Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Naomi Novik ·

His Majesty`s Dragon

(romaan aastast 2006)

eesti keeles: «Tema Majesteedi lohe»
Tallinn «Pegasus» 2010

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
4
3
0
0
Keskmine hinne
3.571
Arvustused (7)

Päris kobe debüüt. Muidugi võtab juba pealkiri paljudel ulmevihkajatel (aga fantasy on ulme; lohed/draakonid on fantasy lahutamatu osa ja vihates fantasyt vihatakse ka ulmekirjandust) nina krimpsu, aga asi pole sugugi hull.

Tegu on omalaadse alternatiivse universumiga, mis muidu on meie omaga üpriski sarnane, kui mitte need juba pealkirjaski nimetatud tiivulised...Ajajärk on 19. sajandi algus, just see aeg, kui Napoleon mandri-Euroopas ilma tegi. Õieti ei teinud ilma, vaid vallutas. Nüüd on käes Inglismaa kord ja Napoleoni hordid kogunevad rannikule, et teha otsustav invasioon Briti Impeeriumi südameks olevale saarele.

Lugu ise hakkab tegelikult veidi kaugemalt peale. Nimelt vallutab William Laurence, inglise fregati kapten ühe üsna räsitud ja väsinud välimusega Prantsuse laeva, mida prantslased ilmselgest allajäämisest hoolimata meeleheitlikult kaitsevad. Põhjus selgub peagi - trümmis peitub just kooruma hakkav draakonimuna. Muna koorub ja ilmale tuleb draakon Temeraire, kes asjaolude soodsa kokkusattumuse tõttu valib omale hooldajaks kapten Laurence`i. Lohede hooldamine on eluaegne amet ja meremehekarjäärile võib sellega ka kriipsu peale tõmmata, et alustada karjääri mainelt palju kehvemas Õhujõududes. Nimelt on draakonitega sõjapidamine üsnagi sarnane 100 aastat hiljem sündinud lennundusega. Igal draakonil on juht-hooldaja ja sellel omakorda abiks terve meeskond, osaliselt maapeal, osaliselt missioonidel draakoni seljas kaasas. Õhulahingud olid romaanist ühed paremad kohad. Romaan jälgibki Laurence`i ja Temeraire kokkukasvamist, karjääri algust Õhujõududes ja Napoleoni (luureandmetele tuginevat) sissetungi Inglismaale.

Romaan on Noviku debüüt ja hämmastavalt heatasemeline selline. Väga mõnuga loetav, huvitav ja andekas. Olgugi et füüsikaga pisutki kursis olevatel inimestel võib tekkida kerge tõrge raamatuga, kus 12 kuni 20 tonnised mürakad tegutsevad tiibade jõul, ei sega see mõnus absurdsus üldse. Kohati naljakas, kohati traagiline, raamat on hea, isegi väga hea, ütleksin. Kõrgeim hinne jääb siiski reserverveerituks sarja hilisemate osade jaoks. Julgen soovitada. Siinkohal ka vihje kirjastuste inimestele, kes ehk jälgivad BAASi, et omale uus GRRM rabada: siin on terve (tundub et) ülimõnus sari olemas täitsa, ei mingeid paksusid telliseid ka, käesolev avaromaan oli tervelt 342 lehekülge pikk. Nii et tasuks ehk täitsa süveneda.

Teksti loeti inglise keeles

Lobedalt kirjutatud, ent kaasa haarata ei suutnud ja seda mitmel põhjusel.

Lohed on kohutavalt klišeelikult kirja pandud, kohati on tunne, nagu loeks Napoleoni sõdade aega paigutatud "Eragoni". Liiga palju on neist elukatest fantasys kirjutatud nagunii ja midagi rabavalt uut Novik teemasse tuua ei suuda. Susanna Clarke tõi 19. sajandi alguse Inglismaale maagia ja see oli köitev, Naomi Novik püüab sama teha lohedega, ent vähemalt minu arvamuse järgi see tal ei õnnestu.

Kusjuures need lohed ongi ainus ulmeline element raamatus... muidu on ka kogu varasem ajalugu kulgenud täpselt samamoodi, nagu meie maailmaski. Loeks nagu kõige tavalisemat ajaloolist seiklusjuttu Napoleoni sõdadest, kuhu on üks levinumaid fantasyklišeesid sisse poogitud.

