Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Iain M. Banks ·

Use of Weapons

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Relvade kasutus»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
12
8
13
1
0
Keskmine hinne
3.912
Arvustused (34)
RIQ

Seda raamatut lugema hakates oli sama lugu nagu "The Player of Games"-i kallale asudes. Eelmisena loetud Banksi raamatud olid oma ülesehituselt erinevad (või oli jutuksolev teos erinev) ja raamatu lugemine oli raskendatud (puudus äratundmisrõõm). Kuid ühel hetkel avastasin, et sellises katkendlikus/fragmentaarses stiilis on ka oma võlu. Sisust ei taha rääkida, lugege ise. Ohtralt actionit. Olen nüüd lugenud kolme Banksi Kultuuri-sarja raamatut ja kõik nad olid oma olemuselt erinevad ja see köidab. Erinevalt Asimovist, kelle teosed on üksteisega üsna seotud. Soovitan soojalt.
Teksti loeti soome keeles

Niisiis, raamat relvade kasutamisest. Kasutatavaks relvaks on keegi Cheradenine Zakalwe. Galaktika ääremaadelt pärit sõdalane, keda Kultuuritegelased oma progressorluses räpasemate tööde jaoks palkavad. Raamatu tegevus toimub kahes liinis. Esimene neist on seotud peategelase värbamise ja hilisema tegevusega järjekordsel operatsioonil, järjekordse Tähtede Sõja ärahoidmiseks. Teine (ja märksa köitvam) koosneb põhiliini vahele torgatud mälestuskildudest.
Aktsiooni kui niisugust on siin minu meelest isegi vähem kui "Consider Phlebases". Kõike muud (huumorit, traagikat, jne.) aga vaata et rohkemgi. Mis huumorisse puutub, siis minu personaalne lemmik antud teoses oli ilmatu kolakas lahinguristleja nimega "Xenophobe", kelle AI maiseks kehastuseks oli pisike karvane, suurte niiskete silmadega robot, kes meeskonnaliikmetele pidevalt kaissu puges ;)
Lugedes kõikusin ma märkimisväärse regulaarsusega kahe heinakuhja vahel - halvem kui "Phlebas", parem kui "Phlebas".. Raamatu lõpp aga tegi ka sedasorti kahtlustele kiire lõpu.
Teksti loeti inglise keeles

Banksi Kultuuri sarja lood on üksteisega võrdlemisi lõdvalt seotud, nii et lugemisjärjekorrast ei sõltu suurt midagi. Kui jätta arvestamata n.-ö. rusikareegel, et alati on turvaline lugeda mingi sarja raamatuid nende ilmumisjärjekorras. Siiski on "Use of Weapons" raamat, mille lugemisele võiks eelneda üsna mitu muud Kultuuri sarja teost.Põhjuseks tema äärmine komplitseeritus.Esimesed sada-sada viiskümmend lehekülge meenutab situatsiooni "võõrana võõral maal". Lisaks kompositsioonilisele komplitseeritusele on kirjanik paljud asjad ilmselt tahtlikult "sogaseks" kirjutanud.Nii tulidki lugedes tahtmatult meelde kunagised probleemid Zelazny romaaniga "This Immortal", veelgi sarnasem on "Use of Weapons" ülesehituselt/keerukuselt Colin Greenlandi poolt kirjutatud raamatuga "Take Back Plenty". Kokkuvõttes - kui tegu pole just kõige süvenemisvõimelisema lugejaga, kelleks mina end ei pea - võtab see tubli tüki lugemisrõõmu ära. Lisaks minu meelest romaani nn. olevikuliin venis ning jättis lõpuks katkestatud mulje. Selline värvikas mastaapsus, mis mind näiteks "Consider Phlebases" väga köitis, oli siin aga üsna allasurutud vormis. Kartes hinnangus eksida, sirvisin seda väga tõsist ning kirjanduslikult kahtlemata tasemel teost veel tagantjärgigi ent tee mis tahad, hindeks jääb neli.P.S. Kultuuri sarja teostes on tähelepanuväärseteks laevade nimed, näiteks kannab 80 km pikkune GSV nime "Suurus Pole Ainuke Näitaja".
Teksti loeti inglise keeles

Pean tunnistama oma kohutavat ebajärjekindlust, sest lugesin juba viiendat teost autorilt, keda peale kolmandat lubasin rohkem mitte kätte võtta. Aga mis teha, vaene aeg, ja eesti keeles hea lihtne lugeda, pealegi tahaks teada, mida nad kuradit sealt leiavad, et niimoodi kiidavad... Ja ei saa aru, sest tunnen end sügavalt petetuna.

