Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Roger Zelazny

13.05.1937–14.06.1995

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Orson Scott Card ·

Ender`s Game

(romaan aastast 1985)

eesti keeles: «Enderi mäng», Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
50
6
2
1
0
Keskmine hinne
4.78
Arvustused (59)
Milady

Ender's Game on kindlasti Cardi parim raamat ja üks parimaid military sci-fi raamatuid kindlasti. Raamat sai Hugo ja Nebula ja on vist üks populaarsemaid ulmekaid, mis viimase 15 aasta jooksul kirjutatud. USAs pole ma kohanud vist ühtki ulmelugejat, kes Ender's Game'i pole lugenud. Cardi tugevaim külg on laste psüühika kujutamine ja selles raamatus näitabki ta ainult oma tugevamat külge, kuna kõik peategelased on lapsed. Süzheest. Aastaid tagasi hävitasid putukataolised tulnukad peaaegu Maa ja inimkonna. Ainult ühe geniaalse kindrali tegutsemine päästis Maa. Nüüd otsitakse uut kindralit, sest tulnukad võivad ju tagasi tulla. Ender on üks lastest, kes valitakse välja ja saadetakse spetsiaalsesse sõjaväe kooli (The School), mille õpilaste hulgast loodetakse leida see uus geniaalne kindral. Enderil on ka õde ja vend, mõlemad enam-vähem geniaalsed, aga üks olevat liiga pehme iseloomuga, teine liiga julm, et neist õiget kindralit saaks. Raamat on igati kaasakiskuvalt üles ehitatud, eriti Enderi õpingud (õieti küll võitlused) koolis ja tema venna ja õe plaan interneti abil maailma vallutada. See viimane on siiski väga väheusustav: mul oli peaaegu häbi seda loo liini lugeda. Ender on usutav, sest üks poisike võib tõesti arvutimängudes parem olla, kui keegi teine maailmas. Lapsed aga interneti kaudu maailma ei valluta. Sorry. Teine viga raamatus on geenius-laste suur osakaal. Siin see eriti ei häiri, raamatu järgedes küll. Mina muide erilist militarismi raamatus ei leidnud, pigem oli selle kriitika. Mis on hullem kui sõda, kus lapsed on kindralid? Igatahes on raamat väga loetav ja haarav.
Teksti loeti inglise keeles
Arvi Nikkarev

Geniaalse lapse Ender Wiggini arengut jälgitakse alates kuuendast eluaastast. Raamatu lõpul on ta 11-aastane ja võrratu sõjamängude oskaja ning inimkonna viimane lootus. Üksikasjalikult on kirjeldatud kosmosejaamas toimuvat sõjalist koolitust. Raamatust kumab läbi militarism. Sõjaväekoolitus on ainus õige koolitus. Ainult tõeline sõdur on valmis lahendama inimkonna ees seisvaid probleeme. Põhjendan öeldut:
1)Vaid romaanis kujutatud väljaõpe annab armeele tõelise Juhi. Totaalse võidu vajalikkuse rõhutamine väljaõppes (näiteks peeti oluliseks, et Ender teeks lõpu Bonzo elule) on puhtakujuline militarism.
2)Totaalse võidu idee (hõimu, rahva või rassi täielik hävitamine) on üldse militaristlik idee.
3)See, et koolitatavad (Ender, Petra, Dink) vihkavad mõnikord väljaõpet ja hakkavad ka oma õpetajaid vaenlasteks pidama, ei tähenda, et taoline väljaõpe teose põhjal halb oleks. Raamat annab mõista, et see väljaõpe oli inimkonna päästmiseks ainuvõimalik tegutsemisviis.

Nagu “Starship Troopers”, nii on ka Cardi romaan sõja ja sõjameeste ülistus. Mõlemal juhul unistasid võimekaimad lapsed ja noorukid sõjamehe elukutsest, inimkonna eliidiks oli sõjavägi. Mulle ei ole sõda ja sõdurielu kujutavad romaanid kunagi eriti hästi peale läinud (olgu tegevus kas II MS-s või tulevikus). Eriti kõrgelt pole ma hinnanud G.R.Dicksoni Dorsai-sarja ega ka Haldemani romaani "Forever War". Usun, et romaani kilbiletõstmine 80-datel tulenes mingil määral Reagani ajastu parempoolsusest ja militarismist. Lugu on siiski väga hästi kirjutatud, seepärast 5-
Teksti loeti soome keeles
Avo Nappo

Võimas raamat. Mis militaarsesse SF klassikasse puutub, siis nagu "Starship Troopers" ja John Steakley "Armor" nii toimub ka siin sõjategevus miskite vastikute sipelgalaadsete putukagressoritega. Põhiline erinevus lähtepunktis seisneb selles, et kui eelnimetatud teosed vaatavad sõda kui nähtust kahuriliha vaatepunktist, siis "Ender" räägib sellest, milline peaks olema ideaalne komandör. Sellest, kuidas selliseid kasvatada, ning sellest millised paratamatud sisemised konfliktid sellises isiksuses tekivad. Päris lõpp vajus võibolla pisut liiga yldsõnaliseks.. Viis igal juhul.
Teksti loeti inglise keeles
Andri Riid

Arvutimäng on elu ja elu on arvutimäng. Siin raamatus on selle virtuaalsuse ja tegelikkuse piiri peal päris edukalt kõõlutud, ehkki põhiküsimuseks jääb vähemalt minule - kes on Enderi tõelised vaenlased - poolmüütilised sitikad või need, kes röövivad talt lapsepõlve, vanemad ja õe-venna?
Card arvab end mäletavat, et lapsed ei tea sellist asja nagu õnnelik lapsepõlv ning kaasatundmine Enderile on lihtsalt "a frequent adult response". Võimalik, kuid "Nahhimovlaste koolis" veedetud lapsepõlve ei soovi ma oma jooksva maailmapildi juures küll ka vaenlasele.

Raamatu esimene pool on kahtlemata väga haaravalt kirja pandud. Teises pooles kummitab seevastu ebaühtlus, millega ühest küljest kirjeldatakse piinava detailsusega Enderi koolitusprogrammi tagumist etappi, teisalt libisetakse paari lausega üle aastapikkustest ajavahemikest.

Suurim viga aga, mida keegi seda raamatut lugedes võib teha, on mitte lugeda ta järge. Ja seda ütlen mina, kes ma sarju üldiselt ei salli. Ilmne paralleel "Hüperioniga", aga koguteose raames on ühe teose piires tajutav ebaühtlus märkamatu, sest raskuspunkt on hoopis mujal. Ka hindaks ma paremal meelel ühe hindega teost "Ender`s War" kui selle koostisosi eraldi.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kõik eelpool kirjutatu oleks nagu õige, aga täielikult sisse elada sellesse raamatusse millegipärast ei õnnestunud. Ei oska öelda mis segas, võib-olla oli peategelane liiga intelligentne et temaga samastuda vms.. Sestap ei saa viite.
Teksti loeti inglise keeles
Jüri Kallas

Eespool on kõvasti seda romaani ülistatud... lugesin nüüd minagi ning ütlen, et vähe kiidavad. See on superGeniaalne raamat!

Tunnistan, et olin ka enne seda romaani Orson Scott Cardi loominguga tuttav, aga see loetu («Wyrms», «The Worthing Chronicle», «Eye for Eye», «Unaccompanied Sonata» jne.) jättis autorist mulje kui heast kirjanikust... samas ei saanud ma aru, et miks teda NIIVÄGA kiidetakse. Nüüd tean!!!

Romaani mõtte ütleb kõikse paremini ära moto: ...kuivõrd vähe on lapsed teinekord lapsed.

Tõtt-öelda tekitas minus alguses suurt ettevaatust fakt, et romaan on taas maailma saatust määravatest lastest... sel teemal on ikka kuradima palju kirjutatud. Läbilugemise järel nimetan seda raamatut ikka kohe ilmseks ulmekirjanduse verstapostiks... küsimus polegi selles kuipalju uut tõi (kui tõi) see raamat ulmesse... see on lihtsalt hea ja hästi kirjapandud lugu. Liigutav kah!

Kaks korda on Maad rünnanud mingi sitikate tarutsivilisatsioon. Maa helgemad pead on stoilises paanikas, sest teine invansioon sai tagasi löödud vaid tänu geniaalsele Mazer Rakhamile... pärast seda on nn. geeniuse doktriin Maa strateegias ainuvaldav. Üritus kõnnib kogu aeg noateral, et jõuaks kolmandaks invansiooniks Suure Strateegi valmis treenida.

