(romaan aastast 1986)
eesti keeles: «Au riismed»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari)
Romaan «Shards of Honor» on suurepärane lugu väärikuse riismetest. Peaaegu lagedal planeedil kohtuvad kahe mitte eriti sõbraliku maailma sõjaväelased Cordelia ja Aral. Cordelia poolt juhitav beetalaste astrograafilise ekspeditsiooni laager tehakse barrajarlaste poolt maatasa, enamik beetalasi saab laevaga putku... Cordelia jääb oma assistendiga planeedile maha. Assistent saab õige pea Cordeliat kattes rängalt haavata... kui Cordelia teadvusele tuleb, siis märkab ta eemal istumas üht barrajarlast. Tegu on kapten Aral Vorkosiganiga, kel on vaenlasi omade hulgas ning kes nüüd siis pärast atendaadikatset üksipäini planeedile maha on jäänud.
Beetalastel mingeid varusid pole, aga Aral Vorkosigan teab Barrayari baasi asukohta. «Vaenlased» peavad siis koos retkele asuma...
Raskused lähendavad inimesi – üsna kulunud mõttetera, aga siiski vägagi vettpidav. Cordelia avastab pikapeale, et Aral Vorkosigan (tuntud ka kui Komarri lihunik) pole üldsegi mingi põrunud mõrtsukas. Aral leiab aga, et pole need beetalased nii õrnakesed midagi... ka märkab Aral, et Cordelia on läbi ja lõhki sõjaväelane ning siiski on ta samas täisvereline naine. Selge, et kahe säherduse tugeva isiku vahel tekib ka tugevaid tundeid, kui õnnelik lõpp jõuab kätte siiski alles 300 lehekülje möödudes...
Romaani võlu on eelkõige selles, et suhteliselt algaja autor on suutnud kõik lahtised otsad loogiliseks tervikuks sõlmida. Tunded, tegelaste käitumine ning see karmvärvikas maailm on ääretult usutav. Eriline pluss autorile on ka see, et antud kosmoseooperis on iga surm ja kaotus traagika... kena on nautida küpset ja elukogenud kosmoseooperit.
Milady poolt mainitud psühhiaater on muidugi klass omaette... antud psühhiaatrile andis mõnusalt tabava ametialase hinnangu üks Barrayari eriteenistuse äss!
Soovitan kindlasti lugeda!!!
"Shards of Honor", Bujoldil esimesena valminud kuid mitte esimesena ilmunud romaan, mis kuni 90ndate alguseni oli kõige viletsamini müüv kirjaniku teos, kujutab endast ideaalset sissejuhatust Bujoldi universumisse. Selles tulevikumaailmas kemplevad galaktilise võimu pärast kaks poliitilist rezhiimi - meie mõistes keskaegne, au ja subordinatsiooni esikohale seadev militaarne Barrayar (paljude kosmoseooperite klishee) ning tänapäevane, demokraatlik Beta. Pole vist raske näha, et üks esindab n.-ö. mehelikku ühiskonda, teine naiselikku. Ja mitte ainult sellepärast, et Betas on naistel militaarkarjääri võimalusi ja Barrayaris seda pole. Kogu oma kramplikkusest hoolimata on Barrayari ühiskond loogilisem, vandenõud lahendatakse stiilis - pole inimest, pole ka probleemi; arenenud Betal tuleb eksinut ümber kasvatama spetsialistide armaada ja kellelgi omaette olla ei lasta. On meeldiv, et autor palli selgelt ühte väravasse ei peksa.
"Shards of Honor" on kaugel täiuslikkusest. Nimetaksin kohe ära gaasipedaaliga jõnksutamise - algus (esimesed 100 lk.) on väga hea, edasi (seiklused Escobari-Barrayari konflikti ajal) kaob tõmme kuidagi ära, Cordelia kojunaasmist ja sealt lahkumist puudutav osa on taas väga hea, kuid kõik see tekst, mis sellele järgneb (viimased 40 lk.) üsna üleliigne. Samas ei taha ma eriti kriitiline olla, sest raamatut oli tõesti hea lugeda ning ka meeldis ta mulle rohkem kui sama autori "The Vor Game". Viis miinus.
Mida selle sarja kohta aga üldisemalt öelda võib on see, et enamust sarja kuuluvatest raamatutest olen korduvalt üle lugenud ja plaanin neid veel korduvalt üle lugeda. Nad lihtsalt on nii head.
