Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· George R. R. Martin ·

A Clash of Kings

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Kuningate heitlus»
Tallinn «Varrak» 2008 (F-sari) [1. köide]
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari) [2. köide]

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
11
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.625
Arvustused (16)

Martini fantasyseeria "A Song of Ice and Fire" teine jagu on ehmatavalt massiivne (yle 800 lk) ent va"gagi kaasakiskuvalt kirjutatud. Martini keskaegne maailm on verine ja va"givaldne, m66gad on siin ta"htsamad kui maagia, jutus on ka 6udusloo elemente. Kui seeria esimene osa l6ppes yhe peategelase hukkamisega ta kahe va"ikese tytre silme all, siis siin raamatus lendab veri juba k6ikjal. Siiski, Martin oskab piisavalt ha"sti kirjutada, et keskaegse elu va"givald m6juvalt edasi anda. Ka tegelaskujud, ehkki osalt veel liialt stamplikud, arenevad eelmise raamatuga v6rreldes huvitavamini.

K6ige ha"irivam raamatu juures on keskse tegelase pidev muutumine -- peatykid on kirjutatud erinevate tegelaste silme la"bi, ning neid tegelasi pole mitte vaid yks-kaks vaid hulgi. K6igepealt muidugi Stark`i aadlipere lapsed ja emand, kes mitmel rindel oma s6du peavad, v6i lihtsalt elus pyyavad pysida, Jon Snow, surnud isand Starki vallaslaps, ka"a"bus lord Tyrion, ning mitmed teised. Lisaks veel eksiilis printsess Daenerys, kelle lugu haakub keskse looga veel vaid va"he ning kelle syzheeliin siin raamatus eriti edasi ei arene.

Lugu on siiski va"rvikas, syzhee on yldiselt leidlikult koostatud ning haarav ja maailm on realistlikum kui enamik neid Jordani-taolisi suhkruvaabaga kaetud maailmakesi. Kahjuks on raamatus liiga palju k6rvalisi tegelasi, kes k6ik ma"lus yhtseks massiks sulavad, ning hoolimata 30-lk pikkusest tegelaste nimekirjast segi la"hevad. Samuti on Martin intsesti kujutamisega liiale la"inud, ning tema lapstegelased pole usutavad. Jah, ja raamat on liiga pikk. Nii et -- siin on nii head kui ka halba, aga lugeda sobib kyll, eriti fantasy armastajatele. Neli miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Milady on sisuliselt kõik ära õelnud, mida öelda tasuks.

Kuningas sureb, Ned Stark on tapetud, prints Jeoffrey ei olegi kuninga poeg. Noor Robb Stark kogub põhjas võimu ning soovib isa eest kätte maksta ning õdesid tagasi saada. Kuningas Roberti vennad kuulutavad end kuningaks. Kõik sõdivad, tahavad kättemaksu ning põlvkondade vanused vihad vallanduvad.

Samal ajal on põhjas Müüri juures kahtlased jõud liikvel. Ning maailmas on taas lohed, tänu Daenerysele.

Mis mulle kõige ebausutavam tundus, on see, et keegi peaks mäletama, et viis tuhat (!) aastat tagasi oli tema esivanem kuningas. Meil siin raskusi tuhande aasta eest toimunugagi...

Teksti loeti inglise keeles

Loetav lugu. Isegi väga loetav lugu. Tegelased ei jõua eriti läilaks minna, enne lüüakse nad reeglina maha ;-) Muidugi, nagu triloogia keskmisele osale kohane, tammutakse lõpus suhteliselt sama koha peal kui alguses. Sellegipoolest julgen soovitada - hea karge tükk.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine osa on lühidalt öeldes 1000 lehekülge puhast naudingut, kusjuures mitmed võtmesündmused toimuvad kaadri taga ja neist on juttu alles hiljem ja vihjamisi – nii et Martin on kirjutanud väga kokkusurutult ja kompaktselt. Paarsada lehekülge võiks vabalt rohkem olla. Imetlusväärne on ka see, et tegu on ju tegelikult sõjaromaaniga, aga lahingukirjeldusi on ainult üks ja seegi üks parimaid, mida kirjandusest üldse leida on.

