Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Christopher Paolini ·

Eragon

(romaan aastast 2002)

eesti keeles: «Eragon»
Tallinn «Pegasus» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
3
9
2
0
Keskmine hinne
3.412
Arvustused (17)

Autor oli selle romaani kirjutamist alustades 15. ja lõpetades 17. aastane. Romaan on osutunud äärmiselt populaarseks ja kuuldavasti on kavas selle põhjal ka film teha. Tolkieni-laadses fantaasiamaailmas toimuva sündmustiku keskmes on talupoiss Eragon, kes metsas jahti pidades lohemuna leiab. Edasi käivitub sündmustik... umbes nagu Tolkieni " Sõrmuste Isanda" või Jordani " Ajaratta" oma. Lisaks on tekstis tugevad McCaffrey mõjud, juttu on nimelt loheratsanikest, kes oma tiivuliste ratsudega telepaatilisel teel suhtlevad. Juulikuu
" Algernonis" annab Jyrka mõista, et Paolini teosed ei sobi täiskasvanud lugejatele. Võib-olla on see mingil määral tõsi, see, kui hästi viieteistaastane Eragon ohtlikus sündmustekeerises toime tuleb, pole kuigi tõsiseltvõetav. Autori vanust arvestades kirjutas ta teose oma eakaaslastele, liigitaksin romaani pigem noorte- kui lastekirjandiuseks. Ülepea on romaanis palju deus ex machinaid, ent need võib autori noorust arvestades vabalt andeks anda.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sisaldas liialt totruseid ja veidi ebaõigeid tegevuskäike, mida ilma muigamata oli raske lugeda. Siin ei ole tegu eelarvamusega autori vanuse suhtes; antud teos kõlbaks esimeseks vasikaks mistahes tuntud fantasy autorile. Lugu ise on kõitev ja on hämmastav, et seda on saavutatud nii noore kirjaniku sulest.

Tugev kolm või 4-, pluss veel huvi lugeda tema raamatust ka järge, juhul kui see peaks ilmuma eesti keeles.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes üritasin leida jooni, mis iseloomustaks autori noorust või siis pigem seda, milline ta olla võiks. Üldiselt oma lähemale tutvusringkonnale sarnaseid jooni ei täheldanud. Mõned siiski olid. Huvitav oli siiski lugeda ja mõelda, kuidas ta maailma vaatab ja mida kirjeldab.

Tegevustiku üle ma ka ei nurise. Muidugi oli tuntavaid kergelt kummalisi seoseid, ent maailm suutis siiski päris hästi funktsioneerida. Tajutavad olid teiste kirjanike mõjud või vähemalt nendega sarnased jooned, mida üldiselt esineb kõikides teostes. Minu arvates väga hea algus noorele kirjanikule. Ootan huviga järgmisi.

Teksti loeti eesti keeles

Noor Ameerika kirjanik Christopher Paolini on üks viimase aja kuumemaid nimesid, teatavas mõttes. Romaan "Eragon" oli 2005. aasta "New York Timesi" bestsellerite edetabelis auväärsel kümnendal kohal ja 2006. aasta lõpus peaks linastuma raamatu põhjal valminud film. Tegelikult on kõik puhas kõmu, sest teos ise on ülimalt keskpärane, mille sarnaseid on viljeletud juba Tolkieni ajast saati. Ei midagi uut ja huvitavat. Sisu on tavaline, tegelased tüüpilised - lohed, võlurid, veidrad pahalased ja võimas kolepaha, päkapikud ja haldjad, ja lahendused tavalised. Kõige rohkem häiris mind keelekasutus. Ma ei tea, kas see on tõlkija viga või on süüdi autori noorus, kuid tekst on üsna abitu. Mõned kohad olid küll vähe paremad, aga üldmulje on väga nõrk. Tegelikult lugeda kõlbas, autor on küll noor ja kogenematu, kuid lootust on. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Jaa-jah -- selleks, et elus hakkama saada, pead sa olema kõrgest soost, vanemate poolt hüljatud (loomulikult parimate kavatsustega) ja siis peab sul elus ropult vedama... või käituvad kõik su ümber nagu lihtsameelsed lapskurjategijad. Nüüd ma vähemalt tean, miks ma mingi tähtsusetu IT-mees olen :-P
Kuid kartsin hullemat, nii et korra lugeda võib.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelkõneleja arvamusega, et seda romaani võis lugeda, aga oma originaalsusega ta nüüd küll kusagilt otsast välja ei paistnud. Pigem võis hakata lausa raamatu kaupa ideenäppamisi kirja panema. Kahjuks ei tähenda kõikide raamatute parimate ideede kokkukuhjamine veel head tulemust. Pigem on summa ikka meeletult palju liidetavatest väiksem.
Teksti loeti eesti keeles