Romaan on debüüti arvestades tõesti väga hea, vahepealsed tempo mahavõtmised suuremat kahju ei tekita. Eriti tahaks aga ära märkida epiloogi. Sisusse mitte eriti puutuv, jah, loomulikult samas maailmas toimuv, kuid täiesti suvaliste tegelastega 10 leheküljeline lõpp annab tegelikult täiesti iseseisva novelli mõõdu välja. Cordeliast ja Aramist, Beta Colonyst ja Barrayarist juttu ei tehta, selle asemel kirjeldatakse kahte escobarlast, kes tegelevad kosmoses lahingu jälgede likvideerimise, laipade kokkukorjamise ja tuvastamisega. Terav, hingekraapiv puänt jätab tegelikult kogu romaanist tagantjärgi mõeldes hea mulje. Seega võib hinnet "neli" tegelikult lugeda ka "viieks", miinusega.
Ei hakka keerutama: emotsionaalsel tasemel paneks asjale hindeks viie, kuid objektiivsetel kaalutlustel tuleb siiski leppida neljaga. Miks? Sellepärast, et liiga palju klisheesi, liiga palju deus ex machinat. Samas on jutt kahtlemata huvitav.
Lisan omalt poolt juurde, et kogu raamat baseerub kahe kultuuri kokkupõrkel. Beetalased on justkui tänapäeva "tolerantsest" kuid dekadentlikust ühiskonnast välja astunud, barrajaraanid on aga pärit sellisest viktoriaanlikust ühiskonnast, kus soorollid, ühiskondlik positsioon, autunnetus ning pikaajalised traditsioonid on määravaks elukorralduse osaks. Ühte juhib president, keda kutsutakse Steady Freddy (kelle nime mainides absoluutselt iga viimane kui beetalane peab vajalikuks lisada, et tema pole Freddy poolt hääletanud), teist ainuvalitsejast monarh. Muide, barrajaraanid on valdavalt Vene päritolu kolonistid, mistõttu neil on tihtipeale sellised nimed nagu Ivan ja Pjotr. Ka paljud detailid viitavad justkui tsaarivenemaa aegsetesse kommetesse. Naljakas on muide see, et aadlikute siniverelisust näitab eesliide Vor, mis muide tähendab idanaabrite keeli varast.
Kogu see kultuuride kokkupõrge toimub omakorda kahel tasemel: tsivilisatsioonide tasemel, mis eskaleerub lõpuks kokkupõrkeks Escobari juures ning isikute tasemel, mis loomulikult toimub Aral Vorkosigani ja Cordelia omavahelistes suhetes.
Aral ja Cordelia kohtuvad mitte just kõige romantilisemate asjaolude tõttu ja sisuliselt on nad eri vaenutseva poole esindajad, kes on sunnitud teineteist aitama, et planeedilt, kuhu nad on sattunud plehkat teha. Ühesõnaga on tegu vana hea klisheeepisoodiga. Ajapikku õpivad nad teineteist paremini tundma ja ... noh, üks asi viib teiseni ning lõpuks palub Aral Vorkosigan Cordeliat oma prouaks. Loomulikult mahuv kogu nende stoori sisse ka üks väike lõbus sõda, mis on korraldatud jälgede segamiseks ühele hoopis küünilisemale ettevõtmisele.
Kogu selle asja juures jäi mul mulje, et üks kahest, kas kirjanikuproua tõsiselt üritas beetalasi kujutada ette beetalasi kui silmaklappidega mölakaid või lihtsalt kukkus see tal nii välja, kuid kui võrrelda Barrayari ja Beta kultuure, siis valiks vähemasti mina küll iga kell esimese kasuks. Asi nimelt selles on, et esimestel on karm käitumiskoodeks, kus ühiskonnas on terve pinu erinevaid keelde ja käske. Kuid kõik mis pole keelatud on seal lubatud ning sellelt planeedilt pärit kodanikud suudavad üsna edukalt teisi kultuure mõista ning nendesse sisse elada. Beetalaste ühiskonnas seevastu on ametlikult lubatud terve kuhi erinevaid asju, aga sealses ühiskonnas kipub nii olema, et mis pole lubatud on keelatud. Seetõttu ei suuda nad mõista paljusi asju ning katsuvad kohe kogu maailma oma nägemust mööda ümber majandada. Selles suhtes on see ühiskond väga sarnane tänapäeva USA-ga, kus riik ja ühiskonda on valmas kasvõi relvaähvardusel oma maailmavaadet, väärtushinnangui ja eetika- ning moraalinorme eksportima. Mis nagu ka selles raamatus ei saada tavaliselt edu. Muide, ka beetalaste suhtumine religiooni kipub olema ühendriiklik, kus ametlikult justkui riigireligiooni pole, kuid kus vanajumal topib oma nina iga viimase kui tegelase magamistuppa. Teise poole kodanikud olid seevastu valdavalt ateistid.
