Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Baiita needus

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
6
20
10
0
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (36)

Nii et siis Hargla esimene normaalset mõõtu romaan ja teine ilmunud raamat seitsme kuu jooksul. Arvestades ka mujal avaldatut ja kuuldusi, et veel sel aastal saab miski raamatu kuju - kadestamisväärne produktiivsus.

"Baiita" puhul torkab muidugi silma stiilne kaanekujundus: seda teost pole piinlik ka iluasjana riiulis hoida. Loodetavasti lõpetab "Varrak" sellega oma pikaleveninud eksperimendi f-sarja suhtes. Nimelt on mulle hakanud tunduma, et kirjastus teeb uurimust, kui palju mõjutab kehv kaanepilt (kui "Asustet saar" ehk välja arvata) heade raamatute läbimüüki.

Vormist tähtsam on muidugi sisu. Üldiselt ma ei imesta, et romaanivõistluse zhürii, kellele ulmezhanrid tõenäoliselt kaugeks jäävad, "Baiita" ikkagi viienda koha vääriliseks arvas. Hargla pole pingutanud hard-sf-iga, vaid pannud paberile kakssada lehekülge kerges ja hoogsas stiilis fantaasiat. Isegi kahju, et teksti, mille valmimise ajaks on autor märkinud kuuekuulise perioodi, sai alla neelata vähem kui kuue tunniga. Mis omakorda tähendab, et raskeid filosoofilisi konstruktsioone ei ole ning tekst on sujuv ja tõrgeteta - nagu enamasti Hargla puhul.

Falkoonia ja Zembori riikide vahel puhkeb sõda. Sõja puhkemise hetkel on Zembori valitsejanna kojarüütel Savo - raamatu peategelane - naaberriigis missioonil. Ühes külakõrtsis päästab ta sinnasattunud põgeneva neiu vägistajate küüsist. Nagu selgub hiljem, on see tundmatu neiu äravahetamiseni sarnane Falkoonia printsessi Roksanaga. Savo armub kõrvuni tüdrukusse ning põhiosa sündmustest seisnebki Savo meeletutes üritustes oma kire objekti leida ning teda ilmselt ähvardavate ohtude eest päästa. Samas on Savo ka ise tagaaetav, kahtlustatuna spionaazhis ja muudes asjades.

Peategelane on kõrge moraali ja rüütlite aukoodeksi järgi tegutsev macho, kelle peamiseks silmatorkavaks omaduseks on siiski käsitsivõitluse hea valdamine, mida ta romaani jooksul ka korduvalt demonstreerib. Assistendiks on IH valinud talle koomilise kannupoisi (ja sõbra) Kimmo, kelle endine isand - ameti poolest rändrüütel - hukkub Savo eest võideldes. Savo ja Kimmo suhe ongi selline Don Quijote ja Sancho Pansa suhe; ma küll pole kindel, kas need viimased on olnud autorile prototüüpideks. Savo on rohkem Chuck Norrise või Steaven Seagali tüüpi idealistlik (aga emotsionaalsem) võitleja, kui tuua näiteid kinolinalt.

Nagu ikka fabuleerib Hargla keerulisi tegevuskäike ja suhteid, pillub teksti vihjeid, mis loo lõpus küll selgeks saavad. Lugemise käigus pole nendega kahjuks midagi peale hakata. Nagu ikka, laseb Hargla ühel oma tegelasel teksti lõpus pika tiraadi pidada, kes kõik saladused ära seletab. Ma ei ole pehmelt öeldes fantasy sõber, aga plusse saab autor mult selle eest, et lohed-draakonid, haldjad, kääbikud jms. olevused on "Baiitast" eemale hoitud. Kartsin kuni lõpuni, et kuskilt nurga tagant need ikkagi välja hüppavad. Paari nõia-võlurita pole Hargla siiski hakkama saanud.

Aga lõpp on läila. Häppi lõpp. Ja moraalilugemist ka veel viimasesse lausesse: armastus on kõige tähtsam. Savo kakssada lehekülge pidevalt rikkunud oma rüütliau reegleid, et tüdrukuni jõuda, nii et üldiselt sai lugeja tema väärtuste hierarhiast niigi aru. Läila.

Täistabamust esikromaan minu meelest veel ei andnud, aga ma eelistaksingi, et see "kümme" tuleks pigem horrori suunast.

Teksti loeti eesti keeles

Et Harglal romaanimahtu teose jaoks piisavalt oskusi ja ideid on, võis tema arengut jälginu juba mõnda aega tagasi oletada. Üldiselt võib Hargla teosed jagada kahte klassi - ühed, mille puhul valdab lugejat siiras imetlus ning teised, mille puhul jääb kummitama küsimus - miks ta nüüd niiviisi? Antud teose puhul tekivad küll mõlemad tunded, kuid imetlust on rohkem kui hämmingut.

Ilmselt on tegu esimese eesti tõupuhta sword&sorcery looga. Zhanri klassiku Howardiga võrreldes, kelle "Draakoni tunniga" paratamatud paralleelid tekivad, on tegu tükk maad põnevama ning elusama jutuga. Hargla hiilgab peamiselt kahe asjaga - esiteks kiire ning lugejat kaasakiskuv süzhee, teiseks õnnestunud olustikuloomine. Maailm elab, õlle meki kirjeldus paneb kurgu kuivama, etc. Hoolimata peategelase keerukast minevikust, ei ole tast antud ülemäära sügav psühholoogiline portree, mis pole antud juhul ka eriti vajalik.

Seda romaani lugedes jäid häirima kaks asja - esiteks on peategelasel seletamatu võime võita enda poole inimesi, kes seejärel tema eest musta töö ära teevad. Iseäranis välguna selgest taevast mõjus Savo päästminevangitornist, kus ta hukkamist ootas. Seletus (ehkki loogiline) järgnes, kuid tagantjärele ning minu meelest oleks omal kohal olnud varasem vihje sellise situatsiooni võimalikkusele. Hea nõia, kes võtab puhtalt enda peale õela maagi taltsutamise, sekkumine sündmustesse on ilmselt juba vana hea deus-ex-machina trikk, mida kasutavad kirjanikud, kes süzhee põnevamaks kruttimisega on vindi üle keeranud - peategelasele lavastatud väljapääsmatust olukorrast pole lihtsalt enam muud väljapääsu kui loogika eiramine.Või oli kiire romaani lõpetamisega ja midagi originaalsemat ei viitsinud välja mõelda. Veel on imestamisväärseks olukord, kus vastabiellunud näitsik neab surres ära vajalikul momendil puudunud abikaasa. Sellisel juhul oli Savo vaat et õnnega koos, et varakult elukaaslasest vabanes? Needuse olemus, mis on romaani sõlmküsimuseks, oli samas aga üsna andekas.

