Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Going Postal

(romaan aastast 2004)

eesti keeles: «Postiteenistus»
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
3
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (5)
Must Kass

ma ei ole pratchetti fän - aga ei pääse tõdemast, et autor läheb paremaks. jääb mulje, et pratchett on olnud parasjagu tige ja tahtnud sedapuhku edastada konkreetset sõnumit. seetõttu on selles raamatus - vastupidiselt mõnelegi teisele kettamaailma omale - selgepiiriline süzhee. muidugi, traditsioone on raske murda, seetõttu on ka nüüd sees mõned killud, leiutised ja lahtised otsad, mis, kord oma nalja välja kandnud, unarusse jäävad. samas, kohati meenutab õhustik meeldival kombel lausa dark urban fantasyt - golemid marsivad ringi ja otsivad tööd, siis need igorid... et kui varem toodi uusi veidraid tegelasi sisse selleks, et nende jaburuste üle kilde visata, siis sedapuhku mõjuvad mõned neist isegi - noh, ähvardavalt.

ametlik pahade pool muidugi eriti ähvardav ei ole. pratchett tigetseb investeerimispankurite tegevuse pärast - laenavad firmale raha, võtavad selle üle, saneerivad, lasevad põhja. antud juhul siis telegraafi - või telegraafilaadse süsteemi, kus kõrgete mastide otsast tulede vilgutamisega teateid edastatakse. ega muud sidepidamist eriti polegi, sest postkontor on ääretasa kirju täis kogunenud, kuna laialikandmine mõnekümne aasta eest takerdus... postkontori ülemuseks määratakse osav, poomissurma ära teeninud suli, kes tegevuse käigus ümber kasvab, aga temast jääb pahade pankurite tasakaalustamiseks väheks. nii on autor käiku võtnud ayn randi väärilise tööpaatose, inseneriuhkuse jne. selle vastu pole mul midagi, mul on seniajani autoakna küljes orginaalkleeps built with pride ja ayn randi ideed mulle ka meeldivad, aga pratchetti kontekstis mõjus asi kuidagi koomiliselt. igasuguseid allusioone ja vihjeid on muidugi palju, alates postmani filmist, aga kes neid kõiki viitsib harutada. et siis täiesti loetav pratchett.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Mainiksin ka seda, et see semaforivärk mulle kohutavalt arvuteid, programmeerimist ja internetti meenutas. Aga mulle meeldis. Mitte, et Pterry teosed mulle üleüldse ei meeldiks (välja arvatud mõni üksik)
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

See on selline tüüpiline suurema sarja üks seeria. Päris iseseisva romaanina jääks lahjaks aga ühe episoodina on üldiselt päris kobe. Ma pole suurem asi Pratchetti austaja aga üle mõne aasta satub midagi temalt ikka ette. “Going Postal” on ehk kindlasti korrastatuma ülesehitusega, kui mõned varasemad prätšetid, kus jutujärg kipub vahest väga vasakule ära kiskuma ja kõik kisub jampsiks kätte. See on romaan on küllaltki väljapeetud.

Üldiselt on siin Kettamaailma kui sellisega üsna vähe pistmist, Kettamaailm on niisama taustaks, ehkki tegevust toimub Ankh-Morpokis ja vilksatavad mõned varasemad tegelased. Briti oludega tuttav lugeja peaks siin küllap oma kodumaa ära tundma, igatahes vihjeid on piisavalt. Keegi kelm ja petis Moist von Lipwig on poomissurma mõistetud, ning lord Vetinari korraldab talle võltshukkamise ning laseb valida, kas mees hakkab peapostkontori ülemaks või sureb päriselt. Postiteenistus on aastaid juba välja surnud, sest enamik inimesi kasutab kiiremat teenust, mida pakub Trunk Company. Selles võib ära tunda midagi e-maili ja telegraafi vahepealset. Küll aga on Trunki üle võtnud miski pankuritest ja advokaatidest petiste bande, kelle eesotsas on Lipwigiga samaväärne kelm Reacher Gilt. Von Lipwig mõtleb esmalt küll Vetinarit pügada ja plehku panna, aga see on üsna võimatu, kui sinu kriminaalhooldaja on vankumatu golem mr. Pump. Golemid töötavad umbes Asimovi-Campbelli robootika kolme põhiseaduse järgi. Romaani esimene pool kulub von Lipwigil postiteenuste taaskäivitamise peale, teises pooles tehakse tuul alla Trunk Company kurikaeladele. Vahepeale mahub hulgaliselt pila ja pulli ja ka üks kerge love-story.