Romaan ongi Andrew Wiggini (hüüdnimega Ender) lapsepõlve lugu. Ender on Kolmas... soovimatu (ja kuritegelikult liigne) laps ülerahvastatud Maal. Seega paaria! Paariamomenti süvendavad kogu aeg ka õpetajad: sest ainult väljatõugatu keskendub täielikult oma professioonile, et olla vähemalt selles liider.

Karm ja jõhker... ning samas ilus ja armas lugu. Kiidan Cardi (mis tal minu kiitusest?) leidlike ja värvikate detailide eest... ainuüksi see Hiiglase-mäng on juba saavutus. Lummab see, et kõike ei seletata kohe lahti: lugeja ka justkui õpiks ja areneks romaani käigus... Romaan on alguses üsna etteaimatav, aga siis on lugejale paljud asjad lihtsalt segased... mida enam lugeja raamatule pihta hakkab saama, seda kummalisemad käigud sisse tulevad, kuniks lõpuveerandis asi päris pööraseks kätte ära pöörab.

Iseäranis tuleks kiita lõppu, kõike seda mis seostub selle kolonistide planeedi ja Surnute Eest Kõneleja ilmutusteraamatuga – see kõik paneb asjale sellise kena krooni pähe ning juhatab uue romaani kah sisse. «Ta otsis kaua.»

Üks eelkõneleja heitis ette seda Enderi õe-venna wõrgu kaudu maailma vallutamist... minu arust on see suurepärane liin romaanis. Minu meelest ongi see romaan kolmest võimalikust teest võimule... loomulikult on see vaid üks tõlgendus (ja võimalik, et meelevaldne), aga mulle tundub küll, et romaan «Ender`s Game» eelkõige raamat võimust.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Liitun kiitjatega, üks omanäolisemaid ulmeromaane, mida ilmselt on võimalik ka kirglikult vihata... Just see laste kasutamine on andnud võimaluse neid võimumänge eriti puhtal kujul, sest täiskasvanute puhul kipub, teadagi, seksuaalsus eesmärke ähmasemaks muutma. Kes nägi siin militaarsuse kiitust, pidi küll üle rea lugema... Muideks, detail, mida ükski idabloki kirjanik poleks kasutanud on see jänkide meeskonna-värk, kus meeskondi võrdsetena hoitakse ja seetõttu mängijaid vahetatakse. Väikse miinusena on see maapealne liin pisut naiivne küll ja eriti totrad tunduvad need õe-venna varjunimed. Lõpu surnukõneleja-kultus ei tundunud veenvana, aga lõpulause on küll hea. Ja hiiglase-mängus on arvutimängu tunnetus küll, just kaheksakümnendate alguse oma.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

"Ender`s Game" on vihane raamat. Kõigel on konkreetne taust ja ratsionaalne eesmärk, isegi peategelase põdemised on mõistusliku iseloomuga. Eriti huvitav on raamatus selle koha pealt jälgida nn. vaenlasekontseptsiooni arendamist. Öeldakse, et kui on vaenlane, siis tuleb talle virutada nii kõvasti, et ta su igaveseks rahule jätab, kõik muud kaalutlused on kõrvalised. Ja lüüaksegi siis vaenlast - algul teisel kuueaastasel kiusajal hambad kurku, lõpus massihävitusrelvaga putukate koduplaneet puruks. Karmilt ja ratsionaalselt. Aga samas ei ole üldine filosoofia selle praktilisuse taha ära kadunud, raamatul on tõsised sõnumid edasi anda.Tõeliselt mõtlemapanev värk.
Üldiselt on Cardil selles raamatus igasugused detailid väga hästi välja tulnud, isegi kui peamine liin täiesti tähelepanuta jätta, on iga väike osa (kõik need erinevad mängud, Enderi võitlused, kogu see temaga manipuleerimise tehnika) ikkagi geniaalselt teostatud ja eraldi võetuna viievääriline.
Kui norida, siis vast selle lastevärgi kallal - minu meelest pole sugugi korrektne eeldada, et intellektuaalsed geeniused kohe ka sotsiaalselt nii täiskasvanulikud võiksid olla. Selles mõttes oleks peategelane vabalt võinud seitsme asemel ka seitseteist olla, niikuinii see vanus tegelikult kusagilt välja ei paistnud. Eelkirjutajad on siin ette heitnud selle maapealse liini naiivsust, aga kui me eeldame, et kaheksa-aastane võib nii täiskasvanulikult oma väge drillida, siis võivad kymne- ja kaheteistaastane ka vabalt oma kirjutistega maailma hullutada. Samuti saadakse vaenlasest lõpus jagu mingi imelikult lihtsa akrobaaditrikiga, mis kogu muu detailirohkuse kõrval kunstliku mulje jätab (aga see on ulmekatel tihti üldine viga, et peamisel vaenlasel on alati võimalik mingi labaselt nõrk koht leida ja sinna kasvõi mingi viirus sokutada). Ka ei saa Ender hoolimata oma geniaalsusest ise üldse aru, mis värk on, kuigi lugeja lahendust juba ammu aimab. Aga need on iluvead ja loetavust ei kahanda. Kokkuvõttes on tegemist ikkagi kuuepunktiraamatuga, soovitan eelkõige "Starship Troopersi" sõpradele.
Teksti loeti inglise keeles
Mart K.

Olen Cardilt peale Ender´s Game´i lugenud ainult üht novelli, seega ei oska arvata, kas antud teos on juhuslikult hästi välja kukkunud või kirjutabki Card kogu aeg nii vihaselt.Raske on näpuga näidata, mis "Enderi" heaks teeb. Hoog, ladusus, kujutlusvõime kummastavad käänakud - seda kõike leidub ju ka näiteks Asimovi teostes. Ometi pole enamus asimovit tõsiseltvõetav kirjandus. Aga Card on kirjanik küll. Ja Ender´s Game oli minu jaoks aasta parimaid ulmekaid, kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Olen vist esimene arvustaja, kes seda raamatut eesti keeles luges. Enne ostmist uurisin teiste arvustusi raamatu kohta ja praegu peale lugemist "soovituste järgi ostmist" ei kahetse.Ainus viga, mida ette heidaks, on tegevuse liigne sirgjoonelisus: alati tehakse kõike ühe plaani järgi, alati kõik plaanid õnnestuvad, eksimist või varuvariantide etteplaneerimist ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Mõtlesin piirduda hindega, sest tundub, et kõik oluline on ära öeldud, ent ikka ei saa. On ikka suurepärane raamat küll! Võtsin ta õhtul kätte, et loen paar lehte unerohuks, ja asetasin maha kell kolm, sulgedes tagakaane.

Kui mainida vigu, siis jah - see veider arvutimäng tekitas juba keskel tunde, et siit võlutakse välja järg teosele, niisamuti kui võiksin kihla vedada, et algselt kavatses autor lasta Enderil vähe vanemaks saada, siis aga millalgi tüdines ja lasi tal sõja ära pidada. Samuti kui mingist hetkest oli aimatav, et ta peab tegelikku sõda. Arvasin, et kusagil ka seletatakse, miks need õed-vennad nii geniaalsed on, aga seegi tundub jäävat järgedele.

See kõik aga ei muuda üldpilti. Ma arvan, et raamatu militaristlikuks pidamine vastab inimese enda sisehirmudele, samuti ei leidnud ma erilisi seoseid "Starship Troopers"iga - teose mõte on ikka täiesti erinev, ja kirjeldatud vaenlane oli just õige. Küsimus saab olla vaid, kas oodata, kuni järg tõlgitakse või muretseda ingliskeelne variant.