Antud tähelepanekud on muidugi arvustajale spetsiifilised esmamuljed ning ei pretendeeri ainuõigsusele. "Baiita needus" on sobiv teos debüütromaaniks. Tulevikus ootaks midagi enamat, kuid eriline õnnetus pole ka see kui Hargla samatasemelisi teoseid kirjutama jääkski. Mina sain teose läbi kolme-nelja tunniga ja pole just palju autoreid, kes mind samaks sunniksid. Teos tähistab autori teatud tasemele jõudmist.

Teksti loeti eesti keeles

Ma enne lugemist ausaltöelda pisut kartsin Indreku pärast, et kuidas ta pika vormiga.. Asjata! Igati hea, kompetentne ja korralik maailmatasemel fantasy. Nõustun eelarvustajatega selles, et täistabamusest (5+ eufooriast) jäi sedapuhku yht-teist puudu. Nõustun Andriga veel selleski, et kui Indrek ka samal tasemel romaanide kirjutamist jätkaks, siis mina igal juhul ”olen käsi”, st. lähen ja ostan nad kõik ära ja loen. Samas puudub mul vähimgi põhjus arvata, et lagi on saavutatud.. Hindeks viis kerge miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt mulle meeldivadki lood, kus mitte kõik pole üksipulgi lahti seletatud. Ulmes on seda suht raskem saavutada. No mis viga, kui kõrval oleks võtta ajalooõpik Falkoonia ja Zembori sõdade ajalooga või laiemgi regionaalpoliitiline ülevaade. Aga sellises otsast lõpuni väljamõeldud maailmas peab autor üksikasjaliselt ette valmistama ka need asjad, mida ta otse välja ei ütle. Ja sellega saab Hargla hakkama.

Võiks ju mõelda isegi selle üle, kes õigupoolest on romaani tähtsaim tegelane. Kellest kõige rohkem juttu on, see on muidugi selge. Ja lihtsameelsem lugeja ilmselt Savo seiklustest kaugemale ei vaatagi. Kuigi Savo on ju vaid mängukann tiba targemate tegelaste käes. Ja ehkki rüütlikoodeks, millest Savo lähtub, on vägagi meeldiv detail. Aga kui kõrval on tegelane, kelle jaoks nii püssirohi kui kiirkloonimine kuuluvad rubriiki "tooge riistad, teeme ära", siis on tema valikud ilmselt pisut keerukamat - ja tausta arvestades ka huvitavamat - laadi. Ning käivad vaesel Savol kõrgelt üle pea. Muidugi mitte autoril, kes neid kahte ju vastandada on võtnud. Veel täpsemalt: on raamatus ju isegi neli üpris erinevat ellusuhtumist oma valikutega - ning Savo, kelle valikuvõimalused kõige napimad, osutub rohkem nagu käivitavaks elemendiks ja mõõdupuuks.

Tegelt ma tahtsin ainult öelda, et Hargla puhul pole (enam) miski nii lihtne, kui esmapilgul näib.

Teksti loeti eesti keeles

Mul on ausalt öeldes natuke vastik kiitma kukkuda, aga ei saa sellest patust kuidagi mööda. K6va raamat! Mis salata, algul (u 100 lehekylge) oli mulje pisut nadi, aga siis sain aru, et tegelt käib kulisside taga hoopis-hoopis suurem ja asjalikum mäng, millest ei kojarüütel Savol (kes oli vahava kuju ja k6igest hoolimata lihtne nagu Lenin), saati siis veel kannupoiss Kimmol. Tegelane, kes imo oleks midagi suuremat osanud näha, koksiti ettenägelikult öra (ma m6tlen Predagori). Kuidagi eneselegi märkamatult ja veidi isegi lohaka elegantisga on isand Hargla valmis nikerdanud täisväärtusliku maailma, kus k6igel on oma koht ja k6ik on omavahel tugevas loogilises sidemes. Muuseas, seda on suudetud teha minimaalselt olukirjeldusi kasutades. Suhteliselt l6dvalt on kokku miksitud soome-ugri, germaani ja slaavi maailmad. Pluss veel Oseano, keda ma laksust ei oska kyll kuhugi pista, kui siis ehk sumerite kanti (mitte nime poolest vaid ellusuhtumiselt). Väga vääriline debyyt romaaniga. Ja eriti tahaksin ma esile tuua fakti, et tahtmise korral oleks v6inud teosest kasvatada paar-kolm korda kaalukama tellise (pistes sisse paar vähetähtsamat seiklust ja kamaluga loodus-olukirjeldusi). Seda ei ole Indrek teinud mitte ja kiitus talle selle eest. (mitte et mul midagi looduskirjelduste vastu oleks, aga mida sa ikka kirjutad maistes oludes, et puu on puust ja et hobune on see, kellel kaerad eest sisse käivad). S6naga: viis (ilma plussita, et Indrekul oleks ka tulevikus kuhugi pyyelda ;-) ).
Teksti loeti eesti keeles

Igati hea asi. Tundub, et nüüdsest pean lõpetama selle hindamisstiili, et kui on eesti autor siis saab automaatselt ühe palli juurde. Igaks juhuks peab sama autori järgmiste teoste jaoks ka midagi varuks jätma.

Nagu Andrit, nii ka mind jääb natuke siiski häirima see, kuidas Savo kõiksugu keerulistest olukordadest mängeldes kuiva nahaga välja oskas tulla. Samuti ka see, et Oseano kogu sellele Zembori kambale otsa peale ei teinud - võimeid pidanuks tal selleks justkui jätkuma. Oseano jäi üldse suhteliselt mõistatuslikuks - anti küll aimu, kes ta on ja kust pärit, aga seda, et niisugune tegelane tegutseb just nii nagu ta romaanis tegutses, ei taha ma siiski hästi "osta" (<-võeh milline amerikanism).

