Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Nad tulevad täna öösel!

(kogumik aastast 2000)

eesti keeles: Tallinn «Kuldsulg» 2000 (Põnevusromaan)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
5
6
3
0
0
Keskmine hinne
4.143
Arvustused (14)

Eesti ühe parima ulmekirjaniku esikogu ehk Hargla oma parimas headuses. Kõik jutud on heal tasemel, eriti aga tõstaks esile "Meniños da rua" ja "Aleana". Need jutud üllatasid mind tugevalt. Ega muud polegi nagu öelda, tuleb "5" ära panna.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millele keegi ka ligi aasta peale ilmumist pole viitsinud või tahtnud sisulist arvustust kirjutada. Huvitav miks?

Ma ei väida ka järgneva sisulise analüüsi olevat, kuid esmalt paneks kirja seda, et Eesti ulmekirjanduses on Hargla tase omaette ja omaette näitaja on seegi kui kiiresti autor debüüdist "Algernonis" trükitud raamatuni jõudis.

Kogumiku 14st loost üle poole (8) on õudus, 4 lugu on SF, avalugu on fantasy ning üle jääb üks üsna ebamäärase zhanrikuuluvusega nikerdis. Pean ütlema, et tegelikult lähevad reeglina mulle kõige rohkem korda Hargla SF-i võtmes kirjutatud lood (sama kehtib üldisemalt ulme kohta) ning õuduskirjandust suudan hinnata vaid kõrvalseisja positsioonilt - selle zhanri emotsionaalne laeng mind tavaliselt ei puuduta.

Lisaks zhanrilisele mitmekesisusele pakub kogumik ka läbilõike looja erinevast küpsusastmest - nt. "Diplomitöö" ja "Obernoni apokrüüf" on algaja tööd; lugudes nagu "Exelcuce konkistadoorid", "Kliendi soov", ja "Aleana" peegeldub autori areng ja püüd vallutada uusi kõrgusi; "Koobassaare heinaküün", "Sild üle vaevavete" ja "«Kuningas Christeri Mõõk» ja Ingrid" on juba pigem professionaali argipäeva ilmingud.

Pakun, et parim tulemus sünnib, kui nimetatud püüd vallutada uusi kõrgusi kombineerub teatud stilistilise kergusega.Viimase näiteks antud kogumikus oleksbradburylik "Meninos da Rua" ning nimiloo originaalvariant. Üleüldse mingit õigustust on aga raske leida lugudele nagu "Kõik võimalused maailmas", "Heeringakaupmees Hendriku mõrsja" ning "Rabaröövel".

Minu poolt antud võrdlemisi madala koondhinde peamiseks ajendiks on koostamisprintsiip, õigemini selle puudumine. See raamat lihtsalt ei kutsu lugema! Eriti tuima mulje jätavad esimesed kolm pala ja sellest tulenev häälestus vajutab pitseri ka ülejäänule. Liigne on ka kogumiku nimiloo 2. versioon, vähemalt selles raamatus.

Tundub, et lugude järjestamise ning mingi tervikmulje mõtestamisega eriti vaeva ei nähtud, võib-olla ongi see kivi rohkem toimetaja kapsaaeda. Nii et ebaühtlane ja häirivalt eklektiline, kuid ettekujutuse autori loomingust saab, ehkki see valik ei ole kindlalt parim, mis autoril aastal 2000 välja pakkuda oli ning esmatutvuseks pistaks huvilisele ikka "Baiita needuse" pihku.

Teksti loeti eesti keeles

Kõik asjaliku ja vajaliku on A.Riid kirja pannud. Vahe ainult selles, et "Rabaröövel" tundus mulle sümpaatsemana.
Teksti loeti eesti keeles

Minu madal hinne tuleneb vist samuti õuduszhanri ebapiisavast mõistmisest. Kirjutatud on ju kõik,mida kogumik sisaldab, pea veatult. Esimesed jutud ehmatasid oma igavusega. Lugedes leidsin ennast üsna tihti hoopis millegile muule mõtlemas. Õnneks pakkus kogumik ka meeldivaid üllatusi.Näiteks "Meninos da rua" ja "Aleana".
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kõikuva tasemega kogumik. On üsnagi kõrge tasemega jutte, samas on siia kaante vahele sattunud ka selliseid üllitisi, mida pole veel suutnud kahte korda läbi lugeda, kuid neid oli siiski üksjagu vähem, kui lugemistkannatavaid jutte. Neli väikese miinusega, oleks olnud võimalik teha ka parem valik.
Teksti loeti eesti keeles

