Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Gadkije lebedi

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Inetud luiged»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
22
16
6
1
1
Keskmine hinne
4.239
Arvustused (46)

Ega's midagi. Teeme otsa lahti. Raamat on maakeelsena saadval ja lististki mitut pidi läbi käinud. Kuna olen üht versiooni sellest raamatust juba (vt "Hromaja Sudba") arvustanud, siis sisust pikemalt juttu ei tee. Märgin vaid, et see on hea raamat, kuid minu arvates kehv valik "Varraku" poolt Strugatskite loomingu eestikeelseks tutvustamiseks pärast ligi 10 aastast vaheaega ("Ekspeditsioon Põhjakaarde" ja "Põrnikas sipelgapesas", mõlemad kärbitult ja mõlemad perioodikas). See intellektuaalne kõrgem pilotaazh võib algaja ulmefänni Vendadest pigem eemale peletada. Mina oleks avaldanud pigem kas "Asustatud saare" (tore olnuks kogu Maksimi triloogia ühiste kaante vahel maakeelsena!) või "Esmaspäev algab laupäeval", mis laiematele massidele vast paremini oleksid sobinud.
Teksti loeti vene keeles

"Me kanname oma minevikku, nagu dinosaurus saba", võiks olla selle raamatu moto, kui teda nüüd põlvkonna jagu aega peale kirjutamist lugeda. Üldiselt vendi Strugatskeid kõrgelt hindava inimesena ei suuda nende loomingu paremiku hulka lugeda ühiskonnakriitilisi allegooriaid, millel on tähendus vaid vene intelligentsi megapettumuse kontekstis - üks rahvas on omale vee peale tõmmanud ja nüüd manifesteerub see loomingulises inimvihkajalikkuses. Ainus "suur" asi, millest ka omakorda põlvkond hiljemgi üle ei saada, (ja mille kaela aetakse kõik saamatus ja hädad) on "äsja lõppenud" sõda, ainus eluviis on alkoholism. Me teame, et nii see oli ja et sellisel ühiskonnal, nagu ajalugu näidanud, tõepoolest ei ole tulevikku. Aga masenduseni naiivne ja säratu on Strugatskite konstrueeritud lunastuselootus. Lühidalt - oma ajastu märk, ja ei suuda sellest kõrgemale tõusta. Tõelisele ulmefännile, kes seedib ära kõik, millel tunnustatud nimi peal.
Teksti loeti eesti keeles

Asi pole eriti Venemaas - selliseid asju võib juhtuda igal pool ja igal ajal (kui tausta silmas pidada). Hea küll, mõni motiiv on vene intelligentsile ja aadlile ehk iseloomulikum kui mõnele muule rahvale, aga mingi taust peab ju paratamatult olema. Üsna alguses on välja öeldud, et mõtlev inimene ei tohi olla loomulik, sest see tähendab umbes sama mis loomalik. Teatud pingutust ja enesekontrolli nõudvaid "häid kombeid" pole mitte asjata välja mõeldud ja see, kuidas keegi viitsib neist kinni pidada, on tegelt päris oluline asi. Samuti see vabaduse-asi - et kui ei pea hingespüsimiseks eriti midagi tegema, et kas siis viitsibki enam peale joomise ja läbutsemise miskit ette võtta. Või siiski - ega peale Venemaa väga palju selliseid kohti ei ole ka, kus miski kirjanikust tüüp nii palju sigadusi karistamatult kokku võib keerata. Teiseks mulle meeldib, kui raamatus pole kõike puust ja punaselt ära seletatud. Noh, et jääb miski salapära. Miski toimub, keegi on kellegi poolt - või ei ole kah, keegi korraldab midagi ja ei ole päris see, kellena välja paistab jne. Kas tahab keegi väita, et tal on tegelikus elus selge pilt, mis ümberringi toimub? Seda enam siis, kui tegemist ulmele omase tundmatuga kohtumisega. Nii et Strugatskid on ümbritsevale salapärale parasjagu vihjanud. Raamat polekski miskit väärt, kui ligedike eripära oleks ära seletatud ja nende tulevikuprogrammi lahatud jne. Pisut liigset targutamist siiski on ja lõpp kipub magusaks, seetõttu maksimumi ei anna - kuigi käsikirja valmimise ajal palju paremini ei kirjutatudki.
Teksti loeti eesti keeles

Tjahh .. mina ,kes ma olen vendade loominguga esialgu tuttav olnud vaid lühikest, perioodikas ilmunud lugude kaudu, ütleksin, et Wõroka arvamus on õige ... Ilmselt oleks midagi muud rahvale paremini peale läinud. Minule oli maailm tiba kauge ja tundmatu miskit erilist tegevust polnudki nagu. Põhiline jutt oli joomingutest. Ehk tuleks mul veel tiba areneda. Siiski meeldis mulle raamatu natuke sürrealistlik lõpp. Viimaste lehtede jooksul hakkas otsekui film silmade ees jooksma. Astub mees püssiga võsast välja .... kõnnib mööda teed .... ümberringi on kõrb, millest läheb läbi sirge asfalttee. Mööda teed kõnnivad kaks noorukit. Kuubiks muundunud hotelli tagant lendab madallennul välja lennuk (miskipärast MIG) ja siis näidatakse suures kaadris korraga tütarlast ja lennukit. Tüdruk tõstab käe ja sihib oksaraoga lennukit .... põmm ... Tegelikult polnud raamatul väga vigagi ... üsna tore lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus on mõned väga huvitavad mõtisklused inimloomuse ja ühiskonnakorralsuse kohta, kuid tervikuna jääb see raamat siiski mõistetavaks vaid selle totalitaarse ajajärgu üle elanutele. Kui mõned kohad välja jätta, siis see raamat polnud meeldiv lugemine. Hindan raamatu väärtust, kuid lugeda sellist enam eriti ei taha.
Teksti loeti eesti keeles

Olen nõus, et raamat on täielikult mõistetav vaid sellises ühiskonnas elanule. Siin on väga palju N. jama kujutamist, samas ka hitlerlastele omast(suletud tsoonid - stoi, streljat` budu!, Vabaduse Leegionid jms.) ning ka N. haritlaste elustiili, alla - ja üleskäiku. Kujutan täielikult ette, et omas ajas ning ringkonnas võis kultusteoseks kujuneda. Selle teose olemasolu näitab maailma mitmekesisust - mõelda, kui kaugel on see tavapärasest lääne SF-st.

Nii ma kirjutasin ca. 2,5 aastat tagasi -- 19. märtsil 1998. Täna on 10. august 2000. aastal. Vahepeal pole uuesti lugenud, kuid see raamat on mulle ikka ja jälle meelde tulnud ning ma tõstan hinde täna viiele. Tegelikult meeldib mulle selle teose juures tema robustsus, see romaan on palju jõulisemalt kirja pandud, kui näiteks "Väljasõit...", mida isiklikult üheks klassikalise "põhivoolu" ulme ideaaltekstiks pean. "Väljasõidus..." on lihvitus, "Luikedes" jõud. Ja võrreldes näiteks "Asustatud saarega", millele ka nelja olen pannud, on "Luiged" tugevam.