Mõistagi ei jää von Lipwigil muud üle, kui kõigi ilukirjanduse reeglite järgi ümber kasvada ja kõiki oma kelmioskusi nüüd ühiskonna hüvanguks ja rivaalide hävitamiseks kasutada. Nii et kuigivõrd palju üllatavat romaanis pole, tegevus on üsna etteaimatav. Aga on mõnusaid kõrvaltegelasi nagu lord Vetinari, Golem Trusti juhataja Adora Bell Dearheart (tema isa oligi Trunki käivitaja) ja muidugi golem mr. Pump. Üldiselt siis meeldis, aga üle “nelja” välja ei venita.
Teksti loeti inglise keeles
Pronto

"Going Postal" on Pratchetti Kettamaailma sarja 33. osa ning samal ajal esimene, kus seikleb professionaalne suli nimega Moist von Lipwig. Sõna "esimene" on oluline selles mõttes, et teda näeb taaskord peaosas sarja 36. raamatus "Making Money" ja ka peatselt ilmuvas "Raising Taxes".

Lugu algab pihta sellega, et Ankh-Morporki patriits Havelock Vetinari on pahane linna postisüsteemi peale, mis pärast semaforifirma ilmumist on kohutaval kombel kiratsema hakanud. Juba aastaid ei ole ühtegi kirja kohale viidud ning kõik katsed süsteemi käima saada on lõppenud haleda ebaõnnestumisega, sest nagu selgub, et semaforifirma Grand Trunk ei salli konkurentsi. Eriti ei salli konkurentsi muidugi Grand Trunki juht Reacher Gilt, kes oma koha firmas on saavutanud võistlejaid ning opponente vahendeid valimata kõrvaldades. Patriitsile on selgeks saanud, et ainuke viis suure suliga toime tulla on panna tema vastu teine suur suli.

Kui Moist von Lipwig võlla tõmbamisest toimub, avastab ta ennast Vetinari kabinetis, kus talle tehakse kahtlast sorti pakkumine: ajada linna postisüsteem uuesti käima või kaduda kust kurat läbi selja taga oleva irvakil ukse. Loomulikult selgub, et tegemist on omamoodi Hobsoni valikuga, sest ukse taga ootab igat väljaastujat järgmine valik: kasvatada mõne sekundi jooksul omale tiivad või mitte. Need, kes omale tiibu ei kasvata kahetsevad seda oma elu lõpuni -- ehk teisisõnu paar sekundit.

Koos postkontori võtmetega saab Moist omale kriminaalhooldaja nimega mr Pump, kes on golem, alluvad nimega Stanley ja Groat (kellest üks on inimene ja teine vist ka), salapärased liitlased, kes kasutavad pseudonüümi "Smoking Gnu", kes on salapärased ja permanentselt suitsetava tüdruksõbra Adora Belle Dearhearti. Ahjaa .. ja lisaks pärib ta koos kõigega ka vaenlase Reacher Gilti näol, kuid võrreldes kõige eelnevaga on see juba üsna tühine mure.

Tegelikult on see üsna hästi kirjutatud lugu. Kui Kettamaailma esimestes lugudes proovis Pratchett lihtsalt nalja visata ja lugu oli tulemuses üsna teisejärguline, siis praeguseks on mehest saanud suurepärane jutuvestja, kes on oma talenti vürtsitab aeg-ajalt strateegiliselt positsioneeritud huumoripalaga. Ta on olemasolevad teemad päris huvitavaks suutnud teha, põimides sinna siis elemente varasematest lugudes ning killukesi popkultuuri elementidest. Näiteks grupp nimega Smoking Gnu on ilma igasuguse kahtluseta "X-Files" nimelisest sarjast tuttav grupeering nimega The Lone Gunmen Ankh-Morporki võtmes.

Kogu positiivsusele vaatamata ei pääse siiskui kuidagi mööda asjaolust, et millegipärast tundub see raamat pisut liiga pinnapealne. Võimalik, et see ongi Pratchetti eesmärk, pakkuda oma lugejale lihtsalt kergesti näritavat meelelahutust.