Kolm. Reservatsiooniga - nii noor kirjutaja oleks võinud ka palju-palju halvemini. Ma võtsin ikka väga pikalt hoogu, enne kui seda raamatut lugema hakkasin, sest isegi Pratcheti "Vaibarahvas" tundusid mulle mõned lõigud piinlikult naiivsetena. Ja ometi oli tema täiskasvanuna oma puberteediea teksti üle kirjutanud. Eragoni puhul oli selline enesekriitiline toimetajatöö küll väga ilmselt puudu. Aga samas... Arvestades autori vanust... Ikkagi... Ja siis pyydes, see teadmine taustaks, kuidagi objektiivne olla - päris kehv see raamat polnud, oli üksikuid helgeid hetki. Mis oli üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav raamat, raske oli käest ära panna enne kui läbi sai. Küllaltki sisu tihe ja kaasahaarav paljude huvitavate tegelastega ,kuid vahepeal jäi just kui tunne et oled seda raamatut või lugu juba kuskilt enne kuulnud.
Teksti loeti inglise keeles

Ma kartsin hullemat, kui kuulsin autori vanust kirjutamise ajal. Kaua luurasin, sest hirm sattuda millegi toore ja loogikavigadest kubiseva peale hoidis eemal. Kuna eesti keeles ilmuva fantaasiakirjanduse mahtu arvestades väga valiv olla ei saa (ka võõrkeelsete kättesaamine pole just walk in the park), siis olles natuke maad kuulanud, võtsin asja ette. Üllatavalt ladus oli. Ja kuna ma ei oodanudki teismeliselt poisilt teab mis maailmatasemel kirjakunsti, siis sain ma oma lihtsa naudingu kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Koperdasin siis Paolini lehele ja märkasin imestunult, et polegi oma 5te senti talle andnud ühe hindekese näol. No seda annab parandada.

Ise sai küll mõnda aega tagasi läbi loetud ning kui täitsa aus olla siis lausa kalli raha eest ostetud, mis veel eriti mu pahameelele juurde lisas. Seda suurendab ka see, et pärast Paolinit sai Jordani Ajaratta esimest osa loetud, mille alguse Paolini oma odava onu-vms-vedamise plagiaadiga natukene ära rikkus, kuid minu mälu järgi ta õnneks vaid selle copy-pastega Jordani puhul piirduski. Eks tuttavaid tegelasi vänderdas siin-seal ikka ringi, midagi uut või huvitavat Paolini kohe kindlasti ˛anrile ei lisa ei maailma ega story koha pealt, kuid samas paistab tal mingi jutustamisoskus siiski olevat, nii et vähemalt lugeda kõlbas, kuigi tema must-valge maailm, liigagi välja paistvad viited teistele kirjanikele ning kohatine tühisus hüppasid liigselt silma, et positiivset hinnet anda.

Leian, et Paolini suurimaks veaks pole mitte tema, vaid tema liiga uhked vanemad. Liiga uhked vanemad, kes on kohe valmis oma poja esimest soperdust avaldama. No kirjutas kaua - tubli. No nägi vaeva - tubli. Aga kui ikka kriitikameelt ei ole, peaks ikka ootama selle sündi enne maailma ette võtmist. Paistab aga siiski, et laial maailmal ei ole eriti kõrged nõudmised uute ulmekirjanike suhtes, nii et Paolini võib nüüd oma loorberitel nati puhata (või töötada, sest paistab, et kirjutada talle meeldib, ei olnud tal ju kuuldavasti kavas algul Eragonigi avaldada, rohkem nagu vaid enda jaoks kirjutatud), kui kolmas õudus kah valmis. Kui hästi läheb, siis küllap kunagi, vanemast peast, saab vaid kiita tema uusi, huvitavaid, võib olla isegi ˛anri muutvaid romaane, kuid Eragoni tohutut naiivsust arvestades on ta sellest tulevikust veel väga kaugel.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat nägi poes ilus välja. Kohe väga ilus. Selline jõhkralt kaunis köide. Oli vaba raha. Seega ei mõelnud kaks korda, vaid ostsin asja ära. Siis lugesin kaane seest, et autor on mingi imik. Mõtlesin, et hea küll, äkki on imelaps ja noorusest hoolimata hea kirjanik. Siis lugesin, et põnni vanemad on kirjastajad ja hakkasin juba aimama kuidas seekordne ameerika edulugu teoks sai. Siiski sai raamat läbi loetud. Isegi kaks korda. Noh otseselt halb ei ole,a ga he akah ei ole. On mõned helged hetked, aga nii palju sündmustikku on igalt poolt mujalt maha kraabitud, et halb hakkab. Oleks siis veel hästi kraabitud poleks hullu ju. Väikesed ideede arendused ja kraapimised ma annan andeks kui tulemus muidu hea,s est originaalitseda pole enam lihtne ja parem heas kuues vana kui vägisi punnitud originaalsus. Paraku ei ole heas kuues ( kui raamatu kaan välja arvata). Pigem täitsa kaltsakas on. Tekst lonkab ja sündmustik on lapsusi täis, mis lõpuks häriima hakkavad. Noh nooruse pärast venitame kolme välja.
Teksti loeti eesti keeles