Sain selle raamatu raamatukogus millegi eest auhinnaks aga ei viitsinud algul lugeda, sest Hargla nimi oli sellel ajal mulle tundmatu. Pärast seda kui mul maja maha põles ja ma selle koos mõnede teiste raamatutega sealt välja sain tuua, oli mustad ja sutsuseda küll aga sai hakkama, otsustasin ka läbi lugeda. Kuna sellel ajal oli mu arvamus eest kirjanikest üpris madal oli mulle suureks üllatuseks selle raamatu perfektsus! lugesin ja imestasin, et eesti leidub haäid kirjanikke, milles ma nüüdseks olen täielikult veendunud! Selle raamatu tõttu sai must Hrgla suur fänn! Olen läbi lugenud suurema osa tema juttudest, kõik kolm kogumikku ja kaks tema raamatutest. Need on vaid süvendanud minu usku, et tema on parim eesti ulmekirjanik!
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ma suuremat sorti õuduse fänn, kuid Hargla debüütkogumikust sai mulle eriline maiusupala, mida väikestes kogustes pika aja peale nautisin, et iga loo täit maiku tunda ja et raamat kauem kestaks. Selliselt mõjuvaid kogumikke, mis tekitavad lugedes seletamatu mõnutunde (nagu värske mee söömisel, kui kurku kõditab), ei saagi palju olla. Seda enam üllatusin, et seda suutis peamiselt õuduslugudest koosnev esikkogu. Loomulikult võib viriseda ühe või teise asja kallal (eelkirjutajad on põhipuudustele juba tähelepanu juhtinud), kuid seekord see ei loe - saadud (irratsionaalne?) nauding kaalub üles ratsionaalsed mõtted. Kui osav peab üks sõnasepp olema, et seda suuta?
Teksti loeti eesti keeles

Hargla varasema loomingu kokkuvõte. Kaks aastat pärast depüüti, mis on juba iseenesest üsna kõnekas fakt. Kogumiku esimene pool ometi seda kuidagi ei kinnita. Suhteliselt sisutühjad ja kuivad jutud. Teine pool sisaldab enamasti juba täiesti väärt kraami. Lugude valik pole lõppkokkuvõttes tõepoolest just kõige õnnestunum, kuid hea ülevaate autori oskustest annab see sellest hoolimata. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Nad tulevad täna öösel!" on Indrek Hargla esimene autorikogu. Praegusel hetkel on isegi natuke müstiline vaadata seda, kuidas Hargla omal ajal Eesti kirjandusmaastikule sisenes - tema esimesed jutud ilmusid 1998. aastal võrguajakirjas "Algernon" ja juba kaks aastat hiljem oli tal kogunenud piisavalt materjali 14-loolise kogumiku välja andmiseks. Sealjuures oli ilmunud töödest ikkagi selleks veel korralik valik tehtud.
 
Ma olen varem ka märkinud (näiteks Neil Gaimani, Roger Zelazny ja Ursula K. Le Guini puhul), et kirjanike esimesed jutukogud on tervikuna kuidagi huvitavamad kui hiljem ilmunud kogumikud. Ma arvan jätkuvalt, et see on nii, sest kuigi alustava kirjaniku töödes on enamasti tajutav mingi olemuslik kohmakus, on seal ka mingit tuntavat sisemist põlemist, mis esimest enam kui kompenseerib.
 
Hargla ise on küll korduvalt öelnud, et tema peab oma varaseid töid läbivalt ainult käeproovideks ning ei soovita neid kellelgi enam lugeda. Kuid mul oli küll täitsa hea meel see suhteliselt vana autorikogu taas kätte võtta, hoolimata sellest, et kõik need lood on mul juba ammu loetud. Enamuse puhul on lugemisest ikkagi ju üle kahekümne aasta möödas - ja kas nende kohta saab öelda nüüd vahest ka midagi uut?
 
1. Kõik võimalused maailmas (1999) 6/10
 
Selle stiilipuhta fantaasialoo keskse kolmnurga moodustavad printsess, meremees ja näkineiu. Tegu on üsna selgelt variatsiooniga ühele vanale teemale - aga sellisena on see päris hea! Ei tasu unustada, et H. C. Anderseni kuulsa muinasjutu teema kirjutas esimesena ümber juba Oscar Wilde ja sellest saadik on paljud kirjanikud sellega kätt proovinud. Lugu ise on lihtne, aga täiesti piisav ja piinlikkust küll siin tundma ei pea.
 