Seda lugu lugedes tekkisid mul millegipärast paralleelid ameerika seriaalidega, mis kõik vähegi head ideed ekskremendiväärtusega pikaksveninud ilaks muudavad - nii nagu näiteks `Highlander`i esimene film oli karge ja võimas ja siis tuli seriaal, kus oli ainult mõõgakõlinat ja piinlikusest oigamapanevat maotut etlemist, nii nagu kasvõi paar päeva tagasi telekast tulnud `La Femme Nikita` oli prantslastel täiesti vaadatav ja lombitagused junnilõikajad käkkisid sellest kena tädi ümber ehitatud mõttetu tagumise-tagaajamise. Banks on küll inglane, aga meetodi on ta omandanud. Vat see raamat on Strugatskite `Raske on olla jumal` ameerikalik seriaalivariant. Kui vendadel oli üks ülesehituselt selge ja terav lugu, kus metsikult uudsust, filosoofilist plaani ja sügavat inimlikkust, siis Banksil on seesama asi, aga kirjanduslikult tigedaks kompotiks hakitud, rabava butafooriaga kilgendama löödud, filosoofiast narisev targutamine tehtud ja inimtunded ilmvõimatute kitðilike afektidega naeruväärseks muudetud. Banksi tegelased on igavad, pinnapealsed ja köitvuseta, vähemasti minul on täiesti ükskõik, kuidas neil läheb ja kas nad elavad või surevad, tema ulmemaailm on loogikaapsudest kubiseva elutu skelett, millele - peab tunnistama - üsna omanäolisi detaile juurde kleebitud, et asi väga lune välja ei paistaks. Kõik toimuvad konfliktid on totrad ja mõttetud, vahelesegamine samuti jabur ja sihitu, haisedes kaugelt selle järele, et kogu vajadus tuleneb vaid peategelase läbivedamisest konstrueeritud lõpu suunas.

Ah et liiga karm? Ehk, aga ma keeldun päris asja pähe tarbimast käsitöölise odavat toodangut, ükskõik kui hästi see ei läigiks. Üks hea kild lehekülje kohta, üks päris hea idee paari lehekülje kohta, päris hästi omandatud kirjutamistehnika ja paikakomponeeritud `moodne` vorm ei asenda sügavama plaani ning kandva idee puudumist. See on mõttetu raamat ja selle lugemine on ajaraiskamine.

Teksti loeti eesti keeles

Nõrgem kui eelmised eesti keeles ilmunud Banksi Kultuuri-seeria raamatud. Hakkiv esitus, kus kordamööda arendati süzheeliini ja kirjeldati kilde peategelasega seonduvast minevikust, ei võimaldanud ühtlast süvenemist. Analoogia autosõiduga linnatingimustes: kiirus üles, siis jõuad foorini punase tulega, kiirus alla, pärast foori jälle üles, siis alla jne, jne. Mõnusast kulgemisest "maanteel" ei saa juttugi olla :) Samas on see lahendus omamoodi huvitavgi, tükihaaval lood peategelasest pildi, lastes lugejal vahepeal minna oma arvamusega omateed... Aga jah, seekord jäi sellest väheks. Neli. Seda peab siiski ütlema, et pealkiri on küll õnnestunud võttes ülihästi kokku kirjutatu olemuse.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu hakitud ülesehitus mind ei seganud, küll aga see, et seal nagu midagi ei toimunud. Või tähendab, toimus ka, aga kõik tundus kuidagi pooleli jäävat, välja arvatud too mineviku- jutt, mis jooksis läbi raamatu ja leidis lõpuks oma lõpplahenduse.PS Võibolla ma olen pea peale kukkunud, aga ma ei saanud kuidagi aru, kuidas need kaks tüüpi, kes raamatu alguses ja lõpus ringi roomasid, ülejäänud sündmustikuga haakuvad.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkab vist Banks oma Kultuuri lugude veidi pinda käima. Kuigi kahele eelmisele romaanile panin "viie", siis "Relvade kasutus" peab rahulduma üksnes "kolmega".

Miks siis nii? Selline minu meelest siiski suht õigustamatu hakitus ei ole minu jaoks suurem probleem. Küll aga häirib mõnevõrra see, et hoolimata sündmusterohkest tekstist jääb mulje justkui raamat veniks ja veniks. Kuigi mulle pole alati äärmiselt oluline kirjeldatud tegelaste elulähedus või nende sisemine tundemaailma, tunduvad siinsed peaosalised väga vähehuvitavad. Eriti käib see preili Sma kohta. Too oleks nagu ka droon, kelle eesmärgiks on vajalikul hetkel välja ilmuda, kedagi päästa, kellegiga sugu teha jne.

Kuigi mulle "Mängur" ja "Mõtle Phlebasest" päris meeldisid, haakub minu hinnang sellele teosele suuresti Ants Milleri arvamusega Banksi kirjutamismaneerist. Eks seegi ole mõneti kujukas fakt:).

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa minagi Banksile enam kõrgeimat hinnet panna. Kui ka Player Of Games tekitas algul kerge hämmingu et oot, kas see on ikka sama Banks, siis seal läks hämming varsti üle. Use Of Weapons`is püsib hämming lõpuni.

Aga omad head asjad, mis ei lase hinnet ka eriti madalale vajuda on siingi. Xen-robotit ja 80 kilomeetri pikkust tähelaeva Suurus Ei Loe Midagi on juba mainitud, endale jäi meelde see lõbus lugu, kuidas mingid pärismaalased peategelasel pea maha lõid ja millise kingituse droonist kolleeg talle pärast seda tegi...

Kui peaksin raamatu kaht - mineviku ja oleviku - liini omavahel võrdlema, siis ütleksin, et mineviku liin on eraldi loona parem. Lõpp- (algus-?) lahendus oli selline, mida antud juhul küll oodata ei osanud ja mis siiski võtab kõik otsad kenasti kokku. "Oleviku" liinis jäi justkui lahtiseks, mis see siis ikkagi oli, mille Kultuur Zakalwe abil õigupoolest saavutas.