PS. Vaieldes vastu ühes eelmises arvustuses esitatud Cardi väitele - kui lapsel ei ole midagi sellist, mida tavatsetakse nimetada "õnnelikuks lapsepõlveks", ei saa tal olema ka "õnnelikku" või lihtsalt tavalist täiskasvanuiga. Tema saatuseks jääb erikohtlemine, kui ta ei vaata seestpoolt mõne institutsiooni lukustatud uksi.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Raske on kritiseerida raamatut, mis on võitnud nii Hugo kui Nebula auhinnad. Tähendaksin ehk vaid niipalju, et Enderi tee tippu pani natukene kulmu kortsutama -- see tundus lihtsalt ebausutavalt sile (nagu ka ühel eelkõnelejal mainitud). Militaarses elus üks võit teise järel, reaalses elus vaid tsipa psühhoterrorit ja kriimustusteta väljumine eluohtlikest konfliktidest -- see on lausa masinlik õnn. Lisaks veel lapskolumnistid-maailmavallutajad... kaheksakümnendate keskpaigas, kui tollased wõrgud hoopis teistsugust tähendust omasid, ehk küll, kuid praegu tundub see mõte naeruväärsena. Muud häirivat ei leidnud, kokku `viis` rööbastega.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Oli hea küll. Lugesin joonelt läbi ja alustasin uuesti. Kirjutatud on nii hästi, et väikesed usutavuseprobleemid esmapilgul märkamatuks jäävad. Eelkõnelejatele lisaks kahtluse, kas sõja võitmiseks piisab ikka üksikute lahingute mistahes hinnaga võitmisest, seda enam et tundus, nagu olekski iga laevadegrupp vaid ühe lahingu pidanud. Samas oli see siiski loogiliselt ära põhjendatud - 35-75 aasta teekond ja üsna ühel ajal kohalejõudvad laevagrupid. Age of Empires sundis rohkem ressurssidele mõtlema.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Yx väga kummaline raamat... Ma lausa ei oska mingit seisukohta v6tta. Yx häbemata hea raamat. A mis tema heax teeb? Vat löödagu v6i maha, mina mitte ei oska öelda. Absoluutselt mitte midagi uut, ei mingeid värskeid ideid, absoluutselt läbipaistev syzhee, ei mitte yhtegi yllatavat käiku. Sellegi poolest- kuradi hea, 100% yx sci-fi kroonijuveele. A ikkagi - mis ta heax teeb?
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Selles teoses on olemas see maagiline "miski", mis ei lase lugejal teda enne käest ära panna, kui viimane lehekülg läbi. Lugemise ajal jälgisin kasvava ahastusega, kuidas järelejäänud lehekülgede arv kahanes nagu juulikuu lumi ja üks peamisi emotsioone oli kurbus selle üle, et see hea asi saab pagana kiiresti läbi.

Sisust on eelnevad arvustajad juba piisavalt rääkinud, nii et piirdun ainult mõnede mõtetega, mis mul lugemise käigus tekkisid.

Ender`s Game`i peamiseks ulmeliseks elemendiks on minu meelest peategelased - Ender Wiggin ja tema eakaaslased. Tegelikus elus ei ole isegi üliandekad lapsed niisugused "väikesed vanainimesed", nagu keegi siin eespool juba mainis. Aga eks sellepärast seda nimetataksegi ulmekirjanduseks. Kõik muu ulmeatribuutika, mida siin kohtame - tähelaevad, sitikatest sissetungijad jne - on ju vaid tühipaljas butafooria, mis teosele sisuliselt midagi väärtuslikku ei lisa (vormiliselt aga küll!). Selle asemel võiks vabalt olla ka vaenlase ratsavägi - sisuliselt ei muudaks see teost halvemaks, kuigi treeningusimulaatorite asemel tuleks ilmselt midagi muud välja mõelda.

Veel üks huvitav asi, mida tahaks mainida, on Interneti täiesti realistlik kujutamine. Peale Ender`s Game`i ei meenugi teisi ulmeraamatuid, kus kohtame tõepoolest sedasama Internetti, kus seesinanegi arvustus üleval ripub, mitte mingit veidrat moodustist a la William Gibson. Ilmselt ei kirjuta Orson Scott Card oma teoseid trükimasinaga. Eriti tõstaks esile asjaolu, et arvutivõrku ei kujutata mitte ainult riistvarana, vaid ka Useneti sotsiaalset mõju kirjeldatakse täpselt sellisena, milline ta juba lähiaastatel võib olla.Huvitav oli EG lugeda ka sellepärast, et selle lugemise ajal olin ise ajateenistuses. See muutis peategelaste läbielamised üpriski südamelähedaseks, kuigi minust ei püüdnud keegi kindralit koolitada :-) See, et ka minu teenistuskohta Lahingukooliks nimetatakse, lisas kogu asjale veel ühe lõbustava aspekti.
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Ühinen eelkõnelejate kiidukooriga: oli ikka hea raamat küll.Samas ei mõjunud lapstegelased minu jaoks veenvalt: liiga tihti unustasin, et tegemist on alles varateismeliste tüüpidega ja pidasin neid täiskasvanuteks- no võibolla mitte päris täiskasvanuteks vaid nii kuueteist- seitmeteistaastasteks, kus maailmapilt on juba selge, aga mitte veel nii kinnistunud kui ülekahekümnestel. Ja sellepärast neli: oli siis vaja neid kangelasi päris pägalikeks kirjutada.Keegi eelmistest arvustajatest on maininud, et tegevuse viimine laste maailma oli sellepärast parem, et välja jäid seksuaalsusel põhinevad intriigid, aga minu meelest oli see kihistus seal täiesti olemas: kasvõi need kirjade ja piltide näol, mis arvutiekraanidel joosta lasti.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Oli küll hea, pean ma kõiki eelnevaid arvustajaid kordama....

Kui tõmmata paralleele, siis kõige enam on sarnasusi Dan Simmonsiga (kes on vaenlane? keda me kuidas hävitame) ja Ben Bovaga (mis on simulatsioon? mis on mäng? kus on tõelisuse piir). Samas on need ka kaks kolmest olulisimas joonest raamatus. Tulemus on paraku minu jaoks juba pisut trafaretne (surmav mäng), aga lugemiselamust see siiski palju ei vähendanud, kuivõrd haarav stiil, huvitavad detailid ja kaasakiskuvad tegelased selle kompenseerisid.Enderi kõrval, kui mitte rohkem, paelus mind Valentine. Sest mis Enderist saab oli teatud määral etteaimatav, samuti ta ei arenenud teab-kui palju, muutus küll osavamaks, kuid putukate hävitamise ajal oli ta täpselt samasugune inimene kui päris raamatu alguses (kuigi 11 aastane võiks 6 aastasest küllalt palju erineda). Valentine seevastu arenes enam, sai tasapisi ka täiskasvanuks jne jne. Oleks isegi tahtnud pisut enam Valentine`st lugeda :)
Raamat on kahes mõttes nukker ja hoiatav-- esiteks fakt, et Ender ei arenenud--niisugune üksluine (arvuti)mäng paneb mingi piiri isegi geniaalsele isikule, üksluisus ja ühe fakti treenimine lapseeas on ohtlik ühiskonna mõttes. Nii Valentine kui Peter olid kindlasti ühiskonnale vajalikumad, kasulikumad ja omaette ka õnnelikumad (eriti Peter). Eelkõige sellepärast, et neil oli vabadust normaalselt areneda.
Teiseks militarism. Me viime ka kõige andekama komandöri sinna, et ta ei mõtle. Me hävitame oma ümbrust kiiresti ja mõtetult, nagu oleks võimalik maailmale restart teha ja otsast peale proovida. Seda meil ei ole. Sõda ei tohiks võtta kui arvutimängu, kumab sellest (ja teistest sedasorti raamatutest). Mitte, et nad sõda ja tapmist hukka mõistaksid, aga totaalselt hävitamist, mõttetut rünnakut küll. Enderi kuriteod ei olnud mitte nonde poiste tapmine (kuigi geneetilise tulevikuga, aga siiski üksikud elemendid, kelle hävitamine ei muutnud oluliselt tsivilisatsooni-- poleks hävinud nemad, oleks hävinud Ender, aga maailm mitte), kuivõrd planeedi hävitamine terve tsivilisatsiooni, kultuuri hävitamine (kes vist ei tahtnudki meid lõpuks tappa). Sõda tuleb lõpetada enne hävingut...(et Ender nii kole paha ei oleks, talle jäetigi vist kookon).

Ja veel kaks asjaolu:
--raamatul oli lõpp. Ta sai otsa. Ühtegi järge küll enam lugeda ei taha, see lugu on läbi, midagi kaasakiskuvat pole enam ütelda. Hoian järgedest kaugele eemale

--Hiiglasemäng oli tore ja vahva, ainult, et iga laps, kes mõnevõrra arvutis seiklusmänge on mänginud tuleb hoobilt selle peale, mis hiiglaseda teha. Ja pärast mitmekordset katsetamist ka siis kui see on esimene seiklusmäng (adventure), mida ta üleüldse mängib. Kes ei tule, on ikka väga rumal. Ma imestan, miks nad nii suurt paanikat tegid :)=
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Orcus K.

Raamatule oleks võinud taha kirjutada, et see on keskmisele või vanemale (nooremale ka) koolieale. Mina pidin muidugi kogemata terve raamatu läbi lugema, et sellest aru saada.