2. Heeringakaupmees Hendriku mõrsja (2000) 6/10
 
Selgelt 19. sajandi õuduslugude stiilis kirjutatud loos (Hargla viitab ka ise saatetekstis ühele eeskujule) tabab jõukas heeringakaupmees oma naise abielurikkumiselt ning mõtleb talle välja karistuse - kuid asjad ei lähe päris plaanipäraselt. Jah, see lugu on eelkõige pastišš, kuid sellisena väga korralikult sooritatud. Kõik elemendid on nii ilusti paigas, et seda võiks anda kas või ülesandetekstina kooliõpilastele lugeda.
 
3. Obernoni Apokrüüf (2000) 4/10
 
Siin loos hakkab nimitegelasest hiliskeskaegne õpetlane uurima saladust, mille tõttu üks naine mõnesaja aasta eest nõiana põletati. Ma ei pea seda eriti heaks looks, sest Hargla langeb siin ühte lihtsasse lõksu: nimelt, kui on tehtud palju taustatööd, siis püüab autor teinekord kõik võimalikud teada saadud faktid teosesse suruda. Siinne lugu ägabki infokuhjade kurnava ülekülluse all, mis on tegevuse täiesti enda alla matnud.
 
4. Sild üle vaevavete (2000) 5/10
 
Loo keskmes on ühe ooperiteatri vananev primadonna ja noorem meeslaulja, kes on juba ammu olnud tollesse salaja armunud. Kuid mis saab siis, kui primadonna teab, et tema hiilgeaeg on möödas? Siin on tegemist muidu korraliku looga, mille tunde tõmbab minu jaoks alla raskesti usutav ja kuidagi pingutatud puänt. Lugu oleks võinud vabalt lõppeda üks lehekülg varem, lihtsalt tõdemusega ja tulemus oleks olnud tunduvalt parem.
 
5. Koobassaare heinaküün (2000) 6/10
 
Selles loos jääb üks Lõuna-Eestis rändaja hilja peale ning otsib öömaja ühes metsa sees heinamaal seisvast küünist. Lugu ise on väga lihtne ja kerge, aga sellisena üllatavalt hea. Iga lugu ei pea olema komplitseeritud ja lõpuni saledaks lihvitud lihtsusel on oma selge võlu. See on üks esimesi Hargla etnoõuduse lugudest ning kuigi hiljemgi on tal sellega märkimisväärseid õnnestumisi olnud (näiteks "Tammõküla viljakuivati"), on see lihtne pala tõesti tore.
 
6. Kliendi soov (1999) 8/10
 
Kuna püstirikas ameeriklane soovib osta kummitavat Inglise maamõisa, sisestab siin loos müüja mõisasse salaja elektroonilised kummitused, mis kohalikke legende matkivad. Kuid siis juhtub midagi, mida keegi ette ei näinud. Esimest korda kohtub lugeja siin eksortsist pan Grpowskiga! Ma usun, et tegemist on üsna selge vahemaaga parima looga siin kogumikus. Kohe järgmisel, 2001. aastal ilmus juba ka eraldi kogumik pan Grpowski jutte.
 
See lugu võtab väga vana teema kummitavast Inglise mõisast ning keerab sellele kohe alguses ühe vindi - ning siis pärast veel ühe vindi peale. Pan Grpowski esineb siin kõrvaltegelasena, kuid tegelikult arvan ma, et sellisesse rolli sobibki ta kõige paremini ja "Kliendi soov" on ka Grpowski-lugudes väga kõrgel kohal. Jah, lugu on kohati natuke konarlik ja kõik elemendid pole tasakaalus, kuid ühena esimestest lugudest on see uskumatult tugev.
 
7. Nad tulevad täna öösel! (1) (2000) 7/10
 
Lugu toimub kinnises meditsiiniasutuses, kus ühele arstile kinnitatakse, et "nad tulevad täna öösel" ja nõutakse, et ta peab siis kindlasti valves olema. Mulle tõesti meeldib see lugu, kuna see võtab üsna klišeeliku alguse - ja keerab selle siis tagurpidi. See trikk töötab väga hästi, sest Hargla õudusjuttudega harjunud lugeja ootab siit hoopis midagi muud, kuid seetõttu on ka lahendus üllatavalt meeldiv, mitte imal.
 