Mida noorest poisist ikka kiruda... Vend on silmnähtavalt tundnud kribamisest mõnu, mitte raske raha hõngu, ja 15-aastase tüübi lugemuse kohta on laenatud ideid piisavalt palju, et tulevased kirjandustudengid sellest teadustöid saaksid kirjutada (st mida kust ja kui palju laenas).
Teksti loeti eesti keeles
x
Mai Mesilane
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kolmas lugu, mis eelnevatest vaid detailides erineb. Jälle ähvardab suur kurjus, jälle tuleb druiid vatis hoitud noorukite juurde teatega, et nemad on ainukesed, kes saavad midagi ära teha, ning nüüd on vaja minna maailma päästma, jälle teekond, jälle hea võidab, jälle lähevad kõik laiali, nagu poleks midagi juhtunud.
Kangelasteks selles loos eelmise osa peategelase Wili lapsed, kellel kaasasündinud maagilised võimed. Mõned kõrvaltegelased nagu alati pahur, aga heasüdamlik gnoom Slanter või hiiglaslik rabakass Whisper on seekord päris hästi välja kukkunud, aga muidu üpris ettearvatav ja mudeli järgi tehtud seiklus.
Teksti loeti inglise keeles

Etteruttavalt võiks mainida, et triloogia tugevaim teos, kuigi kondikava on kõigil sarnane ja kirjutamisstiil vähemalt minu jaoks liiga naivistlik-paatoslik.

Seekord lähevad siis maailma kurjuse käest päästmise võimatule missioonile "Shannara mõõga" tegelaste lapselapsed.
Maagiline Ellcryse puu hakkab surema ja tema alla vangistatud kurjus erinevate deemonite näol kipub välja. Et maailm säiliks, tuleb ühel väljavalitul minna puu seemnega Veretule allikale, et seeme idanema hakkaks ja uus puu kasvaks. Väljavalituks on haldjaplika Amberle, kes ei taha olla väljavalitu, ja teda saatma pannakse noor tervendaja Wil, kes ei tea ihukaitsmisest mõhkugi. Neid jälitavad mõned kurjad deemonid, ülejäänud allilmlased madistavad ülejäänud pealilmlastega ja kogu operatsiooni dirigeerib druiid Allanon.

Üpris keskmine fantaasiateos, milles leidub siiski piisavalt huvitavaid nüansse, eriti lõpplahendus. Kes tahab Brooksi lugeda, võiks eelmise osa vahele jätta ja sellest raamatust alustada, või siis üldse lugemata jätta ja vaadata uuel aastal raamatu põhjal valminud telesarja "The Shannara Chronicles".

Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelkirjutajad juba ütlesid, JRRT otsene ripoff, isegi retke geograafia ja sündmustik kattuvad, tegelastest rääkimata. Lisaks on autoril loll komme juba teadaolevaid fakte ikka ja uuesti üle nämmutada, et neile suuremat kaalu lisada, efekt aga hoopis vastupidine ja tulemus nutune. Kõige rohkem häiris mind aga ilmselt see, et kui Tolkienil muutusid autsaiderist peategelased loo käigus kangelasteks, siis Brooksil jäid nad lõpuni vinguvateks tühikargajateks.
Selle raamatu näol võib vabalt tegu olla ka turu täitmisega - lugejad nõudsid fantaasiaseiklusi `a la Tolkien. Olgu märgitud, et "Shannara mõõgaga" samal aastal ilmus "Silmarillion".
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia viimase raamatu peategelaseks on Jodash, esimene construct’ist ooloi. Tema otsingud paariliste leidmisel peaksid välja tooma tõelise inim-oankali hübriidide potentsiaali, mis jäi aga lõputute sisekaemuste ja bioloogiliste nüansside rägastikus pisut ähmaseks.

