Stephen King

Seekord lähevad siis maailma kurjuse käest päästmise võimatule missioonile "Shannara mõõga" tegelaste lapselapsed.
Maagiline Ellcryse puu hakkab surema ja tema alla vangistatud kurjus erinevate deemonite näol kipub välja. Et maailm säiliks, tuleb ühel väljavalitul minna puu seemnega Veretule allikale, et seeme idanema hakkaks ja uus puu kasvaks. Väljavalituks on haldjaplika Amberle, kes ei taha olla väljavalitu, ja teda saatma pannakse noor tervendaja Wil, kes ei tea ihukaitsmisest mõhkugi. Neid jälitavad mõned kurjad deemonid, ülejäänud allilmlased madistavad ülejäänud pealilmlastega ja kogu operatsiooni dirigeerib druiid Allanon.

Üpris keskmine fantaasiateos, milles leidub siiski piisavalt huvitavaid nüansse, eriti lõpplahendus. Kes tahab Brooksi lugeda, võiks eelmise osa vahele jätta ja sellest raamatust alustada, või siis üldse lugemata jätta ja vaadata uuel aastal raamatu põhjal valminud telesarja "The Shannara Chronicles".

Tegu on triloogia ainukese raamatuga, mis jutustatud esimeses isikus. Eesmärk on ilmselt olnud luua vahetum side lugejaga, sest jutustajaks meile võõras ja raskesti samastutav kolmanda soo esindaja. Ring peaks peale saama, uuenduskuuri läbinud inimesed on edaspidi täieõiguslikult iseseisvad. Iseküsimus, kas nad enam inimesed on.

Ei saa öelda, et tegu oleks halva triloogiaga, selline detailsus pisimagi bioloogilise ja sotsiaalse seose kirjeldamisel on märkimisväärne. Väga hästi konstrueeritud ja läbi mõeldud tulnukarassi kirjeldamine väärib tunnustamist.
Küll aga oleks võinud palju vähem olla sama informatsiooni aina uuesti ja uuesti esitamist, mis sest, et veidi erinevate nurkade alt. Võimalik, et oli viga kõik kolm raamatut järjest läbi lugeda.

Raamatu peategelane on seekord Akin, esimene meessoost inimemast sündinud construct. Temas on rohkem inimest kui teistes hübriidlastes, mis teeb ta ahvatlevaks röövimisobjektiks lastetutele inimestele, kes ei taha tulnukatega ühte heita.

Tegevust on juba natuke rohkem, kuigi põhiaur läheb endiselt tulnukabioloogia detailsetele õppetundidele. Peamiseks konfliktiks on siin mõlema poole argumente mõistva Akini siseheitlused oma inimese ja oankali loomuse vahel.

Esimese romaani peategelane Lilith ärkab teose alguses tulnukate laeval. Selgub, et Maa hävimisest on möödas sajandeid. Tulnukate rassi, oankalide, esindajad, kellel õnnestus päästa Maalt mõned inimesed, üritavad leida nüüd nende hulgast vastuvõtlikumat ja ratsionaalsemat indiviidi, et inimkond taas jalule aidata. Oankalid on muutnud Maa jälle elamiskõlblikuks ja vajavad nüüd Lilithi abi, et õpetada inimesi Maal ilma tehnoloogiata elama.
Lihtne ülesanne, raske teostus. Lisaks on nende esialgu altruistlikult paistvatel eesmärkidel oma hind.

Oankalid on bioloogiliselt inimestest täiesti erinevad, mis tekitab sügavat võõristust, hirmu ja umbusku. Neil pole silmi, suud, nina – on ainult kogu keha katvad aistingukombitsad, millega nad tajuvad maailma kordades paremini kui inimesed. Nad on ka kolmesoolised: emased, isased ja ooloid. Kõik nad suudavad biokeemiat geneetilise tasemeni tajuda, kuid ooloidel on võime ka geneetilise materjaliga manipuleerida. Geenimaterjaliga mängimine ongi nende elu eesmärk.

