olla oli takistuseks autori kohmakavõitu lauseehitus, laused ei olnud piisavalt voolavad ja sujuvad.

Teksti loeti eesti keeles

Ühest küljest on tekst kohmakas, teisest küljest on see hoopis Saaremaa külamehe kiri, mille keskid pärast ilmalõppu leidsid ja sellised mehed ei peagi väga sõnaseadjad olema.
Algaja kirjatsura esikteose kohta täiesti korralik sooritus, oli algus, oli lõpp, kordagi ei kahetsenud, et ette võtsin ja pärast ei jäänud sellist "noh ja siis?" tunnet, mis tihti algajate jutte saadab.
Häiris see, et külamees ise ja ümberkaudsed võtsid liiga kergelt NENDE ilmumist, selline nähtus vallandaks reaalis ikka päris ogara paanika. Jutt toiminuks siis paremini, kui peategelane va viinuskiga parem sinasõber oleks olnud ja NENDEGA kokku puutunud pärast kõva pummelungi nii, et deliiriumi, pohmaune ja reaalse maailmalõpu piirjooned olnuks hägused.
Teksti loeti eesti keeles

UURIMISRAPORT

Koodnimetus: Avalon

Projekti ülesanne: kuulata üle subjekt „Ükssarvik,“ mis toodi operatsioonilt „Vasarapea“ 02.04.2015

Projekti seis: PEATATUD (02.04.2015)

Märkmed lisas: dr Moira Vahlen

Subjekti ülekuulamine algas pärast tema teadvuseletulekut, kuid subjekt suutis uurimiskambrist põgeneda, kasutades mittekonventsionaalseid meetodeid. Käitusime vastavalt standardsetele turvaprotseduuridele ja turvameeskond oli valmis subjekti alistama, kuid dr Charles Shen oli valmis subjektiga kontakteeruma. Meetod, mille abil Shen ja subjekt suhtlesid, on hetkel tundmatu, kuid ta teatas, et subjekt pole vaenulik ja on väga koostööaldis. Tuginedes sellele avaldusele ja muudele tõenditele, on projekt Avalon peatatud ning projekt Tähetolm võtab üle subjekti ja ta võimete uurimise.”

Inimkonna parimad sõdurid, teadlased ja insenerid on koondatud üleilmsesse salaorganisatsiooni, et anda väärilisi vastulööke rünnakutele väljastpoolt meie maailma. Rünnakud muudkui sagenevad, äng ja lootusetus kasvab. Paarisajakilosed soomustatud musklimäed, neist umbes poole kergemad kiskjaputukad, mehhad ja mürki sülgavad või ohtlikku telepaatilist mambodžambot tegevad lupardid on oma lendavate taldrikute, blasterite ja laseritega lihtsalt sedavõrd palju inimestest üle.

 

Kes on XCOM-i mänge mänginud, need teavad, millest jutt on. Mina ei ole mänginud, aga loo autor on selle olemuse piisavalt hästi lahti kirjutanud.

 

Olukord muutub... Kas just paremaks, küll aga ebaselgemaks, kui ühel lahinguoperatsioonil vangistatakse senitundmatut liiki tulnukas, kes, erinevalt seni kohatud maavälistest olenditest, ei kipu kohe kõike tapma, mis liigutab ja kelle seotus ülejäänud sissetungijatega on... Kahtlane.

 

Minu jaoks tegi loo nauditavaks see, üsna parasjagu oli doseeritud muu hulka ka põhitegelaste isiklikku elu, muresid ja mõtteid. Mis pani neile kaasa elama ja tõmbas kogu koleduse kuidagi väga lähedale. No et ei tekkinud sellise tavalise märulifilmi tunnet, et keskid kauged mehised kangelased võitlevad kangelaslikult koletiste vastu ja surevad kangelaslikult. Et need sõdurid oleks just nagu meie kõrvalt pärit ja täitsa lõpp – need krüsaloidid ja mutoonid käivadki päriselt „külas” ja rebivad ja tulistavad auravateks rupskiteks kõike mida näevad, sülelastest raukadeni välja.

 

Teine asi, mis mulle meeldis, oli see, et autor oskas aegamisi, kriipivalt pinget kruvida. Tõusid rünnakute ulatus ja julmus, hirm ja lootusetus, sellest tulenevalt pinged ka inimeste vahel. Läbisaamine kinnipüütud sõbraliku tulnukaga oli samuti pehmelt öeldes õhukesel jääl kõndimine, mis aja möödudes üha keerukamaks muutus. Hetkegi ei osanud ette aimata, millega see kõik lõppeb, ainsaks vihjeks oli vaid see, et peatükke oli veel ees. Vahepeal olukord nagu leevenes, kuid ainult selleks, et uus ja hullem õudus pihta hakkaks. Ja kõik need pinged jooksutatakse lõpuks kokku ja need leiavad lahenduse, korraliku mürtsuga.