Tuleb kolmatki korda sellest raamatust juttu teha -- täna näitab kalender 5. dets. 2000. Lugesin uuesti üle. Kuidas seda teost mõista? Üks võimalus on tõlgendada seda teataval määral "Raske on olla jumala" analoogina, kusjuures vaatepunkt on nihutatud jumalatelt jälgitavatele ja jumalad on hakanud aktiivset tegevust arendama. See on muidugi vaid üks võimalus. Mida kujutasid endast ligedikud? Näib, et inimesi, kelle kehasse on lisandunud mingi teine, võõras organism, kahe eluvormi sümbioosi (vt. Zurzmanzori vihed nii sellele, et ta vaevalt enam see Zurzmanzor on, kes enne "haigusesse" nakatumist ja juttu sellest, et ta paar tuhat aastat tagasi mingis teises maailmas on juba ennast müünud). Sellele viitavad ka muutused nende füsioloogias. Pärast lõpua algusthotelli kogunenud ligedikud on aga jälle vaid inimesed, kellest neid ergastanud külalised on lahkunud, et alustada kusagil mujal jälle otsast peale -- tühjakspigistatud inimesed. Hotellist saab nende hauamonument. Võõrale jõule järgnes Golem -- saladuslik tegelane, kelle puhul pole teada, kes või mis ta õieti on. Golem tähendab kunstlikku, mingi töö jaoks loodud inimest teatavasti...

Neile, kes selles teoses vaid joobnud intelligentide ilatsemist näevad, kõlbab seletuseks ilmselt lõik Banevi kõnest kooliõpilastele -- ta kujutab selliseid inimesi kangelastena just sellepärast, et nad on põrgust läbi käinud, aga suutnud siiski inimesteks jääda. Viinalõhn või ajamata habe omab siin ilmselt suhteliselt vähe tähtsust.

05.01.2007: kahtlemata tõstab eestikeelse väljaande väärtust poleemiline, kuid hästi argumenteeritud järelsõna.

25.12.2007: Pavor tähendab ladina keeles jubedat hirmu. Lõik tegelase mustast vihmamantlist, öistest vagunitest ning prozhektorikiirest näib pärinevat "Gulagi Arhipelaagist" (mis Läänes ilmus alles 1973. a.). Selles veendumaks peaks originaale võrdlema.

3.02.2013: Vaatasin 2006. aasta filmi ka ära. Põhiidee andis edasi, aga nüanssidest ei jäänud midagi järele ja kokkuvõttes polnud suurem asi. Poolteist tundi on ükskõik millise 1963. aastast hilisema Strugatskite romaani jaoks näotult vähe ka.

Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelhindajate pika reaga - neli. Strugatskid ja kobe jutt, aga selleks et viit panna jääb midagi puudu. Minul jäi puudu näiteks selgusest, tunnistan et ega ma ikka päris hästi aru ei saanud, mida vennaksed oma looga täpselt tahtsid öelda ehk jäi midagi mu eest varjule? Kuidagi liiga mõttetuks muutus paljude mõttetuste kujutamine. Strugatskite "pärisulme" meeldib mulle tunduvalt enam, ei usu, et selle raamatu puudumine oleks nende sära mu silmis tuhmimaks teinud.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Alla "5" ei saa mingil juhul panna. Tõesti mõnus lugemine. Kusjuures mõne kohapeal võib ennast lolliks naerda: kirjanik Banev varastab veoauto, ligedikud toituvad raamatutest, pilves on ruudukujuline auk, enamus linlastest on alkohoolikud ja toituvad ainult silmudest jne jne. See oli lihtsalt nauditav raamat, kuigi ta ei olnud niiöelda päris-ulme.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oleks nõus nendega, kes on avaldanud arvamust, et antud teos käsitleb just möödaniku totalitaarse ühiskonna probleeme. Minu arvates on teose kandepind siiski laiem: vastuolu mandunud vaimsusetu ja pealiskaudseks muutunud (haiglase) ühiskonna ning uue, terve ning end mõtestada suutva ühiskonna vahel. Olen siiralt veendunud, et ka meie praegune ühiskond pole selles mõttes sugugi parem, sest end mõtestada suudavad vaid ca 20-30 % inimesi, ülejäänud aga elavad rohkem instinktidega. Muidugi jääb Strugatskite romaani puhul lahendus mõnevõrra naiivseks, ehkki omandab omamoodi religioosse varjundi, sest uue inimkonna tekke põhjustab "force majeure", kes on autoritel targu määratlemata jäetud. Põhiliseks raamatu vooruseks pean aga just võimalust seda mitmeti tõlgendada, mistõttu ta vastandub meeldivalt ka meile jõudnud ameerika action-ulme voolule
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ma aru olen saanud ei tulene sõna "intellektualism" sõnast "intellekt", pigem sõnast "alkoholism". Enamus sellest, millest teatud mõtteviisiga seltskond püüab "kultuuri" leida on minu jaoks lihtsalt igav ja vastik. Ju ma siis proovin kõigest terve mõistusega idu leida. Ülejäänu on need eespoolkirjutajad, kes paistavad antud teose osas minuga samal arvamusel olevat juba ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

Muljena vblla kõigepealt see, et esimest korda lugedes (kah vene keeles) ei jõudnudki kohale ja panin käest ära.Ja kui siis ikkagi natuke aega hiljem uuesti ette sai võetud...Kindlasti vennakeste loomingu paremikus. Minu jaoks hinde andmise kohalt samal tasemel Piknikuga, muidugi mitte nii sädelev (aga mis sa seal ikka sädeled kui kogu aeg vihma sajab). Andres Vjunik`ile: kui oleks, et ainult instinktidega, oleks ehk veel lootust. Aga inimesed (need samad u. 20-30%) elavad ju instiktide ja paraku eelkõige trendide alusel. Ja see on juba pailu hullem.Romaani lõppu suhtub ilmselt igaüks erinevalt, midagi ju ette ei anta ja kõik jääb lugeja otsustada.Selle viimase eest saavad `Luiged` ka max. plusse niigi viiele punktile
Teksti loeti vene keeles

Minu sidemed Strugatskitega on nagu nad on. Olen nii öelda nooremast po~lvest ja seeto~ttu ehk ei suuda mo~ista kogu selle loo suurust. Kuid minule, kes pole NL-iga just suuremat kokku puutunud, ei olnud see lugu lihtsalt mingi tekst kurba taganutmist, ei hoopiski mitte. Minu jaoks oli seal peidus tunduvalt suuremad asjad. Kogu maailm liigub ju sellise maailma suunas. Aeglaselt, seda küll, aga see-eest kindlalt. Pealegi on mulle düstoopiad alati rohkem meeldinud kui nii mo~nedki teised lood.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle jäi lõpp segaseks, aga küllap on see juba minu viga. Uuesti ma seda raamatut ei ostaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see raamat samuti alguses eriti ei meeldinud, aga nüüd, mitu kuud hiljem on mu arvamus muutunud.Ma usun, et "Gadkije lebedi" on HEA raamat. Natuke põhjust analüüsida iseennast ja maailma ka praegu, ilma igasuguste sõdateta või totalitaarsuseta.
Teksti loeti eesti keeles