Lõppmulje, mis pärast lugemist jäi, oli siiski selline et ostan ka järgmise Banksi ära, kui see peaks eesti keeles ilmuma.

Teksti loeti eesti keeles

Loogikaaugud segasid, aga võib-olla minu loogika lihtsalt erineb autori omast...üsna segane raamat, vahepeal tundus lausa mõttetugi, ometi mitte halb - eks igaüks lugegu ise ja tõlgendagu, kuidas tahab.
Teksti loeti eesti keeles

Ainus mis raamatu juures võimsalt mõjus oli lõpp, teisele kohale paigutaksin peategelase meenutused varasemast elust. Kuid põhiliin jäi väga tuimaks.

Võrreldes "Mõtle phlebasest" ja "Mänguriga" tugevalt lahjem.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin huviga aga ütlen ausalt, mõttetu raamat. Pikk jutt on peategelase elust-olust, rasketest ülesannetest jne. siis tuleb puändikas? lõpp. Ja kõik. Miks ta seda vennikest mängis? Mis oli teeskluse mõte? Ma saan aru, et autor tahtis näidata relvade kasutust, kõik võib olla relv aga minu arust kerkis seoses lõpuga üles veel olulisem küsimus, ütleksin ainuke lahendamist vajav intriig - ja see jäi nagu jäi. Masendav, kõige põnevama koha peal. Sellest ka kolm, kuigi raamatu üldine tase vääriks kõvasti enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt pikk ja tüütu teos. Banksil on komme oma raamatutesse _väga_ palju vahtu lisada. Nagu ma ka ütlesin "Consider Phlebase" arvustuses, oleks raamat poole lühem, oleks tegu igati hea ja korraliku kosmoseooperiga. Aga nüüd laseb Banks nende mõtetute kirjedlustega üle. Ei meeldi see. Nõustun täielikult Atsi arvustusega, ning loodan, et Banksi enam eesti keelde ei tõlgita.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen Maniakkide Tänava arvamusega. Milleks selline puänt?, kannapööre lõpus? Peale lugemise lõpetamist jäi igaljuhul väga rahulolematu tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Oh kui raske on seda teost arvustada. See on niisama raske kui selle lugeminegi. Tekkis selline tunne, et Banks on otsustanud kirjutada eriti kunstipärase ja keerulise raamatu. Kui nii, siis on see tal hästi 6nnestunud. Ausalt öelda ei ole m,a isegi peale selle lugemist suutnud enda jaoks mingit normalset pilti kokku lappida, kuid teist korda minu käsi elik silmad seda kyll enam lugema ei t6use. Vähemalt mitmed-setmed ajad mitte. Pidevalt oli tunne, et loed mingisugust ilgelt venitatud kirjutatud "Pulp fictionit", kusjuures karakterid olid filmiga v6rreldes ääretult mannetud ja yheplaanilised. V6iks öelda, et isegi n6rk kolm. Muuseas, noortele ja vihastele kirjandusinimestele läheb "Use ..." jube hästi peale. Eks igayks tehku sellest omad järeldused.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba võrdlemiseks läheb, siis "Mängur" on kõnealusest romaanist mõnevõrra nõrgem (kusjuures seda võiks pidada lausa "Relvade kasutuse" viltuseks proloogiks; ehk siis -- ühel puhul on fookuses relv/tehnika/noor, teisel relv/inimene/vana) ning "Phlebas" õige pisut parem (sarja esimese raamatuna andis maailma(de) uudsus sellele tahes-tahtmata plusspunkte).

"Relvade kasutuse" hakitud jutustamisviis, kord kui sellest aru saada, ei mõju häirivalt ning kruvib lõpplahenduse (või siis asjade alguspunkti) poole tüürides järk-järgult pinget, samamoodi loovad enamus olukirjeldusi tausta nii sündmustikule kui peategelase käitumisele. Ütlen "enamus", sest mõnes kohas saanuks ka vähemaga läbi. Puänt on lööv ja paneb raamatu algust uuesti läbi sirvima, et toimunut uue pilguga vaadata. Sealsamas tekib ka mõte, et tegelikult saanuks sellisele lõpplahendusele üles ehitada ka kõigest jutustuse mahtu loo, olgugi et niisugune tee vaevalt rahuldust pakkunuks.

Muide, mõned eelarvustajatest on asjast vist valesti aru saanud: piltlikult öeldes paistsid nad ootavat, et autor ehitaks tema käsutuses olevast mördist-kivist ühe korraliku, selgepiirilise, lõpuni arusaadava ja äärmiselt praktilise... punkri. Ning tundsid end petetuna, kui nende silme ette kerkis gooti stiilis kõrge ja avar pühamu, loendamatute nikerdiste, ornamentide, bareljeefide jms ehistega, mis enamjaolt otsest funktsionaalsust ei oma, kuid muudavad üldpildi kenamaks ja meeldejäävamaks. Tõsi küll, sama võib ka Stephen Kingi kohta rääkida, ent temal on see "vaht" või "ballast" lausa näpuga katsutav...