Aga meepotti ei suuda need tõrvatilgad kuigivõrd rikkuda. Ise poleks ma paremini kirjutada osanud nii et mis ma siin ikka irisen :-)

Teksti loeti eesti keeles

kui kõik kohe ausalt ära rääkida siis oleks tahtnud panna veel kehvema hinde kui kolm aga kaks tundus jälle liiga madal...nii et las jääb siis kolm.olen ka pisut yllatunud eelmiste arvustajate positiivsusest - päris õudne on tulla ja hakata tõrva mee sisse tilgutama aga mis teha.

hoolimata negatiivsest sissejuhatusest arvan ma et kui selle raamatu kallal natuke tsensuuri rakendada siis kõlbaks see päris hästi sarja 10 pluss s.t eelkõige nooremaealistele mõeldud kirjanduse hulka...hea kerge lugeda, mõtlema ei pane - vahva ajaviitekirjandus teismelistele.

kaks väikest alustassisuurust riiki (millest yhest on ainult serv näha) kus tegevus toimub on lisaks väiksusele veel kohutavalt igavad - kirjeldatul puudus igasugune sügavus ja falkoonia jäi riigiks kus asus yks kõrts, loss ja natuke metsa ning mägesid ...ainukesed elus tegelased tundusid olevat kimmo ja tema skorpionid ning tules põlev baiita. viimane kyll kahjuks ka ainult sinnamaani kus selgus et ta oli oma meest väga armastanud - see fakt muutis kahtlustäratavaks romaani kandva needuseidee...ma arvan et surmahirmus naisterahvas pigem hyyab oma armastatut appi ja viimaste hingetõmmetega kas neab oma tapjat või kinnitab oma armastust kallimale mitte ei sajata teda

noh igal juhul on mul tunne et hargla puhul on kõik just nii lihtne kui näib ja mul on tugev kartus et täide on läinud mu eelmisel aastal vargsi mõeldu - kas mingil hetkel kvantiteet kvaliteeti yletama ei hakka...tuleb ju autorilt jutte nagu vändrast saelaudu.

Teksti loeti eesti keeles

"Viie" saab ikka kätte...Lugu on hoogne, põnev ja seikluslik, ainult et maagiat võiks veidi rohkem olla. Kohati jääb mulje, et tegu on väljamõeldud maailmas areneva mõõga-ja-mantli looga, mida vürtsitavad kerged müstikaelemendid.Lõpp keerab science-fantasyks. Tegelikult, päris hea raamat, aga lugude "Kõik võimalused maailmas" ja "Sindbadi kaheksas reis" põhjal ootasin midagi muud.
Teksti loeti eesti keeles

"Ratsanik Melchiorile" on nüüdsest siis saanud endale tugeva võistleja rähkluses eesti parima algupärase fantasyromaani tiitlile. Omad puudused tal mõistagi on (need on kirjas ka juba eelnevates arvustustes), kuid sellegipoolest hindan lugu hindega 4,4 ehk ümardatult 4. Tõenäoliselt Hargla tipp pole, seega annan veidi arenemisruumi.

Eespool märkasin ma, et mõne retsenseerija arvates on teismelised mingid erilist sugu tühmapead, kellele kõlbab parimaks lugemisvaraks miski võimalikult üheplaaniline F-kategooria filmi ümberjutustus. Jääksin antud juhul eriarvamusele, pole nende tänapäeva noortega midagi nõnda hullu lahti.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teist mingid paar kuud tagasi ja proovisin nüüd meelde tuletada, millest seal juttu oli. No tee või tina, aga mitte midagi ei tahtnud meelde tulla peale mingisuguse kloonimise... Võibolla ongi hea, et selline asi olemas on, mõnus lugeda ja aega viita, aga pikemas plaanis ajusid ei kurna.
Teksti loeti eesti keeles

Sain kah siis lõpuks läbi. Meeldiv ja kaasakiskuv, minu jaoks vahepeal küll liiga lääge, aga elasin üle. Mõnikord oli küll raske uskuda kuidas Savol vedas ja et ta kohe nii ruttu ära armus ja printsi valgel hobusel mängima läks, aga mõnus sellegipoolest. Ei usuksgi et eesti oma toode on.
Teksti loeti eesti keeles

Saab viie ainult tänu sellele, et on siiski autori debüütromaan ja minu arust seni eesti kirjanike poolt parim üllitis selles þanris. Siiski häiris veidi see lõpp - peale selle, et see nii "lääge" oli, tundus ta kuidagi veider romaanimõõtu teosele.

2005.12.21
Lõpp häirib siiani. Hoogne fantaasiaromaan ja selline... imal ning seletan-nüüd-kõik-lahti kriminaalromaanilik lõpp. Ei lähe mitte. Hinne 4+, teadmises, et hiljem on samast sulest veelgi paremat kirjasõna ilmunud.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ootasin Harglalt natuke rohkem. Samas ka ei pettunud. Tegu on ju üpriski lihtsakoelise ja sirgejoonelise fantasy`ga. Tegelased on üsna lihtsakoelised, ning tegelevad mägesid liigutava filosoofia asemel oma õnne otsimisega. Kuigi lõpp kiskus läilaks ära, siis ausaltöeldes oli seda ka oodata. Hinnet see igastahes ei riku. Esikromaani kohta igati korralik teos.
Teksti loeti eesti keeles

Milline naine neab oma armsama sellise needusega? Tahaks kohe oma silmaga näha.Kuigi miski ei tohiks enam üllatada... eriti tänapäeval ja eriti ulmekirjanduses. A võibolla selles maailmas, kus rüütel Savol ootamatuste kiuste hästi läheb, võibolla tõesti.

Nojah. Esikromaan jne. Sellepärast 3, muidu ei oleks mööndusi teinud.