Tegu on triloogia ainukese raamatuga, mis jutustatud esimeses isikus. Eesmärk on ilmselt olnud luua vahetum side lugejaga, sest jutustajaks meile võõras ja raskesti samastutav kolmanda soo esindaja. Ring peaks peale saama, uuenduskuuri läbinud inimesed on edaspidi täieõiguslikult iseseisvad. Iseküsimus, kas nad enam inimesed on.

Ei saa öelda, et tegu oleks halva triloogiaga, selline detailsus pisimagi bioloogilise ja sotsiaalse seose kirjeldamisel on märkimisväärne. Väga hästi konstrueeritud ja läbi mõeldud tulnukarassi kirjeldamine väärib tunnustamist.
Küll aga oleks võinud palju vähem olla sama informatsiooni aina uuesti ja uuesti esitamist, mis sest, et veidi erinevate nurkade alt. Võimalik, et oli viga kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus leiab aset aastaid peale eelmise osa „Dawn“ lõppu taasasustatud Maal, kus inimesed ja oankalid nüüd (mitte just kõige rõõmsamalt) koos elavad. Osad inimesed on teise liigi tingimustega nõustunud ning sünnitavad hübriidlapsi, keda kutsutakse construct’ideks. Teised aga mässavad tulnukrassi tingimuste vastu ja pealesunnitud viljatusest hoolimata eelistavad taga nutta inimkonna endisaegset hiilgust, mis nad lõpuks hukatusse viis.

Raamatu peategelane on seekord Akin, esimene meessoost inimemast sündinud construct. Temas on rohkem inimest kui teistes hübriidlastes, mis teeb ta ahvatlevaks röövimisobjektiks lastetutele inimestele, kes ei taha tulnukatega ühte heita.

Tegevust on juba natuke rohkem, kuigi põhiaur läheb endiselt tulnukabioloogia detailsetele õppetundidele. Peamiseks konfliktiks on siin mõlema poole argumente mõistva Akini siseheitlused oma inimese ja oankali loomuse vahel.

Teksti loeti inglise keeles

USA ja Nõukogude Liit ei suuda ennast talitseda ja tulemuseks on suuremat sorti tuumakatastroof. Inimkond on välja suremas. Ja siis saabuvad tulnukad ning päästavad päeva.
Selline sissejuhatus on küll sobiv, aga pole päris korrektne. Tegu pole mingi aktsioonisarjaga, vaid bioloogilise eetika, ellujäämise ja selle eest makstava hinna lähivaatlusega, mõtisklus inimeseks jäämise ja inimkonna iga hinna eest päästmise konflikti teemadel.

Esimese romaani peategelane Lilith ärkab teose alguses tulnukate laeval. Selgub, et Maa hävimisest on möödas sajandeid. Tulnukate rassi, oankalide, esindajad, kellel õnnestus päästa Maalt mõned inimesed, üritavad leida nüüd nende hulgast vastuvõtlikumat ja ratsionaalsemat indiviidi, et inimkond taas jalule aidata. Oankalid on muutnud Maa jälle elamiskõlblikuks ja vajavad nüüd Lilithi abi, et õpetada inimesi Maal ilma tehnoloogiata elama.
Lihtne ülesanne, raske teostus. Lisaks on nende esialgu altruistlikult paistvatel eesmärkidel oma hind.

Oankalid on bioloogiliselt inimestest täiesti erinevad, mis tekitab sügavat võõristust, hirmu ja umbusku. Neil pole silmi, suud, nina – on ainult kogu keha katvad aistingukombitsad, millega nad tajuvad maailma kordades paremini kui inimesed. Nad on ka kolmesoolised: emased, isased ja ooloid. Kõik nad suudavad biokeemiat geneetilise tasemeni tajuda, kuid ooloidel on võime ka geneetilise materjaliga manipuleerida. Geenimaterjaliga mängimine ongi nende elu eesmärk.