Kogu kiitusest hoolimata jääb maksimumhinne andmata. "Relvade kasutuses" kummitab sama viga, mis (küll tunduvalt vähemal määral) jäi silma juba "Phlebasest" -- Banks suudab kirjeldada väga meeldejäävalt ja huvitavalt intelligentseid masinaid, kuid mitte inimesi. Paradoksaalsel kombel läks eriti kaua aega just peategelastest pildi loomisega, olgugi et kujutlusvõime puudumise üle ma kurta ei saa... Siin-seal hakkas silma ka paar väiksemat loogikaviga, aga et "Relvade kasutus" polnud algebraõpik, siis jumal nendega. Muuhulgas lootsin natuke rohkem "päris" relvade kasutust näha, kuigi selle puudumine pole nüüd küll vist otsene viga.

Pisipuudustest hoolimata võib raamatuga igatahes rahule jääda. 4+.

Teksti loeti eesti keeles

Niisiis relvade kasutus. Võibolla tõesti ei ole tegemist sedavõrd hea raamatuga nagu ma arvan. Eelpoolarvustajate seisukohad ja analüüsid peaaegu veenavad mind. Aga ikkagi.

Lood on sellised, et 90ndate keskpaigas (umbes) sattus mulle see raamat kätte. Selline mittemidagiütlev paperback. Ja ega ma ausaltöelda kirjameest ei teadnud ka. Lugesin läbi ning... sain elamuse. Siiamaani väga hästi meeles. Mida veel ühelt kirjandusteoselt tahta?

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Kui eelnevad eesti keeles ilmunud Banksi romaanid said küllaltki suure huviga läbi loetud,siis "Relvade kasutus" jättis mind külmaks. Hakitud stiil häiris mind küll väga. Kuigi ajapikku suutsin sellega harjuda ei meeldinud see mulle siiski. Nagu eelnevates arvustustes juba mainiti, jäid tegelased kuidagi kaugeks ja ebahuvitavaks. Kannapööre lõpus tuli ootamatult ja jättis mõttetu ning odava mulje, tekitades palju küsimusi, mis jäävad minu poolt küll lahendamata. Kohe kuidagi ei viitsi seda raamatut uuesti lehitsema hakata. Kuigi ootasin sellest teosest hoopis rohkemat, loen Banksi ka edaspidi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt mõnevõrra paremgi kui Consider Phlebas või The Player of Games... Võibolla olen muidugi rumalam, kuid minu jaoks ei pea jutul olema nn. jutt sees. See on raamat, mis räägib sellest, mis on juhtunud. "Memento", eksole. Ja paralleel Strugatskitega on ülekohus - Banks räägib teisest asjast... isegi kui idee on pisut sarnane. Aga mis siin ikka pikalt jahuda, viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut Banksilt esimesena ja jäin päris kahe vahele, õnneks lugesin pärast "The Player of Gamesi" ja "Consider Phlebase" ka läbi.Aga selle praeguse raamatu puhul ei tekkinud nagu väga köitvat teemaliini. Sündmustega kaasaminek oli raske. Aga plusspunkt, minu meelest Banksi üldine plusspunkt, on siin äkitselt ilmsiks tulevad psühholoogilised kiiksud (nt Zakalwe tegelik minevik jne). Ja samuti on Banks oma loodud maailma igal pool hästi läbi mõelnud, kõrvalkarakterid ja masinad on üsna leidlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Banks, arvan ma.Mulle tegelikult meeldis selle raamatu ülesehitus. See sobis nagu rusikas silma-auku! Ja kes oleks arvanud, et asi sellise pöörde võtab. Kaval, väga kaval!Ehitagu inimesed ükskõik milliseid imevidinaid, et sõda pidada, inimene ise jääb ikkagi kõige paremaks sõjamasinaks!
Teksti loeti eesti keeles

See raamat ei haaranud mind kaasa nagu The Player of Games või Consider Phlebas. Raamat jäi mitu korda pooleli ja lõpuks ma peaaegu sundisin end lõpuni lugema.Mis siis viga? Puudub üldine mastaapne pilt, tegevus on jagatud mitmeteks eri liinideks, millest ükski erilist huvi esile ei kutsu. Kui ma sellest raamatust oleks Banksiga esmatutvust teinud, siis poleks ma ta teisi raamatuid kätte võtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavad ideed ja nende esitused, mille seob kokku siis ühe isiku kulg ajas edasi ja tagasi. Kindlasti oleks saanud seda veelgi paremini esitada, aga ka kogu olemasolev väärib ilmselt kõrgeimat hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Sai teist täiesti juhuslikult omal ajal sõjaväes loetud igasuguste absurdsete ringijooksmiste vahele. Aga mitte see pole oluline - oluline on, et iga järgnev Kultuuri sarja raamat on eelmisest kirjanduslikult tugevam olnud. Lugemisladususelt küll mitte niiväga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Krips
1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