Olen kunagi samastki teost lugend kärbitud kujul vene keeles. Oli teine poolpõrandaalune väljaanne. Oli siis asi minu nooruses või milleski muus, a siis ta küll meeldis, kuid tiab mis muljet just ei jätnud. Üks asi mudugist, et tegu oli miski keelatuga ja vahva oli justku riskida ja millegi vasta olla. Nüüd (tegelt küll juba pool aastat tagasi) lugesin seda eesti keeles. Miskit pole teha: kindlasti Strugatskite paremikku kuuluv raamat. Vennakesed armastavad irrmsasti siukseid poolenisti antiutoopiaid nikerdada ja see kord on asi nagu lausbriljantselt välja tulnd.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hästi, kuid samas ka raskepärastelt kirjutatud. Tõsi küll, minu meelest jääb "Inetud luiged" üpris SF piiri peale, seda ehk vaid kergelt puudutades. Avaldas muljet igatahes.
Teksti loeti eesti keeles

Omamoodi huvitav, kuid see tegelaste ülemäärane joomine käis närvidele. Saan aru küll, et antiutoopia, kuid ikkagi. Minu jaoks jäi ka ulmelisusest puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud tõesti suurem asi raamat. Õnneks kirjutavad Strugatskid piisavalt meisterlikult, mistõttu mingit erilist piina teose lugemine nüüd kah ei valmistanud. Vastupidi, tekst oli algusest lõpuni vägagi ladus ja nauditav, kahju ainult, et ei juhtund miskit erilist..., nagu H. Volmer kunagi lauldes tõdes. "Inetud luiged" on omamoodi meeleolukirjandus või tapeetromaan, ja sellisena võib-olla üldsegi mitte halb, kuid mu isiklik eelistus kuulub pigem lugudele, milledel lisaks fiilingule ka mingi sisu on. Tugev kolm, niisiis.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev, salapärane. Huvitav atmosfäär. Aga mitte midagi ei saanud aru. Siiski, üsna hea.28.10.2002. Lugesin uuesti läbi ja muudan hinde 5-ks. Kuigi mulle tundub, et olen niigi liiga palju viisi jaganud. Aga see tuleb sellest, et ma suht vähe lugenud olen ning ju siis on enamuses just paremik kätte sattunud. Ja see raamat kuulub kindlasti paremikku.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti kordan alljärgnevalt teistes arvustustes öeldut. Mis teha. Aga kirjutama ajendas mind arusaam, et paljud arvustajad vist tegelikult seda raamatut ei möistnud ja pidasid igavaks.Mina mitte. Leian, et see on üks veidi mötlemist vajav ja kurvameelne lugu mitte ainult nöukogude ühiskonnast vaid maailmast tervikuna, mis sipleb omaenese vigade koorma otsas ega taha silmi avada. Nii oli, nii on, nii jääb. Vahest sellepärast "Inetud luiged" paljudele ei istugi -- see raamatu ütleb ajastu ahistavate asjade kohta liiga karmi, otsest ja groteskset tött, et isegi vendade Strugatskite jöhker "Ajastu ahistavad asjad" otsekohesusega antud raamatule alla jääb.
Teksti loeti eesti keeles

Läksin nädal enne suvevaheaja algust raamatupoodi. Sattusin allahinnatud raamatute juurde ja panin tähele, et kogu selle naistekate ja muu träna vahel vahtis mulle vastu mingi F-sarja raamat. Maksis ta mul vist viiskümend krooni. Päris odav tundus hakkasin siis mõtlema, et kas ostan või ei. See on ilmunud neli aastat tagasi, pole ära ostetud, ju siis pole teab mis teos, või olen äkki sattunud raamatu otsa mis kuskilt varudest leiti? Äkki mõni otsib ja loodab leida ja mina siis satun niimodi peale. Ostmise kasuks sai Strugatskite nimi. Olin nime kuulnud, aga ise mitte lugenud. Seisis siis mul ta kolm kuud riiulis kuni järjega temani jõudsin ennem oli lihtsalt nii palju muid asju vaja läbi saada. Hakkasin siis lugema. Päris tip-top asi. Tegevust nagu eriti ei olnud, aga see mulle just ta nii omapäraseks tegigi. Pooltele asjadele ma kindlasti pihta ei saanud aga mis mul sellest ei vaeva oma väikest peakest sellega. Kindel oli sellel raamatul vaid see, et fiiling oli tugev ja kuidagi omapärane. Mulle oli see pime ja vihmapladistav linnake kuidagi sümpaatne ja see laul mis meie Viktor bandsol laulis oli nii tore ja mõnus. Lihtsalt meeldis raamat ja tekitas sellise imeliku fiilingu. Muud vist enam öelda ei olegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ega vist ainult ühte kihti pole ainsaski Strugackite teoses; siin on neid veel erilise mõnuga üksteise otsa laotud; ning tulemus saab sellest veelgi parem. Mulle romaan ilgelt meeldis, ent lähemalt kommenteerida on keeruline. Meeldis salapära; et mokrec`ide olemust päriselt lahti ei seletatud ja nende ümber toimuv jõustruktuuride kisklemine jäi samuti selgusetuks. Pealkirja ja tekstis esinevate vihjete järgi saab mokrec`ide kohta oletusi siiski teha. Meeldis eelkõige Viktor Banevi kuju, kes on küll peksasaanud intelligent, ent pole samas mingi moraalste väärtuste kõrgetalon, ega ka ennasthaletsev neurasteenik, vaid selline mõõdukalt elurõõmus pohhuist. Meeldis, et pidevalt sündmustik käis ja midagi toimus, ehkki konkreetset käivitavat "nõksu" ei olnud... süzheedki või mõnd olulist probleemi, mille kallal tegelased vaeva näevad, ei olnud. Banev on kogu aeg aktsioonis, ainult, et mille kallal? No ja kui Banevgi lõpuni ei mõistnud, mis toimumas, siis miks peaks lugeja? Inimsoo uuekssünni algust saab natuke näha ja kogeda, aga ega siis keegi pealtnägijatest seda üksipulgi selgeks ei saa. PS - paistab, et originaalkeeles lugejatele on asi rohkem meeldinud...
Teksti loeti vene keeles

Kindlasti oli raamatul "vene-ajal" kultuslik tähendus ja palju suurem tähtsus. Ja kindlasti on väärtus teosel siiamaani -- 49.-on praegusel ajal leivahind. Kuna aga see oli mu esmatutvus Strugatskitega, siis olid ootused suuremad. Eriline tegevus puudus, kirjeldatud oli teatud olukorda teatud kohas, teatud tegelaste ja teatud probleemidega. Mis mulle aga väga meelepärane oli -- on reaalne olustik, mis lugeja ette on "maalitud". Vihma rabin akanaklaasil, Banevi kuiv kurk ja märgunud koni vihma käes, need ei jäänud lihtsalt lauseteks või kuivadeks sõnadeks. Siiski oleks võinud rohkem põnevust olla - liiga venelik, võiks öelda. Siit ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

Raske raamat, lugemine nõuab teatavat sorti üsna kõrget jamataluvuse valuläve et läbi lugeda. Kogemus Nõukogude rezhiimiga tuleb kasuks emotsionaalsel mõistmisel ja leviku fenomenist arusaamisel.