8. "Kuningas Christeri Mõõk" ja Ingrid (2000) 6/10
 
Pealkirjas mainitud restorani lähevad naine ja mees siin loos koos õhtust sööma. See on lugu, mis on ehitatud üles 100% ainult puändi peale ja mulle see tegelikult täitsa meeldib! Jällegi on tegemist iseenesest väga lihtsa tööga, kuid see on nii peenelt tehtud, et pane või õpikusse - kõik tükid on paigas ning midagi ebaolulist siia kohatäiteks sisse traageldatud ei ole.
 
9. Rabaröövel (2000) 4/10
 
Selles loos saabub ajakirjanik tagasi Tallinna, olles just kuskil Lõuna-Eesti soos elava vanamehega intervjuud teinud. See lugu on minu arvates natuke kehvasti vananenud. Vapustuse üle elanud ajakirjaniku osa mõttevoolulikult kujutamine on iseenesest korralik katsetus, kuid 1990ndate teemal kaurkenderlikult paugutamine võis vaid kuskil 2000ndatel julge ja mässajalik tunduda. Praegu paneb see lihtsalt õlgu kehitama.
 
10. Meninos da rua (2000) 3/10
 
Siinne, Brasiilia favelades elavate tänavalaste elu kujutav pala ei olegi tegelikult lugu, rohkem nagu pilt. Sellise harjutusena on see iseenesest korralik, kuid väga kõvasti sotsiaalpornole vajutavad teosed ei ole mulle kunagi meeldinud. Mitte midagi muud see jutt ka oma paari leheküljega ei paku, seega minu jaoks jääb selle võimalik väärtus puhtalt hüpoteetiliseks.
 
11. Nad tulevad täna öösel! (2) (2000) 5/10
 
Ühele isale kinnitatakse siin loos, et "nad tulevad täna öösel" ning sellel võib olla midagi pistmist tema poja sünnimärgiga. Ma kujutan ette, et see lugu oleks olnud meeldivam, kui see poleks esitatud variatsioonina esimesest samanimelisest loost. Probleem on selles, et esimeses loos oli olemas värskendavalt nutikas lähenemine kulunud teemale. See siin on aga puhas õuduslugu - sellisena mitte halb aga samas ka mittemidagiütlev.
 
12. Diplomitöö (2000) 4/10
 
Selles loos kaitseb ühes tuleviku instituudis üliõpilane oma lõputööd libahuntide teemal - ja tänu ajamasina-tehnoloogiale saab ta ka tõestuse lisada. See siin on teine lugu kogumikus, mis on puhtalt ainult puändile üles ehitatud, aga kahjuks ei vea see, erinevalt teisest, tulemust hästi välja. Enamus teksti on suhteliselt sisutühi ja pingevaba, mis loo lühidust arvestades on paras vajakajäämine.
 
13. Aleana (2000) 6/10
 
Selles stiilipuhtas SF-loos piirab kosmoselaevastik ühte planeeti, kuni viimases hädas tuleb laevastiku admirali juurde planeedilt üks naisterahvas. Tegemist on täitsa hea looga, mis on jälle variatsioon ühele vanale teemale. Kirjanik oleks võinud minu poolest kangelannale kohe nimeks panna "Juudit", sest selline teadlik silmapilgutus publikule oleks mulle küll pigem meeldinud.
 
14. Excelsuse konkistadoorid (1999) 7/10
 
Veel ühes stiilipuhtas SF-loos saabub jääplaneedile emissar, kes peab lahendama probleemi. Parimate kunstnikute koloonia on veetnud planeedil juba aastaid jääskulptuure tehes - kuid mingil põhjusel on kohalikud hülgetaoline intelligentne liik hakanud neid ründama ja tapma. Üks väga korralik lugu teemal "kohtumine tundmatuga". Siin on olemas korralik mõistatus ja lahendus ning kuigi juhuslikke kokkusattumusi on natuke palju, peab seda tervikuna siiski kiitma.
 
Mida siis tervikuna Indrek Hargla esimesest autorikogust mõelda? Ma jään jätkuvalt arvamuse juurde, nagu olekski kirjanike esimesed jutukogud kõige huvitavamad. Iga loo juures siin kogus on võimalik oletada, miks see just niimoodi kirjutatud on või mida see teha proovib - ka siis, kui see alati ei õnnestu või ei meeldi. Ning enamus lugusid on siin täiesti korralikud - rääkimata ühest tõeliselt heast loost, mis lugejat tõesti rabab.
 
