People come into your life for a reason.Mees sõidab näiliselt sihitult läbi Ameerika, nii umbes neljandal päeval veedab hügieenimõnude nautimise eesmärgil mingis motellis ühe öö. Järgmisel hommikul kohtab ta retseptsioonis üht vennikest, kellel on hädasti küüti vaja - näe, tema jättis oma rikkise auto kusagile teeserva maha, nüüd aga ähvardavad võimud tolle ära kantida. Noh, viibki mees tolle vennikese kohale - selgub, et tegu on konverentsile sõitva antropoloogiga, kes seal peab rääkima Haiti kohvitüdrukutest - väikestest tüdrukutest, kes müüsid möödund sajandi alguses ukselt uksele kohvi ja keda zombideks peeti. Kuulusid nad ühele vanale naisele, kelle surres nad ära kadusid.Jõuavad nimetu protagonist ja antropoloog siis viimase auto juurde, mille juures mingi ametnik juba passib, aga oh häda, antropoloog jättis oma rahakoti hotelli. Mees toob selle nii poole tunniga ära, aga kui ta tagasi jõuab, on nii riigiametnik kui ka antropoloog kui tina tuhka kadunud. Alles on vaid katkise klaasiga auto ja mapp koos artikliga nendest kohvitüdrukutest. Võtab mees siis mapi kaasa ja sõidab edasi. Jõuab kohale New Orleansi, kus ta mingi jazzfestivali tõttu motelli ei leia, autos magada ei taha, sest New Orleans ei ole sõbralik linn, sestap teeskleb motellikoha saamiseks toda antropoloogi.Kõlab nagu mingi sissejuhatus sellisesse eksituste komöödia stiilis fantasysse, kus on palju tagaajamisi, tulistamisi, sõpru, vaenlasi ja vanu armukesi, kes kõik seda meest nüüd taga ajama hakkavad, aga enamikku nendest asjadest seda juttu lugedes ei kohta - lugu möödub enamjaolt kaunis maises õhkkonnas, kui välja arvata mõned detailid ja mõned lood, mida räägitakse.Seda juttu lugedes on tunda, et peategelane saab (vist) aru, mida ta teeb, (näiteks seda, mispärast ta loo alguses neli päeva mingile poole sõitnud on) mõistab nende põhjuseid ja sügavamat sisu - lugejale antakse nagu aimu - asjad ümbrustes kuidagi vihjavad sellele, mis teoksil on, aga päris selgeks ei saa. MIda jutu lõpu poole, seda enam hakkab kuhjuma vihjeid, mis ühe selgemalt viitavad teatavatele pisut üleloomulikele põhjustele - aga päris selget keelt ei räägi neist ükski, noh, võib-olla välja arvatud too viimane. Gaiman ise kirjutab eessõnas, et neljast 2002 aastal kirjutet jutust meeldis see talle kõige rohkem - ma nüüd ei tea, mis nod ülejäänud kolm olid, aga see jutt mulle igatahes küll meeldis.Viis.