PS. Tegelikult ei saa mööda ka raamatu nimest. "Going Postal" tähendab slängis seda, kuidas aastakümneid ühte ja sama üsna nirut tööd teinud töötaja viiakse stressiga nii kaugele, et tal saab kõigest kõrini ning muutub äkitselt enesetapjalikult vägivaldseks. Ühendriikides toimus lühikese ajaga mitu episoodi, kus selle sündroomi tõttu lasid just postitöötajad maha nii palju oma kaastöötajaid kui suutsid ja sooritasid seejärel enesetapu ja sellest tekkis ka see termin. Ankh-Morporkis ei olnud enesetappu sooritada vaja, sest postkontori juhi ameti vastuvõtmine võrduski sellega.
Teksti loeti inglise keeles
x
Toomas Krips
1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Toomas Krips

People come into your life for a reason.Mees sõidab näiliselt sihitult läbi Ameerika, nii umbes neljandal päeval veedab hügieenimõnude nautimise eesmärgil mingis motellis ühe öö. Järgmisel hommikul kohtab ta retseptsioonis üht vennikest, kellel on hädasti küüti vaja - näe, tema jättis oma rikkise auto kusagile teeserva maha, nüüd aga ähvardavad võimud tolle ära kantida. Noh, viibki mees tolle vennikese kohale - selgub, et tegu on konverentsile sõitva antropoloogiga, kes seal peab rääkima Haiti kohvitüdrukutest - väikestest tüdrukutest, kes müüsid möödund sajandi alguses ukselt uksele kohvi ja keda zombideks peeti. Kuulusid nad ühele vanale naisele, kelle surres nad ära kadusid.Jõuavad nimetu protagonist ja antropoloog siis viimase auto juurde, mille juures mingi ametnik juba passib, aga oh häda, antropoloog jättis oma rahakoti hotelli. Mees toob selle nii poole tunniga ära, aga kui ta tagasi jõuab, on nii riigiametnik kui ka antropoloog kui tina tuhka kadunud. Alles on vaid katkise klaasiga auto ja mapp koos artikliga nendest kohvitüdrukutest. Võtab mees siis mapi kaasa ja sõidab edasi. Jõuab kohale New Orleansi, kus ta mingi jazzfestivali tõttu motelli ei leia, autos magada ei taha, sest New Orleans ei ole sõbralik linn, sestap teeskleb motellikoha saamiseks toda antropoloogi.Kõlab nagu mingi sissejuhatus sellisesse eksituste komöödia stiilis fantasysse, kus on palju tagaajamisi, tulistamisi, sõpru, vaenlasi ja vanu armukesi, kes kõik seda meest nüüd taga ajama hakkavad, aga enamikku nendest asjadest seda juttu lugedes ei kohta - lugu möödub enamjaolt kaunis maises õhkkonnas, kui välja arvata mõned detailid ja mõned lood, mida räägitakse.Seda juttu lugedes on tunda, et peategelane saab (vist) aru, mida ta teeb, (näiteks seda, mispärast ta loo alguses neli päeva mingile poole sõitnud on) mõistab nende põhjuseid ja sügavamat sisu - lugejale antakse nagu aimu - asjad ümbrustes kuidagi vihjavad sellele, mis teoksil on, aga päris selgeks ei saa. MIda jutu lõpu poole, seda enam hakkab kuhjuma vihjeid, mis ühe selgemalt viitavad teatavatele pisut üleloomulikele põhjustele - aga päris selget keelt ei räägi neist ükski, noh, võib-olla välja arvatud too viimane. Gaiman ise kirjutab eessõnas, et neljast 2002 aastal kirjutet jutust meeldis see talle kõige rohkem - ma nüüd ei tea, mis nod ülejäänud kolm olid, aga see jutt mulle igatahes küll meeldis.Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Naudin Kettamaailma täiega ja pean ka ulmeks aga sellest hoolimata oli Ubik minu jaoks väga, väga meeldiv lugemuskogemus.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Ehh, nagu loeks, kuidas keegi mingit first person shooterit mängib, heade kulissidega küll, seda tuleb tunnistada, aga siiski first person shooterit. Sisu on banaalne - noormees käib mingis paralleelmaailmas pahasid tulistamas. Päriselt surma ei saa ka saada, sõdid kah võõra maailma eest, alati on võimalus koju naasta. Vabadus ilma vastutuseta - saad pahasid lasta ja kangelane olla, kui aga sitasti läheb, noh, pole hullu, midagi pöördelist see sinu jaoks ei põhjusta. (jah, ma tean, et lõpupoole hakkasid nood luiged ka siia maailma tulema, aga alguses oli igastahes küll selline tulistamismängu tunne) Vahepeal hakkasin kahtlema, et kas selles polegi autori mõte ja iva, sellise sõjamängumõtteviisi kriitikas, võib-olla lõpus oligi, aga selleks ajaks olin ma sellest Doomist juba nii tüdinud, et tähelepanu hajus pidevalt ja ma ei pannudki lõppu täpselt tähele. Kui nii oli, siis on sisu muidugi õigustatud, aga teostus jätab siiski soovida, sest romaanis