Lisaks on tegelaskujud suhteliselt kahvatud ja raske on neile kaasa elada.

Teksti loeti eesti keeles

Mind paelus see lenduri-lohe suhe. Umbes nagu intelligentne lennuk. Kumbki pelgab teise surma, hoolitsus ja hoolimatus.

Ja hästi oli taustaks seatud ka Napoleoni aegne maailm.

Päris viit ei luba panna aga see, et lugedes oli mida enam lõpu poole, seda enam tunne, et loed sarja kuuluvat raamatut. Selline - ma ei pea kuhugi jõudma oma looga, see jätkub teistest romaanides aga teeme siiski mingi lõpuvärgi ära.

Õhulahingutes imestasin ma aaga kõige enam, et nende ajal ei veristatud ega lömastatud ühtegi meeskonnaliiget lohede poolt. Hoolimata faktist, et lohed kargasid üksteisele selga ja kraapisid küüntega.

Teksti loeti eesti keeles

Olles lugenud mõnda enamasti positiivset arvustust, otsustasin minagi selle raamatu kätte haarata. Pean tunnistama, et sain petta. Mitte väga, kuid natuke ikka.On 19. sajand. Käimas Napoleoni-sõjad. Prantsusmaa valitseb mandrit, Inglismaa merd, kuid see ei pruugi nii jääda, sest konnasööjatel on eelis. Neil on õhus taktikaline ülekaal, neil on rohkem lohesid. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kaaperdab üks vapper Inglise kapten Prantslaste laeva ning avastab selle pardalt ühe kummalise lohemuna, millest õige pea koorub veel kummalisem lohepoeg. Ei pea vist mainimagi, et kaptenil ja lohel on edasises sõja käigus oluline roll mängida. Üsna tavaline sisu, väga sirgjooneline ning lasteraamatule kohane, mida ei muuda põnevamaks ka ebatavaline setting. Samuti ei avaldanud muljet autori stiil. Lauseid justkui ritta seada oskab, kuid neis puudub elu. Tekst on suhteliselt tuim ja kuiv. Vähemalt olid detailid paigas ja korralikult läbi mõeldud. Maha matta ma autorit päris ei kavatse, kuid erilist muljet tema debüüt ka ei avaldanud. Äkki läheb edaspidi paremaks...
Teksti loeti eesti keeles

Üpris meeldiv lugemine.
3= siiski rahuldav, eks ole.

Laias laastus olen mitme ülaloleva arvustusega nõus - lobe ja lihtne lugeda, aga põnevust jääb vajaka. Siiski kiidaksin autorit mitme üsna ootamatu süžeepöörde eest - kuna raamatu stiil on nii vanaaegne, tekib lugedes alailma tunne, et ka loojutustamine peab sama vanaaegne olema, aga õnneks ei ole. On mõned täitsa armsad ootamatused.
Oletan, et autor kirjutas selle tavalise, sirgjoonelise ja mitte väga haaravate tegelastega, natuke lastekirjandusliku loo sihilikult - raamatut lugedes on just nimelt selline tunne, nagu oleks kaasaja inimene võtnud kätte ja otsustanud teha kergelt paroodilise, aga samas austava kummarduse 19. sajandi seiklusjuttudele, liites sinna juurde lohed ja kirjutades oma peakangelase tüüpiliseks tollaseks Positiivseks Jutukangelaseks.
See on selle raamatu kaval nüke - Positiivne Kangelane on kohati talumatult empaatiavõimetu ennasttäis kuivik, kellele tahaks mõne mõistust-koju-toova tutaka anda. JA selgesti ei ole autor seda olukorda kogemata tekitanud. Ta hoiab hoolikalt seda joont, et Laurence`i eelarvamusi ning nõmedusi muudavad ainult tekkivad reaalsed olukorrad, mida ta ei suuda oma senise maailmapildi konteksti mahutada. Kui mahutab, on ta ikka sama nõme edasi.
Ja kui need tekkinud olukorrad ikka otse ei _nõua_ mingit sisemist muutust ega sallivuse kasvu, arengut meie Positiivse Kangelasega ka ei toimu. Ta on selline kaunis rigiidne tüüp - olgu ta muidu pealegi kangesti 19. saj. seiklusjuttudest pärit üliinimeste moodi, ega ta nii väga Positiivne tegelikult olegi.