Teksti loeti eesti keeles

Oh, kus oleks tahtnud kohe peale raamatu lõpetamist arvustada. Aga näed... polnud kasutajanime ja läks aega. Siiski siiski. Hargla vääris mu rahakoti õgvendamist ja esimese kommentaari saamist. Ühesõnaga ma veetsin terve nädalavahetuse Harglaga, öösiti. Jagasin temaga üht teist. Pean siin silmas tema debüütromaani, tegelasi ja mõtteterasid. Ja oli meeldiv, kohe väga meeldiv. Nii meeldiv, et kohe mõtlesin, et kus poiss sellise haarava kirjutamisstiili on pärinud. Hinne on 4-, see on Euroopa mastaabis. Eesti tase oleks teosele 4, Globaalne 3+. Pean romaane silmas. Oleks väga meeldiv, kui seda vangla jama pole olnud. Ma mõtlen seda kohta, kus Savo tornis istus ja ajas 10 lk. pikka iba paksu onuga, kelle nime eriti polnudki vaja teada. Ta ju ei olnud tähtis tegelane?! ja nii keerulist dialoogi ajasid nad omavahel (nimed olid raskesti meeldejäävad jne.), et kohe mõtlesin, et see on laast kuskilt kellegi muu sule alt. Need leheküljed olidki rasked mu jaoks. Kui ma raamatut Mattisenis kaalusin ja kaalusin siis vahepeal ka rahakotti, siis kohe mõtlesin, et näed.. kunagi lugesin esimest lahingustseeni, tundub jube Conanlik. Super-mehelik. Aga tegelikult väga ei olnudki. Savo ei kakelnudki väga palju ja see oli hea. Oli rohkem inimlik. See lahingusteen, kus piraatidega möllati ka polnud väga hea. Ei saanud õiget ettekujutlust ja segaseks jäi lahing. Oli küll paari sõnaga mainitud paatide kimamist ja ambude noolte raksumist, ag oleks võinud käsikähmlust ka siis juba rohkem olla. Ja lõpust ei meeldinud mulle see, et panid kõik tegelased omavahel paari. Tekkis häppi end, mis oli liiga häppi, et tunda ennast hääpina. See et mingi teismeline päga kosib ikka kõvasti täiseas oleva läbikäidud hoora Leila, oli natuke üle pakutud. Tuleviku võluri minek oli veel kuidagi mõeldav, sama ka rõugevandi oma, kuid Baiita needus oleks võinud olla teistsugune. See kloon.. ja tema armastamine oli liiga vähe originaalne. Lõpp oleks võinud olla rohkem uudsem. Mis ma siis ikka oskan öelda. Olen rõõmus, et kosisin selle raamatu enda lauale ja vaatan tema hundiseid kaani iga päev. Aga öelde mulle, miks olid selle raamatu kaaned tagant ziletiga lõhestatud. Juba poeraamaturiiulil...
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ei avaldanud see teos erilist muljet. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et see ei sisaldanud eriti midagi uutset. Selline "fantasy" hakkab vaikselt tüütavaks muutuma.
Teksti loeti eesti keeles

Nostalgiline ja hea tuju on (aga mitte antud teose süül)....seepärast saabki kolme ära....muidu, oi kuidas annaks (tappa ikka) ja mõnuga.
Teksti loeti eesti keeles

Seni on Hargla asju lugedes jäänud ikka mulje, et ta enam-vähem teab millest kirjutab, detailid nagu paigas jne aga "Baiita needuses" häriski kõige enam see, et asi ei tundunud eriti keskajalik. Kõige tipp aga oli ammulaskmine laeval, kus ammu kasutamise kirjeldusest tundus nagu oleks tegemist pigem vibu, kindlasti mitte aga ammuga. Muus osas kannatas aga lugeda ehkki tegevus oli veidi LIIGA ladus. Enimmeeldinud tegelane oli Oseano, kuidagi väga muljetavaldav ehkki tema otsese osalusega stseene eriti ei olnudki.Keegi mainis eelpool, et romaan kõlbaks sarja 10+. Nõustun täielikult, sest lugemise ajal tekkisid tahtmatult kogu aeg paraleelid seakarjuse Tarani seiklustega. Nagu oleks sama kirjaniku sulest tulnud. Vahest ainult veidi paremini kirjutatud, sest Tarani järgesid ma eriti ei viitsinud lugeda, Oseanost aga küll.
Teksti loeti eesti keeles

Oli hinne siin pool aastakest neli, aga nüüd, kus olen asjade üle järele mõelnud langetan kolmele. Tollal ei teadnud veel milleks Hargla võib suuteline olla - ei olnud veel lugenud ühtegi ta lühijuttudest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, kuid Hargla on ka tunduvalt paremaid raamatuid kirjutanud, kohati tundus asi väga uimaseks jäävat
Teksti loeti eesti keeles

Pan Grpowski taset just ei saavuta, aga muidu päris hea.26.04.2005: Hakkasin uuesti lugema. Olen poole peal ja siiani on üsna kesine. Võib-olla on vahepeal maitse paremaks muutunud, aga ma ei saa aru kuidas ma sellele nelja sain panna, seega langetan kolme peale.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle on seni papril kätte juhtund Hargla sõnaseadmised jätnud kuidagi kriminaalse mulje. Mõrvad & salasepitsused. Vahelduseks päris vahva muidugi, sellises mõnusas stiilis. Kuigi, ja-ah, kusagilt nagu vajuks veidi ning lõpuks läheb üsnagi mesiseks, kui jätta välja üks pisikene kahtluse pipratera, mis veel viimastel selgituslikel külgedel veidi toetab.
Teksti loeti eesti keeles