Ega selle kohta suurt öelda enam polegi. teised ütlesid kõik hea ära. Ulmeline versioon "Viieteistkümneaastasest kaptenist". Muidu köitvalt kirjutatud, aga raamatu teises kolmandikus hakkasid kõiksugu mängude kirjeldused tüüama. Lõpplahenduse aimasin ka ära. Raamatus ei olnud siis enam nii palju lehekülgi järgi, et proportsionaalselt paremat lahendust välja vedada

Ühesõnaga soovitan soojalt kõigile militaristidele, poisipilastajatele ja neile, kel jätkub lapseliku meelt (või kui midagi paremat kätte ei juhtu).
Teksti loeti eesti keeles
Lupus

Pole nagu suurt eelarvustajatele lisada. Suurepärane raamat, kuid `Speaker for the Dead` on oluliselt parem. Kuuldavasti kirjutaski Card `.. mängu`, et saada huvitava minevikuga peategelast `Speakeri` jaoks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Pioneer

Mulle meeldivad korralikult läbi mõeldud ja kaasakiskuvad raamatud, kus pealegi ka parajal määral militaarteemat sees leidub.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

See ongi siis see raamat mis võitis aasta 2000 eesti keelde tõlgitud parima ulmeraamatu auhinna. Oligi nii hea kui kõik kiitsid. Enderist hakkas nii kahju. Eriti lõpus kui ta tõde kuulis. Ise aimasin ka lõpu ära, aga Enderile oli see siiski suur sokk.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Tõttöelda kõik, mida sellest romaanist enne lugemist teadsin - et ülivõimetega lapsed, kosmilised sõjad tulnuksitikatega, arvutimängud - ei kutsunud just väga lugema. Nüüd, romaani lõpetades, tuleb tõdeda, et Cardi jutustamisoskus kohati siiski midagi päästis ja "kolme" kannatab panna küll. Kõrgemale küll see teos minu silmis ei küüni.

Torkab silma "Enderi" sarnasus lähtekohtadelt Cardi "Seitsmenda pojaga" - samamoodi mitmendana sündinud eriline laps, kellel on maailmas täita oma religioosne missioon; tema kasvamine ja jõudmine äratundmisele.

Üldiselt oli romaan aga minu jaoks küllaltki igav, naiivne, jabur ja lõpuosa vajus täiesti ära. Sinna kasvatati üksteise otsa - rohmakalt aastatest üle hüpates - mitu puänti ning kõige lõpuks selgub, et kogu eelnevat oli autorile tarvis usuliste süsteemide püstipanekuks, uue Kuulutaja leidmiseks. Aga see selleks, mitte ainult lõpu pärast pole romaani hindeks "kolm". Muidu oli see ikka üsna keskpärane - ja nagu öeldud - jabur. Rohkem midagi kommenteerida ei ole.

Lisatud 28.08.2002: Tagantjärele kisub mulje sellest raamatust veelgi viletsamaks. Kui vahest on mõne raamatuga nii, et ajapikku ununeb tüütu vaht ja jahvatamine, ning meeles säilib just oluline ja peamine, siis "Enderi mänguga" on vastupidi. Tundub, et tegu on üldse ühe kõige mõttetuma lollusega, mida ma lugenud olen. Huugod ja neebulad tõi romaanile muidugi mormoonide pikk ja karvane käsi. "Stalkeri" seletamine kalduks juba paratemaatikasse. Ühesõnaga - inimesed ärge raisake oma aega mingi nõmeda "Enderiga"! See on väärtusetu jamps, raamat mitte millestki. Ajapikku ununeb ka see, et see mittemidagi võis olla hästi jutustatud.

Hea küll, põhjendan. "Enderi mäng" on teos, mis võib hästi ära petta. Vaata näiteks Killu arvustust... Isegi kui neid temaatikaid on romaanis kasutatud, siis ei ulatu nende käsitlus mainimisest sügavamale. See on lihtsalt märksõnadega zhonglöörimine, ilma nende tegelikku tähendust, sümboolsust ja mehhaanikat avamata. Kõik see on looritatud pioneerilaagerlikku seiklusjuttu, "poistekasse", mis samuti võib lugeja ära petta. Autori tegelik soov on religioosne propaganada, ühe Kuulutaja loo jutustamine. Vaat selle teema juured ulatuvad siin küll sügavale, et paljud ei pruugi märgata, millest raamat tegelikult on. Nagu hulgalisist eelarvustustest näha on. Aga kui on tasemel propaganada, miks ma siis kõrgemalt ei hinda? Sest see messiase leidmise teema on absoluutselt mõttetu. Ja muud siin ei olnud. Nii et tuli hinne "kahe" palli peale langetada. Ilmselt kuulun siis nende "kirglike vihkajate" hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

hää ja loetav raamat! inimkond on jõudnud (taas?) teatavas mõttes umbteele, millest väljapääsu toob sõda "sitikatega" (siseprobleeme on lihtsaim leevendada välisvaenlase vastu võideldes!), mille käigus mõistuslik võõrkultuur praktiliselt hävitatakase (kes ei ole meiega, see on meie vastu!) teadmatute laste käte läbi (teavita teisi ainult niipalju kui hädapärast vaja!). eks see näita päris hästi inimkonna (õhtumaiseid) suhtumisi ja väärtushinnanguid. loo lõpp annab siiski ka pisut lootust, et isegi inimesed - vähemalt tulevased põlved - on ehk võimelised muutuma. soovitav!
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Jaa, kõik head ja halvad ("väikesed vanainimesed"; ebareaalne internet, kuigi tolle aja kohta...; keegi ei saa anonüümselt nii kuulsaks ja austatavaks) küljed on juba välja toodud. Ega vist muud üle jää, kui nendega nõustuda ja viis ära panna. Erinevalt paljudest teistest kirjanikest ehitab Card üles eksootilise maailma ja paneb sinna seiklema vägagi inimlikud tegelased nii, et maailm jääb tagaplaanile. Rõhk pannakse inimese psühholoogiale ja nende käitumisele. Viimane lause on parim lõpulausetest, mida olen lugend. Meenutab "Linn ja tähed" lõppu. Viimane peatükk üldse... fantastiline.

Muide kes veel ei teadnud, siis Ender tähendab türgi keeles üks miljonist või midagi, mis on väga haruldane. Autor ise aga pani nimeks Ender, et tuua paralleele male endgame`iga.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Kui Milady ülalpool nimetas autori tugevaimaks küljeks laste psüühika kujutamist ja kui Toomas Aas nimetas raamatu põhiliseks ulmeliseks elemendiks "väikeste vanainimeste" kujutamist, siis on tegu ilmselt vastandlike seisukohtadega, mille puhul peaks isegi poole valima.

No ei ole kahtlustki, et täiskasvanute mõttelaadi projitseerimine eelmurdeealistele ei ole realismi element selles romaanis. Kui see pole ka lihtsalt rumal viga, vaid taotluslik võte, on see minu jaoks kogu teose vundamendi purustamine. Kui tegevus toimub ajaliselt ja ruumiliselt minust kaugel, kui sotsiaalsed ja tehnilised olud absoluutselt erinevad sellest, mida olen ise kogenud, peab teoses olema miski tuttav ja kindel, mis teeb asja usutavaks ja kaasaelamist võimaldavaks. Ma ei saa tekstist mingit naudingut, kui loo sisul puudub vähimgi kokkupuutepunkt minu maailmaga. Psühholoogiline usutavus pidanuks see punkt olema. Selle puudumisel jäi kogu see "heroiline", "dramaatiline" ja "liigutav" tõmblemine niivõrd võõraks, et midagi pole parata... Arvatavasti saanuks ma oma empaatiavõimet kasutada, kui tegelaste vanused koos vastava mõttelaadiga olnuks harmoonias; teisisõnu tegelased täiskasvanuteks! Ehk oleks neljagi välja vedanud, sest (vahe)puänt mulle meeldis (kui selgus, et tegu polegi mänguga), kuid seegi võinuks olla raamatu lõpulausena, mitte paarkümmend lehekülge enne lõppu, järgnemas veel hulk kramplikult konstruitud episoode.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Lugu haaras, päris edukalt. Tekitas kusagil keskel-eespool mõnusa palavikulise tunde, mida enam iidamast-aadamast saati tundnud pole. Pole ammu laste/lapspeategelastega (ulme-)raamatuid lugenud ning see mõjus psüholoogilise efektina afektiseisundi esildajana.