Teos on küll originaalne, kuid väga staatiline ja minimalistlik. Pearõhk on oankalide bioloogia ja sotsioloogia eripärade lahkamisel viimase pisidetailini välja. Tegevust kui sellist on vähe, edasiliikumist praktiliselt ei toimu. On ainult seletamised ja sisekaemused, mis pole küll halvasti teostatud, aga muudavad teose pikapeale üpris tüütuks. Bioloogidele, filosoofidele, sotsioloogidele ja mõtlikuma meelelaadiga persoonidele ilmselt istub, kannatamatud ja seiklushimulised võiksid otsida lugemiseks midagi sobivamat.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu kõik ilmselt juba teavad, räägib see teos väikelinna inimestest, kes ühel hetkel avastavad, et on nähtamatu ja tundmatut päritolu kupli alla kogu kupatusega lõksu jäänud. Raamatul mahtu üle tuhande lehekülje, aga tegevus nendel lehekülgedel mahub kuskil nädala sisse. Seega toimuvad sündmused üpris tempokalt. Tegelasi on terve rida ja nad on kaunis meeldejäävad, kuigi kohati klišeelikud: võimujanune rikkurist ettevõtja, üllas ja deemonitest puretud erusõjaväelane, kindlameelne ajakirjanik, teismelisest geenius, manipuleeritavad linnaametnikud, õelad ja enesekesksed noored jne.

Ulme kogu selles loos on kuppel, mis kõigi kohal kõrgub ja küsimusi tekitab. Ülejäänu on püüd esitada inim- ja massipsühholoogia kiirkursus, mis aga autoril kõvasti üle võlli keeranud. Mõrvad, perverssused, äärmuslikud võimuvõitlused ja paranoia teevad sellest kergesti libiseva ja kaasahaarava trilleri, mis on hea, sest lõpp vajub ära, nagu Kingil minu hinnangul tihti juhtub. Siiski oli loetu Kingi teostest minu jaoks siiani üks nauditavamaid.

Selle raamatu põhjal on tehtud ka ajuvaba suvesari, mis meiegi kanalitel nähtav, kuid seda tuleks vältida (kui ei otsi just nii-halb-et-hea elamust) ja eelistada suve veetmiseks paberist originaali.

Teksti loeti inglise keeles

Jutustus jutustusest. Maine’i ranniku väikesaare ajalehetoimetuses jutustavad kaks paljunäinud/kuulnud vanameest praktikandineiule lugu – mis tegelikult polegi lugu – 25 aastat tagasi saarelt leitud tundmatust surnud mehest, kõige salapärasemast juhtumist teiste müstiliste ja lahenduseta lugude kõrval, mis seal kandis läbi aegade aset leidnud.
Olles küll tehniliselt rohkem müstiline kui ebamaine, õhkub minu meelest jutust piisavalt salapära, et ulmekirjanduse hägushallil piiril kõõluda. Teos on aluseks ka Syfy teleseriaalile Haven
Teksti loeti inglise keeles

Esimestel raamatutel oli raamistik, mis lugu koos hoidis, kuigi teine osa on esimese võimendatud koopia. Esimesel osal oli uudsus, teisel osal turvalisus. Kolmandas osas aga kipub kõik laiali valguma, sündmusi on palju, nad on erineva mastaabiga ja minategelane pole enam nende kese, vaid lihtsalt mutrike toimuvast (lünkliku) ülevaate pakkumiseks. Taustainfot maailma kohta juurde ei tule ja kuigi autor püüab, ei tule ta minu silmis oma ambitsioonikuse realiseerimisega toime. Kogu ettevõtmine oleks pidanud piirduma esimese raamatuga, et olla kiire, põnev, uudne ja lööv.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks rühmitusid kogumiku lood kolme gruppi.
Esimeses grupis on toorikud, mis poleks tohtinud veel trükivalgust näha. Nendeks on „Kolmevalitsus“ ja „Õhtu rannal“. Alati pole tark asju ütlemata jätta, eriti kui need on olulised. See on sama, mis näidata filmi asemel treilerit ja ütelda, et film mõelge nüüd ise välja. Lugeja peaks küll kaasa ja edasi mõtlema, aga mitte välja mõtlema. Seega kogu esimesed lood ei pakkunud, vaid õrritasid. Nüüd ootaks nende väljatöötatud variante, nimiloost vahest isegi (lühi)romaani.

Autori jutustavad lood on aga köitvad. Ta oskab detaile tähele panna ja edasi anda ning meeleolu luua. Eriti nauditav oli raamatu lõikes antikvariaadistseen.