Mage. Ma pole kunagi aru saanud, kelle jaoks kirjutatkse sedalaadi teoseid. See, et autor on suutnud mingi maailma luua ja selle elanikud miskit moodi tegutsema panna ei ole iseeneset minu jaoks piisav, et vaimustusest käsi plaksutama hakata. Ilmselt on ka antud kaalukategooria kirjatükkidel oma sihtgrupp, kuid paraku, mina sinna (õnneks või õnnetuseks) ei kuulu.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust oli see jutt hea ja nagu midagi rohkemat pole selle kohta öelda. Kuna vahel tabasin end millelegi muule mõtlemas ei pane viite välja. A Aga muidu huvitav jutt!
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt oleks raamat teistmoodi mõjunud, kui oleks seda lugenud kohe peale ilmumist, aga nüüd ei saa kuidagi suuremat hinnet anda. Mõned ideed ja lahendused olid päris huvitavad, kuid raamatut läbiv oi-küll-ma-olen-üllas-ja-tahan-kõigile-head-teha-aga-see-on-nii-raske halamine muutus läilaks ja tüütuks. Samuti ei suutnud ma kuidagi leida põhjendust, miks küll üllas noormees ei mäletanud oma needuse kõige olulisamat osa enne kui lõpus? Mainimata, et kogu needus ise oli suht kahtlasevõitu.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin romaani selle ilmumise ajal ja vb oleks ilus arvustamiseks ta üle lugeda? Igatahes, mälestuste põhjal tundub tegu olevat nõrga bondi-looga, mis on kantud fantaasiamaailma. Et kodanik Savol on missioon, aga tema kakleb kõrtsis suvaliste tolgustega. Iseenesest oleks põnev teada saada, mida arvab Must Kass Flemingu romaanide pahadest, sest mina küll ei tuvastanud Hargla loo paha ees keerulisemaid dilemmasid, kui ütleme Dr. No romaaniversiooni nimitegelase ees. Kui kaasaega meenutavates keskkondades toimuvates lugudes tekib super-pahadega alati küsimus, et nende ettevõtmiste kulud ei tasu taotletavate eesmärkide valguses ära, siis oleks pidanud ju keskaja taolistes oludes antud romaani kurikaela plaan suisa võimatu olema. Ja sellises märuliloo jaoks hoitakse liiga palju infot lõpuni varjus. Olen kunagi Algernonis teinud jutus "Saatuslik lugu" muuseas antud romaani üle nalja, nüüd aga käivad mulle selle raamatu puhul pinda hoopis teised asjad. Siiski, luua peategelasele trofeeks sõna otseses mõttes siledate ajudega naine ei ole üldse ilus ;) Ja veel tahaks Harglale krüptilisel ilmel ja lause lõpus häält tõstes öelda: "King`s Quest 6?" Nooruses Sierra mänge mänginuna peaks ta aru küll saama millest jutt ;)

7. juuni 2013. Võiks küsida, kas allpool arvustaja stiletti osas mööda ei pane. Selle asemel küsin, kas ilukirjandusteosed ikka peavad olema inseneri-, ajaloo- vms. aruanded?

2. detsember 2013. Hästi viidatud ja usaldusväärsena näiv artikkel inglisekeelsest vikist esitab ühe versiooni stiletti ajaloost, vene viki, tõsi küll, nimetab lahingus halastustapmiseks kasutatavaid relvi, mis inglise viki järgi on juba stilettid, stilettide eelkäijaks. Tähtsam on siiski see, et mingil ajalooperioodil palgamõrvarite poolt kasutamine ei ole sõna tähenduse osa, vaid on pelgalt sõna poolt osutatud relvade ajaloo osa. Pealegi hakkab näima, et isegi siis kui Hargla fantaasiamaailmas kasutasid stilette ainult mõrvarid või antud loo toimumise ajaks on sellest saanud palgamõrvarite relv, siis see ainult vihjab sellele mislaadi "diplomaadiga" on Savo puhul tegemist (on hästi treenitud, kannab palgamõrvarite relva). Kui saan kinnitust, et Hargla mõtles neid detaile vihjena sellele, et Savo on tegelikult spioon, siis pean tunnistama teose detailide teatud peenust ja hinde neljale tõstma.

Teksti loeti eesti keeles

Minu „Baiita needuse“ lugemisel on kaks eellugu.

Esimene eellugu. Viimastel aastakümnetel on mul olnud vaikne põlgus Eesti kirjanike suhtes. Üldiselt ma neid ei loe. Aeg-ajalt pisteliselt midagi, mis juhuslikult näppu sattub või ajakirjanduse kriitikas palju kiita saab. See „aeg-ajalt“ on tavapäraselt kinnitanud minu eelarvamust. Nii olen ma lugenud pool mingit apteekri-raamatut ja otsustanud selle olevat mitte-minu-jaoks ja üldistanud kogu Harglale. Juhuslikult olen sattunud Ulmekirjanduse Baasi (kirjutama ja arvustusi lugema) – sealt tekkis huvi Hargla kirjutatu vastu. Kui siis „Suudlevate vampiiride“ raamatut nägin, võtsin ja lugesin. Kõike ei lugenud. Meeldisid „Raudhammas“ ja Liina-lood (Minu… oli kohe väga hea!) ja tekkis tahtmine veel Harglat lugeda – saamaks aru, mis asja ta ajab ja kujundamaks oma suhtumist. Raamatukogust valitud juhuslik Hargla oli „Baiita needus“.

Teine eellugu. Viimane „Täheaeg“ on keskendunud seiklusulmele, erinevad ajastud ja maailmad, aga ikka „jookse(!), hüppa(!), TAPA! Olen siin urisenud juba kolme seiklusulme peale. Mulle seiklusjutud muidu meeldivad. Mulle meeldib ka seiklusulme. Mulle ei meeldi seiklusulme, kus autor kasutab autori õigust loll olla.
Noh umbes nii, et metsas elab põder – metsas on koledad kiskjad – selles ulmejutus on põder kiskja.
Selles ulmejutus on põder kiskja, sest autorile nii meeldib!
Selle järgi, kuidas see põder peategelast varitseb ja ohustab, saab üsna hästi aru, kuivõrd põdra kiskjalikkus on tingitud autori loodusetundmise iseärasustest. Siia peale lugesin siis Hargla „Baiita needust“.
(Muide, meie metsade põder laseb leitud linnu- ja jänesepoegadel hea maitsta, aga see ei tee temast veel kiskjat.)

Arvamus „Baiita needusest“.

Jutt oli täitsa kobe. Peategelase tundeelule pole justkui miskit ette heita – elasin sisse ja kaasa. Ulmelisus oli sisuliselt põhjendatud – needus kui selline ja selle mõju seikluse käivitajana olid loogilised ja nõudsid ulmet.
Peategelase võitlusoskused ja teiste tegelaste suhete sasipundar mulle ka enam-vähem sobisid.

Oli kolm süvenemist takistavat olulist detaili, mis oleksid olnud välditavad autori loll-olemise õiguse jõhkrast demonstratsioonist loobumisega.

Lollus nr 1. Peategelasel oli alguses stilett. Stilett on ruudukujulise (tera) ristlõikega torkerelv, mis tüüpiliselt kuulus salamõrtsukatele. Ajaloolased on rõhutanud selle relva mitte-kuulumist aadlike relvastuse hulka. Pärast esimest suurt kõrtsikaklust selgub tasapisi, et tegemist on kõrgaadlikuga, kel rüütli aumõiste ja koolitus olulised on. No misjaoks siis stilett? Stiletiga oli tekitanud loo ja peategelase olemusega sobimatu kujutluse peategelasest, mida siis lugeja tasapisi teksti arenedes korrigeerima peab hakkama.