Huvitav on tagantjärele vaadata seda, kuidas autori Grpowski-universum kohe järgmisena suureks kirjutati, kuid näiteks Gondvana-universum, mis SF-lugudest läbi jookseb, jäigi lõpuks kõrvale. Suures pildis aga on võtmekohaks, et kui näiteks kogumikud "Roos ja lumekristall" või "Kolmevaimukivi" on ehk tasemelt ühtlasemad, siis ei ole neis sedasama tunnet - tunnet teksti taga seisvast kirjanikust, kes tahab kirjutada, suudab kirjutada ja oskab kirjutada.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Mai Mesilane
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kolmas lugu, mis eelnevatest vaid detailides erineb. Jälle ähvardab suur kurjus, jälle tuleb druiid vatis hoitud noorukite juurde teatega, et nemad on ainukesed, kes saavad midagi ära teha, ning nüüd on vaja minna maailma päästma, jälle teekond, jälle hea võidab, jälle lähevad kõik laiali, nagu poleks midagi juhtunud.
Kangelasteks selles loos eelmise osa peategelase Wili lapsed, kellel kaasasündinud maagilised võimed. Mõned kõrvaltegelased nagu alati pahur, aga heasüdamlik gnoom Slanter või hiiglaslik rabakass Whisper on seekord päris hästi välja kukkunud, aga muidu üpris ettearvatav ja mudeli järgi tehtud seiklus.
Teksti loeti inglise keeles

Etteruttavalt võiks mainida, et triloogia tugevaim teos, kuigi kondikava on kõigil sarnane ja kirjutamisstiil vähemalt minu jaoks liiga naivistlik-paatoslik.

Seekord lähevad siis maailma kurjuse käest päästmise võimatule missioonile "Shannara mõõga" tegelaste lapselapsed.
Maagiline Ellcryse puu hakkab surema ja tema alla vangistatud kurjus erinevate deemonite näol kipub välja. Et maailm säiliks, tuleb ühel väljavalitul minna puu seemnega Veretule allikale, et seeme idanema hakkaks ja uus puu kasvaks. Väljavalituks on haldjaplika Amberle, kes ei taha olla väljavalitu, ja teda saatma pannakse noor tervendaja Wil, kes ei tea ihukaitsmisest mõhkugi. Neid jälitavad mõned kurjad deemonid, ülejäänud allilmlased madistavad ülejäänud pealilmlastega ja kogu operatsiooni dirigeerib druiid Allanon.

Üpris keskmine fantaasiateos, milles leidub siiski piisavalt huvitavaid nüansse, eriti lõpplahendus. Kes tahab Brooksi lugeda, võiks eelmise osa vahele jätta ja sellest raamatust alustada, või siis üldse lugemata jätta ja vaadata uuel aastal raamatu põhjal valminud telesarja "The Shannara Chronicles".

Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelkirjutajad juba ütlesid, JRRT otsene ripoff, isegi retke geograafia ja sündmustik kattuvad, tegelastest rääkimata. Lisaks on autoril loll komme juba teadaolevaid fakte ikka ja uuesti üle nämmutada, et neile suuremat kaalu lisada, efekt aga hoopis vastupidine ja tulemus nutune. Kõige rohkem häiris mind aga ilmselt see, et kui Tolkienil muutusid autsaiderist peategelased loo käigus kangelasteks, siis Brooksil jäid nad lõpuni vinguvateks tühikargajateks.
Selle raamatu näol võib vabalt tegu olla ka turu täitmisega - lugejad nõudsid fantaasiaseiklusi `a la Tolkien. Olgu märgitud, et "Shannara mõõgaga" samal aastal ilmus "Silmarillion".
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia viimase raamatu peategelaseks on Jodash, esimene construct’ist ooloi. Tema otsingud paariliste leidmisel peaksid välja tooma tõelise inim-oankali hübriidide potentsiaali, mis jäi aga lõputute sisekaemuste ja bioloogiliste nüansside rägastikus pisut ähmaseks.