Lõpp ei meeldinud, üldse kohe mitte. Minu arust on "at-speed-of-light" tüüpi kosmosereisidest kirjutamise aeg läbi. Kvantmehaanika, tunneliefektid & muu hookus-pookus peaksid seda juba ka teaduslikumalt poolelt tõestama.
Just lõpp kiskus palli võrra alla poole.
Teksti loeti eesti keeles
Linda Kaljula

Tegu on eeskätt väga hea põnevikuga, mida võib tõesti ühe jutiga läbi lugeda. Samas esines raamatus ka mitmeid sümpaatseid ideid - näiteks interneti mõjust (1986. aasta kohta ju hästi ennustatud), samuti sellest, mis oleks teisiti, kui ühiskond rakendaks aktiivselt enda kasutusse laste mõttemaailma, nende eripära otsuste langetamisel jne. Ja üldse on väga tore, kui üritatakse kujutada üliintelligentsete inimeste elu. See tõstatab alati huvitava küsimuse selle kohta, kuivõrd on inimesel võimalik mõista kellegi endast intelligentsema mõttemaailma (eeldades, et kirjanik ei ole ise üliintelligentne). Mis aga üldse ei meeldinud, oli lõpp - muutus jube naiivseks.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Raamat oli huvitav ja tõmbas mind lugema. Väga psüholoogiline! Just sellised mulle meeldivad! Kõige rohkem meeldisid vast need kohad, kus oldi võitlussaalides. Lahinguid oli Card väga hästi kirjeldanud. Lemmikkohad raamatus. Samas väga psühholoogiline, kuid ka kergesti arusaadav-selliseid on vähe! Ühesõnaga huvitav.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Kuigi ma seda zhanrit eriti ulmes ei armasta, paelus see raamat mind küll. Mõtlen samas omaette, mis saab tegelikkuses nendest üliintelligentsetest lastest, kellest aeg-ajalt lehtedes juttu on...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Mina kuulun igal juhul nende hulka, kellele omal ajal kustumatu mulje jättis Soome TV poolt vahendatud kultusfilm "The Last Starfighter". Nii et simulaatorite teema on igati teretulnud :) Lapssõdurite teema on ka reaalses maailmas järjest aktuaalsemaks muutuv (üle maailma on neid hetkel vist umbes kaks korda rohkem kui Eestis rahvast ja alustavad nelja-viieselt).

Eelpool on teosele ette heidetud militarismi... Ma ütleks, et mitte ainult totaalne võit ja totaalne kaotus, vaid võit ja kaotus üleüldse on võitluslikud või kui soovite, siis sõjalised terminid. Ühe võit ja teise kaotus lõpetavad võitluse. Ning üks romaani kandvaid teemasid muuhulgas on, et parem oleks olnud, kui võitlus oleks üldse ära jäänud - kui pooled oleksid leidnud viisi rääkimiseks. Külma sõja ajastu vaimu teos vaevalt et kannab, sest autori sümpaatia Demosthenese poole ilmselt ei kandu. Millest on muuseas kahju.

Kas lapsed tegutsevad "väikeste vanainimestena?" Jah ja ei. Laste füsioloogiline küpsemine on täielikult kõrvale jäetud... Enderist saab Komandör küll enne murdeea algust, kuid kasvõi hammaste vahetumist oleks võinud ju mainida. Või siis Petra muutumist. Ma muidugi loodan, et nad seal hormoonidega ei jamanud, et lapsed võimalikult kauaks lasteks jääksid... Samas vaimse tegevuse osas minu meelest polnud erilisi möödalaskmisi. Vaadake, sõbrad, kõik lapsed pole sugugi miskid mõttetud tatsajad ja podisejad. Mõned neist hakkavad üsna varakult maailma asjade üle küllaltki tõsiselt ja abstraktselt järele mõtlema. Ning ma räägin siin tavalistest lastest, mitte perekond Wiggini ja teiste geniaalsetest võsukestest. Kui kõrvutada "Enderi mängu" näiteks "Kärbeste jumalaga", siis suuremat ebakõla silma ei hakka. Ja ma pole kuulnud, et keegi "Kärbeste jumala" lastekujutust kritiseeriks. Vastupidi, selle eest nimetatud teost hoopiski austatakse... Ning pidagem meeles, et "Enderi mängus" saavutasid lapsed kõik oma saavutused ikkagi täiskasvanute äärmiselt asjatundliku ning psühholoogiliselt peene juhendamise all.

Polnud eriti usutavad nood taktikalised uuendused, mida Ender Lahingukoolis viljeles. Kui see kool juba kümneid aastaid järjepidevalt tegutsenud oli, oleks kõik sellised trikid, nagu vaenlase selja tagant tema värava ära kahmamine, kõiksugused köied jms., pidanud juba ammuilma olema läbikäidud tee. Ega enne Enderit inimesed ka idioodid ei olnud, rääkimata sellest, et taoliste nõksude väljanuputamiseks ei peagi eriline vaimuhiiglane olema.

Tõlge on väga hea, ainsa sõnavärrana jäi silma "eksoskeleton".

10.11.2013: Meelde on jäänud pigem romaani pehmed kohad (Lahingukoolis toimuva naiivsus), mistõttu tuleb hinnet langetada. Loogikavea suhtes on loomulikult õigus ka Aasa Tammel ühes järgnevatest arvustustest.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Enderist hakkas kahju ja iseendal tekkis ka selline tühi tunne pärast raamatu läbilugemist. Samas peab tunnistama, et kui teose algus on rohkem kui suurepärane, siis lõpp vajub kuidagi ära (siplegatega suhtlemine mõtte tasandil jne). Vaatamata närusest lõpust on tegemist üllitisega, millele panen hindeks viis, jänese onu sabaga.
Teksti loeti eesti keeles
Aasa Tamm

Seitseteist kõrvaltegelast oli mul meeles ööpäev pärast raamatu lõpetamist.
See ei ole minu hea mälu näitaja.
See on raamatu headuse kindel näitaja.
Ma arvan olevat selle tehnilise oskuse.
Mis tähendab väga paljude teiste kirjanike tehniliste oskuste puudumist.
Nädal tagasi, viies raamatukokku ära Eesti ulme pakki, tahtsin midagi lihtsat ja ilusat. Midagi, mis tuletaks meelde rõõmu raamatutest. Loed ja kõik ongi selge, ei ole iial vaja hakata meelde tuletama, mis tegelane see parasjagu selline on (ka kümnendal ilmumisel lähevad mõne raamatu mõned tegelased segi), kõigi nimede taga on selgelt eristuvad isiksused ja nimed ei lähe omavahel segi...
Selle tehnilise oskuse puudumine ei ole mitte ainult Eesti ulmekirjutajate iseärasus (puudus). Viimati loetutest näiteks Jelizarov. Aga Jelizarov ei ole erand. Erand on Orson Scott Card.

Ega ma ei oska täpselt öelda, mismoodi seda tehakse?

Raamatu keskseks mõisteks on empaatia, see on teiste õige tajumine...
Geniaalsuseni ulatuv emapaatiavõime on Enderi õpetatavaks valimise peapõhjus (muidugi on ta ka universaalgeenus). Üks autori ja loo (vaike)eeldusi on empaatia sünnipärasus ja selle arendamise teed (eelkõige konflikt?) – see on loo lahutamatu osana kergesti lugeja poolt omaks võetav.
Ma tahan sellega öelda, et kuigi autori arusaamad inimene olemise mehhanismidest ei ole kõiges minu omadega täpses kooskõlas, ei tekita see häiritust. Ma võtan lihtsalt omaks tema reeglid. Raamatute lugemise eelduseks on alatasa nende reeglite omaksvõtmine. Teadusliku tõe tagaajatel ei ole mõtet ulmet lugeda.

Iga kord seda raamatut lugedes komistan (minu arvates) loogika-apsule, millega ei taha hästi leppida:
• Sitikatel on „emad“, „kuningannad“, kes mõttejõul juhivad sõdurite tegevust.
• Neid „emasid“ on palju (üle ühe) ja nad on eraldi tahte ja mõistusega isikud, kes võivad maailmaruumis (koos oma sõjaväega) rännata. Nad ei ole kinnistatud oma koduplaneedile. Ja ühe „kuninganna“ hukkasaamisel ei võta eemal olevad teised kuningannad sõdurite juhtimist automaatselt üle. Teine Sissetung.
• Maailmaruumis on palju Sitikate poolt koloniseeritud planeete.
• Sitikate juhid või vähemalt üks juht suutis ette näha Enderi võitu ja sellega kaasnevat emaplaneedi hävingut. Selle hävingu juhuks valmistati X-planeedile ette arvutimängul ja unenägudel põhinev teate-ehitis, kuhu paigutati inkubeerimist ootav muna.

Kuidas siis mõni „ema“ ei läinud koduplaneedilt muule planeedile, jätkamaks seal liiki ja oma kultuuri?
On võimalik, et ma olen lugedes üle libisenud mõnest olulisest detailist, et vastuolu on vaid näiline. Juhul kui see on nii, palun minu tähelepanu juhtida sellele detailile ja tekkivale uuele loogilisele tervikule...