People come into your life for a reason.Mees sõidab näiliselt sihitult läbi Ameerika, nii umbes neljandal päeval veedab hügieenimõnude nautimise eesmärgil mingis motellis ühe öö. Järgmisel hommikul kohtab ta retseptsioonis üht vennikest, kellel on hädasti küüti vaja - näe, tema jättis oma rikkise auto kusagile teeserva maha, nüüd aga ähvardavad võimud tolle ära kantida. Noh, viibki mees tolle vennikese kohale - selgub, et tegu on konverentsile sõitva antropoloogiga, kes seal peab rääkima Haiti kohvitüdrukutest - väikestest tüdrukutest, kes müüsid möödund sajandi alguses ukselt uksele kohvi ja keda zombideks peeti. Kuulusid nad ühele vanale naisele, kelle surres nad ära kadusid.Jõuavad nimetu protagonist ja antropoloog siis viimase auto juurde, mille juures mingi ametnik juba passib, aga oh häda, antropoloog jättis oma rahakoti hotelli. Mees toob selle nii poole tunniga ära, aga kui ta tagasi jõuab, on nii riigiametnik kui ka antropoloog kui tina tuhka kadunud. Alles on vaid katkise klaasiga auto ja mapp koos artikliga nendest kohvitüdrukutest. Võtab mees siis mapi kaasa ja sõidab edasi. Jõuab kohale New Orleansi, kus ta mingi jazzfestivali tõttu motelli ei leia, autos magada ei taha, sest New Orleans ei ole sõbralik linn, sestap teeskleb motellikoha saamiseks toda antropoloogi.Kõlab nagu mingi sissejuhatus sellisesse eksituste komöödia stiilis fantasysse, kus on palju tagaajamisi, tulistamisi, sõpru, vaenlasi ja vanu armukesi, kes kõik seda meest nüüd taga ajama hakkavad, aga enamikku nendest asjadest seda juttu lugedes ei kohta - lugu möödub enamjaolt kaunis maises õhkkonnas, kui välja arvata mõned detailid ja mõned lood, mida räägitakse.Seda juttu lugedes on tunda, et peategelane saab (vist) aru, mida ta teeb, (näiteks seda, mispärast ta loo alguses neli päeva mingile poole sõitnud on) mõistab nende põhjuseid ja sügavamat sisu - lugejale antakse nagu aimu - asjad ümbrustes kuidagi vihjavad sellele, mis teoksil on, aga päris selgeks ei saa. MIda jutu lõpu poole, seda enam hakkab kuhjuma vihjeid, mis ühe selgemalt viitavad teatavatele pisut üleloomulikele põhjustele - aga päris selget keelt ei räägi neist ükski, noh, võib-olla välja arvatud too viimane. Gaiman ise kirjutab eessõnas, et neljast 2002 aastal kirjutet jutust meeldis see talle kõige rohkem - ma nüüd ei tea, mis nod ülejäänud kolm olid, aga see jutt mulle igatahes küll meeldis.Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Naudin Kettamaailma täiega ja pean ka ulmeks aga sellest hoolimata oli Ubik minu jaoks väga, väga meeldiv lugemuskogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Ehh, nagu loeks, kuidas keegi mingit first person shooterit mängib, heade kulissidega küll, seda tuleb tunnistada, aga siiski first person shooterit. Sisu on banaalne - noormees käib mingis paralleelmaailmas pahasid tulistamas. Päriselt surma ei saa ka saada, sõdid kah võõra maailma eest, alati on võimalus koju naasta. Vabadus ilma vastutuseta - saad pahasid lasta ja kangelane olla, kui aga sitasti läheb, noh, pole hullu, midagi pöördelist see sinu jaoks ei põhjusta. (jah, ma tean, et lõpupoole hakkasid nood luiged ka siia maailma tulema, aga alguses oli igastahes küll selline tulistamismängu tunne) Vahepeal hakkasin kahtlema, et kas selles polegi autori mõte ja iva, sellise sõjamängumõtteviisi kriitikas, võib-olla lõpus oligi, aga selleks ajaks olin ma sellest Doomist juba nii tüdinud, et tähelepanu hajus pidevalt ja ma ei pannudki lõppu täpselt tähele. Kui nii oli, siis on sisu muidugi õigustatud, aga teostus jätab siiski soovida, sest romaanis räägiti rohkem pigem sellest, mida peategelane tegi kui sellest, miks ta seda tegi. Nojah, nii võib lõppeks ka, aga pole vähemalt sellises vormis minu maitse.Kohtumine tundmatuga, minu eesel. Kohtumine erikujuliste liikuvate märklaudadega, pigem. Nagu eelnevalt mainitud, palju tegevuse ja vähe siseelu ja motivatsiooni kirjeldamist. Romantiline liin ka just originaalsusega ei hiilga - on poiss, on tüdruk, poiss ja tüdruk armuvad, poiss läheb ära, samal ajal kohtuvad poisi parim sõber ja tüdruk ja vist armuvad ka (kurat seda teab, mis nende vahel täpsemalt oli), poiss saab teada ja vihastab. Lõpeb tragöödiaga. Sisu polnud just suurem asi, aga see eest jälle setting (mulle