Lugesin esimesed kaks eesti keeles, kolmanda võtsin ka raamatukogus eestikeelsena näppu aga siis jäi võõrkeelses sektsioonis silma ingliskeelne versioon. Sirvisin natuke ja mõtlesin, et pole jupp aega ilukirjandust ingliskeeles lugenud, võiks ju vahelduseks. Kusjuures eestikeelsete versioonide tõlge oli täits nitševoo, kujundus/küljendus/trükk ka tasemel. Niiet müts maha kirjastus Tänapäev, tõlkija Evelin Schapel, toimetaja Priit Põhjala ning sisekujundaja Siiri Timmermani ees. Minu loetud ingliskeelne versioon oli UK paperback, pisike, halb käes hoida ja üldse odava sopaka maiguga.
Õnneks see sisu ei puuduta.
Kolmas jätkab sealt kus teine ohjad üle andis. Katniss suutis taas Kapitooliumi küünte vahelt pääseda ning lasi president Snow usaldusväärsuse turvisesse vibuga korraliku augu. Kolmas raamat on eelmistest märksa erinev, palju tuleb sisse uusi tegelasi, tegevusvaldkond on laiem - ei ole enam raamatu algul teises piirkonnas ja siis areenil nagu esimesed kaks raamatut. Katniss toimetab partisanide poolel ning maailm muutub märksa kirjumaks. St kui esimesed osad olid üsna mustvalged - Kapitoolium paha, "raffas" hea - siis olgugi, et selgelt toimub kahe poole vahel võitlus ei ole ülestõusnud tingimata puhtad poisid ja positiivsed tegelased. Selles suhtes läheb Collins märksa sügavamaks kuna mässajad pole paipoisid või printsid valgetel hobustel. Pigem tekib kohati küsimus, et kui palju vägivalda võib "hea" ja "õilsa" eesmärgi nimel käiku lasta ning kas ühel hetkel vastupanu ei kasva mitte üle hoopis endise vähemuse ja allasurutud jõu terroriks?
Ma väga ei tahakski detailidesse laskuda kuna see raamat pöörab paljud asjad pea peale ning varasemad pigem sirgjoonelised tegevusliinid ajatakse sassi, osad nupud korjatakse malelaualt ära, osad tulevad juurde, "head" ja "pahad" tegelased vahetavad pooli ning kõige selle keskel on Katniss enda möllava puberteedi, keevalise olemuse ja vibu + teravate nooltega. Tüdruk karastub, saab kõvasti kolki kuid ajab end ikka ja jälle üles ning rühib edasi lõpplahenduse suunas. Mul hakkas ausalt üteldes juba hirm lõpupoole lehti keerates - raamat vähenes hirmsa kiirusega kuid mulle vähegi sümpaatset lahendust ei paistnud, tunneli lõpust paistev valgus oli tõesti pigem mürinalt otsasõitva rongi esilatern.
Aga otsa see raamat sai, eks ka mõne helgema noodiga. Kuid kokkuvõttes ikka düstoopia mis düstoopia, triloogia kolmas teos on ikka üsna masendav ja verine. Veri vereks kuid just vaimn press oli väga tugev, Katnissi vaimne tervis sai korduvalt vasakult ja paremalt hoope.
Märkimisväärne osa on üldse meediasõjal ning propagandal, mis mõjub ka tänasel päeval vägagi argise ja hoiatavana. Omaette liin on pantvangistatud vaenlase võitlejate mõttemaailma murdmine ja nende tagasisaatmine "omade" hulka kui vaenlase käepikendus.
Ma hindan numbriliselt kolmandat osa nii nagu ka kõiki eelmisi kuid tegelikult oli see nõks parem kui eelmised. Mitte, et eelmised kaks oleks halvad, oh ei. Aga "Pilapasknäär" suutis minu silmis viia kogu tegevuse mitu sammu edasi ning tõstatab palju teravaid küsimusi. Samas ei saa ma jätta toonitamata, et tegu on väga hea raamatuga (ülikooli hindamisskaalal "4" mitte "suurepärane" ehk "5").
Miinustena vast tooks välja selle, et raamatul/sarjal oli sisuliselt vaid üks peategelane, kes mingil hetkel natu-natuke kippus end ammendama. Nagu ülalpool Indrek ka ütles: äkki oleks võinud võtta peategelaseks kellegi teise kui lihtsa kütist tüdruku? Noh, oleks-poleks. Ma arvan, et ka praegune variant on korralik valik ja karakteri voolimine on õnnestunud. Lihtsalt, et kui ainult ühele tegelasele põhirõhk panna siis on tulemus kergelt ühekülgne, selle vastu ei saa.
Aga on see tingimata halb?