Mõnes mõttes võiks raamatut lugeda ka hoiatusromaanina – hoiatus tervikut mittetunnetatavate (laps?)sõdurite, lapskindralite suhtes, keda on võimalik suunata inimkonna õnne nimel võitlusesse suunas, mille määrab keegi xxx.
Raamatu esmaavaldamine 1985, Pol Poth’i võimulolek Kambodžas kuni 1979 – enamiku tema sõjaväest ja julgeolekujõust moodustasid lapsed.
(Pol Poth’ist: http://et.wikipedia.org/wiki/Pol_Poth ja ilukirjanduslik ajastukajastus: Madleine Thien, Armastatud ja kardetud, kirjastus Pegagasus, 2012. Sellele tõsielulise taustaga ilukirjandusele on ulmes koleduselt midagi võrdväärset vähe kõrvale pakkuda – lugemissoovitus, kuigi pole ulme.)
„Enderi mängu“ kirjutamise ajaks oli Kambodža juhtum maailmas üsna teada, juba.

Seoses üldpilti mittenägevate ülivõimekate lapssõduritega meenub kohe Eesti oma ulme tähtteos – Kunnase triloogia – sealgi päästavad inimtööriistad enda arvates inimkonda välisvaenlase eest. Minu jaoks on seos olemas – vaatasin järgi – BAASis ei ole seda seni maintud – käesolevaga on see siis tehtud.

See (ka) kõrvaltegelaste elusaks kirjutamise oskus ei ole võimalik ilma tugeva empaatiata lugejate suhtes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea raamat, haaras täiega. Millega, seda on isegi raske öelda, sest tegevus (äkšön) oli ju minimaalne. Elati, mõeldi, räägiti, tehti trenni, mängiti arvutiga. Enam-vähem kõik. Aga kõik see haaras jäägitult.Loomulikult oli ka asju, mis tundusid ebaloogilised. Mulle näiteks see, et lapsed mõtlesid liialt nagu täiskasvanud (okei, nagu sugutungita täiskasvanud). Samuti tundus, et lisaks geniaalsele ajule oli neil lastel ka geniaalsed lihased, sest seitsmeaastased olid justkui eliitsõdurid kehalise võimekuse mõttes. Teisest küljest, lahingukoolis oleksid pidanud olema ju kõik lapsed geeniused, aga osa neist tundus pigem olema pigem "rullnoka" tasemel, suurt intelligentsust küll kuskilt ei hoovanud. Aga "vanainimesed" olid nad tõepoolest kõik, eranditult.Raamatut lugedes need vastuolud siiski väga ei häirinud, üldpilt oli lihtsalt nii hea ja kogu aeg oli huvi maksimumis, et kuidas see lugu nüüd edasi läheb. Tänud ka eelnevatele kommenteerijatele, väga nauditav oli ka teie arvamusi ja tõlgendusi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Hoogsam lugemine kui "Surnute eest kõneleja", aga mitte nii hea, kuigi ka Kõneleja ei olnud päris minu teetass. Mul oli raske ennast samastada robotliku peategelasega, kes ainult võidult võidule sammub. Autor edastab et Ender oli empaatiline olend. Selgusetuks jääb kuidas empaatia temas välja arenes. Kas venna ja teiste suuremate laste rõhumise tulemusena? Sõjakool oma utilitaristliku hoiakuga vist ei ole kõige parem koht empaatiliste võimete arendamiseks. Ei saa nõustuda eelarvustajaga kelle arvates "Enderi mäng" on eelkõige raamat võimust. Ma ei tea mis motiveeris Enderit tegutsema, aga kindlasti ei olnud see võimutahe. Oma hoiakult oli ta lähedane pigem Dink Meekerile, kes iga kord ebameeldivalt üllatus kui teda edutada taheti. Võimuhullu kadetti oleks sõjakooli juhtkonnal olnud kerge manipuleerida, kooli direktoril ei oleks vaja olnud paber näppus käia Valentine`i masseerimas, et ta poisile mõistuse pähe paneks.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Enderi mängu lugesin esimest korda 16-17 aastat tagasi. Meeldis, tohutult. Kuid ilmselt mitte nendel põhjustel, miks see romaan meeldib mulle täna. Tookord kõitis peamiselt hoogsus ja seikluslikkus.
Vahepeal on hulk vett merre voolanud ning selle aja sees linastus ka teose põhjal vändatud film. Ka selle esmakordsest vaatamisest on juba hulk aastaid möödas, aga mäletan oma emotsiooni kinos, kui lõputiitrid kinolinale ilmusid - ütleme nii, et tõusin püsti ja plaksutasin. Suurepärane ekraniseering. Mäletan, et tookord heitis keegi ette erinevust originaalist, aga kuna ma enam raamatu detaile täpselt ei mäletanud, siis ei osanud väidelda. Nüüd, kus teos on taas üle loetud (ja tegelikult ka film teist korda vaadatud), näen erinevusi küll. Kahe sõnaga: raamat on palju julmem. Filmis ei tapnud Ender kedagi, samuti ei olnud seal ühtegi seksuaalse alatooniga seika, mida raamatust leiab küllaga. Kuid siiski on film hea - raamatut üle lugedes kangastusid pidevalt silme ees kaadrid filmist.
Aga miks ma üldse selle teose taas kätte võtsin? Selleks, et lõpuks lugeda pikalt oma järge oodanud teist osa, Surnute eest kõnelejat. Kas kahetsen teistkordset lugemist? Muidugi mitte! Nüüd avanesid mu ees selle romaani hoopis teised tahud - näen seda eelkõige kui hoiatusromaani ja süsteemi kriitikat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Krips
1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Toomas Krips