Lollus nr 2. Kirjatuvina kasutavad pahad selles jutus kondorit, keda autor kirjeldab merelinnuna. Kondoreid on ainult üks liik, kes elab Andides ja on selgelt ja üheselt maismaalind. Lokaliseerida tegevustik Lõuna-Ameerikasse ja väita … Ilmselt ajas autor kondori albatrossiga segi – konteksti järgi peaks albatross sobima.

Lollus nr 3. Eelnevate arvustuste juures on tähelepanu juhitud autori poolesele võimetusele ammu ja vibu vahel vahet teha. Mind häiris ka!

Ei midagi lihtsamat – sõnadel on olemas tähendused ja kui autor neid ei tea, siis võiks järele vaadata.
Igaks juhuks võiks vaadata ka siis, kui ta arvab, et ta teab. Raamatu eest küsitakse ju raha!

Kui autor arvab, et tal on õigus loll olla, siis … võiks ju olla toimetaja ja kirjastus

„Toimetanud LINDA UUSTALU“ – kirjastuse nimi on Varrak.

12.06.2013.

Tänan eelmist arvustajat märkuse eest! Stileti osas möödapanemisest - kontrollisin enda (varasemat vaike-)teadmist netiallikatest: http://www.dragon.ee/foorum/viewtopic.php?f=107&t=8746 - seal on loetav Tartu Ülikooli ajaloo instituudi loengukonspekt keskaegsetest relvadest ja sõjandusest (leidsin sealt kinnitust).

Üldiselt ma ei arva, et ulme peaks olema ajaloo-, inseneri-, ja loodusteadustega kooskõlas. Aga kuhu tõmmata piir? Minu jaoks on piir tavateadmiste tasemel - tasemel, mis on omandatud (peaks olema omandatud) keskharidusega + üldine kultuurihuvi. See üldine kultuurihuvi võiks olla selline, et loomaaiast läbi jalutades on loetud puuridel olevaid tekste (ja need meelde jäetud).

Probleem on tegelikult selles, et kui arvata ükskõik olevat, kas amb või vibu, siis muudetakse taoliste trükitud tekstidega keele tähendusvälju ja kogu eelneva keeleliselt (ka visuaalselt) väljendatud kultuuri tajumisvõimalusi... Kondor on Kolumbia, Ecuadori, Boliivia ja Tshiili vappidel ja Boliivia rahvuslind - kui arvata, et teda võib pidada merelinnuks, siis vaesub ja muutub kogu Ladina-Ameerika tajumine - tegemist ei ole suvalise värvulisega, vaid tal on tugev semantiline väli! Kondori tugevat sematilist välja võib ka kuulata - toksige otsingusse "El Condor Pasa"...

Teksti loeti eesti keeles
x
Mai Mesilane
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kolmas lugu, mis eelnevatest vaid detailides erineb. Jälle ähvardab suur kurjus, jälle tuleb druiid vatis hoitud noorukite juurde teatega, et nemad on ainukesed, kes saavad midagi ära teha, ning nüüd on vaja minna maailma päästma, jälle teekond, jälle hea võidab, jälle lähevad kõik laiali, nagu poleks midagi juhtunud.
Kangelasteks selles loos eelmise osa peategelase Wili lapsed, kellel kaasasündinud maagilised võimed. Mõned kõrvaltegelased nagu alati pahur, aga heasüdamlik gnoom Slanter või hiiglaslik rabakass Whisper on seekord päris hästi välja kukkunud, aga muidu üpris ettearvatav ja mudeli järgi tehtud seiklus.
Teksti loeti inglise keeles

Etteruttavalt võiks mainida, et triloogia tugevaim teos, kuigi kondikava on kõigil sarnane ja kirjutamisstiil vähemalt minu jaoks liiga naivistlik-paatoslik.

Seekord lähevad siis maailma kurjuse käest päästmise võimatule missioonile "Shannara mõõga" tegelaste lapselapsed.
Maagiline Ellcryse puu hakkab surema ja tema alla vangistatud kurjus erinevate deemonite näol kipub välja. Et maailm säiliks, tuleb ühel väljavalitul minna puu seemnega Veretule allikale, et seeme idanema hakkaks ja uus puu kasvaks. Väljavalituks on haldjaplika Amberle, kes ei taha olla väljavalitu, ja teda saatma pannakse noor tervendaja Wil, kes ei tea ihukaitsmisest mõhkugi. Neid jälitavad mõned kurjad deemonid, ülejäänud allilmlased madistavad ülejäänud pealilmlastega ja kogu operatsiooni dirigeerib druiid Allanon.

Üpris keskmine fantaasiateos, milles leidub siiski piisavalt huvitavaid nüansse, eriti lõpplahendus. Kes tahab Brooksi lugeda, võiks eelmise osa vahele jätta ja sellest raamatust alustada, või siis üldse lugemata jätta ja vaadata uuel aastal raamatu põhjal valminud telesarja "The Shannara Chronicles".

Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelkirjutajad juba ütlesid, JRRT otsene ripoff, isegi retke geograafia ja sündmustik kattuvad, tegelastest rääkimata. Lisaks on autoril loll komme juba teadaolevaid fakte ikka ja uuesti üle nämmutada, et neile suuremat kaalu lisada, efekt aga hoopis vastupidine ja tulemus nutune. Kõige rohkem häiris mind aga ilmselt see, et kui Tolkienil muutusid autsaiderist peategelased loo käigus kangelasteks, siis Brooksil jäid nad lõpuni vinguvateks tühikargajateks.
Selle raamatu näol võib vabalt tegu olla ka turu täitmisega - lugejad nõudsid fantaasiaseiklusi `a la Tolkien. Olgu märgitud, et "Shannara mõõgaga" samal aastal ilmus "Silmarillion".
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia viimase raamatu peategelaseks on Jodash, esimene construct’ist ooloi. Tema otsingud paariliste leidmisel peaksid välja tooma tõelise inim-oankali hübriidide potentsiaali, mis jäi aga lõputute sisekaemuste ja bioloogiliste nüansside rägastikus pisut ähmaseks.