räägiti rohkem pigem sellest, mida peategelane tegi kui sellest, miks ta seda tegi. Nojah, nii võib lõppeks ka, aga pole vähemalt sellises vormis minu maitse.Kohtumine tundmatuga, minu eesel. Kohtumine erikujuliste liikuvate märklaudadega, pigem. Nagu eelnevalt mainitud, palju tegevuse ja vähe siseelu ja motivatsiooni kirjeldamist. Romantiline liin ka just originaalsusega ei hiilga - on poiss, on tüdruk, poiss ja tüdruk armuvad, poiss läheb ära, samal ajal kohtuvad poisi parim sõber ja tüdruk ja vist armuvad ka (kurat seda teab, mis nende vahel täpsemalt oli), poiss saab teada ja vihastab. Lõpeb tragöödiaga. Sisu polnud just suurem asi, aga see eest jälle setting (mulle isiklikult Strugatskid väga meeldivad ja isegi nende järeleaimamine on plusspunkt) ja teatavad detailid (nt. nood rotid) olid päris nauditavad nii et nende eest üks pall juurde. Kokku kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Iseenesest on idee muidugi väga hea. Teose lugemist iseloomustas vähemasti alguses selline väga nihkes mulje, kus jõledaid sündmusi kirjeldatakse triumfeerivatena (võrdleksin seda ühe tuttava muljega filmist "Muumia", milles ta nägi muumiat hea tegelasena, kes võitleb oma armastuse eest ja lõpus, kus tema unistused luhtuvad, kõlab triumfeeriv muusika. )Alguses oli ka täitsa naljakas, eriti sõnadega nagu "heroiline", "võimas", "tugev", "otsekohene", "kindlameelne" jne. liialdamine, aga keskel viskas üle, andke andeks, liiga pikk oli. Umbes siis, kui lõpust jäi viiskümmend lehte puudu, viskas üle, lugesin lõppsõna ära ja panin raamatu kõrvale. Wikipediast lugesin lõpu ära, muidu ei viitsinud enam aega raisata, sest tegu on ju meelega halvasti kirjutatud romaaniga ja esimesed sada lehekülge tegid idee väga selgeks. Edasi ei olnud minu arvates enam mõtet lugeda. Ma saan aru, et ajaloolist tõde tuleb ka järgida ja Jaggari lugu lõpuni kirjutada, aga ma usun, et oleks ehk saanud ka lühemalt teha.Liigse pikkuse pärast ka üks pall viiest maha, muidu väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Kaif raamat. Sü˛eed iseenesest nagu väga ei oleks, aga samas nagu on ka. Asjad toimuvad, aga väga palju valgust need toimuvale ei heida, samas on asjalood üsnagi kahtlased. Atmosfäär on fantastiline - aastaid järjest langev vihm, mille lõppedes linn ära aurab, pilvedesse lõigatud ruut, pidev alkoholism ja marineeritud silmude söömine. Tuhm ja masendav vaade, väga hästi teostatud. Meenub Diana ütlus, et liiga palju on meduuse, vähe on inimesi, kelles on kas headust, kurjust või talenti. Ja et Banevil on küll anne, aga muidu on ta tossike, armastab õiglust ja marineeritud silme, aga viimast kahjuks rohkem. Ja need lõigud võtsid raamatu minu jaoks üsna hästi kokku - headust või kurjust või talenti oli kõike väikestes kogustes, muidu oli kõik meduuse täis.Viis.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Alguses lugesin umbes kolm lehekülge ära ja midagi väga lubavat selles küll ei olnud. (ilmselt on selles süüdi too üsnagi mõttetu kuju Bud). Jätsin raamatu umbes kaheks kuuks ajaks riiulisse tolmuma ja võtsin ta üsna juhuslikult Edasi läks paremaks. Phyled, neoviktoriaanlus, konfutsianism, nanotehnoloogia, mateeriakompilaatorid jne on kõik väga viis. Ideedest mehel puudu ei tule, nood on aga teatavasti viis kopikat pangetäis. Teostus annab aga samas soovida, olles küll huvitav alguses ja lõpus, aga samas keskel kombineerides hüplikkuse ja monotoonsuse - kuidas täpselt tal see õnnestus, ei mäleta - sama võib ütelda ka keskosa sisu kohta, ometi lõpetasin raamatu vaid veidi aega tagasi. Tegelaskujudest on õnnestunud too kohtunik, mees, keda ma oma barbaarsuse tõttu Dr. X-iks nimetan, Miranda ja too pika nimega inglise lord - kõrvaltegelased, ühesõnaga. Peategelased John Hackworth ja Nell olid kahjuks suht igavad, tõsi, Nelli puhul on kompensatsiooniks tema Primer, mis on isegi päris huvitav lugemine. Kahjuks moodustas suurema osa just nende kahe ringisebimine.Muidugi tuleb mainida ka raamatu inglise keelt, mis nõudis sõnaraamatu üsna sagedast kasutamist - vahend, mida mul harilikult ingiskeelsete raamatute puhul läheb vaja ehk kord raamatu jooksul, kui sedagi -ja isegi sõnaraamatus ei olnud kõiki sõnu, kusjuures ma ei räägi uussõnadest, vaid lihtsalt formal englishi omadest. Aiman, et