People come into your life for a reason.Mees sõidab näiliselt sihitult läbi Ameerika, nii umbes neljandal päeval veedab hügieenimõnude nautimise eesmärgil mingis motellis ühe öö. Järgmisel hommikul kohtab ta retseptsioonis üht vennikest, kellel on hädasti küüti vaja - näe, tema jättis oma rikkise auto kusagile teeserva maha, nüüd aga ähvardavad võimud tolle ära kantida. Noh, viibki mees tolle vennikese kohale - selgub, et tegu on konverentsile sõitva antropoloogiga, kes seal peab rääkima Haiti kohvitüdrukutest - väikestest tüdrukutest, kes müüsid möödund sajandi alguses ukselt uksele kohvi ja keda zombideks peeti. Kuulusid nad ühele vanale naisele, kelle surres nad ära kadusid.Jõuavad nimetu protagonist ja antropoloog siis viimase auto juurde, mille juures mingi ametnik juba passib, aga oh häda, antropoloog jättis oma rahakoti hotelli. Mees toob selle nii poole tunniga ära, aga kui ta tagasi jõuab, on nii riigiametnik kui ka antropoloog kui tina tuhka kadunud. Alles on vaid katkise klaasiga auto ja mapp koos artikliga nendest kohvitüdrukutest. Võtab mees siis mapi kaasa ja sõidab edasi. Jõuab kohale New Orleansi, kus ta mingi jazzfestivali tõttu motelli ei leia, autos magada ei taha, sest New Orleans ei ole sõbralik linn, sestap teeskleb motellikoha saamiseks toda antropoloogi.Kõlab nagu mingi sissejuhatus sellisesse eksituste komöödia stiilis fantasysse, kus on palju tagaajamisi, tulistamisi, sõpru, vaenlasi ja vanu armukesi, kes kõik seda meest nüüd taga ajama hakkavad, aga enamikku nendest asjadest seda juttu lugedes ei kohta - lugu möödub enamjaolt kaunis maises õhkkonnas, kui välja arvata mõned detailid ja mõned lood, mida räägitakse.Seda juttu lugedes on tunda, et peategelane saab (vist) aru, mida ta teeb, (näiteks seda, mispärast ta loo alguses neli päeva mingile poole sõitnud on) mõistab nende põhjuseid ja sügavamat sisu - lugejale antakse nagu aimu - asjad ümbrustes kuidagi vihjavad sellele, mis teoksil on, aga päris selgeks ei saa. MIda jutu lõpu poole, seda enam hakkab kuhjuma vihjeid, mis ühe selgemalt viitavad teatavatele pisut üleloomulikele põhjustele - aga päris selget keelt ei räägi neist ükski, noh, võib-olla välja arvatud too viimane. Gaiman ise kirjutab eessõnas, et neljast 2002 aastal kirjutet jutust meeldis see talle kõige rohkem - ma nüüd ei tea, mis nod ülejäänud kolm olid, aga see jutt mulle igatahes küll meeldis.Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Naudin Kettamaailma täiega ja pean ka ulmeks aga sellest hoolimata oli Ubik minu jaoks väga, väga meeldiv lugemuskogemus.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Ehh, nagu loeks, kuidas keegi mingit first person shooterit mängib, heade kulissidega küll, seda tuleb tunnistada, aga siiski first person shooterit. Sisu on banaalne - noormees käib mingis paralleelmaailmas pahasid tulistamas. Päriselt surma ei saa ka saada, sõdid kah võõra maailma eest, alati on võimalus koju naasta. Vabadus ilma vastutuseta - saad pahasid lasta ja kangelane olla, kui aga sitasti läheb, noh, pole hullu, midagi pöördelist see sinu jaoks ei põhjusta. (jah, ma tean, et lõpupoole hakkasid nood luiged ka siia maailma tulema, aga alguses oli igastahes küll selline tulistamismängu tunne) Vahepeal hakkasin kahtlema, et kas selles polegi autori mõte ja iva, sellise sõjamängumõtteviisi kriitikas, võib-olla lõpus oligi, aga selleks ajaks olin ma sellest Doomist juba nii tüdinud, et tähelepanu hajus pidevalt ja ma ei pannudki lõppu täpselt tähele. Kui nii oli, siis on sisu muidugi õigustatud, aga teostus jätab siiski soovida, sest romaanis räägiti rohkem pigem sellest, mida peategelane tegi kui sellest, miks ta seda tegi. Nojah, nii võib lõppeks ka, aga pole vähemalt sellises vormis minu maitse.Kohtumine tundmatuga, minu eesel. Kohtumine erikujuliste liikuvate märklaudadega, pigem. Nagu eelnevalt mainitud, palju tegevuse ja vähe siseelu ja motivatsiooni kirjeldamist. Romantiline liin ka just originaalsusega ei hiilga - on poiss, on tüdruk, poiss ja tüdruk armuvad, poiss läheb ära, samal ajal kohtuvad poisi parim sõber ja tüdruk ja vist armuvad ka (kurat seda teab, mis nende vahel täpsemalt oli), poiss saab teada ja vihastab. Lõpeb tragöödiaga. Sisu polnud just suurem asi, aga see eest jälle setting (mulle isiklikult Strugatskid väga meeldivad ja isegi nende järeleaimamine on plusspunkt) ja teatavad detailid (nt. nood rotid) olid päris nauditavad nii et nende eest üks pall juurde. Kokku kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Iseenesest on idee muidugi väga hea. Teose lugemist iseloomustas vähemasti alguses selline väga nihkes mulje, kus jõledaid sündmusi kirjeldatakse triumfeerivatena (võrdleksin seda ühe tuttava muljega filmist "Muumia", milles ta nägi muumiat hea tegelasena, kes võitleb oma armastuse eest ja lõpus, kus tema unistused luhtuvad, kõlab triumfeeriv muusika. )Alguses oli ka täitsa naljakas, eriti sõnadega nagu "heroiline", "võimas", "tugev", "otsekohene", "kindlameelne" jne. liialdamine, aga keskel viskas üle, andke andeks, liiga pikk oli. Umbes siis, kui lõpust jäi viiskümmend lehte puudu, viskas üle, lugesin lõppsõna ära ja panin raamatu kõrvale. Wikipediast lugesin lõpu ära, muidu ei viitsinud enam aega raisata, sest tegu on ju meelega halvasti kirjutatud romaaniga ja esimesed sada lehekülge tegid idee väga selgeks. Edasi ei olnud minu arvates enam mõtet lugeda. Ma saan aru, et ajaloolist tõde tuleb ka järgida ja Jaggari lugu lõpuni kirjutada, aga ma usun, et oleks ehk saanud ka lühemalt teha.Liigse pikkuse pärast ka üks pall viiest maha, muidu väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Kaif raamat. Sü˛eed iseenesest nagu väga ei oleks, aga samas nagu on ka. Asjad toimuvad, aga väga palju valgust need toimuvale ei heida, samas on asjalood üsnagi kahtlased. Atmosfäär on fantastiline - aastaid järjest langev vihm, mille lõppedes linn ära aurab, pilvedesse lõigatud ruut, pidev alkoholism ja marineeritud silmude söömine. Tuhm ja masendav vaade, väga hästi teostatud. Meenub Diana ütlus, et liiga palju on meduuse, vähe on inimesi, kelles on kas headust, kurjust või talenti. Ja et Banevil on küll anne, aga muidu on ta tossike, armastab õiglust ja marineeritud silme, aga viimast kahjuks rohkem. Ja need lõigud võtsid raamatu minu jaoks üsna hästi kokku - headust või kurjust või talenti oli kõike väikestes kogustes, muidu oli kõik meduuse täis.Viis.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Alguses lugesin umbes kolm lehekülge ära ja midagi väga lubavat selles küll ei olnud. (ilmselt on selles süüdi too üsnagi mõttetu kuju Bud). Jätsin raamatu umbes kaheks kuuks ajaks riiulisse tolmuma ja võtsin ta üsna juhuslikult Edasi läks paremaks. Phyled, neoviktoriaanlus, konfutsianism, nanotehnoloogia, mateeriakompilaatorid jne on kõik väga viis. Ideedest mehel puudu ei tule, nood on aga teatavasti viis kopikat pangetäis. Teostus annab aga samas soovida, olles küll huvitav alguses ja lõpus, aga samas keskel kombineerides hüplikkuse ja monotoonsuse - kuidas täpselt tal see õnnestus, ei mäleta - sama võib ütelda ka keskosa sisu kohta, ometi lõpetasin raamatu vaid veidi aega tagasi. Tegelaskujudest on õnnestunud too kohtunik, mees, keda ma oma barbaarsuse tõttu Dr. X-iks nimetan, Miranda ja too pika nimega inglise lord - kõrvaltegelased, ühesõnaga. Peategelased John Hackworth ja Nell olid kahjuks suht igavad, tõsi, Nelli puhul on kompensatsiooniks tema Primer, mis on isegi päris huvitav lugemine. Kahjuks moodustas suurema osa just nende kahe ringisebimine.Muidugi tuleb mainida ka raamatu inglise keelt, mis nõudis sõnaraamatu üsna sagedast kasutamist - vahend, mida mul harilikult ingiskeelsete raamatute puhul läheb vaja ehk kord raamatu jooksul, kui sedagi -ja isegi sõnaraamatus ei olnud kõiki sõnu, kusjuures ma ei räägi uussõnadest, vaid lihtsalt formal englishi omadest. Aiman, et siin on tegu kah selle viktoriaanlusega ja seepärast sellist keelt kasutatud on - iseasi, kas ta lugemise paremaks või halvemaks muudab - üheltpoolt on stiilne küll, aga teisest küljest on sõnaraamatust järgivaatamine kaunis tülikas. Muuseas, huvitav, kuidas seda raamatut eesti keelde tõlkida oleks - just stiili mõttes. Eesti keeles oleks selliseid lausekonstruktsioone ja väljendeid vist üsna raske leida. Tervikuna saab raamat nelja. Liiga pikk,samas pikkust ei saa talt kah maha võtta oma hüplikkuse tõttu ja see pikkus viib monotoonsuseni, mis hinde alla kisub. Kuid kõrvaltegelased ja ideed olid sellegipoolest head ja seepärast alla nelja ei saa ka panna.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Aga mulle meeldis. Eriti just seepärast, et unenäod jäidki unenägudeks ja ulmeline element tuli hoopis mujalt. Äkiline hüpe unenäoõudustest argirealismi on väga viis. Tegelikult läks see jutt mu meelest ju selle kadunud põlvkonna teemasse - Vietnami sõda ja inimese häving, tuimestumine, võimetus inimlikkuseks. Nurka materialiseeruv karu lisas küll emotsiooni, aga põhilist kaifi pakkusid just noodsamad unenäod. Ja see, et peeglisse vaadates näed seal seda head meest, seda inimest, iseennast kusagil minevikus, kelle sa oled tapnud ja keda sa igal öösel uuesti tapad - võrratu leid.Viis.