Kõike kokku võttes on tegu siiski väga hea algusega. Oli ju tegu siiski Bujoldi ühe esimese üllitisega. Iga ulmiku jaoks peaks see sari olema kohustusliku kirjanduse nimekirjas.
kahtlemata saab kehvemini ja tehaksegi tihti kehvemini, sestap siis tugev kolm.
ps - olgu igaks juhuks öeldud, et vähemalt minu käest pole Bujoldi avaldamise või mitteavaldamise asjus keegi kunagi nõu küsinud. kui aga oleks küsinud, oleksin pigem pooldavalt suhtunud: sain vähemalt teada, millega tegemist; kunagi proovisin vene keeles alustada, aga liiga igav tundus, nüüd aga selgus, et nii hull ei olegi.
-----
17.06.2012:
Hm... mis mulle küll meeldida võis? Mäletan raamatust 1 head ideed -- "korjame kõik mädamunad ühte korvi ja siis laseme korvil kukkuda"... Siis mäletan lõpulehekülgi... kogu sellest armuloost mäletan vaid saapaid, aga sellepärast, et seda korratakse selles ja hilisemates raamatutes... Ja siis mäletan, et oh-perse, kui idiootlik oli see imerelv, mille abil sõda võideti... Hindest pall maha.
Keeleliselt ja tegevustiku tiheduselt jookseb raamat mu ette ju päris kenasti, aga tegelased (kes on täielikud klišeed) käituvad nagu seebiseriaalis. Eelpool on kõvasti kiidetud kahe erineva ühiskonnakorralduse sisulisi loogikaid ja erinevusi. Ilmselt need ka on tõesti kõige paremad osad raamatust. Paraku jooksid just nood momendid mul üldise rahmeldamise käigus kahe silma vahelt väga vähe jälgi jättes läbi ja meelde jäi ikkagi see, kuidas hingehaavadega, uhke ning auväärne sõdalasmees ja intellektuaalne, elus haiget saanud, aga tugeva selgrooga Cordelia läbi raskuste ühise tuleviku poole tüürivad.
Ma isegi kõhkleksin tunnistamast, et tegu on ulmeromaaniga. Pigem näen teoses kosmosesse viidud sündmustikuga vana kooli naistekat. Aja tapmiseks lugeda ju võib, aga pool aega on see ikka üsna piinlik tegevus.
Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.
(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)
Seekord lähevad siis maailma kurjuse käest päästmise võimatule missioonile "Shannara mõõga" tegelaste lapselapsed.
Maagiline Ellcryse puu hakkab surema ja tema alla vangistatud kurjus erinevate deemonite näol kipub välja. Et maailm säiliks, tuleb ühel väljavalitul minna puu seemnega Veretule allikale, et seeme idanema hakkaks ja uus puu kasvaks. Väljavalituks on haldjaplika Amberle, kes ei taha olla väljavalitu, ja teda saatma pannakse noor tervendaja Wil, kes ei tea ihukaitsmisest mõhkugi. Neid jälitavad mõned kurjad deemonid, ülejäänud allilmlased madistavad ülejäänud pealilmlastega ja kogu operatsiooni dirigeerib druiid Allanon.
Üpris keskmine fantaasiateos, milles leidub siiski piisavalt huvitavaid nüansse, eriti lõpplahendus. Kes tahab Brooksi lugeda, võiks eelmise osa vahele jätta ja sellest raamatust alustada, või siis üldse lugemata jätta ja vaadata uuel aastal raamatu põhjal valminud telesarja "The Shannara Chronicles".
Tegu on triloogia ainukese raamatuga, mis jutustatud esimeses isikus. Eesmärk on ilmselt olnud luua vahetum side lugejaga, sest jutustajaks meile võõras ja raskesti samastutav kolmanda soo esindaja. Ring peaks peale saama, uuenduskuuri läbinud inimesed on edaspidi täieõiguslikult iseseisvad. Iseküsimus, kas nad enam inimesed on.
Ei saa öelda, et tegu oleks halva triloogiaga, selline detailsus pisimagi bioloogilise ja sotsiaalse seose kirjeldamisel on märkimisväärne. Väga hästi konstrueeritud ja läbi mõeldud tulnukarassi kirjeldamine väärib tunnustamist.
Küll aga oleks võinud palju vähem olla sama informatsiooni aina uuesti ja uuesti esitamist, mis sest, et veidi erinevate nurkade alt. Võimalik, et oli viga kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda.
Raamatu peategelane on seekord Akin, esimene meessoost inimemast sündinud construct. Temas on rohkem inimest kui teistes hübriidlastes, mis teeb ta ahvatlevaks röövimisobjektiks lastetutele inimestele, kes ei taha tulnukatega ühte heita.
Tegevust on juba natuke rohkem, kuigi põhiaur läheb endiselt tulnukabioloogia detailsetele õppetundidele. Peamiseks konfliktiks on siin mõlema poole argumente mõistva Akini siseheitlused oma inimese ja oankali loomuse vahel.