Kohe lugedes ei pruugi rusuva olukirjelduse alla maetud ulmeline sisu teadvustuda, minul hakkavad osad asjad paika klõpsatama alles praegu, mitu päeva peale lugemist, kui kogu segav taak ununema hakkab. Panen praegu tugeva nelja, kuna see ei vasta päris minu viiega hindamise kriteeriumile - eskeipisti see raamat ei toida.
Teksti loeti eesti keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Omajagu aastaid on möödas sellest, kui viimati Strugatskeid lugesin, mõned nädalad ka lugemisest endast. Varjamata oma üldist äärmuslikult negatiivset suhtumist vene (iseäranis ulme)kirjandusse (ja eelmisel suvel ilmunud "Muumia" lugemine vaid kinnitas viimast), pean tunnistama, et antud tekst siiski pigem meeldis. Meeldis pidetus (tegevust on raske konkreetsesse riiki, konkreetsesse aega paigutada), üleüldine pohhuism ja isegi see, et sisuliselt mitte midagi ei toimunud. Tegemist on meeleoluromaaniga, isegi kui autorid valasid kunagi sellesse teosesse oma frustratsiooni ja tänu tollasele olukorrale pidid peitma sõnumit ja kirjeldama kõike väga allegooriliselt (mis siiski ei aidanud kuidagi kaasa teose ilmumisele). Võib-olla on ketserlik nii öelda, aga minu jaoks on tegu kergesisulise ja ka kahtlemata naljaka raamatuga.

P.S. Muide üks asi, mille järgi eksimatult ära tunneb, et autor venelane on, on see kui raamatus keegi talle ebameeldivaid inimesi fashistiks sõimab. Näib et sõna "fashist" on Venemaal ammu konteksti kaotanud ja on käibel lihtsalt universaalse, eriti halvustava sõimusõnana.

P.P.S. Konkreetse väljaande kurioosumiks on muidugi sellega kaasnev tõlkija järelsõna. Olen juba varem öelnud, et ulmesarja kuuluva raamatu varustamine ulmekirjandust lahmivalt maha tegeva saatesõnaga on tõenäoliselt marketingitehnika kõrgem pilotaazh, millega seoses avaldan austust kirjastusele Varrak kindlameelsuse eest oma asja ajamisel. Teisalt näib, et sarnaselt Strugatskitele pidas tõlkija oma tekstis võitlust metsikute deemonitega, sest kirglikkus, millega püstitatakse teesid (Strugatskite) alternatiivsest ulmekirjandusest kui ulmekirjanduse evolutsiooni kroonist ja paljastakse fantasy olemus algelise kirjandusvormina, sunnib soovitama spetsialisti poole pöördumist.

Teksti loeti eesti keeles

Kaif raamat. Sü˛eed iseenesest nagu väga ei oleks, aga samas nagu on ka. Asjad toimuvad, aga väga palju valgust need toimuvale ei heida, samas on asjalood üsnagi kahtlased. Atmosfäär on fantastiline - aastaid järjest langev vihm, mille lõppedes linn ära aurab, pilvedesse lõigatud ruut, pidev alkoholism ja marineeritud silmude söömine. Tuhm ja masendav vaade, väga hästi teostatud. Meenub Diana ütlus, et liiga palju on meduuse, vähe on inimesi, kelles on kas headust, kurjust või talenti. Ja et Banevil on küll anne, aga muidu on ta tossike, armastab õiglust ja marineeritud silme, aga viimast kahjuks rohkem. Ja need lõigud võtsid raamatu minu jaoks üsna hästi kokku - headust või kurjust või talenti oli kõike väikestes kogustes, muidu oli kõik meduuse täis.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud.
Kõigepealt ei meeldinud täispuhutud ja ülbusest pakatav järelsõna. Kogu see kirjanduse ja ulme eristamine ja selles peituv väide justkui ... oleks kusagil olemas päriskirjandus, see suur ja parimad ulmekirjanikud küündivad samale tasemele.
„Jäägem oma hinangutes teostele ja nende autoritele elementaarse viisakuse piiridesse. Minimaalse väljendusoskuse olemasolul on roppustest ja sõimust hoidumine imelihtne.“ Minust sai parem inimene!

Vendasid ma armastan, olen alati armastanud. Juba sellest ajast peale kui Eesti keeles ilmusid nende esimesed jutud. Kõike lugenud korduvalt.

Luiged. Mida siis mulle jutustab täna. Jutustab minu sotsialismimälestuste taustal inimestest. Ja ühiskonnast. Tollest, milles Vennad elasid.
Ja meie igapäevasest.
Endised inimesed (Semprun), kes mäletavad (ja igatsevad) kirjaniku ja kunstniku staatust nõukaajal ja kes teevad endast kangelase, kuna neil jätkus julgust pühkida näolt süljepritsmeid – elu oli siis ilusam, lõbusam. Nad oleksid valmis taas laskma end tatti pritsides täis sõimata kui ainult jätkuks raha sama kestvateks joominguteks nagu Viktor Banevil. See müüdavuse teema seal juures – oh, kuidas tahaks end tasapisi (koos sellest tulenevate masohhistlike südametunnistuse piinadega) müüa! Müüa tasapisi, ikka nii, et ostja sõimaks ja siis saaks suure ja julge dissidendina näolt tatipritsmeid pühkida ...
Banevilgi ees rahamure, mis siis saab, kui enam ei avaldata. Kui kohe üldse ei avaldata. Banevi jaoks oli ennastmõistetav raha selline pidev juurdevool, mis pidi võimaldama igavest joomist koos selle ilma vägevatega (linnapea, parlamendisaadik, ...). Nende hulgas, kellega ta end võrdseks pidas ei olnud ju ühtegi ... kes oleks midagi teinud (peale võimu teostamise). Golem?
Kas ta (Banev) üldse pidas end kellegagi võrdseks? Kas ta üldse pidas kedagi endaga võrdseks? Põlastavad repliigid ja iseloomustused kõigi kohta – kaasa arvatud Diana ja ligedikud ...
Muide, intellektuaalset sära ei tunne ma ära, mitte mingites arutlustes. Triviaalsustest kubisevad on tema purjurpäised dialoogid kui ka detailideni täpne kohtumine koolilastega. Purjus poolharitlase soga. See vist ongi Gohar Markosjan-Käsperi arvates teost ülendav?