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Hinne 5Täitsa asjalik lugu. Aurupungiga mul suuremat kogemust ei ole, kuid antud teos oli väga meeldiv, sü˛eepöörded head ja üllatavad, lõpp oli kah üsnagi üllatav hoolimata oma loogikast. Ilmselt hangin enesele ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Tõepoolest. Lugu on üsna segane ja koosneb põhiliselt ringikõmpimisest. Mingeid vihjeid abode elust ja olemusest võib siit välja noppida küll, aga ausalt öeldes on kõik väga kahtlane. Kolm võrdlusest esimese osaga.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Fantastiliselt hea jutt!Hakkasin juba kahtlema, kas 1977 aastal väga häid fantaasialugusid üleüldse kirjutati, aga see oli tõesti hea.Lugu räägib siis ühest detailist naisolevuse nimega Sharra elust, kes on surematu ja rändab lõputult maailmade vahel, otsides oma kadunud armsamat, kusjuures iga värava juures, mis maailmast maailma viivad, on mingi valvur, kes teda takistada üritab. Näib, et kõikide nende valvurite ja kurja taga on Seitse - üsnagi kurjakuulutav ja tume jumalategrupp, kes praegu multiversumis valitseb. Selles maailmas, millele antud jutt keskendub, elab Sharra saabumise ajal vaid üks isik - samasugune surematu meesolend nimega Laren Dorr. Seitse on ta miskipärast sellesse maailma igavesse üksindusse määranud. Tal on teatavaid võimeid, aga ta ei mäleta, kes oli ta enne seda, kui ta siia määrati - võib-olla konkureeriv jumal, võib-olla hea kuningas, kes teab? Jutt keskendubki siis Lareni ja Sharra kokkupuutele ja kontaktile.Maailm on tõsiselt hea fantaasiaga (näiteks igal ööl ilmub taevasse üks Seitsmest Lareni üle vahti pidama ja päikene muudab läbi aja tsükliliselt värvi) ja jutt ise oli nukker ja ilus. Martin oli juba seitsmekümnendatel aastatel osav.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Täiesti korralik lugu sellest, kuidas sõdalasneiu leieab rüüstatud küla keskelt kaks ellujäänut - vanaeide ja väikese lapse, tema pojatütre. Vanaeidel olevat nõiavõimeid, aga need tuleb enne surma mingile muule naisele edasi anda - vastaval korral jäävad nõia luud maailmasse hulkuma, kuni keegi talt võimed üle võtab. Laps on selleks liiga väike, tema õde, kelle sõdurid kaasa viisid, liiga nõrk. Antaksegi võimed siis sõdalasneiule. Vanaeide lapselaps ise usub, et küla rüüstasid kohalikud sõdurid ja tahab kätte maksta (tegelikult oli asi kuidagi teisiti, aga see jäi kuidagi segaseks) Varsti kohtutakse elementaaliga, kes siis tüdrukule miskise maagilise sõrmuse annab, millega vaenlasi hävitada ja suundutaksegi linna, kohaliku garnisoni poole...Jutt oli täiesti korralik, hästi ja fantaasiarikkalt kirjutatud, aga lõpp jäi kuidagi pooleli ja lühikeseks. Ootasin mingisugust puänti, mida paraku ei järgnenud või mida ma siis ära ei tabanud.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Noh, tegu oli üsnagi lõbusa komejandiga, aga midagi jäi nagu puudu. Võib-olla on asi tõesti selles, et pole kogu sarja lugenud, aga praegu oli tegu rohkem sellise pisut anekdootliku looga, peale mille läbilugemist on selline "ahah. Ja siis?" tunne.Kahtlesin kolme ja nelja vahel, lõpuks jäi ikkagi kolm.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Ma tean, et peaksin arvestama aega, kui antud jutt on kirjutatud ja seda, et ilmselt oli tegemist austusega nendele 30ndate fantaasialugudele, aga lugu oli igav ja fantaasiat on minu laualambis ka rohkem kui selless konkreetses jutus. Stamp oli stambis kinni (no võib-olla oli tegu austusavaldusega, aga jutul võiks olla ka mingi muu mõte peale elutu ja mõttetu paštisi) Seda juttu ma enam ei loe ja autorit kah mitte. Kaks. Miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Noh, lugemise ajal oli tunda, et autor on sama, mis Assassini-seerial - tundus veidike, et Hobb kirjutab sama teost teises maailmas (vahepeal oli raudkindel tunne, millised kõrvaltegelased hiljem veel üles astuvad). Teose algus ja lõpp olid vägagi huvitavad ja hästikirjeldatud, paraku tõmbab ka minu hinde alla see Akadeemia-elu, mis lausa hiilgas oma sõdurliku rutiini ja igavusega. Hobb ärgu hakaku Potterit tegema, selle jaoks on olemas teised autorid.Leidus häid ja huvitavaid tegelasi - Epiny(kes on tegelikult ju Patience, võrrelge), Caulder(paistab olevat uus tegelane), leitnant Tiber (lisagem kapten Maw ja moodustub Verity-taoline kuju) ja Spink(ausalt öeldes andis tüübile iseloomu juurde see, et ta matemaatikat ei osanud - õnnestunud tegelane).Nevare`s oli tunda Fitzi jooni, aga tegelikult kogu see maailma ja tegelaste kordumine ei häirinud. Maagia oli väga vahva - eriti see tasandike maagia ja rauamaagia erinevused. Sü˛ee kandis ja oli hea ja kui Akadeemia-osa välja arvata, oli tegu huvitava teosega.Neli. Aga ma ootan juba järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Üsnagi haarav lugu ja arvestades, et on kirjutatud teleseriaali põhjal (sic!) peaks viie saama, aga minule ta nii haarav ei olnud. Neli. Tugev neli mitme plussiga, aga siiski neli.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Raamatu esimesel leheküljel on kirjas üks vana päkapikuürik, mis kirjeldab seda, kuidas Tak kirjutas iseennast, seadused, maailma, ühe koopa ja sinna koopaava juurde ühe muna, millest koorusid Vennad. Üks läks valguse kätte ja kasvas liiga pikaks ja temast sai esimene inimene aga teine läks koopasse ja sai õige pikkuse ja leidis Seadused ja temast sai esimene päkapikk. Lisaks sellele tekkis muna jäänustest esimene troll, kes oli loomuvastasus, võimetu midagi looma või tegema ja nii edasi. Osa trollide kohta oli lisatud tunduvalt hiljem.Sisust:On käes Koomi Oru Lahingu aastapäev ja pinged linnas tõusevad. Rõhk on eriti päkapikukultuuril - õigemini just sellel padukonservatiivsel päkapikukultuuril. Päkapikud käivad kuulamas tõde grag-ide juures. (need on sellised targad, kes tunnevad ajalugu ja muid selliseid asju mida peab teadma) Üks eriti konservatiivsematest on Grag Hamcrusher, kes räägib just seda, mis seal ürikus trollide kohta kirjas on ja et tuleb ära tappa jne.Siis tapetakse ta ära. Vimes asub loomulikult asja uurima. Selgub, et päkapikkudele (nondele konservatiividele) ei maksa inimeste seadused üleüldse midagi (sest inimesed ei leidnud ju Seadusi). Ütlevad, et troll tegi ja äratungi meie asjadesse.Vimes loomulikult tungib ja leiab, et Ankh Morporki alla on uuristatud tohutu käigusüsteem.Konservatiivsetele päkadele on Vimes eriline jõledus seetõttu, et rääkis päkakuningas Rhysile, et oli algkoolis tahvli puhtaks pesija (nagu FE-st mäletada võib) ja päkapikkudele on sõnade hävitamine eriline kuritegu.Samal ajal varastatakse ära suur maal Koomi Oru lahingust, mille autor elu lõpus hulluks läks ja arvas, et teda jälitab hiigelsuur kana.Vahtkonda sunniti tööle võtma ka vampiiri.Ja õhtuti, kell kuus, juhtugu mis tahes, on Vimes kodus ja loeb oma pojale raamatut.Umbes esimesed sada lehte on õhkkond väga meeldivalt tume ja konkreetne, lisades pinget näiteks päkapikkude kaevandussümbolitega erinevate pimeduste jaoks või kasvõi selle maaliga. Kui kogu raamat oleks nõnda edasi läinud, paneksin viie plussi.Paraku läks siis järg käest ära. Asi hargnes liiga palju laiali. Läks liiga segaseks. Õhkkond ei säilinud.Neli
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Nähtavasti on Sanderi stiil teatavale inimgrupile väga kergesti loetav ja nauditav, aga mina sellesse gruppi ei kuulu. Ausalt öeldes tuli lugedes meelde selline lause De Lintilt: "...pikki mõttetuid lugusid, mis on nii otsatud, et selleks ajaks , kui lõpp käes on, ei mäleta enam, millest see algas, aga sa ei taha ka küsida, muidu hakkaks ta kogu lugu otsast peale rääkima..."Minul tuli Sanderi kergest ja nauditavast stiilist ennast kirvega läbi lõhkuda ja selleks ajaks, kui ma keskel mingisuguse mõtteni jõudsin, oli see, kas alguses midagi olulist oli ja mis see olla võis ammu meelest läinud. Uuesti pihta ei julgenud hakata. Probleem oli iseenesest isegi üsnagi lubav, aga kui seda ka arendati või lahendati, jäi see minu silmade eest küll varju, kuna lihtsalt lugemise puhas pingutus ei lubanud detailidele tähelepanu pöörata. Ilmselgelt maitseasi, aga minu maitsele hakkas vastu. Söögu see, kellele meeldib. Kaks.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Üks idee seal vist siiski oli - et ajas reisida ja sellest aru saada, pead sa olema vaimuhaige. Aga viis tuleb sellest, et ükskord, aastaid tagasi, nägin ma õudusunenägu ajareisist tagasi Teise ilmasõja aegsesse Inglismaale ja on väga meeldiv, kui sulle su unenägusid uuesti meelde tuletakse.
Teksti loeti inglise keeles