Esimese romaani peategelane Lilith ärkab teose alguses tulnukate laeval. Selgub, et Maa hävimisest on möödas sajandeid. Tulnukate rassi, oankalide, esindajad, kellel õnnestus päästa Maalt mõned inimesed, üritavad leida nüüd nende hulgast vastuvõtlikumat ja ratsionaalsemat indiviidi, et inimkond taas jalule aidata. Oankalid on muutnud Maa jälle elamiskõlblikuks ja vajavad nüüd Lilithi abi, et õpetada inimesi Maal ilma tehnoloogiata elama.
Lihtne ülesanne, raske teostus. Lisaks on nende esialgu altruistlikult paistvatel eesmärkidel oma hind.
Oankalid on bioloogiliselt inimestest täiesti erinevad, mis tekitab sügavat võõristust, hirmu ja umbusku. Neil pole silmi, suud, nina – on ainult kogu keha katvad aistingukombitsad, millega nad tajuvad maailma kordades paremini kui inimesed. Nad on ka kolmesoolised: emased, isased ja ooloid. Kõik nad suudavad biokeemiat geneetilise tasemeni tajuda, kuid ooloidel on võime ka geneetilise materjaliga manipuleerida. Geenimaterjaliga mängimine ongi nende elu eesmärk.
Teos on küll originaalne, kuid väga staatiline ja minimalistlik. Pearõhk on oankalide bioloogia ja sotsioloogia eripärade lahkamisel viimase pisidetailini välja. Tegevust kui sellist on vähe, edasiliikumist praktiliselt ei toimu. On ainult seletamised ja sisekaemused, mis pole küll halvasti teostatud, aga muudavad teose pikapeale üpris tüütuks. Bioloogidele, filosoofidele, sotsioloogidele ja mõtlikuma meelelaadiga persoonidele ilmselt istub, kannatamatud ja seiklushimulised võiksid otsida lugemiseks midagi sobivamat.
Ulme kogu selles loos on kuppel, mis kõigi kohal kõrgub ja küsimusi tekitab. Ülejäänu on püüd esitada inim- ja massipsühholoogia kiirkursus, mis aga autoril kõvasti üle võlli keeranud. Mõrvad, perverssused, äärmuslikud võimuvõitlused ja paranoia teevad sellest kergesti libiseva ja kaasahaarava trilleri, mis on hea, sest lõpp vajub ära, nagu Kingil minu hinnangul tihti juhtub. Siiski oli loetu Kingi teostest minu jaoks siiani üks nauditavamaid.
Selle raamatu põhjal on tehtud ka ajuvaba suvesari, mis meiegi kanalitel nähtav, kuid seda tuleks vältida (kui ei otsi just nii-halb-et-hea elamust) ja eelistada suve veetmiseks paberist originaali.
Autori jutustavad lood on aga köitvad. Ta oskab detaile tähele panna ja edasi anda ning meeleolu luua. Eriti nauditav oli raamatu lõikes antikvariaadistseen.
Midagi jäi minu jaoks siiski vajaka lugudes „Loodimine“, „Linn“ ja „Rulett“, kuigi stiililiselt olid need täitsa muhedad lugeda. Esimese puändist ei saanud ma aru ja kuna pole õudusfänn, siis ei viitsinud palju pingutada ka. Ilmselt oli seal alltekste ja viiteid ja muud sellist. Teine on jällegi hästi kirjutatud, aga see ütlematajätmise koht on natuke liiga suur. Kolmas on igati hea ja ka lõpupoint eksisteerib, aga teema on pisut kulunud.
Viie väärilised olid „Punksi metamorfoos“ ja „Galahar“. Mõlemad ideega, köitvad, üllatavad ja lõpetatud. Jutud, nagu jutud peavad olema.
Kogu oli kokku seatud mõnusas crescendos ja üldmulje täitsa nelja vääriline.
Seekord siis, nagu pealkirigi ütleb, rohkem Shakespeare’i radadel, kuigi maailmaklassika viiteid on vähem kui varemalt. Aga raamat on üks jabur-lõbus pillerkaar, kus autor mõnuga kaardipakki segab ja lõpuks kõik liinid rahuldavalt kokku sõlmib. Tegelikult ju midagi monumentaalset ei toimu, aga lust on seda tohuvapohu lugeda, sest tundub, et ka kirjanikul oli lõbus seda kirjutada.
Fforde pole just kõige lihtsam lugemine, aga mäng väärib küünlaid, sest kui ta stiili ja huumoriga ära harjuda, muutub ta iga raamatuga kuidagi omasemaks ja lahedamaks.
Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.
(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)