siin on tegu kah selle viktoriaanlusega ja seepärast sellist keelt kasutatud on - iseasi, kas ta lugemise paremaks või halvemaks muudab - üheltpoolt on stiilne küll, aga teisest küljest on sõnaraamatust järgivaatamine kaunis tülikas. Muuseas, huvitav, kuidas seda raamatut eesti keelde tõlkida oleks - just stiili mõttes. Eesti keeles oleks selliseid lausekonstruktsioone ja väljendeid vist üsna raske leida. Tervikuna saab raamat nelja. Liiga pikk,samas pikkust ei saa talt kah maha võtta oma hüplikkuse tõttu ja see pikkus viib monotoonsuseni, mis hinde alla kisub. Kuid kõrvaltegelased ja ideed olid sellegipoolest head ja seepärast alla nelja ei saa ka panna.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Aga mulle meeldis. Eriti just seepärast, et unenäod jäidki unenägudeks ja ulmeline element tuli hoopis mujalt. Äkiline hüpe unenäoõudustest argirealismi on väga viis. Tegelikult läks see jutt mu meelest ju selle kadunud põlvkonna teemasse - Vietnami sõda ja inimese häving, tuimestumine, võimetus inimlikkuseks. Nurka materialiseeruv karu lisas küll emotsiooni, aga põhilist kaifi pakkusid just noodsamad unenäod. Ja see, et peeglisse vaadates näed seal seda head meest, seda inimest, iseennast kusagil minevikus, kelle sa oled tapnud ja keda sa igal öösel uuesti tapad - võrratu leid.Viis.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Hinne 5Täitsa asjalik lugu. Aurupungiga mul suuremat kogemust ei ole, kuid antud teos oli väga meeldiv, sü˛eepöörded head ja üllatavad, lõpp oli kah üsnagi üllatav hoolimata oma loogikast. Ilmselt hangin enesele ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Tõepoolest. Lugu on üsna segane ja koosneb põhiliselt ringikõmpimisest. Mingeid vihjeid abode elust ja olemusest võib siit välja noppida küll, aga ausalt öeldes on kõik väga kahtlane. Kolm võrdlusest esimese osaga.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Fantastiliselt hea jutt!Hakkasin juba kahtlema, kas 1977 aastal väga häid fantaasialugusid üleüldse kirjutati, aga see oli tõesti hea.Lugu räägib siis ühest detailist naisolevuse nimega Sharra elust, kes on surematu ja rändab lõputult maailmade vahel, otsides oma kadunud armsamat, kusjuures iga värava juures, mis maailmast maailma viivad, on mingi valvur, kes teda takistada üritab. Näib, et kõikide nende valvurite ja kurja taga on Seitse - üsnagi kurjakuulutav ja tume jumalategrupp, kes praegu multiversumis valitseb. Selles maailmas, millele antud jutt keskendub, elab Sharra saabumise ajal vaid üks isik - samasugune surematu meesolend nimega Laren Dorr. Seitse on ta miskipärast sellesse maailma igavesse üksindusse määranud. Tal on teatavaid võimeid, aga ta ei mäleta, kes oli ta enne seda, kui ta siia määrati - võib-olla konkureeriv jumal, võib-olla hea kuningas, kes teab? Jutt keskendubki siis Lareni ja Sharra kokkupuutele ja kontaktile.Maailm on tõsiselt hea fantaasiaga (näiteks igal ööl ilmub taevasse üks Seitsmest Lareni üle vahti pidama ja päikene muudab läbi aja tsükliliselt värvi) ja jutt ise oli nukker ja ilus. Martin oli juba seitsmekümnendatel aastatel osav.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Täiesti korralik lugu sellest, kuidas sõdalasneiu leieab rüüstatud küla keskelt kaks ellujäänut - vanaeide ja väikese lapse, tema pojatütre. Vanaeidel olevat nõiavõimeid, aga need tuleb enne surma mingile muule naisele edasi anda - vastaval korral jäävad nõia luud maailmasse hulkuma, kuni keegi talt võimed üle võtab. Laps on selleks liiga väike, tema õde, kelle sõdurid kaasa viisid, liiga nõrk. Antaksegi võimed siis sõdalasneiule. Vanaeide lapselaps ise usub, et küla rüüstasid kohalikud sõdurid ja tahab kätte maksta (tegelikult oli asi kuidagi teisiti, aga see jäi kuidagi segaseks) Varsti kohtutakse elementaaliga, kes siis tüdrukule miskise maagilise sõrmuse annab, millega vaenlasi hävitada ja suundutaksegi linna, kohaliku garnisoni poole...Jutt oli täiesti korralik, hästi ja fantaasiarikkalt kirjutatud, aga lõpp jäi kuidagi pooleli ja lühikeseks. Ootasin mingisugust puänti, mida paraku ei järgnenud või mida ma siis ära ei tabanud.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Noh, tegu oli üsnagi lõbusa komejandiga, aga midagi jäi nagu puudu. Võib-olla on asi tõesti selles, et pole kogu sarja lugenud, aga praegu oli tegu rohkem sellise pisut anekdootliku looga, peale mille läbilugemist on selline "ahah. Ja siis?" tunne.Kahtlesin kolme ja nelja vahel, lõpuks jäi ikkagi kolm.