Tegu on triloogia ainukese raamatuga, mis jutustatud esimeses isikus. Eesmärk on ilmselt olnud luua vahetum side lugejaga, sest jutustajaks meile võõras ja raskesti samastutav kolmanda soo esindaja. Ring peaks peale saama, uuenduskuuri läbinud inimesed on edaspidi täieõiguslikult iseseisvad. Iseküsimus, kas nad enam inimesed on.

Ei saa öelda, et tegu oleks halva triloogiaga, selline detailsus pisimagi bioloogilise ja sotsiaalse seose kirjeldamisel on märkimisväärne. Väga hästi konstrueeritud ja läbi mõeldud tulnukarassi kirjeldamine väärib tunnustamist.
Küll aga oleks võinud palju vähem olla sama informatsiooni aina uuesti ja uuesti esitamist, mis sest, et veidi erinevate nurkade alt. Võimalik, et oli viga kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda.

Teksti loeti inglise keeles

Tegevus leiab aset aastaid peale eelmise osa „Dawn“ lõppu taasasustatud Maal, kus inimesed ja oankalid nüüd (mitte just kõige rõõmsamalt) koos elavad. Osad inimesed on teise liigi tingimustega nõustunud ning sünnitavad hübriidlapsi, keda kutsutakse construct’ideks. Teised aga mässavad tulnukrassi tingimuste vastu ja pealesunnitud viljatusest hoolimata eelistavad taga nutta inimkonna endisaegset hiilgust, mis nad lõpuks hukatusse viis.

Raamatu peategelane on seekord Akin, esimene meessoost inimemast sündinud construct. Temas on rohkem inimest kui teistes hübriidlastes, mis teeb ta ahvatlevaks röövimisobjektiks lastetutele inimestele, kes ei taha tulnukatega ühte heita.

Tegevust on juba natuke rohkem, kuigi põhiaur läheb endiselt tulnukabioloogia detailsetele õppetundidele. Peamiseks konfliktiks on siin mõlema poole argumente mõistva Akini siseheitlused oma inimese ja oankali loomuse vahel.

Teksti loeti inglise keeles

USA ja Nõukogude Liit ei suuda ennast talitseda ja tulemuseks on suuremat sorti tuumakatastroof. Inimkond on välja suremas. Ja siis saabuvad tulnukad ning päästavad päeva.
Selline sissejuhatus on küll sobiv, aga pole päris korrektne. Tegu pole mingi aktsioonisarjaga, vaid bioloogilise eetika, ellujäämise ja selle eest makstava hinna lähivaatlusega, mõtisklus inimeseks jäämise ja inimkonna iga hinna eest päästmise konflikti teemadel.

Esimese romaani peategelane Lilith ärkab teose alguses tulnukate laeval. Selgub, et Maa hävimisest on möödas sajandeid. Tulnukate rassi, oankalide, esindajad, kellel õnnestus päästa Maalt mõned inimesed, üritavad leida nüüd nende hulgast vastuvõtlikumat ja ratsionaalsemat indiviidi, et inimkond taas jalule aidata. Oankalid on muutnud Maa jälle elamiskõlblikuks ja vajavad nüüd Lilithi abi, et õpetada inimesi Maal ilma tehnoloogiata elama.
Lihtne ülesanne, raske teostus. Lisaks on nende esialgu altruistlikult paistvatel eesmärkidel oma hind.

Oankalid on bioloogiliselt inimestest täiesti erinevad, mis tekitab sügavat võõristust, hirmu ja umbusku. Neil pole silmi, suud, nina – on ainult kogu keha katvad aistingukombitsad, millega nad tajuvad maailma kordades paremini kui inimesed. Nad on ka kolmesoolised: emased, isased ja ooloid. Kõik nad suudavad biokeemiat geneetilise tasemeni tajuda, kuid ooloidel on võime ka geneetilise materjaliga manipuleerida. Geenimaterjaliga mängimine ongi nende elu eesmärk.