Purjus- ja pohmellisolek – ühiskonnataju kujund. Kusjuures purjusolekuga ei kaasne kunagi selget rõõmu ja eufooriat, see oleks ju see, mille pärast juua tasub. Ühiskond, kus alkohol on tuimestusvahend, kohustuslik tuimestusvahend, sest muidu ei suuda. See mittesuutmine on vaimse distsipliini küsimus – võiks oodata üksiku kainushetkeni, vaadata peeglisse ja küsida ära need küsimused (mille eest end peidetakse joomarlusse).
Autoritel vist on see kainusehetk olemas olnud – kust muidu Banevi kuju – peegel ennastimetlevale (vene) nõukogude intelligentsile?
See (pohmelline ühiskonna)taju on ka täna ja siin aktuaalne.

Ennastmõistetavad eeldused? Ei ole vist ennastmõistetav eeldus, kui sellekohane küsimus on sõnastatud – mis on progress? Banev ei suuda selles küsimuses peatuvat vaikeväidet tõrjuda, tal nagu autorilgi on usk ajaloo arengu suunatuses. Ühiskondlike formatsioonide paratamatu järgnevusmuster ... Et justkui peaks samasugune paratamatu suunatus olema ka inimese arengus – ikka täuslikuma ja parema inimese suunas. Progressiusku kinnitab ka raaamtu pealkiri.
Meenutuseks (Banevi enesemüümise teema juurde) raamatu kirjutamisest kümmekond aastat hiljem olnud Naani ja Kaplinski vaidlus ajakirjanduse veergudel – mis lõppes Kaplinski poolse tellitud artikli kirjutamisega väliseestlastele suunatud ajalehes Kodumaa (artiklis kirjeldas Kaplinski ilusat elu Nõukogudemaal, kus ainsaks hädaks on ligedike õõnestus). Tema tasapidine enesemüümine lõppes sellega, millega ta ikka lõppeb – hakkas ise ka uskuma (inimnäolisse) sotsialismi, kaotas näo ja elab seda siiamaani üle.
Nii või teisti on see küsimus progressist raamatu keskne – lootus uue põlvkonna suhtes, arusaamine, et ainult ime või päästa. Imeks on Luikedes lõpp – ligedike võimuhaaramine (lootus imesse on lootusetus!). Selge on, et Banev on ennast maha kandnud, maha kandnud ka kogu oma põlvkonna (kas ka autorisõnum?). Raamatu kirjutamise ajal oli Tsehhi 68-s aasta veel ees. Siis kanti maha ka järgmine põlvkond, koos inimnäolise sotsialismi usuga.

Ja veel ... kohati imestasin tolle aja mõiste ja terminikäsitluse üle. Näidetena: kui ennastmõistetav on LSD nõukamaal 66-67 kirjutatud raamatus (lugejad peavad ju aru saama), kuidas Banevi raamatus oli jutte homode raskest elust (kas juba siis oli see poliitkorrektne väljend olemas ja levinud? Või on tõlkija kohendanud kiiresti muutuvate mõistete kasutust, või autorid mingi hetkel ajakohastanud teksti ...?).
Jõudsin järeldusele, et olen alahinnanud iidsete aastate teadmisi ja arusaamu.

Ah, jaa – hinde põhjendused. Jutustatav lugu kesine, joodiklus kirjeldusmeetodina igav ja tihti kohatav, „filosoofilised“ arutlused triviaalsed, lõpp lollakas. Teisest küljest – klassika, mis räägib ka siin ja praegu, oluline ajastudokument.
Kahtlesin hulk aega kolme ja nelja vahel, siis meenutasin suurt hulka loetud raamatuid – kui sügavale miinustesse peaksin liikuma, juhul kui Luiged kolme saaks ...?

Mõned võimalikud tähelepanumomendid:
• impotentsus ja seksuaalsus (parlamendisaadik ja ligedikud impotendid, lapsed kui mitte-veel-seksuaalsed, B korduvalt jutuks olev teos (homo-)seksuaalsusest, B kui hüperseksualne (?), seksuaalmoraali eitaja, ...
• vägivalla ennastmõistetavus, B (ja kõigi teiste v.a. ligedikud) valmisolek vägivallaks (ükskõik, mis rollis), kaklus kui tore meelelahutus, ...
• inimene/mitteinimene vastandus, B jaoks on inimsubjektid vaid kõrtsiteenindajad, kõik ülejäänud kuuluvad mitte-inimeste hulka ...

Teksti loeti eesti keeles

Olen Strugatskeid lugenud suhteliselt sporaadiliselt, ent kunagi pole pidanud pettuma. Kirjutatud on tekstid alati hästi ning leidub parajalt peamurdmist, mida on tahetud asjaga õigupoolest öelda või mis õigupoolest toimub.
Ühiskonnakriitika nii NSVL-i kui ka kogu inimkonna aadressil on selles teoses enam kui ilmne ning ega pikalt teosest rääkima ei pea, sest seda on juba eespool korduvalt tehtud. Mõned omapoolsed mõtted ehk siiski. Kogu tegeus toimub ilmselgelt fiktiivses riigis, kuid teisalt on see tugevalt ankurdatud tegelikku sõjajärgsesse Euroopasse. Esimene mõte oli, et see võinuks olla Venemaa, kus enamlastel ei õnnestunud võimu haarata ning valitsema pääses hoopis kas Kerenski või mõni muu, hilisem tegelane. Teisalt aga vidatakse kommunistidele ja Moskvale, nii et see variant langeb ära. Kuna nimed on aga selgelt idaslaavilikud, siis võib veel kujutleda sellist alternatiivreaalsust, kus osa endisest Vene impeeriumist (nt Ukraina-Valgevene) jäi kommunistide võimu alt välja. 
Huvitav on tõesti ka ligedike olemus - tunduvad olevat olnud nii muteerunud kui ka seestunud tegelased. JA lõpuks jääb ikkagi kogu ilusast ja säravast lõpust ikkagi hinge närima kahtlus, kas see "hea ja uus ilm" ikkagi nii imetore oli, vähemasti inimeste jaoks (arvestades mh, kuivõrd suhtelise julmuse ja brutaalsusega imelapsed teistesse suhtusid). 
Teksti loeti eesti keeles

Algusveerandis läks sisseelamine raskepäraselt, aga siis olin selles maailmas sees, mis sees ja nautisin teose kulgu. Mida lõpupoole, seda paremaks läks. Naudin seda, kui ulmejutt on salapärane ning siin on "Inetud luiged" absoluutne tippude tipp. Eri tegelased pakuvad välja omi arvamusi ja teooriaid ning sinul lugejana jääb siin üle kaaluda, kelle seisukohad tõesemana tunduvad. Või kas keegi üldse ligilähedaselti tõde aimab?
Tugevalt sõja, autokraatia ja agressiivsuse vastane teos. Tavaliselt filosoofilised mõttekäigud pigem peletavad mind teosest eemale, kuid siin olid need väga nauditavad ja asjakohased.
Kirsiks tordil oli minu jaoks suurepärane huumoripiisk, mis väljendus täiesti ajuvaba "Aruvendade" jalgpallimeeskonna täiesti jabura tegevuse näol. "Aruvennad" toodi statistidena tegevusse iga 30 lehekülje järel ja nad tõstsid alati märgatavalt mu tuju. Võrreldes muu raamatu tumehalli meeleoluga olid "Aruvennad" kui vihmapilve tagant piiluv päiksekiir. Nad olid ka viimased, kes sulavast linnast lahkusid justkui kinnitades, et huumor sureb viimasena.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Krips
1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