isiklikult Strugatskid väga meeldivad ja isegi nende järeleaimamine on plusspunkt) ja teatavad detailid (nt. nood rotid) olid päris nauditavad nii et nende eest üks pall juurde. Kokku kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on idee muidugi väga hea. Teose lugemist iseloomustas vähemasti alguses selline väga nihkes mulje, kus jõledaid sündmusi kirjeldatakse triumfeerivatena (võrdleksin seda ühe tuttava muljega filmist "Muumia", milles ta nägi muumiat hea tegelasena, kes võitleb oma armastuse eest ja lõpus, kus tema unistused luhtuvad, kõlab triumfeeriv muusika. )Alguses oli ka täitsa naljakas, eriti sõnadega nagu "heroiline", "võimas", "tugev", "otsekohene", "kindlameelne" jne. liialdamine, aga keskel viskas üle, andke andeks, liiga pikk oli. Umbes siis, kui lõpust jäi viiskümmend lehte puudu, viskas üle, lugesin lõppsõna ära ja panin raamatu kõrvale. Wikipediast lugesin lõpu ära, muidu ei viitsinud enam aega raisata, sest tegu on ju meelega halvasti kirjutatud romaaniga ja esimesed sada lehekülge tegid idee väga selgeks. Edasi ei olnud minu arvates enam mõtet lugeda. Ma saan aru, et ajaloolist tõde tuleb ka järgida ja Jaggari lugu lõpuni kirjutada, aga ma usun, et oleks ehk saanud ka lühemalt teha.Liigse pikkuse pärast ka üks pall viiest maha, muidu väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Kaif raamat. Sü˛eed iseenesest nagu väga ei oleks, aga samas nagu on ka. Asjad toimuvad, aga väga palju valgust need toimuvale ei heida, samas on asjalood üsnagi kahtlased. Atmosfäär on fantastiline - aastaid järjest langev vihm, mille lõppedes linn ära aurab, pilvedesse lõigatud ruut, pidev alkoholism ja marineeritud silmude söömine. Tuhm ja masendav vaade, väga hästi teostatud. Meenub Diana ütlus, et liiga palju on meduuse, vähe on inimesi, kelles on kas headust, kurjust või talenti. Ja et Banevil on küll anne, aga muidu on ta tossike, armastab õiglust ja marineeritud silme, aga viimast kahjuks rohkem. Ja need lõigud võtsid raamatu minu jaoks üsna hästi kokku - headust või kurjust või talenti oli kõike väikestes kogustes, muidu oli kõik meduuse täis.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses lugesin umbes kolm lehekülge ära ja midagi väga lubavat selles küll ei olnud. (ilmselt on selles süüdi too üsnagi mõttetu kuju Bud). Jätsin raamatu umbes kaheks kuuks ajaks riiulisse tolmuma ja võtsin ta üsna juhuslikult Edasi läks paremaks. Phyled, neoviktoriaanlus, konfutsianism, nanotehnoloogia, mateeriakompilaatorid jne on kõik väga viis. Ideedest mehel puudu ei tule, nood on aga teatavasti viis kopikat pangetäis. Teostus annab aga samas soovida, olles küll huvitav alguses ja lõpus, aga samas keskel kombineerides hüplikkuse ja monotoonsuse - kuidas täpselt tal see õnnestus, ei mäleta - sama võib ütelda ka keskosa sisu kohta, ometi lõpetasin raamatu vaid veidi aega tagasi. Tegelaskujudest on õnnestunud too kohtunik, mees, keda ma oma barbaarsuse tõttu Dr. X-iks nimetan, Miranda ja too pika nimega inglise lord - kõrvaltegelased, ühesõnaga. Peategelased John Hackworth ja Nell olid kahjuks suht igavad, tõsi, Nelli puhul on kompensatsiooniks tema Primer, mis on isegi päris huvitav lugemine. Kahjuks moodustas suurema osa just nende kahe ringisebimine.Muidugi tuleb mainida ka raamatu inglise keelt, mis nõudis sõnaraamatu üsna sagedast kasutamist - vahend, mida mul harilikult ingiskeelsete raamatute puhul läheb vaja ehk kord raamatu jooksul, kui sedagi -ja isegi sõnaraamatus ei olnud kõiki sõnu, kusjuures ma ei räägi uussõnadest, vaid lihtsalt formal englishi omadest. Aiman, et siin on tegu kah selle viktoriaanlusega ja seepärast sellist keelt kasutatud on - iseasi, kas ta lugemise paremaks või halvemaks muudab - üheltpoolt on stiilne küll, aga teisest küljest on sõnaraamatust järgivaatamine kaunis tülikas. Muuseas, huvitav, kuidas seda raamatut eesti keelde tõlkida oleks - just stiili mõttes. Eesti keeles oleks selliseid lausekonstruktsioone ja väljendeid vist üsna raske leida. Tervikuna saab raamat nelja. Liiga pikk,samas pikkust ei saa talt kah maha võtta oma hüplikkuse tõttu ja see pikkus viib monotoonsuseni, mis hinde alla kisub. Kuid kõrvaltegelased ja ideed olid sellegipoolest head ja seepärast alla nelja ei saa ka panna.
Teksti loeti inglise keeles