Tegu on triloogia ainukese raamatuga, mis jutustatud esimeses isikus. Eesmärk on ilmselt olnud luua vahetum side lugejaga, sest jutustajaks meile võõras ja raskesti samastutav kolmanda soo esindaja. Ring peaks peale saama, uuenduskuuri läbinud inimesed on edaspidi täieõiguslikult iseseisvad. Iseküsimus, kas nad enam inimesed on.

Ei saa öelda, et tegu oleks halva triloogiaga, selline detailsus pisimagi bioloogilise ja sotsiaalse seose kirjeldamisel on märkimisväärne. Väga hästi konstrueeritud ja läbi mõeldud tulnukarassi kirjeldamine väärib tunnustamist.
Küll aga oleks võinud palju vähem olla sama informatsiooni aina uuesti ja uuesti esitamist, mis sest, et veidi erinevate nurkade alt. Võimalik, et oli viga kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus leiab aset aastaid peale eelmise osa „Dawn“ lõppu taasasustatud Maal, kus inimesed ja oankalid nüüd (mitte just kõige rõõmsamalt) koos elavad. Osad inimesed on teise liigi tingimustega nõustunud ning sünnitavad hübriidlapsi, keda kutsutakse construct’ideks. Teised aga mässavad tulnukrassi tingimuste vastu ja pealesunnitud viljatusest hoolimata eelistavad taga nutta inimkonna endisaegset hiilgust, mis nad lõpuks hukatusse viis.

Raamatu peategelane on seekord Akin, esimene meessoost inimemast sündinud construct. Temas on rohkem inimest kui teistes hübriidlastes, mis teeb ta ahvatlevaks röövimisobjektiks lastetutele inimestele, kes ei taha tulnukatega ühte heita.

Tegevust on juba natuke rohkem, kuigi põhiaur läheb endiselt tulnukabioloogia detailsetele õppetundidele. Peamiseks konfliktiks on siin mõlema poole argumente mõistva Akini siseheitlused oma inimese ja oankali loomuse vahel.

Teksti loeti inglise keeles

USA ja Nõukogude Liit ei suuda ennast talitseda ja tulemuseks on suuremat sorti tuumakatastroof. Inimkond on välja suremas. Ja siis saabuvad tulnukad ning päästavad päeva.
Selline sissejuhatus on küll sobiv, aga pole päris korrektne. Tegu pole mingi aktsioonisarjaga, vaid bioloogilise eetika, ellujäämise ja selle eest makstava hinna lähivaatlusega, mõtisklus inimeseks jäämise ja inimkonna iga hinna eest päästmise konflikti teemadel.

Esimese romaani peategelane Lilith ärkab teose alguses tulnukate laeval. Selgub, et Maa hävimisest on möödas sajandeid. Tulnukate rassi, oankalide, esindajad, kellel õnnestus päästa Maalt mõned inimesed, üritavad leida nüüd nende hulgast vastuvõtlikumat ja ratsionaalsemat indiviidi, et inimkond taas jalule aidata. Oankalid on muutnud Maa jälle elamiskõlblikuks ja vajavad nüüd Lilithi abi, et õpetada inimesi Maal ilma tehnoloogiata elama.
Lihtne ülesanne, raske teostus. Lisaks on nende esialgu altruistlikult paistvatel eesmärkidel oma hind.

Oankalid on bioloogiliselt inimestest täiesti erinevad, mis tekitab sügavat võõristust, hirmu ja umbusku. Neil pole silmi, suud, nina – on ainult kogu keha katvad aistingukombitsad, millega nad tajuvad maailma kordades paremini kui inimesed. Nad on ka kolmesoolised: emased, isased ja ooloid. Kõik nad suudavad biokeemiat geneetilise tasemeni tajuda, kuid ooloidel on võime ka geneetilise materjaliga manipuleerida. Geenimaterjaliga mängimine ongi nende elu eesmärk.

Teos on küll originaalne, kuid väga staatiline ja minimalistlik. Pearõhk on oankalide bioloogia ja sotsioloogia eripärade lahkamisel viimase pisidetailini välja. Tegevust kui sellist on vähe, edasiliikumist praktiliselt ei toimu. On ainult seletamised ja sisekaemused, mis pole küll halvasti teostatud, aga muudavad teose pikapeale üpris tüütuks. Bioloogidele, filosoofidele, sotsioloogidele ja mõtlikuma meelelaadiga persoonidele ilmselt istub, kannatamatud ja seiklushimulised võiksid otsida lugemiseks midagi sobivamat.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu kõik ilmselt juba teavad, räägib see teos väikelinna inimestest, kes ühel hetkel avastavad, et on nähtamatu ja tundmatut päritolu kupli alla kogu kupatusega lõksu jäänud. Raamatul mahtu üle tuhande lehekülje, aga tegevus nendel lehekülgedel mahub kuskil nädala sisse. Seega toimuvad sündmused üpris tempokalt. Tegelasi on terve rida ja nad on kaunis meeldejäävad, kuigi kohati klišeelikud: võimujanune rikkurist ettevõtja, üllas ja deemonitest puretud erusõjaväelane, kindlameelne ajakirjanik, teismelisest geenius, manipuleeritavad linnaametnikud, õelad ja enesekesksed noored jne.

Ulme kogu selles loos on kuppel, mis kõigi kohal kõrgub ja küsimusi tekitab. Ülejäänu on püüd esitada inim- ja massipsühholoogia kiirkursus, mis aga autoril kõvasti üle võlli keeranud. Mõrvad, perverssused, äärmuslikud võimuvõitlused ja paranoia teevad sellest kergesti libiseva ja kaasahaarava trilleri, mis on hea, sest lõpp vajub ära, nagu Kingil minu hinnangul tihti juhtub. Siiski oli loetu Kingi teostest minu jaoks siiani üks nauditavamaid.

Selle raamatu põhjal on tehtud ka ajuvaba suvesari, mis meiegi kanalitel nähtav, kuid seda tuleks vältida (kui ei otsi just nii-halb-et-hea elamust) ja eelistada suve veetmiseks paberist originaali.