Muu olulise on teised juba ette ära öelnud. Raamatut võiks soovitada nt kergeks ajaviiteks noil hetkedel, kui aju on väsinud, üldse pingutada ei taha, aga meeldiks mõned tunnid mahedalt sirgu lasta. Nt pärast pikka kooli/tööpäeva rongis lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Mai Mesilane
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kolmas lugu, mis eelnevatest vaid detailides erineb. Jälle ähvardab suur kurjus, jälle tuleb druiid vatis hoitud noorukite juurde teatega, et nemad on ainukesed, kes saavad midagi ära teha, ning nüüd on vaja minna maailma päästma, jälle teekond, jälle hea võidab, jälle lähevad kõik laiali, nagu poleks midagi juhtunud.
Kangelasteks selles loos eelmise osa peategelase Wili lapsed, kellel kaasasündinud maagilised võimed. Mõned kõrvaltegelased nagu alati pahur, aga heasüdamlik gnoom Slanter või hiiglaslik rabakass Whisper on seekord päris hästi välja kukkunud, aga muidu üpris ettearvatav ja mudeli järgi tehtud seiklus.
Teksti loeti inglise keeles

Etteruttavalt võiks mainida, et triloogia tugevaim teos, kuigi kondikava on kõigil sarnane ja kirjutamisstiil vähemalt minu jaoks liiga naivistlik-paatoslik.

Seekord lähevad siis maailma kurjuse käest päästmise võimatule missioonile "Shannara mõõga" tegelaste lapselapsed.
Maagiline Ellcryse puu hakkab surema ja tema alla vangistatud kurjus erinevate deemonite näol kipub välja. Et maailm säiliks, tuleb ühel väljavalitul minna puu seemnega Veretule allikale, et seeme idanema hakkaks ja uus puu kasvaks. Väljavalituks on haldjaplika Amberle, kes ei taha olla väljavalitu, ja teda saatma pannakse noor tervendaja Wil, kes ei tea ihukaitsmisest mõhkugi. Neid jälitavad mõned kurjad deemonid, ülejäänud allilmlased madistavad ülejäänud pealilmlastega ja kogu operatsiooni dirigeerib druiid Allanon.

Üpris keskmine fantaasiateos, milles leidub siiski piisavalt huvitavaid nüansse, eriti lõpplahendus. Kes tahab Brooksi lugeda, võiks eelmise osa vahele jätta ja sellest raamatust alustada, või siis üldse lugemata jätta ja vaadata uuel aastal raamatu põhjal valminud telesarja "The Shannara Chronicles".

Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelkirjutajad juba ütlesid, JRRT otsene ripoff, isegi retke geograafia ja sündmustik kattuvad, tegelastest rääkimata. Lisaks on autoril loll komme juba teadaolevaid fakte ikka ja uuesti üle nämmutada, et neile suuremat kaalu lisada, efekt aga hoopis vastupidine ja tulemus nutune. Kõige rohkem häiris mind aga ilmselt see, et kui Tolkienil muutusid autsaiderist peategelased loo käigus kangelasteks, siis Brooksil jäid nad lõpuni vinguvateks tühikargajateks.
Selle raamatu näol võib vabalt tegu olla ka turu täitmisega - lugejad nõudsid fantaasiaseiklusi `a la Tolkien. Olgu märgitud, et "Shannara mõõgaga" samal aastal ilmus "Silmarillion".
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia viimase raamatu peategelaseks on Jodash, esimene construct’ist ooloi. Tema otsingud paariliste leidmisel peaksid välja tooma tõelise inim-oankali hübriidide potentsiaali, mis jäi aga lõputute sisekaemuste ja bioloogiliste nüansside rägastikus pisut ähmaseks.

Tegu on triloogia ainukese raamatuga, mis jutustatud esimeses isikus. Eesmärk on ilmselt olnud luua vahetum side lugejaga, sest jutustajaks meile võõras ja raskesti samastutav kolmanda soo esindaja. Ring peaks peale saama, uuenduskuuri läbinud inimesed on edaspidi täieõiguslikult iseseisvad. Iseküsimus, kas nad enam inimesed on.