People come into your life for a reason.Mees sõidab näiliselt sihitult läbi Ameerika, nii umbes neljandal päeval veedab hügieenimõnude nautimise eesmärgil mingis motellis ühe öö. Järgmisel hommikul kohtab ta retseptsioonis üht vennikest, kellel on hädasti küüti vaja - näe, tema jättis oma rikkise auto kusagile teeserva maha, nüüd aga ähvardavad võimud tolle ära kantida. Noh, viibki mees tolle vennikese kohale - selgub, et tegu on konverentsile sõitva antropoloogiga, kes seal peab rääkima Haiti kohvitüdrukutest - väikestest tüdrukutest, kes müüsid möödund sajandi alguses ukselt uksele kohvi ja keda zombideks peeti. Kuulusid nad ühele vanale naisele, kelle surres nad ära kadusid.Jõuavad nimetu protagonist ja antropoloog siis viimase auto juurde, mille juures mingi ametnik juba passib, aga oh häda, antropoloog jättis oma rahakoti hotelli. Mees toob selle nii poole tunniga ära, aga kui ta tagasi jõuab, on nii riigiametnik kui ka antropoloog kui tina tuhka kadunud. Alles on vaid katkise klaasiga auto ja mapp koos artikliga nendest kohvitüdrukutest. Võtab mees siis mapi kaasa ja sõidab edasi. Jõuab kohale New Orleansi, kus ta mingi jazzfestivali tõttu motelli ei leia, autos magada ei taha, sest New Orleans ei ole sõbralik linn, sestap teeskleb motellikoha saamiseks toda antropoloogi.Kõlab nagu mingi sissejuhatus sellisesse eksituste komöödia stiilis fantasysse, kus on palju tagaajamisi, tulistamisi, sõpru, vaenlasi ja vanu armukesi, kes kõik seda meest nüüd taga ajama hakkavad, aga enamikku nendest asjadest seda juttu lugedes ei kohta - lugu möödub enamjaolt kaunis maises õhkkonnas, kui välja arvata mõned detailid ja mõned lood, mida räägitakse.Seda juttu lugedes on tunda, et peategelane saab (vist) aru, mida ta teeb, (näiteks seda, mispärast ta loo alguses neli päeva mingile poole sõitnud on) mõistab nende põhjuseid ja sügavamat sisu - lugejale antakse nagu aimu - asjad ümbrustes kuidagi vihjavad sellele, mis teoksil on, aga päris selgeks ei saa. MIda jutu lõpu poole, seda enam hakkab kuhjuma vihjeid, mis ühe selgemalt viitavad teatavatele pisut üleloomulikele põhjustele - aga päris selget keelt ei räägi neist ükski, noh, võib-olla välja arvatud too viimane. Gaiman ise kirjutab eessõnas, et neljast 2002 aastal kirjutet jutust meeldis see talle kõige rohkem - ma nüüd ei tea, mis nod ülejäänud kolm olid, aga see jutt mulle igatahes küll meeldis.Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Naudin Kettamaailma täiega ja pean ka ulmeks aga sellest hoolimata oli Ubik minu jaoks väga, väga meeldiv lugemuskogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Ehh, nagu loeks, kuidas keegi mingit first person shooterit mängib, heade kulissidega küll, seda tuleb tunnistada, aga siiski first person shooterit. Sisu on banaalne - noormees käib mingis paralleelmaailmas pahasid tulistamas. Päriselt surma ei saa ka saada, sõdid kah võõra maailma eest, alati on võimalus koju naasta. Vabadus ilma vastutuseta - saad pahasid lasta ja kangelane olla, kui aga sitasti läheb, noh, pole hullu, midagi pöördelist see sinu jaoks ei põhjusta. (jah, ma tean, et lõpupoole hakkasid nood luiged ka siia maailma tulema, aga alguses oli igastahes küll selline tulistamismängu tunne) Vahepeal hakkasin kahtlema, et kas selles polegi autori mõte ja iva, sellise sõjamängumõtteviisi kriitikas, võib-olla lõpus oligi, aga selleks ajaks olin ma sellest Doomist juba nii tüdinud, et tähelepanu hajus pidevalt ja ma ei pannudki lõppu täpselt tähele. Kui nii oli, siis on sisu muidugi õigustatud, aga teostus jätab siiski soovida, sest romaanis räägiti rohkem pigem sellest, mida peategelane tegi kui sellest, miks ta seda tegi. Nojah, nii võib lõppeks ka, aga pole vähemalt sellises vormis minu maitse.Kohtumine tundmatuga, minu eesel. Kohtumine erikujuliste liikuvate märklaudadega, pigem. Nagu eelnevalt mainitud, palju tegevuse ja vähe siseelu ja motivatsiooni kirjeldamist. Romantiline liin ka just originaalsusega ei hiilga - on poiss, on tüdruk, poiss ja tüdruk armuvad, poiss läheb ära, samal ajal kohtuvad poisi parim sõber ja tüdruk ja vist armuvad ka (kurat seda teab, mis nende vahel täpsemalt oli), poiss saab teada ja vihastab. Lõpeb tragöödiaga. Sisu polnud just suurem asi, aga see eest jälle setting (mulle isiklikult Strugatskid väga meeldivad ja isegi nende järeleaimamine on plusspunkt) ja teatavad detailid (nt. nood rotid) olid päris nauditavad nii et nende eest üks pall juurde. Kokku kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on idee muidugi väga hea. Teose lugemist iseloomustas vähemasti alguses selline väga nihkes mulje, kus jõledaid sündmusi kirjeldatakse triumfeerivatena (võrdleksin seda ühe tuttava muljega filmist "Muumia", milles ta nägi muumiat hea tegelasena, kes võitleb oma armastuse eest ja lõpus, kus tema unistused luhtuvad, kõlab triumfeeriv muusika. )Alguses oli ka täitsa naljakas, eriti sõnadega nagu "heroiline", "võimas", "tugev", "otsekohene", "kindlameelne" jne. liialdamine, aga keskel viskas üle, andke andeks, liiga pikk oli. Umbes siis, kui lõpust jäi viiskümmend lehte puudu, viskas üle, lugesin lõppsõna ära ja panin raamatu kõrvale. Wikipediast lugesin lõpu ära, muidu ei viitsinud enam aega raisata, sest tegu on ju meelega halvasti kirjutatud romaaniga ja esimesed sada lehekülge tegid idee väga selgeks. Edasi ei olnud minu arvates enam mõtet lugeda. Ma saan aru, et ajaloolist tõde tuleb ka järgida ja Jaggari lugu lõpuni kirjutada, aga ma usun, et oleks ehk saanud ka lühemalt teha.Liigse pikkuse pärast ka üks pall viiest maha, muidu väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Kaif raamat. Sü˛eed iseenesest nagu väga ei oleks, aga samas nagu on ka. Asjad toimuvad, aga väga palju valgust need toimuvale ei heida, samas on asjalood üsnagi kahtlased. Atmosfäär on fantastiline - aastaid järjest langev vihm, mille lõppedes linn ära aurab, pilvedesse lõigatud ruut, pidev alkoholism ja marineeritud silmude söömine. Tuhm ja masendav vaade, väga hästi teostatud. Meenub Diana ütlus, et liiga palju on meduuse, vähe on inimesi, kelles on kas headust, kurjust või talenti. Ja et Banevil on küll anne, aga muidu on ta tossike, armastab õiglust ja marineeritud silme, aga viimast kahjuks rohkem. Ja need lõigud võtsid raamatu minu jaoks üsna hästi kokku - headust või kurjust või talenti oli kõike väikestes kogustes, muidu oli kõik meduuse täis.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses lugesin umbes kolm lehekülge ära ja midagi väga lubavat selles küll ei olnud. (ilmselt on selles süüdi too üsnagi mõttetu kuju Bud). Jätsin raamatu umbes kaheks kuuks ajaks riiulisse tolmuma ja võtsin ta üsna juhuslikult Edasi läks paremaks. Phyled, neoviktoriaanlus, konfutsianism, nanotehnoloogia, mateeriakompilaatorid jne on kõik väga viis. Ideedest mehel puudu ei tule, nood on aga teatavasti viis kopikat pangetäis. Teostus annab aga samas soovida, olles küll huvitav alguses ja lõpus, aga samas keskel kombineerides hüplikkuse ja monotoonsuse - kuidas täpselt tal see õnnestus, ei mäleta - sama võib ütelda ka keskosa sisu kohta, ometi lõpetasin raamatu vaid veidi aega tagasi. Tegelaskujudest on õnnestunud too kohtunik, mees, keda ma oma barbaarsuse tõttu Dr. X-iks nimetan, Miranda ja too pika nimega inglise lord - kõrvaltegelased, ühesõnaga. Peategelased John Hackworth ja Nell olid kahjuks suht igavad, tõsi, Nelli puhul on kompensatsiooniks tema Primer, mis on isegi päris huvitav lugemine. Kahjuks moodustas suurema osa just nende kahe ringisebimine.Muidugi tuleb mainida ka raamatu inglise keelt, mis nõudis sõnaraamatu üsna sagedast kasutamist - vahend, mida mul harilikult ingiskeelsete raamatute puhul läheb vaja ehk kord raamatu jooksul, kui sedagi -ja isegi sõnaraamatus ei olnud kõiki sõnu, kusjuures ma ei räägi uussõnadest, vaid lihtsalt formal englishi omadest. Aiman, et siin on tegu kah selle viktoriaanlusega ja seepärast sellist keelt kasutatud on - iseasi, kas ta lugemise paremaks või halvemaks muudab - üheltpoolt on stiilne küll, aga teisest küljest on sõnaraamatust järgivaatamine kaunis tülikas. Muuseas, huvitav, kuidas seda raamatut eesti keelde tõlkida oleks - just stiili mõttes. Eesti keeles oleks selliseid lausekonstruktsioone ja väljendeid vist üsna raske leida. Tervikuna saab raamat nelja. Liiga pikk,samas pikkust ei saa talt kah maha võtta oma hüplikkuse tõttu ja see pikkus viib monotoonsuseni, mis hinde alla kisub. Kuid kõrvaltegelased ja ideed olid sellegipoolest head ja seepärast alla nelja ei saa ka panna.
Teksti loeti inglise keeles