Midagi jäi minu jaoks siiski vajaka lugudes „Loodimine“, „Linn“ ja „Rulett“, kuigi stiililiselt olid need täitsa muhedad lugeda. Esimese puändist ei saanud ma aru ja kuna pole õudusfänn, siis ei viitsinud palju pingutada ka. Ilmselt oli seal alltekste ja viiteid ja muud sellist. Teine on jällegi hästi kirjutatud, aga see ütlematajätmise koht on natuke liiga suur. Kolmas on igati hea ja ka lõpupoint eksisteerib, aga teema on pisut kulunud.

Viie väärilised olid „Punksi metamorfoos“ ja „Galahar“. Mõlemad ideega, köitvad, üllatavad ja lõpetatud. Jutud, nagu jutud peavad olema.

Kogu oli kokku seatud mõnusas crescendos ja üldmulje täitsa nelja vääriline.

Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Thursday Nexti sarja neljas raamat. Eelmise raamatu tegevuse vahele mahub umbes kaks aastat. Thursday saabub oma kaheaastase poja Fridayga raamatumaailmast tagasi paralleelreaalsesse Swindonisse Inglismaal. Tal on väljamõeldud maailmast kõrini ja ta on kindlalt otsustanud oma mees Landon tagasi saada. Teda saadab Taani prints Hamlet, kes soovib oma ekskursioonil reaalsesse maailma teada saada, mida inimesed temast arvavad.
Ennast ema juurde sisse seades leiab Thursday, et majas resideeruvad veel Emma Hamilton ja Otto von Bismarck. Segadust külvavad ringisibavad dodod ja kohalik poliitiline maastik on ärevust täis. Võimumänge võimu haaramiseks mängib peaminister Yorrick Kaine, ärakaranud raamatutegelane. Ajarändurist isa kaudu saab Thursday teada, et kui Kaine oma eesmärgi saavutab, ootab kõiki ees III maailmasõda ja lõplik hukk. Ainus viis seda ära hoida on võita kesise Swindon Malletsi meeskonnaga kroketi superfinaal.
Oma panuse sellesse virvarri annavad veel Goliath Corporation, 16. sajandist tulnud munga ettekuulutus, salamõrtsukad, ametlikud jälitajad, kadunud Shakespeare’i kloonid, korratused raamatumaailmas ja uus seadus, mis keelab ära kõik taanipärase ja saadab tuleriidale viimsegi taani autori teose.

Seekord siis, nagu pealkirigi ütleb, rohkem Shakespeare’i radadel, kuigi maailmaklassika viiteid on vähem kui varemalt. Aga raamat on üks jabur-lõbus pillerkaar, kus autor mõnuga kaardipakki segab ja lõpuks kõik liinid rahuldavalt kokku sõlmib. Tegelikult ju midagi monumentaalset ei toimu, aga lust on seda tohuvapohu lugeda, sest tundub, et ka kirjanikul oli lõbus seda kirjutada.
Fforde pole just kõige lihtsam lugemine, aga mäng väärib küünlaid, sest kui ta stiili ja huumoriga ära harjuda, muutub ta iga raamatuga kuidagi omasemaks ja lahedamaks.

Teksti loeti inglise keeles

Mõnedel andmetel on selle raamatu näol tegu Miles Vorkosigani sarja eellooga, mis koosneb kahest raamatust (lisaks sellele veel "Barrayar") ja mida on nimetatud Cordelia Naismithi sarjaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane ja paljutõotav. Kokkuvõtteks päris hästi õmmeldud, aga minu arust autor materjali täit potentsiaali ära ei kasutanud, jäädes mingist hetkest kuidagi iseenda loodud maailma kinni.
Ja veel, ei tea, kas ma olen läänelikust mainstream`ist kallutatud või mõjus niimoodi antinatsionalistlik tegevuspaik, aga raamatu liigne venepärasus hakkas natuke häirima.
Teksti loeti eesti keeles

Olles sarja "The Sword of Truth" esimesed 8 osa läbi lugenud, jäi see episood (ei tahaks ütelda proloog) tiba kesiseks. Ei andnud midagi olulist juurde, ei seletanud midagi olulist lahti. Tegelikult tekkisid mõned küsimused, aga siin võib tegu olla ka minu kehva detailimäluga. Õnneks oli lugu ebagoodkindlikult lühike. Nendele, kes autori epopöaga tuttavad pole, võib see aga täitsa muhe vahepala olla.
Teksti loeti inglise keeles