Ei saa öelda, et tegu oleks halva triloogiaga, selline detailsus pisimagi bioloogilise ja sotsiaalse seose kirjeldamisel on märkimisväärne. Väga hästi konstrueeritud ja läbi mõeldud tulnukarassi kirjeldamine väärib tunnustamist.
Küll aga oleks võinud palju vähem olla sama informatsiooni aina uuesti ja uuesti esitamist, mis sest, et veidi erinevate nurkade alt. Võimalik, et oli viga kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus leiab aset aastaid peale eelmise osa „Dawn“ lõppu taasasustatud Maal, kus inimesed ja oankalid nüüd (mitte just kõige rõõmsamalt) koos elavad. Osad inimesed on teise liigi tingimustega nõustunud ning sünnitavad hübriidlapsi, keda kutsutakse construct’ideks. Teised aga mässavad tulnukrassi tingimuste vastu ja pealesunnitud viljatusest hoolimata eelistavad taga nutta inimkonna endisaegset hiilgust, mis nad lõpuks hukatusse viis.

Raamatu peategelane on seekord Akin, esimene meessoost inimemast sündinud construct. Temas on rohkem inimest kui teistes hübriidlastes, mis teeb ta ahvatlevaks röövimisobjektiks lastetutele inimestele, kes ei taha tulnukatega ühte heita.

Tegevust on juba natuke rohkem, kuigi põhiaur läheb endiselt tulnukabioloogia detailsetele õppetundidele. Peamiseks konfliktiks on siin mõlema poole argumente mõistva Akini siseheitlused oma inimese ja oankali loomuse vahel.

Teksti loeti inglise keeles

USA ja Nõukogude Liit ei suuda ennast talitseda ja tulemuseks on suuremat sorti tuumakatastroof. Inimkond on välja suremas. Ja siis saabuvad tulnukad ning päästavad päeva.
Selline sissejuhatus on küll sobiv, aga pole päris korrektne. Tegu pole mingi aktsioonisarjaga, vaid bioloogilise eetika, ellujäämise ja selle eest makstava hinna lähivaatlusega, mõtisklus inimeseks jäämise ja inimkonna iga hinna eest päästmise konflikti teemadel.

Esimese romaani peategelane Lilith ärkab teose alguses tulnukate laeval. Selgub, et Maa hävimisest on möödas sajandeid. Tulnukate rassi, oankalide, esindajad, kellel õnnestus päästa Maalt mõned inimesed, üritavad leida nüüd nende hulgast vastuvõtlikumat ja ratsionaalsemat indiviidi, et inimkond taas jalule aidata. Oankalid on muutnud Maa jälle elamiskõlblikuks ja vajavad nüüd Lilithi abi, et õpetada inimesi Maal ilma tehnoloogiata elama.
Lihtne ülesanne, raske teostus. Lisaks on nende esialgu altruistlikult paistvatel eesmärkidel oma hind.

Oankalid on bioloogiliselt inimestest täiesti erinevad, mis tekitab sügavat võõristust, hirmu ja umbusku. Neil pole silmi, suud, nina – on ainult kogu keha katvad aistingukombitsad, millega nad tajuvad maailma kordades paremini kui inimesed. Nad on ka kolmesoolised: emased, isased ja ooloid. Kõik nad suudavad biokeemiat geneetilise tasemeni tajuda, kuid ooloidel on võime ka geneetilise materjaliga manipuleerida. Geenimaterjaliga mängimine ongi nende elu eesmärk.