Teos on küll originaalne, kuid väga staatiline ja minimalistlik. Pearõhk on oankalide bioloogia ja sotsioloogia eripärade lahkamisel viimase pisidetailini välja. Tegevust kui sellist on vähe, edasiliikumist praktiliselt ei toimu. On ainult seletamised ja sisekaemused, mis pole küll halvasti teostatud, aga muudavad teose pikapeale üpris tüütuks. Bioloogidele, filosoofidele, sotsioloogidele ja mõtlikuma meelelaadiga persoonidele ilmselt istub, kannatamatud ja seiklushimulised võiksid otsida lugemiseks midagi sobivamat.

Ulme kogu selles loos on kuppel, mis kõigi kohal kõrgub ja küsimusi tekitab. Ülejäänu on püüd esitada inim- ja massipsühholoogia kiirkursus, mis aga autoril kõvasti üle võlli keeranud. Mõrvad, perverssused, äärmuslikud võimuvõitlused ja paranoia teevad sellest kergesti libiseva ja kaasahaarava trilleri, mis on hea, sest lõpp vajub ära, nagu Kingil minu hinnangul tihti juhtub. Siiski oli loetu Kingi teostest minu jaoks siiani üks nauditavamaid.

Selle raamatu põhjal on tehtud ka ajuvaba suvesari, mis meiegi kanalitel nähtav, kuid seda tuleks vältida (kui ei otsi just nii-halb-et-hea elamust) ja eelistada suve veetmiseks paberist originaali.

Autori jutustavad lood on aga köitvad. Ta oskab detaile tähele panna ja edasi anda ning meeleolu luua. Eriti nauditav oli raamatu lõikes antikvariaadistseen.

Midagi jäi minu jaoks siiski vajaka lugudes „Loodimine“, „Linn“ ja „Rulett“, kuigi stiililiselt olid need täitsa muhedad lugeda. Esimese puändist ei saanud ma aru ja kuna pole õudusfänn, siis ei viitsinud palju pingutada ka. Ilmselt oli seal alltekste ja viiteid ja muud sellist. Teine on jällegi hästi kirjutatud, aga see ütlematajätmise koht on natuke liiga suur. Kolmas on igati hea ja ka lõpupoint eksisteerib, aga teema on pisut kulunud.

Viie väärilised olid „Punksi metamorfoos“ ja „Galahar“. Mõlemad ideega, köitvad, üllatavad ja lõpetatud. Jutud, nagu jutud peavad olema.

Kogu oli kokku seatud mõnusas crescendos ja üldmulje täitsa nelja vääriline.

Seekord siis, nagu pealkirigi ütleb, rohkem Shakespeare’i radadel, kuigi maailmaklassika viiteid on vähem kui varemalt. Aga raamat on üks jabur-lõbus pillerkaar, kus autor mõnuga kaardipakki segab ja lõpuks kõik liinid rahuldavalt kokku sõlmib. Tegelikult ju midagi monumentaalset ei toimu, aga lust on seda tohuvapohu lugeda, sest tundub, et ka kirjanikul oli lõbus seda kirjutada.
Fforde pole just kõige lihtsam lugemine, aga mäng väärib küünlaid, sest kui ta stiili ja huumoriga ära harjuda, muutub ta iga raamatuga kuidagi omasemaks ja lahedamaks.

Mulle meeldivad kosmoseooperid, aga mulle ei meeldi seebiooperid. See raamat on kahjuks rohkem teine kui esimene. Lisaks on raamat kirjutatud minu jaoks liiga naivistlik-roosas keeles. Paljukiidetud poliitiline liin jättis ka soovida. Liga palju küsitavusi, liiga sirgjooneline ja mustvalge.
Kuna tegu on sissejuhatusega ja autori esimese teosega, siis loodetavasti läheb edaspidi paremaks. Nõrk kolm.

(Huvitav, mispärast see raamat ikkagi paljudele meesterahvastele nii hirmsasti meeldib, kui minu naiseliku loogika järgi ei peaks nad seda silma otsaski sallima? Väga intrigeeriv...)