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Ma tean, et peaksin arvestama aega, kui antud jutt on kirjutatud ja seda, et ilmselt oli tegemist austusega nendele 30ndate fantaasialugudele, aga lugu oli igav ja fantaasiat on minu laualambis ka rohkem kui selless konkreetses jutus. Stamp oli stambis kinni (no võib-olla oli tegu austusavaldusega, aga jutul võiks olla ka mingi muu mõte peale elutu ja mõttetu paštisi) Seda juttu ma enam ei loe ja autorit kah mitte. Kaks. Miinusega.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Noh, lugemise ajal oli tunda, et autor on sama, mis Assassini-seerial - tundus veidike, et Hobb kirjutab sama teost teises maailmas (vahepeal oli raudkindel tunne, millised kõrvaltegelased hiljem veel üles astuvad). Teose algus ja lõpp olid vägagi huvitavad ja hästikirjeldatud, paraku tõmbab ka minu hinde alla see Akadeemia-elu, mis lausa hiilgas oma sõdurliku rutiini ja igavusega. Hobb ärgu hakaku Potterit tegema, selle jaoks on olemas teised autorid.Leidus häid ja huvitavaid tegelasi - Epiny(kes on tegelikult ju Patience, võrrelge), Caulder(paistab olevat uus tegelane), leitnant Tiber (lisagem kapten Maw ja moodustub Verity-taoline kuju) ja Spink(ausalt öeldes andis tüübile iseloomu juurde see, et ta matemaatikat ei osanud - õnnestunud tegelane).Nevare`s oli tunda Fitzi jooni, aga tegelikult kogu see maailma ja tegelaste kordumine ei häirinud. Maagia oli väga vahva - eriti see tasandike maagia ja rauamaagia erinevused. Sü˛ee kandis ja oli hea ja kui Akadeemia-osa välja arvata, oli tegu huvitava teosega.Neli. Aga ma ootan juba järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Üsnagi haarav lugu ja arvestades, et on kirjutatud teleseriaali põhjal (sic!) peaks viie saama, aga minule ta nii haarav ei olnud. Neli. Tugev neli mitme plussiga, aga siiski neli.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Raamatu esimesel leheküljel on kirjas üks vana päkapikuürik, mis kirjeldab seda, kuidas Tak kirjutas iseennast, seadused, maailma, ühe koopa ja sinna koopaava juurde ühe muna, millest koorusid Vennad. Üks läks valguse kätte ja kasvas liiga pikaks ja temast sai esimene inimene aga teine läks koopasse ja sai õige pikkuse ja leidis Seadused ja temast sai esimene päkapikk. Lisaks sellele tekkis muna jäänustest esimene troll, kes oli loomuvastasus, võimetu midagi looma või tegema ja nii edasi. Osa trollide kohta oli lisatud tunduvalt hiljem.Sisust:On käes Koomi Oru Lahingu aastapäev ja pinged linnas tõusevad. Rõhk on eriti päkapikukultuuril - õigemini just sellel padukonservatiivsel päkapikukultuuril. Päkapikud käivad kuulamas tõde grag-ide juures. (need on sellised targad, kes tunnevad ajalugu ja muid selliseid asju mida peab teadma) Üks eriti konservatiivsematest on Grag Hamcrusher, kes räägib just seda, mis seal ürikus trollide kohta kirjas on ja et tuleb ära tappa jne.Siis tapetakse ta ära. Vimes asub loomulikult asja uurima. Selgub, et päkapikkudele (nondele konservatiividele) ei maksa inimeste seadused üleüldse midagi (sest inimesed ei leidnud ju Seadusi). Ütlevad, et troll tegi ja äratungi meie asjadesse.Vimes loomulikult tungib ja leiab, et Ankh Morporki alla on uuristatud tohutu käigusüsteem.Konservatiivsetele päkadele on Vimes eriline jõledus seetõttu, et rääkis päkakuningas Rhysile, et oli algkoolis tahvli puhtaks pesija (nagu FE-st mäletada võib) ja päkapikkudele on sõnade hävitamine eriline kuritegu.Samal ajal varastatakse ära suur maal Koomi Oru lahingust, mille autor elu lõpus hulluks läks ja arvas, et teda jälitab hiigelsuur kana.Vahtkonda sunniti tööle võtma ka vampiiri.Ja õhtuti, kell kuus, juhtugu mis tahes, on Vimes kodus ja loeb oma pojale raamatut.Umbes esimesed sada lehte on õhkkond väga meeldivalt tume ja konkreetne, lisades pinget näiteks päkapikkude kaevandussümbolitega erinevate pimeduste jaoks või kasvõi selle maaliga. Kui kogu raamat oleks nõnda edasi läinud, paneksin viie plussi.Paraku läks siis järg käest ära. Asi hargnes liiga palju laiali. Läks liiga segaseks. Õhkkond ei säilinud.Neli
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Krips