Aga mulle meeldis. Eriti just seepärast, et unenäod jäidki unenägudeks ja ulmeline element tuli hoopis mujalt. Äkiline hüpe unenäoõudustest argirealismi on väga viis. Tegelikult läks see jutt mu meelest ju selle kadunud põlvkonna teemasse - Vietnami sõda ja inimese häving, tuimestumine, võimetus inimlikkuseks. Nurka materialiseeruv karu lisas küll emotsiooni, aga põhilist kaifi pakkusid just noodsamad unenäod. Ja see, et peeglisse vaadates näed seal seda head meest, seda inimest, iseennast kusagil minevikus, kelle sa oled tapnud ja keda sa igal öösel uuesti tapad - võrratu leid.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne 5Täitsa asjalik lugu. Aurupungiga mul suuremat kogemust ei ole, kuid antud teos oli väga meeldiv, sü˛eepöörded head ja üllatavad, lõpp oli kah üsnagi üllatav hoolimata oma loogikast. Ilmselt hangin enesele ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles

Tõepoolest. Lugu on üsna segane ja koosneb põhiliselt ringikõmpimisest. Mingeid vihjeid abode elust ja olemusest võib siit välja noppida küll, aga ausalt öeldes on kõik väga kahtlane. Kolm võrdlusest esimese osaga.
Teksti loeti inglise keeles

Fantastiliselt hea jutt!Hakkasin juba kahtlema, kas 1977 aastal väga häid fantaasialugusid üleüldse kirjutati, aga see oli tõesti hea.Lugu räägib siis ühest detailist naisolevuse nimega Sharra elust, kes on surematu ja rändab lõputult maailmade vahel, otsides oma kadunud armsamat, kusjuures iga värava juures, mis maailmast maailma viivad, on mingi valvur, kes teda takistada üritab. Näib, et kõikide nende valvurite ja kurja taga on Seitse - üsnagi kurjakuulutav ja tume jumalategrupp, kes praegu multiversumis valitseb. Selles maailmas, millele antud jutt keskendub, elab Sharra saabumise ajal vaid üks isik - samasugune surematu meesolend nimega Laren Dorr. Seitse on ta miskipärast sellesse maailma igavesse üksindusse määranud. Tal on teatavaid võimeid, aga ta ei mäleta, kes oli ta enne seda, kui ta siia määrati - võib-olla konkureeriv jumal, võib-olla hea kuningas, kes teab? Jutt keskendubki siis Lareni ja Sharra kokkupuutele ja kontaktile.Maailm on tõsiselt hea fantaasiaga (näiteks igal ööl ilmub taevasse üks Seitsmest Lareni üle vahti pidama ja päikene muudab läbi aja tsükliliselt värvi) ja jutt ise oli nukker ja ilus. Martin oli juba seitsmekümnendatel aastatel osav.
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti korralik lugu sellest, kuidas sõdalasneiu leieab rüüstatud küla keskelt kaks ellujäänut - vanaeide ja väikese lapse, tema pojatütre. Vanaeidel olevat nõiavõimeid, aga need tuleb enne surma mingile muule naisele edasi anda - vastaval korral jäävad nõia luud maailmasse hulkuma, kuni keegi talt võimed üle võtab. Laps on selleks liiga väike, tema õde, kelle sõdurid kaasa viisid, liiga nõrk. Antaksegi võimed siis sõdalasneiule. Vanaeide lapselaps ise usub, et küla rüüstasid kohalikud sõdurid ja tahab kätte maksta (tegelikult oli asi kuidagi teisiti, aga see jäi kuidagi segaseks) Varsti kohtutakse elementaaliga, kes siis tüdrukule miskise maagilise sõrmuse annab, millega vaenlasi hävitada ja suundutaksegi linna, kohaliku garnisoni poole...Jutt oli täiesti korralik, hästi ja fantaasiarikkalt kirjutatud, aga lõpp jäi kuidagi pooleli ja lühikeseks. Ootasin mingisugust puänti, mida paraku ei järgnenud või mida ma siis ära ei tabanud.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, tegu oli üsnagi lõbusa komejandiga, aga midagi jäi nagu puudu. Võib-olla on asi tõesti selles, et pole kogu sarja lugenud, aga praegu oli tegu rohkem sellise pisut anekdootliku looga, peale mille läbilugemist on selline "ahah. Ja siis?" tunne.Kahtlesin kolme ja nelja vahel, lõpuks jäi ikkagi kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Ma tean, et peaksin arvestama aega, kui antud jutt on kirjutatud ja seda, et ilmselt oli tegemist austusega nendele 30ndate fantaasialugudele, aga lugu oli igav ja fantaasiat on minu laualambis ka rohkem kui selless konkreetses jutus. Stamp oli stambis kinni (no võib-olla oli tegu austusavaldusega, aga jutul võiks olla ka mingi muu mõte peale elutu ja mõttetu paštisi) Seda juttu ma enam ei loe ja autorit kah mitte. Kaks. Miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, lugemise ajal oli tunda, et autor on sama, mis Assassini-seerial - tundus veidike, et Hobb kirjutab sama teost teises maailmas (vahepeal oli raudkindel tunne, millised kõrvaltegelased hiljem veel üles astuvad). Teose algus ja lõpp olid vägagi huvitavad ja hästikirjeldatud, paraku tõmbab ka minu hinde alla see Akadeemia-elu, mis lausa hiilgas oma sõdurliku rutiini ja igavusega. Hobb ärgu hakaku Potterit tegema, selle jaoks on olemas teised autorid.Leidus häid ja huvitavaid tegelasi - Epiny(kes on tegelikult ju Patience, võrrelge), Caulder(paistab olevat uus tegelane), leitnant Tiber (lisagem kapten Maw ja moodustub Verity-taoline kuju) ja Spink(ausalt öeldes andis tüübile iseloomu juurde see, et ta matemaatikat ei osanud - õnnestunud tegelane).Nevare`s oli tunda Fitzi jooni, aga tegelikult kogu see maailma ja tegelaste kordumine ei häirinud. Maagia oli väga vahva - eriti see tasandike maagia ja rauamaagia erinevused. Sü˛ee kandis ja oli hea ja kui Akadeemia-osa välja arvata, oli tegu huvitava teosega.Neli. Aga ma ootan juba järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