Teos on küll originaalne, kuid väga staatiline ja minimalistlik. Pearõhk on oankalide bioloogia ja sotsioloogia eripärade lahkamisel viimase pisidetailini välja. Tegevust kui sellist on vähe, edasiliikumist praktiliselt ei toimu. On ainult seletamised ja sisekaemused, mis pole küll halvasti teostatud, aga muudavad teose pikapeale üpris tüütuks. Bioloogidele, filosoofidele, sotsioloogidele ja mõtlikuma meelelaadiga persoonidele ilmselt istub, kannatamatud ja seiklushimulised võiksid otsida lugemiseks midagi sobivamat.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu kõik ilmselt juba teavad, räägib see teos väikelinna inimestest, kes ühel hetkel avastavad, et on nähtamatu ja tundmatut päritolu kupli alla kogu kupatusega lõksu jäänud. Raamatul mahtu üle tuhande lehekülje, aga tegevus nendel lehekülgedel mahub kuskil nädala sisse. Seega toimuvad sündmused üpris tempokalt. Tegelasi on terve rida ja nad on kaunis meeldejäävad, kuigi kohati klišeelikud: võimujanune rikkurist ettevõtja, üllas ja deemonitest puretud erusõjaväelane, kindlameelne ajakirjanik, teismelisest geenius, manipuleeritavad linnaametnikud, õelad ja enesekesksed noored jne.

Ulme kogu selles loos on kuppel, mis kõigi kohal kõrgub ja küsimusi tekitab. Ülejäänu on püüd esitada inim- ja massipsühholoogia kiirkursus, mis aga autoril kõvasti üle võlli keeranud. Mõrvad, perverssused, äärmuslikud võimuvõitlused ja paranoia teevad sellest kergesti libiseva ja kaasahaarava trilleri, mis on hea, sest lõpp vajub ära, nagu Kingil minu hinnangul tihti juhtub. Siiski oli loetu Kingi teostest minu jaoks siiani üks nauditavamaid.

Selle raamatu põhjal on tehtud ka ajuvaba suvesari, mis meiegi kanalitel nähtav, kuid seda tuleks vältida (kui ei otsi just nii-halb-et-hea elamust) ja eelistada suve veetmiseks paberist originaali.

Teksti loeti inglise keeles

Jutustus jutustusest. Maine’i ranniku väikesaare ajalehetoimetuses jutustavad kaks paljunäinud/kuulnud vanameest praktikandineiule lugu – mis tegelikult polegi lugu – 25 aastat tagasi saarelt leitud tundmatust surnud mehest, kõige salapärasemast juhtumist teiste müstiliste ja lahenduseta lugude kõrval, mis seal kandis läbi aegade aset leidnud.
Olles küll tehniliselt rohkem müstiline kui ebamaine, õhkub minu meelest jutust piisavalt salapära, et ulmekirjanduse hägushallil piiril kõõluda. Teos on aluseks ka Syfy teleseriaalile Haven
Teksti loeti inglise keeles

Esimestel raamatutel oli raamistik, mis lugu koos hoidis, kuigi teine osa on esimese võimendatud koopia. Esimesel osal oli uudsus, teisel osal turvalisus. Kolmandas osas aga kipub kõik laiali valguma, sündmusi on palju, nad on erineva mastaabiga ja minategelane pole enam nende kese, vaid lihtsalt mutrike toimuvast (lünkliku) ülevaate pakkumiseks. Taustainfot maailma kohta juurde ei tule ja kuigi autor püüab, ei tule ta minu silmis oma ambitsioonikuse realiseerimisega toime. Kogu ettevõtmine oleks pidanud piirduma esimese raamatuga, et olla kiire, põnev, uudne ja lööv.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks rühmitusid kogumiku lood kolme gruppi.
Esimeses grupis on toorikud, mis poleks tohtinud veel trükivalgust näha. Nendeks on „Kolmevalitsus“ ja „Õhtu rannal“. Alati pole tark asju ütlemata jätta, eriti kui need on olulised. See on sama, mis näidata filmi asemel treilerit ja ütelda, et film mõelge nüüd ise välja. Lugeja peaks küll kaasa ja edasi mõtlema, aga mitte välja mõtlema. Seega kogu esimesed lood ei pakkunud, vaid õrritasid. Nüüd ootaks nende väljatöötatud variante, nimiloost vahest isegi (lühi)romaani.

Autori jutustavad lood on aga köitvad. Ta oskab detaile tähele panna ja edasi anda ning meeleolu luua. Eriti nauditav oli raamatu lõikes antikvariaadistseen.

Midagi jäi minu jaoks siiski vajaka lugudes „Loodimine“, „Linn“ ja „Rulett“, kuigi stiililiselt olid need täitsa muhedad lugeda. Esimese puändist ei saanud ma aru ja kuna pole õudusfänn, siis ei viitsinud palju pingutada ka. Ilmselt oli seal alltekste ja viiteid ja muud sellist. Teine on jällegi hästi kirjutatud, aga see ütlematajätmise koht on natuke liiga suur. Kolmas on igati hea ja ka lõpupoint eksisteerib, aga teema on pisut kulunud.