Teksti loeti inglise keeles

Jutustus jutustusest. Maine’i ranniku väikesaare ajalehetoimetuses jutustavad kaks paljunäinud/kuulnud vanameest praktikandineiule lugu – mis tegelikult polegi lugu – 25 aastat tagasi saarelt leitud tundmatust surnud mehest, kõige salapärasemast juhtumist teiste müstiliste ja lahenduseta lugude kõrval, mis seal kandis läbi aegade aset leidnud.
Olles küll tehniliselt rohkem müstiline kui ebamaine, õhkub minu meelest jutust piisavalt salapära, et ulmekirjanduse hägushallil piiril kõõluda. Teos on aluseks ka Syfy teleseriaalile Haven
Teksti loeti inglise keeles

Esimestel raamatutel oli raamistik, mis lugu koos hoidis, kuigi teine osa on esimese võimendatud koopia. Esimesel osal oli uudsus, teisel osal turvalisus. Kolmandas osas aga kipub kõik laiali valguma, sündmusi on palju, nad on erineva mastaabiga ja minategelane pole enam nende kese, vaid lihtsalt mutrike toimuvast (lünkliku) ülevaate pakkumiseks. Taustainfot maailma kohta juurde ei tule ja kuigi autor püüab, ei tule ta minu silmis oma ambitsioonikuse realiseerimisega toime. Kogu ettevõtmine oleks pidanud piirduma esimese raamatuga, et olla kiire, põnev, uudne ja lööv.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks rühmitusid kogumiku lood kolme gruppi.
Esimeses grupis on toorikud, mis poleks tohtinud veel trükivalgust näha. Nendeks on „Kolmevalitsus“ ja „Õhtu rannal“. Alati pole tark asju ütlemata jätta, eriti kui need on olulised. See on sama, mis näidata filmi asemel treilerit ja ütelda, et film mõelge nüüd ise välja. Lugeja peaks küll kaasa ja edasi mõtlema, aga mitte välja mõtlema. Seega kogu esimesed lood ei pakkunud, vaid õrritasid. Nüüd ootaks nende väljatöötatud variante, nimiloost vahest isegi (lühi)romaani.

Autori jutustavad lood on aga köitvad. Ta oskab detaile tähele panna ja edasi anda ning meeleolu luua. Eriti nauditav oli raamatu lõikes antikvariaadistseen.

Midagi jäi minu jaoks siiski vajaka lugudes „Loodimine“, „Linn“ ja „Rulett“, kuigi stiililiselt olid need täitsa muhedad lugeda. Esimese puändist ei saanud ma aru ja kuna pole õudusfänn, siis ei viitsinud palju pingutada ka. Ilmselt oli seal alltekste ja viiteid ja muud sellist. Teine on jällegi hästi kirjutatud, aga see ütlematajätmise koht on natuke liiga suur. Kolmas on igati hea ja ka lõpupoint eksisteerib, aga teema on pisut kulunud.

Viie väärilised olid „Punksi metamorfoos“ ja „Galahar“. Mõlemad ideega, köitvad, üllatavad ja lõpetatud. Jutud, nagu jutud peavad olema.

Kogu oli kokku seatud mõnusas crescendos ja üldmulje täitsa nelja vääriline.

Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Thursday Nexti sarja neljas raamat. Eelmise raamatu tegevuse vahele mahub umbes kaks aastat. Thursday saabub oma kaheaastase poja Fridayga raamatumaailmast tagasi paralleelreaalsesse Swindonisse Inglismaal. Tal on väljamõeldud maailmast kõrini ja ta on kindlalt otsustanud oma mees Landon tagasi saada. Teda saadab Taani prints Hamlet, kes soovib oma ekskursioonil reaalsesse maailma teada saada, mida inimesed temast arvavad.
Ennast ema juurde sisse seades leiab Thursday, et majas resideeruvad veel Emma Hamilton ja Otto von Bismarck. Segadust külvavad ringisibavad dodod ja kohalik poliitiline maastik on ärevust täis. Võimumänge võimu haaramiseks mängib peaminister Yorrick Kaine, ärakaranud raamatutegelane. Ajarändurist isa kaudu saab Thursday teada, et kui Kaine oma eesmärgi saavutab, ootab kõiki ees III maailmasõda ja lõplik hukk. Ainus viis seda ära hoida on võita kesise Swindon Malletsi meeskonnaga kroketi superfinaal.
Oma panuse sellesse virvarri annavad veel Goliath Corporation, 16. sajandist tulnud munga ettekuulutus, salamõrtsukad, ametlikud jälitajad, kadunud Shakespeare’i kloonid, korratused raamatumaailmas ja uus seadus, mis keelab ära kõik taanipärase ja saadab tuleriidale viimsegi taani autori teose.

Seekord siis, nagu pealkirigi ütleb, rohkem Shakespeare’i radadel, kuigi maailmaklassika viiteid on vähem kui varemalt. Aga raamat on üks jabur-lõbus pillerkaar, kus autor mõnuga kaardipakki segab ja lõpuks kõik liinid rahuldavalt kokku sõlmib. Tegelikult ju midagi monumentaalset ei toimu, aga lust on seda tohuvapohu lugeda, sest tundub, et ka kirjanikul oli lõbus seda kirjutada.
Fforde pole just kõige lihtsam lugemine, aga mäng väärib küünlaid, sest kui ta stiili ja huumoriga ära harjuda, muutub ta iga raamatuga kuidagi omasemaks ja lahedamaks.

Teksti loeti inglise keeles

Mõnedel andmetel on selle raamatu näol tegu Miles Vorkosigani sarja eellooga, mis koosneb kahest raamatust (lisaks sellele veel "Barrayar") ja mida on nimetatud Cordelia Naismithi sarjaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane ja paljutõotav. Kokkuvõtteks päris hästi õmmeldud, aga minu arust autor materjali täit potentsiaali ära ei kasutanud, jäädes mingist hetkest kuidagi iseenda loodud maailma kinni.
Ja veel, ei tea, kas ma olen läänelikust mainstream`ist kallutatud või mõjus niimoodi antinatsionalistlik tegevuspaik, aga raamatu liigne venepärasus hakkas natuke häirima.
Teksti loeti eesti keeles

Olles sarja "The Sword of Truth" esimesed 8 osa läbi lugenud, jäi see episood (ei tahaks ütelda proloog) tiba kesiseks. Ei andnud midagi olulist juurde, ei seletanud midagi olulist lahti. Tegelikult tekkisid mõned küsimused, aga siin võib tegu olla ka minu kehva detailimäluga. Õnneks oli lugu ebagoodkindlikult lühike. Nendele, kes autori epopöaga tuttavad pole, võib see aga täitsa muhe vahepala olla.
Teksti loeti inglise keeles