 

Silma paistis ka see, kui põhjalikult autor kõik läbi oli mõelnud. Sõbralik tulnukas oli ükssarvik Videvikusära Ponyvillest, kellega mina üsna põhjalikult tuttav olen (ilmselt teavad teda mõningal määral ka need siinsed lugejad, kel väiksed lapsed peres). Autor hinnaalandusi ei olnud teinud, poni oligi täpselt selline, nagu multikas, kõige oma veidruste ja anomaalsete võimetega. Ja inimesed reageerisid tema ilmumisele loogiliselt, nagu ka poni ise võõrasse õudsesse keskkonda sattudes. Kui juba XCOM-i tegevus oli mulle arusaadav ja huvitav, kuigi ma seda kunagi mänginud ei olnud, küllap siis pole ka poni-tulnukas kuigi eemaletõukav neile, kel ponifänluse ja multifilmiga kokkupuude puudub.

 

Kokkuvõtvalt: väga tugev kirjatükk. Eriti, kui arvestada seda, et see on avaldatud fimfiction.netis peatükkhaaval ilma, et algust ja ülejäänut takkajärgi toimetatud oleks, nagu seda tehakse päris raamatuid avaldades. Kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et autoriks oleks amatöör, nagu selliste fanfictionite puhul tavapärane on. Tundus, nagu oleks selle neljatähelise nime taga keegi kutseline kirjanik, teos igatahes sobiks pigem klassikariiulisse kui amatöörist fännide võrguleheküljele.

Teksti loeti inglise keeles

Mis hinnet tõstis?1.Alguse ja lõpuga lugu oli olemas. Tõstatati küsimus, et misasi see läbimurre oli. Siin oli põnevustki mulle, kui mõõduka sõjaajaloohuviga inimesele. Ja saime vastuse ka kätte.2.Stiil oli ühtlane. Alguses häiris see naljatlemine nii julmade-tõsiste asjade ümber, aga siis mõistsin, et muudmoodi see ei saanudki olla: tüüp lihtsalt pidi pisut soe olema, selliseid asju näinuna oleks normaalse tüübi käes see viimane kuul selle 10 sõjajärgse aasta jooksul kindlasti sihipärast rakendust leidnud.Mis hinnet alla tõmbas?1.Vau-efekti täielik puudumine. Nagaanidega politrukid või muud koledikud veel koledamate lemmikloomadega sõdureid selja tagant ergutamas ei ole absoluutselt mitte midagi uut. Nagu ka ilmatumavägeva kangelasfilmi väntamine asjadest, mis asja enese tegijaile tühised paistsid. Nähtavad ja nähtamatud koledikud ka ei liigutanud minus midagi, neid kõik multi- ja muidufilmid oksendamiseni täis.2.Nagu keegi kuskil kunagi mind võttis arvustada: Siit nurgast ja sealt nurgast ja... laiali, mitte keskpõrandale kokku. Hakati üht teemat heietama, jõuti mingisse tupikusse ja hüpati järgmisse teemasse, heietati... ja jälle järgmisse teemasse edasi. Aga Asi ise kippus vahepeale ära kaduma. Sarnane asi on Vikerraadios esitatav D.Vseviovi "Müstiline Venemaa:" Alguses öeldakse, et täna räägime Asjast. Hakatakse rääkima ja takerdutakse Asjaga seotud isikute suhetesse ja eraellu ja partei-ellu ja saateaeg jõuab lõppu - Asja eneseni ei jõutagi. Ainus erinevus, et Kirovite, Rasputinite ja teiste ajalookuulsuste vähemtuntud kiiksudest on põnev teada saada, aga arvustatavas loos on sellised alluvussuhted, kompaniide suurused ja nähtamatud hullud mõttetu ballast, kui nad Asja enese juures rakendust ei leia. Siin saateaeg midagi ei piiranud, aga oli ikka tükk tegu ballastidest läbi närida.3. Kokkuvõtvalt: läbinärimine, pettumine, õlakehitus. Miks?
Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis lõpule jõutud. Ei tea, kas eelnevate arvustuste lugemine enne raamatu kättevõtmist oli paha või mitte, igatahes nende arvustuste valguses üllatusin positiivselt. Ei olnud neid esimese osa tüütuid voolikurullistiilis nalju, samuti ka teisele osale omast ohtrat situatsiooni- ja vääritimõistmiskoomikat. Seda küll oli, aga mitte nii tapvalt palju, et see äktšionit lämmatama oleks kippunud.Väldonaljade koha pealt tuleb mulle meelde, et mul omal on üks kolleeg, kes on üksjagu Frenchi moodi – kaval ja libe, samas kamraade kaitseb ja hoiab. Ja samal ajal on ta ka üks kohalikke juhtivaid lõuapoolikuid. Kui keegi näiteks õllelauas kogemata kiitleb, et temal on depoo pikim riist, siis paar nädalat kuuleb töö juures neid riistanalju, täpselt samamoodi, nagu kõnealuses teoses see väldotamine kestis. Ehk siis tegu oli mu meelest lihtsalt seltskondliku omavahelise ilkumise ja lõõpimisega, mis ei taotlenudki olla naljakas, lisas lihtsalt Frenchi olemusele natuke värvi. Ja kui juba French on selline, siis temast kirjutades polegi vist võimalik sellistest labasuse piiril ilkumistest hoiduda. Ta lihtsalt muutuks kellekski teiseks.Lõppu ma ka väheke kartsin, samas olen sarnaseid “ilma lõputa” raamatuid varemgi lugenud. Õieti üks soome-rootsi kirjanik tegi mulle ja paljudele teistele selgeks, et igaüks võiks teatud hetkest ise edasi jutustada, kas Ilusa Sabaga Orav jäi ikka ellu ja kas Nuuskmõmmik tuli koos kevadpäikesega tagasi. Samuti võib igaüks edasi fantaseerida, kas Nell kasvatas pärast mõõduka näopeksu abil Frenchist tema labased väldo- ja muud naljad välja või mitte ja mitu libahundikutsikat tulemas on. Algus, sisu ja lõpp olid raamatul siiski täiesti olemas, parimal juhul võinuks lõpp võimsam, põhjalikum ja põnevam olla. Praegu jäi see vahepealse ületrumpamiste, pügamiste ja petmiste möllu varju, põnevus ja pinge langesid lõpus kuidagi ära.Muidu see seltskond on lahe küll ja maailmgi üsna huvitav, kui aga kirjanikul hea idee tuleb, lasku aga käia. Mina küll loeksin nende seiklusi edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Välk oli Krõbivana tabanud!Rõske novembrikuu. Seltskond Muumimaa elanikke juhtub peaaegu ühel ajal Muumiperele külla minema - kes loodab Mamma sooja kallistust saada, kes niisama teelauas lobiseda ja lohutust saada, kes päikeselises aias Papaga merest ja purjetamisest rääkida, kes pisiõde kohata, kes niisama külla tulla.Ent Muumiorg ei olegi alati suvine, soe ja külalislahke - kohalesaabunud rahvas leiab eest tühja ja kõleda Muumimaja. Pererahvas on kuhugi kaugele rändama läinud. Teadupärast Muumiorus uksi ei lukustata ja seegi kord ei pöördunud ükski külaline tagasi. Nad hoopis üritasid seal mõnda aega oodata ja muumide moodi elada, mis siis, et nad olid oma olemuselt peaaegu et muumide vastandid. Ja mida kõike seal ära ei juhtunud, kes jutustas nummuliidi elama, kes sai kraavist kala kätte, kes õppis söögitegemise kõrval vilistama. Lõpuks said ikka kõik selle kätte, mida olid otsima tulnud.Isegi Nuuskmõmmik leidis oma viis takti.Võimas kirjatükk, väärib kindlasti seda mõnda tundi, mis lugemisele kulub.
Teksti loeti eesti keeles