Suurepärane idee ja kindlal käel välja peetud on ka erinevate tegelaste ja vaatenurkadega peatükiline ülesehitus. Nii jäävad ära tüütud rännakud ja kirjeldused, millest enamasti fantasy-romaanid kubisevad. Ilmselt suurim erinevus Martini ja “teiste” vahel ongi see, et kui Tolkieni-laadsetes unelm-maastikel tahaks lugeja ise viibida ja romantiliste seikluste otsinguil rännata, siis Martini Westerose Seitsmest Kuningriigist hoiaks iga terve mõistusega inimene eemale.

Romaan on eriliselt vägivaldne, samas siin puudub jälle tugevalt vägivallavastane totakas paatos. Inimesi tapetakse, vägistatakse põletatakse, süüakse, hakitakse tükkideks, uputatakse, puuakse. Samas ei muutu midagi haiglaseks või ülepingutatuks; kõik on usutav ja oluline. Esimese osaga võrreldes lisandub pisut maagiat, kuigi ütleme otse välja – draakonid ja nõidused on siin rohkem moe pärast ja palju tähtsam rõhk on võimuintriigidel ja inimestevahelistel suhetel.

Ilmselt on tegu seni maailma kõige aegade parima fantasy-sarjaga.

Teksti loeti inglise keeles

Ei jää muud üle kui Andrei Golikovile takka kiita - puhas lugemisnauding. Meeldivaks jooneks on just see, kuidas iga peatükk algab. Ei ole sellist asja, et kõigepealt otsustatakse kuhugi minna, siis minnakse kuhugi ja tehakse seal midagi. Alati ollakse juba kuskil ja tegevus käib täie tambiga. Lugeja peab ise enesele selgeks tegema, kuidas need olukorrad on tekkinud.

Positiivne on ka see, et tegu ei ole "head (Starkid) maailma vastu" tüüpi intriigiga vaid lugejale sümpaatseid tegelasi leiab rohkem kui ühest vaenutsevast leerist.

Teksti loeti inglise keeles

Kehtib enamuses sama jutt, mis esimese osagi kohta. Peategelasi on juurde lisandunud, nagu ka lehekülgi, halvemaks pole sellest aga midagi muutunud, pigem isegi paremaks. Kuigi kui vaadata raamatu algus- ja lõpp-punkti, siis nagu erilist muutust maailmaasjade seisus pole toimunud, kuid vahepealne tegevus on olnud ülihaarav. Kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles

Panen hindeks viie, kuigi väikese miinusega. Miinus sellepärast, et esimene raamat lihtsalt oli parem. Tegu on sarja teise raamatuga ja omamoodi üleminekuväljalaskega, kus paigutatakse nupp lauale laiali.

Võtame kokku tähtsamad punktid, mi raamatut iseloomustavad:

Robb Stark on ennast siis tituleerinud Põhjamaade kuningaks ja jätkab Lannisteride kottimist.

Stannis (üks vana kuninga Roberti vendadest) on oma kuningastaatust samuti kinnitanud. Paraku on ta sattunud Punase Nõia, Melisandre, tuhvli alla, kes on mängu toonud uue jumala ja kamaluga paranormaalseid nähtusi.

Renly (teine Roberti vendadest) on samuti oma nõuet kuningatrooniline kinnitanud. Tegu on mõneti kerglase, rõõmsameelse ning elujanulise tegelasega, kellel sarmile on raske vastu seista. Setõttu pole tal just raske vasalle leida.

Lannisterid on kindlastanud ennast nn uue ametliku kuninga Joffrey ümber. Lannistere iseloomustab selles raamatu üldine peataolek ja kogu klanni päästmine jääb ainuisikuliselt kääbus Tyrioni madalatele õlgadele. Etteruttates ütlen, et mees on enam kui tasemel.

Sansa on nagu peata kana. Tema roll on pigem valgustada kuningapalees toimuvat.