Üsnagi haarav lugu ja arvestades, et on kirjutatud teleseriaali põhjal (sic!) peaks viie saama, aga minule ta nii haarav ei olnud. Neli. Tugev neli mitme plussiga, aga siiski neli.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu esimesel leheküljel on kirjas üks vana päkapikuürik, mis kirjeldab seda, kuidas Tak kirjutas iseennast, seadused, maailma, ühe koopa ja sinna koopaava juurde ühe muna, millest koorusid Vennad. Üks läks valguse kätte ja kasvas liiga pikaks ja temast sai esimene inimene aga teine läks koopasse ja sai õige pikkuse ja leidis Seadused ja temast sai esimene päkapikk. Lisaks sellele tekkis muna jäänustest esimene troll, kes oli loomuvastasus, võimetu midagi looma või tegema ja nii edasi. Osa trollide kohta oli lisatud tunduvalt hiljem.Sisust:On käes Koomi Oru Lahingu aastapäev ja pinged linnas tõusevad. Rõhk on eriti päkapikukultuuril - õigemini just sellel padukonservatiivsel päkapikukultuuril. Päkapikud käivad kuulamas tõde grag-ide juures. (need on sellised targad, kes tunnevad ajalugu ja muid selliseid asju mida peab teadma) Üks eriti konservatiivsematest on Grag Hamcrusher, kes räägib just seda, mis seal ürikus trollide kohta kirjas on ja et tuleb ära tappa jne.Siis tapetakse ta ära. Vimes asub loomulikult asja uurima. Selgub, et päkapikkudele (nondele konservatiividele) ei maksa inimeste seadused üleüldse midagi (sest inimesed ei leidnud ju Seadusi). Ütlevad, et troll tegi ja äratungi meie asjadesse.Vimes loomulikult tungib ja leiab, et Ankh Morporki alla on uuristatud tohutu käigusüsteem.Konservatiivsetele päkadele on Vimes eriline jõledus seetõttu, et rääkis päkakuningas Rhysile, et oli algkoolis tahvli puhtaks pesija (nagu FE-st mäletada võib) ja päkapikkudele on sõnade hävitamine eriline kuritegu.Samal ajal varastatakse ära suur maal Koomi Oru lahingust, mille autor elu lõpus hulluks läks ja arvas, et teda jälitab hiigelsuur kana.Vahtkonda sunniti tööle võtma ka vampiiri.Ja õhtuti, kell kuus, juhtugu mis tahes, on Vimes kodus ja loeb oma pojale raamatut.Umbes esimesed sada lehte on õhkkond väga meeldivalt tume ja konkreetne, lisades pinget näiteks päkapikkude kaevandussümbolitega erinevate pimeduste jaoks või kasvõi selle maaliga. Kui kogu raamat oleks nõnda edasi läinud, paneksin viie plussi.Paraku läks siis järg käest ära. Asi hargnes liiga palju laiali. Läks liiga segaseks. Õhkkond ei säilinud.Neli
Teksti loeti inglise keeles

Nähtavasti on Sanderi stiil teatavale inimgrupile väga kergesti loetav ja nauditav, aga mina sellesse gruppi ei kuulu. Ausalt öeldes tuli lugedes meelde selline lause De Lintilt: "...pikki mõttetuid lugusid, mis on nii otsatud, et selleks ajaks , kui lõpp käes on, ei mäleta enam, millest see algas, aga sa ei taha ka küsida, muidu hakkaks ta kogu lugu otsast peale rääkima..."Minul tuli Sanderi kergest ja nauditavast stiilist ennast kirvega läbi lõhkuda ja selleks ajaks, kui ma keskel mingisuguse mõtteni jõudsin, oli see, kas alguses midagi olulist oli ja mis see olla võis ammu meelest läinud. Uuesti pihta ei julgenud hakata. Probleem oli iseenesest isegi üsnagi lubav, aga kui seda ka arendati või lahendati, jäi see minu silmade eest küll varju, kuna lihtsalt lugemise puhas pingutus ei lubanud detailidele tähelepanu pöörata. Ilmselgelt maitseasi, aga minu maitsele hakkas vastu. Söögu see, kellele meeldib. Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks idee seal vist siiski oli - et ajas reisida ja sellest aru saada, pead sa olema vaimuhaige. Aga viis tuleb sellest, et ükskord, aastaid tagasi, nägin ma õudusunenägu ajareisist tagasi Teise ilmasõja aegsesse Inglismaale ja on väga meeldiv, kui sulle su unenägusid uuesti meelde tuletakse.
Teksti loeti inglise keeles