Teos on küll originaalne, kuid väga staatiline ja minimalistlik. Pearõhk on oankalide bioloogia ja sotsioloogia eripärade lahkamisel viimase pisidetailini välja. Tegevust kui sellist on vähe, edasiliikumist praktiliselt ei toimu. On ainult seletamised ja sisekaemused, mis pole küll halvasti teostatud, aga muudavad teose pikapeale üpris tüütuks. Bioloogidele, filosoofidele, sotsioloogidele ja mõtlikuma meelelaadiga persoonidele ilmselt istub, kannatamatud ja seiklushimulised võiksid otsida lugemiseks midagi sobivamat.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu kõik ilmselt juba teavad, räägib see teos väikelinna inimestest, kes ühel hetkel avastavad, et on nähtamatu ja tundmatut päritolu kupli alla kogu kupatusega lõksu jäänud. Raamatul mahtu üle tuhande lehekülje, aga tegevus nendel lehekülgedel mahub kuskil nädala sisse. Seega toimuvad sündmused üpris tempokalt. Tegelasi on terve rida ja nad on kaunis meeldejäävad, kuigi kohati klišeelikud: võimujanune rikkurist ettevõtja, üllas ja deemonitest puretud erusõjaväelane, kindlameelne ajakirjanik, teismelisest geenius, manipuleeritavad linnaametnikud, õelad ja enesekesksed noored jne.

Ulme kogu selles loos on kuppel, mis kõigi kohal kõrgub ja küsimusi tekitab. Ülejäänu on püüd esitada inim- ja massipsühholoogia kiirkursus, mis aga autoril kõvasti üle võlli keeranud. Mõrvad, perverssused, äärmuslikud võimuvõitlused ja paranoia teevad sellest kergesti libiseva ja kaasahaarava trilleri, mis on hea, sest lõpp vajub ära, nagu Kingil minu hinnangul tihti juhtub. Siiski oli loetu Kingi teostest minu jaoks siiani üks nauditavamaid.

Selle raamatu põhjal on tehtud ka ajuvaba suvesari, mis meiegi kanalitel nähtav, kuid seda tuleks vältida (kui ei otsi just nii-halb-et-hea elamust) ja eelistada suve veetmiseks paberist originaali.

Teksti loeti inglise keeles

Jutustus jutustusest. Maine’i ranniku väikesaare ajalehetoimetuses jutustavad kaks paljunäinud/kuulnud vanameest praktikandineiule lugu – mis tegelikult polegi lugu – 25 aastat tagasi saarelt leitud tundmatust surnud mehest, kõige salapärasemast juhtumist teiste müstiliste ja lahenduseta lugude kõrval, mis seal kandis läbi aegade aset leidnud.
Olles küll tehniliselt rohkem müstiline kui ebamaine, õhkub minu meelest jutust piisavalt salapära, et ulmekirjanduse hägushallil piiril kõõluda. Teos on aluseks ka Syfy teleseriaalile Haven
Teksti loeti inglise keeles

Esimestel raamatutel oli raamistik, mis lugu koos hoidis, kuigi teine osa on esimese võimendatud koopia. Esimesel osal oli uudsus, teisel osal turvalisus. Kolmandas osas aga kipub kõik laiali valguma, sündmusi on palju, nad on erineva mastaabiga ja minategelane pole enam nende kese, vaid lihtsalt mutrike toimuvast (lünkliku) ülevaate pakkumiseks. Taustainfot maailma kohta juurde ei tule ja kuigi autor püüab, ei tule ta minu silmis oma ambitsioonikuse realiseerimisega toime. Kogu ettevõtmine oleks pidanud piirduma esimese raamatuga, et olla kiire, põnev, uudne ja lööv.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks rühmitusid kogumiku lood kolme gruppi.
Esimeses grupis on toorikud, mis poleks tohtinud veel trükivalgust näha. Nendeks on „Kolmevalitsus“ ja „Õhtu rannal“. Alati pole tark asju ütlemata jätta, eriti kui need on olulised. See on sama, mis näidata filmi asemel treilerit ja ütelda, et film mõelge nüüd ise välja. Lugeja peaks küll kaasa ja edasi mõtlema, aga mitte välja mõtlema. Seega kogu esimesed lood ei pakkunud, vaid õrritasid. Nüüd ootaks nende väljatöötatud variante, nimiloost vahest isegi (lühi)romaani.

Autori jutustavad lood on aga köitvad. Ta oskab detaile tähele panna ja edasi anda ning meeleolu luua. Eriti nauditav oli raamatu lõikes antikvariaadistseen.