Sai ka siis raamat läbi loetud. Ei saa nüüd väita, et “French ja Koulu Tarbatus” oleks halvem kui eelnev “French ja Koulu.” Võrdlus “Politseiakadeemiaga” on suhteliselt tabav, ent mina olen sedasorti inimene, kellele mainitud filmi kolmas ja neljas osa meeldivad rohkem kui esimene ja teine. Siinkohal pean aga kirjanikku hoiatama, et kui ta jätkab Tarbatu lugude kirjutamist samas vaimus nagu “Politseiakadeemia” jätkub, siis ärgu parem kirjutagu – “Politseiakadeemia” viies, kuues ja seitsmes osa mulle enam ei meeldinud.Muidu sai ikka palju itsitatud ja minu meelest oli ta teostuse poolest paremgi kui eelmine – ükski nali ei muutunud labaseks ja tüütavaks nagu eelmise raamatu lõpuosas see kaablirulli ja ihuliikme venitamise teema oli, samuti polnud enam lauseid, mille mõtte tabamiseks tuli neid rohkem kui üks kord lugeda ja üldse oli kogu raamat ühtlasem.Päris tippteoste hulka ei küüni, aga tasus muretseda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, peaks kuuluma reaulmehullu kohustuslikku kirjanduse hulka.Algul lugesin originaali väljaandmisaastat "1986" ja tundsin, et midagi on valesti. Oli justkui tulevik, aga kosmosetehnika piirdus vaid tehiskaaslastega. Hiljem lugesin ka järelsõna ja siis sain aru, milles point oli.Muidu mõjus aktsioon päris usutavalt, aga võiks veidi norida ka.5 aastaga ikka majad, eriti veel kultuurmaades ehitatud, kokku ei hakka varisema. Pripjatis seisavad nõukogude paneelkirstud tänapäevani 20 aastat peremehe hooleta.Ja häid ideid trifiidide vastu ka ei leiutatud. Kui juba lillekesed müra peale kokku kaatsavad, siis olnuks ju lihtne vahest silokombainiga ring väljaspool tara peale teha? Või lihtsalt suur auk kaevata ja augu keskele muti-tuuleveski plärisema panna?Ja kütuseterminalide vastu ei tuntud ka erilist huvi...
Teksti loeti eesti keeles