Viie väärilised olid „Punksi metamorfoos“ ja „Galahar“. Mõlemad ideega, köitvad, üllatavad ja lõpetatud. Jutud, nagu jutud peavad olema.

Kogu oli kokku seatud mõnusas crescendos ja üldmulje täitsa nelja vääriline.

Teksti loeti eesti keeles

Enamasti on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad (mõnusa) ajaviite. Vahest on nii, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad rohkem, kui olid oodanud. Kuid väga harva juhtub, et võtad kätte ulmeraamatu ja saad maailmakirjanduse. Seekord siis see viimane variant.
Teksti loeti eesti keeles

Thursday Nexti sarja neljas raamat. Eelmise raamatu tegevuse vahele mahub umbes kaks aastat. Thursday saabub oma kaheaastase poja Fridayga raamatumaailmast tagasi paralleelreaalsesse Swindonisse Inglismaal. Tal on väljamõeldud maailmast kõrini ja ta on kindlalt otsustanud oma mees Landon tagasi saada. Teda saadab Taani prints Hamlet, kes soovib oma ekskursioonil reaalsesse maailma teada saada, mida inimesed temast arvavad.
Ennast ema juurde sisse seades leiab Thursday, et majas resideeruvad veel Emma Hamilton ja Otto von Bismarck. Segadust külvavad ringisibavad dodod ja kohalik poliitiline maastik on ärevust täis. Võimumänge võimu haaramiseks mängib peaminister Yorrick Kaine, ärakaranud raamatutegelane. Ajarändurist isa kaudu saab Thursday teada, et kui Kaine oma eesmärgi saavutab, ootab kõiki ees III maailmasõda ja lõplik hukk. Ainus viis seda ära hoida on võita kesise Swindon Malletsi meeskonnaga kroketi superfinaal.
Oma panuse sellesse virvarri annavad veel Goliath Corporation, 16. sajandist tulnud munga ettekuulutus, salamõrtsukad, ametlikud jälitajad, kadunud Shakespeare’i kloonid, korratused raamatumaailmas ja uus seadus, mis keelab ära kõik taanipärase ja saadab tuleriidale viimsegi taani autori teose.

Seekord siis, nagu pealkirigi ütleb, rohkem Shakespeare’i radadel, kuigi maailmaklassika viiteid on vähem kui varemalt. Aga raamat on üks jabur-lõbus pillerkaar, kus autor mõnuga kaardipakki segab ja lõpuks kõik liinid rahuldavalt kokku sõlmib. Tegelikult ju midagi monumentaalset ei toimu, aga lust on seda tohuvapohu lugeda, sest tundub, et ka kirjanikul oli lõbus seda kirjutada.
Fforde pole just kõige lihtsam lugemine, aga mäng väärib küünlaid, sest kui ta stiili ja huumoriga ära harjuda, muutub ta iga raamatuga kuidagi omasemaks ja lahedamaks.

Teksti loeti inglise keeles

Mõnedel andmetel on selle raamatu näol tegu Miles Vorkosigani sarja eellooga, mis koosneb kahest raamatust (lisaks sellele veel "Barrayar") ja mida on nimetatud Cordelia Naismithi sarjaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane ja paljutõotav. Kokkuvõtteks päris hästi õmmeldud, aga minu arust autor materjali täit potentsiaali ära ei kasutanud, jäädes mingist hetkest kuidagi iseenda loodud maailma kinni.
Ja veel, ei tea, kas ma olen läänelikust mainstream`ist kallutatud või mõjus niimoodi antinatsionalistlik tegevuspaik, aga raamatu liigne venepärasus hakkas natuke häirima.
Teksti loeti eesti keeles

Olles sarja "The Sword of Truth" esimesed 8 osa läbi lugenud, jäi see episood (ei tahaks ütelda proloog) tiba kesiseks. Ei andnud midagi olulist juurde, ei seletanud midagi olulist lahti. Tegelikult tekkisid mõned küsimused, aga siin võib tegu olla ka minu kehva detailimäluga. Õnneks oli lugu ebagoodkindlikult lühike. Nendele, kes autori epopöaga tuttavad pole, võib see aga täitsa muhe vahepala olla.
Teksti loeti inglise keeles