Midagi jäi minu jaoks siiski vajaka lugudes „Loodimine“, „Linn“ ja „Rulett“, kuigi stiililiselt olid need täitsa muhedad lugeda. Esimese puändist ei saanud ma aru ja kuna pole õudusfänn, siis ei viitsinud palju pingutada ka. Ilmselt oli seal alltekste ja viiteid ja muud sellist. Teine on jällegi hästi kirjutatud, aga see ütlematajätmise koht on natuke liiga suur. Kolmas on igati hea ja ka lõpupoint eksisteerib, aga teema on pisut kulunud.

Viie väärilised olid „Punksi metamorfoos“ ja „Galahar“. Mõlemad ideega, köitvad, üllatavad ja lõpetatud. Jutud, nagu jutud peavad olema.

Kogu oli kokku seatud mõnusas crescendos ja üldmulje täitsa nelja vääriline.

Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Thursday Nexti sarja neljas raamat. Eelmise raamatu tegevuse vahele mahub umbes kaks aastat. Thursday saabub oma kaheaastase poja Fridayga raamatumaailmast tagasi paralleelreaalsesse Swindonisse Inglismaal. Tal on väljamõeldud maailmast kõrini ja ta on kindlalt otsustanud oma mees Landon tagasi saada. Teda saadab Taani prints Hamlet, kes soovib oma ekskursioonil reaalsesse maailma teada saada, mida inimesed temast arvavad.
Ennast ema juurde sisse seades leiab Thursday, et majas resideeruvad veel Emma Hamilton ja Otto von Bismarck. Segadust külvavad ringisibavad dodod ja kohalik poliitiline maastik on ärevust täis. Võimumänge võimu haaramiseks mängib peaminister Yorrick Kaine, ärakaranud raamatutegelane. Ajarändurist isa kaudu saab Thursday teada, et kui Kaine oma eesmärgi saavutab, ootab kõiki ees III maailmasõda ja lõplik hukk. Ainus viis seda ära hoida on võita kesise Swindon Malletsi meeskonnaga kroketi superfinaal.
Oma panuse sellesse virvarri annavad veel Goliath Corporation, 16. sajandist tulnud munga ettekuulutus, salamõrtsukad, ametlikud jälitajad, kadunud Shakespeare’i kloonid, korratused raamatumaailmas ja uus seadus, mis keelab ära kõik taanipärase ja saadab tuleriidale viimsegi taani autori teose.

Seekord siis, nagu pealkirigi ütleb, rohkem Shakespeare’i radadel, kuigi maailmaklassika viiteid on vähem kui varemalt. Aga raamat on üks jabur-lõbus pillerkaar, kus autor mõnuga kaardipakki segab ja lõpuks kõik liinid rahuldavalt kokku sõlmib. Tegelikult ju midagi monumentaalset ei toimu, aga lust on seda tohuvapohu lugeda, sest tundub, et ka kirjanikul oli lõbus seda kirjutada.
Fforde pole just kõige lihtsam lugemine, aga mäng väärib küünlaid, sest kui ta stiili ja huumoriga ära harjuda, muutub ta iga raamatuga kuidagi omasemaks ja lahedamaks.

Teksti loeti inglise keeles

Mõnedel andmetel on selle raamatu näol tegu Miles Vorkosigani sarja eellooga, mis koosneb kahest raamatust (lisaks sellele veel "Barrayar") ja mida on nimetatud Cordelia Naismithi sarjaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane ja paljutõotav. Kokkuvõtteks päris hästi õmmeldud, aga minu arust autor materjali täit potentsiaali ära ei kasutanud, jäädes mingist hetkest kuidagi iseenda loodud maailma kinni.
Ja veel, ei tea, kas ma olen läänelikust mainstream`ist kallutatud või mõjus niimoodi antinatsionalistlik tegevuspaik, aga raamatu liigne venepärasus hakkas natuke häirima.
Teksti loeti eesti keeles

Olles sarja "The Sword of Truth" esimesed 8 osa läbi lugenud, jäi see episood (ei tahaks ütelda proloog) tiba kesiseks. Ei andnud midagi olulist juurde, ei seletanud midagi olulist lahti. Tegelikult tekkisid mõned küsimused, aga siin võib tegu olla ka minu kehva detailimäluga. Õnneks oli lugu ebagoodkindlikult lühike. Nendele, kes autori epopöaga tuttavad pole, võib see aga täitsa muhe vahepala olla.
Teksti loeti inglise keeles