Arya lidub maailma mööda ringi, sattudes vihma käest räästa alla.

Müüril toimub õõvastavaid asju. Joni liin areneb edasi ja noormees peab võitlema erinevate lahkhelidega. Mehed Mustas on pööranud oma pilgu põhja, sest tol ajal kui ülejäänud Seitsmes Kuningriigis omavahel trooni pärast jagelevad, on seal pead tõstmas uus näotu vaenlane.

Dany on järgijäänud rahva ja kolme lohega on teel tagasi oma esivanemate kodadesse, kuid kõik ei ole kaugeltki nii lihtne

Juurde tuleb uusi tegelasi ja osa vanadest panevad kõrvad pea alla. Vihjamisi antakse mõista, et kogu see nägelemine on ainult eelmäng oluliselt suuremale draamale, kuid millisele täpsemalt ... vot seda ei tea.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu Hargla juba mainis, ligi tuhat lehekülge puhast naudingut.Iga tegelase viimane peatükk lõpetatakse mõnusa kulminatsiooniga, asjaolu, mida juba eelmises raamatus näha oli.Uutest tegelastest meenuvad mulle hetkel Davos, kunagine salakaubavedaja, kes kunagi ammu Stannisele piiramise ajal sibulaid viis ja sedaviisi ta päästis. Tema silme läbi kirjeldatakse Stannise õukonda ja see Punane Naine mõjub üsnagi õõvastavalt.Teine uus tegelane on Theon Greyjoy, kunagine Starki kasupoeg, kes nüüd naaseb oma koju. Kodu iseloomustaks ilmselt hästi sõna "meri".Ja see peategelaserohkus on ainult tervitatav, maailm ei ole mustvalge ja ise ei tea ka hästi, kellest sa tahad, et võidaks.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, puhas nauding tõesti, ehkki eesti keeles ja vahetult pärast ilmumist lugedes jäi kahele köitele päris korralik ajavahe sisse.

Minu meelest sama hea kui esimene osa...seda, kuidas esimeses romaanis petlikult rahulik Westeros kohe pärast Roberti surma verisesse kaosesse kistakse, oli ikka kuradi võimsalt kirjeldatud. See, mis konflikti tagajärjel toimub Starkide perega, on suhteliselt kohutav ja samas realistlik... Sansa hakkab tegelikult paistma suhteliselt sümpaatse lollikesena. Huvitavaid tegelasi on palju, nagu lurjuslik ja samas surmapõlgavalt vapper Theon Greyjoy. Käesolevas romaanisarjas ongi julmus ja alatus segatud äärmise vapruse ning vastupidavusega raskes olukorras, mis osi tegelasi iseloomustab. Ja palju muud muidugi ka. Tõeliselt hea raamat, millele pole midagi ette heita.

Teksti loeti eesti keeles

Trükivigu on rohkem kui Varraku raamatutes tavaliselt, aga see pole ainus, mis mind selle raamatu juures pahuraks teeb.

Martin on hea kirjanik küll, aga tema võrdlemine Tolkieniga on suht kohatu. Tolkien sattus nooruses – moodsa sõnaga väljendudes – singulaarsusse. Somme’i lahing oma suurtükitule kontsentratsiooniga ja mürkgaaside kasutamisega oli suurim tapatöö, mida inimkond seni näinud oli, ja jäi selleks veel paarikümneks aastaks. See määras põrutada saanud leitnandi edasise mõttetegevuse. Hakkas kirjutama Hästi Suurest Paugust, ja et pauk ikka suur paistaks, tuli sellele kirjutada Hästi Pikk Eellugu. Sai kokkuvõttes igav, aga, noh, talutav. Martinil on vastu panna vaid malemäng – teatavasti kaalus ta lausa profikarjääri, enne kui kirjutamise kui lihtsama kasuks otsustas. Nii käibki siis Martinil rohkem kombineerimine ja pettemanöövrite tegemine. Siuke maletaja värk.