Aga mulle meeldis. Eriti just seepärast, et unenäod jäidki unenägudeks ja ulmeline element tuli hoopis mujalt. Äkiline hüpe unenäoõudustest argirealismi on väga viis. Tegelikult läks see jutt mu meelest ju selle kadunud põlvkonna teemasse - Vietnami sõda ja inimese häving, tuimestumine, võimetus inimlikkuseks. Nurka materialiseeruv karu lisas küll emotsiooni, aga põhilist kaifi pakkusid just noodsamad unenäod. Ja see, et peeglisse vaadates näed seal seda head meest, seda inimest, iseennast kusagil minevikus, kelle sa oled tapnud ja keda sa igal öösel uuesti tapad - võrratu leid.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne 5Täitsa asjalik lugu. Aurupungiga mul suuremat kogemust ei ole, kuid antud teos oli väga meeldiv, sü˛eepöörded head ja üllatavad, lõpp oli kah üsnagi üllatav hoolimata oma loogikast. Ilmselt hangin enesele ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles

Tõepoolest. Lugu on üsna segane ja koosneb põhiliselt ringikõmpimisest. Mingeid vihjeid abode elust ja olemusest võib siit välja noppida küll, aga ausalt öeldes on kõik väga kahtlane. Kolm võrdlusest esimese osaga.
Teksti loeti inglise keeles