Nähtavasti on Sanderi stiil teatavale inimgrupile väga kergesti loetav ja nauditav, aga mina sellesse gruppi ei kuulu. Ausalt öeldes tuli lugedes meelde selline lause De Lintilt: "...pikki mõttetuid lugusid, mis on nii otsatud, et selleks ajaks , kui lõpp käes on, ei mäleta enam, millest see algas, aga sa ei taha ka küsida, muidu hakkaks ta kogu lugu otsast peale rääkima..."Minul tuli Sanderi kergest ja nauditavast stiilist ennast kirvega läbi lõhkuda ja selleks ajaks, kui ma keskel mingisuguse mõtteni jõudsin, oli see, kas alguses midagi olulist oli ja mis see olla võis ammu meelest läinud. Uuesti pihta ei julgenud hakata. Probleem oli iseenesest isegi üsnagi lubav, aga kui seda ka arendati või lahendati, jäi see minu silmade eest küll varju, kuna lihtsalt lugemise puhas pingutus ei lubanud detailidele tähelepanu pöörata. Ilmselgelt maitseasi, aga minu maitsele hakkas vastu. Söögu see, kellele meeldib. Kaks.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Üks idee seal vist siiski oli - et ajas reisida ja sellest aru saada, pead sa olema vaimuhaige. Aga viis tuleb sellest, et ükskord, aastaid tagasi, nägin ma õudusunenägu ajareisist tagasi Teise ilmasõja aegsesse Inglismaale ja on väga meeldiv, kui sulle su unenägusid uuesti meelde tuletakse.
Teksti loeti inglise keeles