Ainult et males on reeglid algusest peale selged ja kokku lepitud. Antud juhul, hoolimata jutustajahäälte rohkusest siiski ei ole. Ja kui tuhande leheküljega ei saa välja öeldud, mis värk on, siis on jama majas. Inimlikele intriigidele pole midagi ette heita, need on igati usutavad, aga ma mõtlen paranähtusi. Kui mõni raamat algab sellest, et miski jõnglane leiab lohemuna ja asub seda välja hauduma, siis on ühest küljest selge, et raamat on määratud kooliealiste keskmisele astmele, aga teisest küljest ka see, et lohede kasutamine transpordiks ja ehk ka tuletegemise abivahendina on antud maailmas argine. Hea küll, see lugu nii naivistlik ei ole, kuid lohedest on üsna algusest peale juttu. Ning kui üks perekond on seotud lohedega, siis võib teine olla seotud huntidega ja selle liikmed unes oma lemmikhundi nahas ringi vaadata, selle ma neelan ka alla. Kuigi mõnede suguvõsade vapil on üsna imelikke asju, nii et ma eriti ei tahagi mõelda, mis unenägusid nad näevad. Zombid ja prohvetlik ettenägemisvõime on kah teada-tuntud asjad, mida ei pea eraldi seletama. Aga kui, naguöeldud, tuhandendama lehekülje paiku ilmub punases kitlis tädi ning sünnitab varju, mis läheb ja tapab just selle, keda vaja, et seejärel kaduda (vari, mitte tädi), siis on midagi valesti. Võrreldavalt näiteks sellega, kui see müüri valvanud poiss oleks puu alt mantlisse keeratult leidnud mitte nooleotsi või mis need seal olidki, vaid hästiõlitatud kuulipilduja.

Ühtpidi just need seletamatud nähtused teevadki nüridast rüütliromaanist fantasy. Ning, jah, mulle meeldivad autorid, kes asju liiga põhjalikult seletama ei kipu. Ka see on kahtlemata tore, kui ootamatustele ruumi jäetakse. Aga eesti keeles on praeguseks välja antud paberilaam, mis võtab riiulis 15 sentimeetrit. Ning kui selle jooksul pole mängureeglid selgeks saanud, siis mõjub see mitte intrigeerivalt, vaid irriteerivalt.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene "Jää ja tule laul" valmistas mulle isiklikult kerge pettumuse. Ootused olid suured, kuid lõpptulemus jättis soovida. Ometi sai teos teatava avansina, et järgmised osad on paremad, oma nelja ikkagi kätte. Tagantjärele tuleb tuleb kahjuks ikkagi tunnistada, et mitte eriti õigustatult, kuid tagantjärele oleme ju kõik targad. Teine osa ei ole eriti palju parem kui esimene. Jah, tegevust on natuke rohkem, intriige ka veidike, kuid ikkagi tammub kogu kupatus paigal. Jällegi on probleemiks liiga palju tegelasi, kellest pooled ei anna loole ning sellest moodustuvale suurele pildile eriti midagi juurde. Kindlasti lisab selline kirjutamisviis maailmale natuke värvi, teeb asja natuke mitmekesisemaks, kuid muudab ka teksti läbitöötamise suhteliselt tüütuks. Loomulikult pole tegu halva sarjaga, lihtsalt natuke ülepaisutatud ja -pingutatud on see. Autoril küll visioon on, kuid tihtipeale jääb see meeletu pisiasjade lasu alla ning ei valda lugejat täielikult. Sellepärast ka ainult nõrk neli
Teksti loeti eesti keeles