Fantastiliselt hea jutt!Hakkasin juba kahtlema, kas 1977 aastal väga häid fantaasialugusid üleüldse kirjutati, aga see oli tõesti hea.Lugu räägib siis ühest detailist naisolevuse nimega Sharra elust, kes on surematu ja rändab lõputult maailmade vahel, otsides oma kadunud armsamat, kusjuures iga värava juures, mis maailmast maailma viivad, on mingi valvur, kes teda takistada üritab. Näib, et kõikide nende valvurite ja kurja taga on Seitse - üsnagi kurjakuulutav ja tume jumalategrupp, kes praegu multiversumis valitseb. Selles maailmas, millele antud jutt keskendub, elab Sharra saabumise ajal vaid üks isik - samasugune surematu meesolend nimega Laren Dorr. Seitse on ta miskipärast sellesse maailma igavesse üksindusse määranud. Tal on teatavaid võimeid, aga ta ei mäleta, kes oli ta enne seda, kui ta siia määrati - võib-olla konkureeriv jumal, võib-olla hea kuningas, kes teab? Jutt keskendubki siis Lareni ja Sharra kokkupuutele ja kontaktile.Maailm on tõsiselt hea fantaasiaga (näiteks igal ööl ilmub taevasse üks Seitsmest Lareni üle vahti pidama ja päikene muudab läbi aja tsükliliselt värvi) ja jutt ise oli nukker ja ilus. Martin oli juba seitsmekümnendatel aastatel osav.
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti korralik lugu sellest, kuidas sõdalasneiu leieab rüüstatud küla keskelt kaks ellujäänut - vanaeide ja väikese lapse, tema pojatütre. Vanaeidel olevat nõiavõimeid, aga need tuleb enne surma mingile muule naisele edasi anda - vastaval korral jäävad nõia luud maailmasse hulkuma, kuni keegi talt võimed üle võtab. Laps on selleks liiga väike, tema õde, kelle sõdurid kaasa viisid, liiga nõrk. Antaksegi võimed siis sõdalasneiule. Vanaeide lapselaps ise usub, et küla rüüstasid kohalikud sõdurid ja tahab kätte maksta (tegelikult oli asi kuidagi teisiti, aga see jäi kuidagi segaseks) Varsti kohtutakse elementaaliga, kes siis tüdrukule miskise maagilise sõrmuse annab, millega vaenlasi hävitada ja suundutaksegi linna, kohaliku garnisoni poole...Jutt oli täiesti korralik, hästi ja fantaasiarikkalt kirjutatud, aga lõpp jäi kuidagi pooleli ja lühikeseks. Ootasin mingisugust puänti, mida paraku ei järgnenud või mida ma siis ära ei tabanud.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, tegu oli üsnagi lõbusa komejandiga, aga midagi jäi nagu puudu. Võib-olla on asi tõesti selles, et pole kogu sarja lugenud, aga praegu oli tegu rohkem sellise pisut anekdootliku looga, peale mille läbilugemist on selline "ahah. Ja siis?" tunne.Kahtlesin kolme ja nelja vahel, lõpuks jäi ikkagi kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Ma tean, et peaksin arvestama aega, kui antud jutt on kirjutatud ja seda, et ilmselt oli tegemist austusega nendele 30ndate fantaasialugudele, aga lugu oli igav ja fantaasiat on minu laualambis ka rohkem kui selless konkreetses jutus. Stamp oli stambis kinni (no võib-olla oli tegu austusavaldusega, aga jutul võiks olla ka mingi muu mõte peale elutu ja mõttetu paštisi) Seda juttu ma enam ei loe ja autorit kah mitte. Kaks. Miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, lugemise ajal oli tunda, et autor on sama, mis Assassini-seerial - tundus veidike, et Hobb kirjutab sama teost teises maailmas (vahepeal oli raudkindel tunne, millised kõrvaltegelased hiljem veel üles astuvad). Teose algus ja lõpp olid vägagi huvitavad ja hästikirjeldatud, paraku tõmbab ka minu hinde alla see Akadeemia-elu, mis lausa hiilgas oma sõdurliku rutiini ja igavusega. Hobb ärgu hakaku Potterit tegema, selle jaoks on olemas teised autorid.Leidus häid ja huvitavaid tegelasi - Epiny(kes on tegelikult ju Patience, võrrelge), Caulder(paistab olevat uus tegelane), leitnant Tiber (lisagem kapten Maw ja moodustub Verity-taoline kuju) ja Spink(ausalt öeldes andis tüübile iseloomu juurde see, et ta matemaatikat ei osanud - õnnestunud tegelane).Nevare`s oli tunda Fitzi jooni, aga tegelikult kogu see maailma ja tegelaste kordumine ei häirinud. Maagia oli väga vahva - eriti see tasandike maagia ja rauamaagia erinevused. Sü˛ee kandis ja oli hea ja kui Akadeemia-osa välja arvata, oli tegu huvitava teosega.Neli. Aga ma ootan juba järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

Üsnagi haarav lugu ja arvestades, et on kirjutatud teleseriaali põhjal (sic!) peaks viie saama, aga minule ta nii haarav ei olnud. Neli. Tugev neli mitme plussiga, aga siiski neli.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu esimesel leheküljel on kirjas üks vana päkapikuürik, mis kirjeldab seda, kuidas Tak kirjutas iseennast, seadused, maailma, ühe koopa ja sinna koopaava juurde ühe muna, millest koorusid Vennad. Üks läks valguse kätte ja kasvas liiga pikaks ja temast sai esimene inimene aga teine läks koopasse ja sai õige pikkuse ja leidis Seadused ja temast sai esimene päkapikk. Lisaks sellele tekkis muna jäänustest esimene troll, kes oli loomuvastasus, võimetu midagi looma või tegema ja nii edasi. Osa trollide kohta oli lisatud tunduvalt hiljem.Sisust:On käes Koomi Oru Lahingu aastapäev ja pinged linnas tõusevad. Rõhk on eriti päkapikukultuuril - õigemini just sellel padukonservatiivsel päkapikukultuuril. Päkapikud käivad kuulamas tõde grag-ide juures. (need on sellised targad, kes tunnevad ajalugu ja muid selliseid asju mida peab teadma) Üks eriti konservatiivsematest on Grag Hamcrusher, kes räägib just seda, mis seal ürikus trollide kohta kirjas on ja et tuleb ära tappa jne.Siis tapetakse ta ära. Vimes asub loomulikult asja uurima. Selgub, et päkapikkudele (nondele konservatiividele) ei maksa inimeste seadused üleüldse midagi (sest inimesed ei leidnud ju Seadusi). Ütlevad, et troll tegi ja äratungi meie asjadesse.Vimes loomulikult tungib ja leiab, et Ankh Morporki alla on uuristatud tohutu käigusüsteem.Konservatiivsetele päkadele on Vimes eriline jõledus seetõttu, et rääkis päkakuningas Rhysile, et oli algkoolis tahvli puhtaks pesija (nagu FE-st mäletada võib) ja päkapikkudele on sõnade hävitamine eriline kuritegu.Samal ajal varastatakse ära suur maal Koomi Oru lahingust, mille autor elu lõpus hulluks läks ja arvas, et teda jälitab hiigelsuur kana.Vahtkonda sunniti tööle võtma ka vampiiri.Ja õhtuti, kell kuus, juhtugu mis tahes, on Vimes kodus ja loeb oma pojale raamatut.Umbes esimesed sada lehte on õhkkond väga meeldivalt tume ja konkreetne, lisades pinget näiteks päkapikkude kaevandussümbolitega erinevate pimeduste jaoks või kasvõi selle maaliga. Kui kogu raamat oleks nõnda edasi läinud, paneksin viie plussi.Paraku läks siis järg käest ära. Asi hargnes liiga palju laiali. Läks liiga segaseks. Õhkkond ei säilinud.Neli
Teksti loeti inglise keeles

Nähtavasti on Sanderi stiil teatavale inimgrupile väga kergesti loetav ja nauditav, aga mina sellesse gruppi ei kuulu. Ausalt öeldes tuli lugedes meelde selline lause De Lintilt: "...pikki mõttetuid lugusid, mis on nii otsatud, et selleks ajaks , kui lõpp käes on, ei mäleta enam, millest see algas, aga sa ei taha ka küsida, muidu hakkaks ta kogu lugu otsast peale rääkima..."Minul tuli Sanderi kergest ja nauditavast stiilist ennast kirvega läbi lõhkuda ja selleks ajaks, kui ma keskel mingisuguse mõtteni jõudsin, oli see, kas alguses midagi olulist oli ja mis see olla võis ammu meelest läinud. Uuesti pihta ei julgenud hakata. Probleem oli iseenesest isegi üsnagi lubav, aga kui seda ka arendati või lahendati, jäi see minu silmade eest küll varju, kuna lihtsalt lugemise puhas pingutus ei lubanud detailidele tähelepanu pöörata. Ilmselgelt maitseasi, aga minu maitsele hakkas vastu. Söögu see, kellele meeldib. Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks idee seal vist siiski oli - et ajas reisida ja sellest aru saada, pead sa olema vaimuhaige. Aga viis tuleb sellest, et ükskord, aastaid tagasi, nägin ma õudusunenägu ajareisist tagasi Teise ilmasõja aegsesse Inglismaale ja on väga meeldiv, kui sulle su unenägusid uuesti meelde tuletakse.
Teksti loeti inglise keeles