Olles ennast suhteliselt pika vinnaga lõpuks Westerose maailma sisse elanud, on väga raske sellest nüüd jälle välja saada. Poliitiliste malekäikude nautimisele lisaks hõljub õhus järjest rohkem maagiat, autor puistab mängu üha uusi jokkereid ning talv on tulekul...
Teksti loeti eesti keeles
x
Mai Mesilane
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kolmas lugu, mis eelnevatest vaid detailides erineb. Jälle ähvardab suur kurjus, jälle tuleb druiid vatis hoitud noorukite juurde teatega, et nemad on ainukesed, kes saavad midagi ära teha, ning nüüd on vaja minna maailma päästma, jälle teekond, jälle hea võidab, jälle lähevad kõik laiali, nagu poleks midagi juhtunud.
Kangelasteks selles loos eelmise osa peategelase Wili lapsed, kellel kaasasündinud maagilised võimed. Mõned kõrvaltegelased nagu alati pahur, aga heasüdamlik gnoom Slanter või hiiglaslik rabakass Whisper on seekord päris hästi välja kukkunud, aga muidu üpris ettearvatav ja mudeli järgi tehtud seiklus.
Teksti loeti inglise keeles

Etteruttavalt võiks mainida, et triloogia tugevaim teos, kuigi kondikava on kõigil sarnane ja kirjutamisstiil vähemalt minu jaoks liiga naivistlik-paatoslik.

Seekord lähevad siis maailma kurjuse käest päästmise võimatule missioonile "Shannara mõõga" tegelaste lapselapsed.
Maagiline Ellcryse puu hakkab surema ja tema alla vangistatud kurjus erinevate deemonite näol kipub välja. Et maailm säiliks, tuleb ühel väljavalitul minna puu seemnega Veretule allikale, et seeme idanema hakkaks ja uus puu kasvaks. Väljavalituks on haldjaplika Amberle, kes ei taha olla väljavalitu, ja teda saatma pannakse noor tervendaja Wil, kes ei tea ihukaitsmisest mõhkugi. Neid jälitavad mõned kurjad deemonid, ülejäänud allilmlased madistavad ülejäänud pealilmlastega ja kogu operatsiooni dirigeerib druiid Allanon.

Üpris keskmine fantaasiateos, milles leidub siiski piisavalt huvitavaid nüansse, eriti lõpplahendus. Kes tahab Brooksi lugeda, võiks eelmise osa vahele jätta ja sellest raamatust alustada, või siis üldse lugemata jätta ja vaadata uuel aastal raamatu põhjal valminud telesarja "The Shannara Chronicles".

Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelkirjutajad juba ütlesid, JRRT otsene ripoff, isegi retke geograafia ja sündmustik kattuvad, tegelastest rääkimata. Lisaks on autoril loll komme juba teadaolevaid fakte ikka ja uuesti üle nämmutada, et neile suuremat kaalu lisada, efekt aga hoopis vastupidine ja tulemus nutune. Kõige rohkem häiris mind aga ilmselt see, et kui Tolkienil muutusid autsaiderist peategelased loo käigus kangelasteks, siis Brooksil jäid nad lõpuni vinguvateks tühikargajateks.
Selle raamatu näol võib vabalt tegu olla ka turu täitmisega - lugejad nõudsid fantaasiaseiklusi `a la Tolkien. Olgu märgitud, et "Shannara mõõgaga" samal aastal ilmus "Silmarillion".
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia viimase raamatu peategelaseks on Jodash, esimene construct’ist ooloi. Tema otsingud paariliste leidmisel peaksid välja tooma tõelise inim-oankali hübriidide potentsiaali, mis jäi aga lõputute sisekaemuste ja bioloogiliste nüansside rägastikus pisut ähmaseks.

Tegu on triloogia ainukese raamatuga, mis jutustatud esimeses isikus. Eesmärk on ilmselt olnud luua vahetum side lugejaga, sest jutustajaks meile võõras ja raskesti samastutav kolmanda soo esindaja. Ring peaks peale saama, uuenduskuuri läbinud inimesed on edaspidi täieõiguslikult iseseisvad. Iseküsimus, kas nad enam inimesed on.

Ei saa öelda, et tegu oleks halva triloogiaga, selline detailsus pisimagi bioloogilise ja sotsiaalse seose kirjeldamisel on märkimisväärne. Väga hästi konstrueeritud ja läbi mõeldud tulnukarassi kirjeldamine väärib tunnustamist.
Küll aga oleks võinud palju vähem olla sama informatsiooni aina uuesti ja uuesti esitamist, mis sest, et veidi erinevate nurkade alt. Võimalik, et oli viga kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus leiab aset aastaid peale eelmise osa „Dawn“ lõppu taasasustatud Maal, kus inimesed ja oankalid nüüd (mitte just kõige rõõmsamalt) koos elavad. Osad inimesed on teise liigi tingimustega nõustunud ning sünnitavad hübriidlapsi, keda kutsutakse construct’ideks. Teised aga mässavad tulnukrassi tingimuste vastu ja pealesunnitud viljatusest hoolimata eelistavad taga nutta inimkonna endisaegset hiilgust, mis nad lõpuks hukatusse viis.

Raamatu peategelane on seekord Akin, esimene meessoost inimemast sündinud construct. Temas on rohkem inimest kui teistes hübriidlastes, mis teeb ta ahvatlevaks röövimisobjektiks lastetutele inimestele, kes ei taha tulnukatega ühte heita.

Tegevust on juba natuke rohkem, kuigi põhiaur läheb endiselt tulnukabioloogia detailsetele õppetundidele. Peamiseks konfliktiks on siin mõlema poole argumente mõistva Akini siseheitlused oma inimese ja oankali loomuse vahel.

Teksti loeti inglise keeles

USA ja Nõukogude Liit ei suuda ennast talitseda ja tulemuseks on suuremat sorti tuumakatastroof. Inimkond on välja suremas. Ja siis saabuvad tulnukad ning päästavad päeva.
Selline sissejuhatus on küll sobiv, aga pole päris korrektne. Tegu pole mingi aktsioonisarjaga, vaid bioloogilise eetika, ellujäämise ja selle eest makstava hinna lähivaatlusega, mõtisklus inimeseks jäämise ja inimkonna iga hinna eest päästmise konflikti teemadel.

Esimese romaani peategelane Lilith ärkab teose alguses tulnukate laeval. Selgub, et Maa hävimisest on möödas sajandeid. Tulnukate rassi, oankalide, esindajad, kellel õnnestus päästa Maalt mõned inimesed, üritavad leida nüüd nende hulgast vastuvõtlikumat ja ratsionaalsemat indiviidi, et inimkond taas jalule aidata. Oankalid on muutnud Maa jälle elamiskõlblikuks ja vajavad nüüd Lilithi abi, et õpetada inimesi Maal ilma tehnoloogiata elama.
Lihtne ülesanne, raske teostus. Lisaks on nende esialgu altruistlikult paistvatel eesmärkidel oma hind.

Oankalid on bioloogiliselt inimestest täiesti erinevad, mis tekitab sügavat võõristust, hirmu ja umbusku. Neil pole silmi, suud, nina – on ainult kogu keha katvad aistingukombitsad, millega nad tajuvad maailma kordades paremini kui inimesed. Nad on ka kolmesoolised: emased, isased ja ooloid. Kõik nad suudavad biokeemiat geneetilise tasemeni tajuda, kuid ooloidel on võime ka geneetilise materjaliga manipuleerida. Geenimaterjaliga mängimine ongi nende elu eesmärk.

Teos on küll originaalne, kuid väga staatiline ja minimalistlik. Pearõhk on oankalide bioloogia ja sotsioloogia eripärade lahkamisel viimase pisidetailini välja. Tegevust kui sellist on vähe, edasiliikumist praktiliselt ei toimu. On ainult seletamised ja sisekaemused, mis pole küll halvasti teostatud, aga muudavad teose pikapeale üpris tüütuks. Bioloogidele, filosoofidele, sotsioloogidele ja mõtlikuma meelelaadiga persoonidele ilmselt istub, kannatamatud ja seiklushimulised võiksid otsida lugemiseks midagi sobivamat.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu kõik ilmselt juba teavad, räägib see teos väikelinna inimestest, kes ühel hetkel avastavad, et on nähtamatu ja tundmatut päritolu kupli alla kogu kupatusega lõksu jäänud. Raamatul mahtu üle tuhande lehekülje, aga tegevus nendel lehekülgedel mahub kuskil nädala sisse. Seega toimuvad sündmused üpris tempokalt. Tegelasi on terve rida ja nad on kaunis meeldejäävad, kuigi kohati klišeelikud: võimujanune rikkurist ettevõtja, üllas ja deemonitest puretud erusõjaväelane, kindlameelne ajakirjanik, teismelisest geenius, manipuleeritavad linnaametnikud, õelad ja enesekesksed noored jne.

Ulme kogu selles loos on kuppel, mis kõigi kohal kõrgub ja küsimusi tekitab. Ülejäänu on püüd esitada inim- ja massipsühholoogia kiirkursus, mis aga autoril kõvasti üle võlli keeranud. Mõrvad, perverssused, äärmuslikud võimuvõitlused ja paranoia teevad sellest kergesti libiseva ja kaasahaarava trilleri, mis on hea, sest lõpp vajub ära, nagu Kingil minu hinnangul tihti juhtub. Siiski oli loetu Kingi teostest minu jaoks siiani üks nauditavamaid.

Selle raamatu põhjal on tehtud ka ajuvaba suvesari, mis meiegi kanalitel nähtav, kuid seda tuleks vältida (kui ei otsi just nii-halb-et-hea elamust) ja eelistada suve veetmiseks paberist originaali.

Teksti loeti inglise keeles

Jutustus jutustusest. Maine’i ranniku väikesaare ajalehetoimetuses jutustavad kaks paljunäinud/kuulnud vanameest praktikandineiule lugu – mis tegelikult polegi lugu – 25 aastat tagasi saarelt leitud tundmatust surnud mehest, kõige salapärasemast juhtumist teiste müstiliste ja lahenduseta lugude kõrval, mis seal kandis läbi aegade aset leidnud.
Olles küll tehniliselt rohkem müstiline kui ebamaine, õhkub minu meelest jutust piisavalt salapära, et ulmekirjanduse hägushallil piiril kõõluda. Teos on aluseks ka Syfy teleseriaalile Haven
Teksti loeti inglise keeles

Esimestel raamatutel oli raamistik, mis lugu koos hoidis, kuigi teine osa on esimese võimendatud koopia. Esimesel osal oli uudsus, teisel osal turvalisus. Kolmandas osas aga kipub kõik laiali valguma, sündmusi on palju, nad on erineva mastaabiga ja minategelane pole enam nende kese, vaid lihtsalt mutrike toimuvast (lünkliku) ülevaate pakkumiseks. Taustainfot maailma kohta juurde ei tule ja kuigi autor püüab, ei tule ta minu silmis oma ambitsioonikuse realiseerimisega toime. Kogu ettevõtmine oleks pidanud piirduma esimese raamatuga, et olla kiire, põnev, uudne ja lööv.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks rühmitusid kogumiku lood kolme gruppi.
Esimeses grupis on toorikud, mis poleks tohtinud veel trükivalgust näha. Nendeks on „Kolmevalitsus“ ja „Õhtu rannal“. Alati pole tark asju ütlemata jätta, eriti kui need on olulised. See on sama, mis näidata filmi asemel treilerit ja ütelda, et film mõelge nüüd ise välja. Lugeja peaks küll kaasa ja edasi mõtlema, aga mitte välja mõtlema. Seega kogu esimesed lood ei pakkunud, vaid õrritasid. Nüüd ootaks nende väljatöötatud variante, nimiloost vahest isegi (lühi)romaani.

Autori jutustavad lood on aga köitvad. Ta oskab detaile tähele panna ja edasi anda ning meeleolu luua. Eriti nauditav oli raamatu lõikes antikvariaadistseen.

Midagi jäi minu jaoks siiski vajaka lugudes „Loodimine“, „Linn“ ja „Rulett“, kuigi stiililiselt olid need täitsa muhedad lugeda. Esimese puändist ei saanud ma aru ja kuna pole õudusfänn, siis ei viitsinud palju pingutada ka. Ilmselt oli seal alltekste ja viiteid ja muud sellist. Teine on jällegi hästi kirjutatud, aga see ütlematajätmise koht on natuke liiga suur. Kolmas on igati hea ja ka lõpupoint eksisteerib, aga teema on pisut kulunud.

Viie väärilised olid „Punksi metamorfoos“ ja „Galahar“. Mõlemad ideega, köitvad, üllatavad ja lõpetatud. Jutud, nagu jutud peavad olema.

Kogu oli kokku seatud mõnusas crescendos ja üldmulje täitsa nelja vääriline.

Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Thursday Nexti sarja neljas raamat. Eelmise raamatu tegevuse vahele mahub umbes kaks aastat. Thursday saabub oma kaheaastase poja Fridayga raamatumaailmast tagasi paralleelreaalsesse Swindonisse Inglismaal. Tal on väljamõeldud maailmast kõrini ja ta on kindlalt otsustanud oma mees Landon tagasi saada. Teda saadab Taani prints Hamlet, kes soovib oma ekskursioonil reaalsesse maailma teada saada, mida inimesed temast arvavad.
Ennast ema juurde sisse seades leiab Thursday, et majas resideeruvad veel Emma Hamilton ja Otto von Bismarck. Segadust külvavad ringisibavad dodod ja kohalik poliitiline maastik on ärevust täis. Võimumänge võimu haaramiseks mängib peaminister Yorrick Kaine, ärakaranud raamatutegelane. Ajarändurist isa kaudu saab Thursday teada, et kui Kaine oma eesmärgi saavutab, ootab kõiki ees III maailmasõda ja lõplik hukk. Ainus viis seda ära hoida on võita kesise Swindon Malletsi meeskonnaga kroketi superfinaal.
Oma panuse sellesse virvarri annavad veel Goliath Corporation, 16. sajandist tulnud munga ettekuulutus, salamõrtsukad, ametlikud jälitajad, kadunud Shakespeare’i kloonid, korratused raamatumaailmas ja uus seadus, mis keelab ära kõik taanipärase ja saadab tuleriidale viimsegi taani autori teose.

Seekord siis, nagu pealkirigi ütleb, rohkem Shakespeare’i radadel, kuigi maailmaklassika viiteid on vähem kui varemalt. Aga raamat on üks jabur-lõbus pillerkaar, kus autor mõnuga kaardipakki segab ja lõpuks kõik liinid rahuldavalt kokku sõlmib. Tegelikult ju midagi monumentaalset ei toimu, aga lust on seda tohuvapohu lugeda, sest tundub, et ka kirjanikul oli lõbus seda kirjutada.
Fforde pole just kõige lihtsam lugemine, aga mäng väärib küünlaid, sest kui ta stiili ja huumoriga ära harjuda, muutub ta iga raamatuga kuidagi omasemaks ja lahedamaks.

Teksti loeti inglise keeles

Mõnedel andmetel on selle raamatu näol tegu Miles Vorkosigani sarja eellooga, mis koosneb kahest raamatust (lisaks sellele veel "Barrayar") ja mida on nimetatud Cordelia Naismithi sarjaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane ja paljutõotav. Kokkuvõtteks päris hästi õmmeldud, aga minu arust autor materjali täit potentsiaali ära ei kasutanud, jäädes mingist hetkest kuidagi iseenda loodud maailma kinni.
Ja veel, ei tea, kas ma olen läänelikust mainstream`ist kallutatud või mõjus niimoodi antinatsionalistlik tegevuspaik, aga raamatu liigne venepärasus hakkas natuke häirima.
Teksti loeti eesti keeles

Olles sarja "The Sword of Truth" esimesed 8 osa läbi lugenud, jäi see episood (ei tahaks ütelda proloog) tiba kesiseks. Ei andnud midagi olulist juurde, ei seletanud midagi olulist lahti. Tegelikult tekkisid mõned küsimused, aga siin võib tegu olla ka minu kehva detailimäluga. Õnneks oli lugu ebagoodkindlikult lühike. Nendele, kes autori epopöaga tuttavad pole, võib see aga täitsa muhe vahepala olla.
Teksti loeti inglise keeles