Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Norman Spinrad ·

The Iron Dream

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Terasunelm»
Saue «Skarabeus» 1998

Tekst leidub kogumikes:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
13
11
2
2
1
Keskmine hinne
4.138
Arvustused (29)

Romaan romaanis.Pärast 1.Maailmasõda emigreerub Hitler USA-sse.Kui inglise keel selge,hakkab kirjutama ulmet.Sureb 1953 ja saab posthuumselt Hugo-auhinna "Lord of Swastika" eest.ID koosnebki ülalmainitud Hitleri romaanist ja 11 leheküljelisest järelsõnast. "Lord of Swastika" tegevus toimub tuhandeid aastaid pärast Viimast Sõda. Peategelase Feric Jaggari juhtimisel hakkavad tõupuhtad aarialased puhastama inimkonda idas elavatest mutantidest. "Lord of Swastika" sisaldab germanisme ja märgatavalt “Mein Kampfi”ideoloogiat, fraase. Lõpuks mutantide hordid hävitatakse täielikult.

ID parodeerib fantasy-zanri ja on satiiriliselt rassismivastane.Teos on keelatud Saksamaal ja tast ei ole peaaegu uusväljaandeid,mistõttu eriti haruldane. Kui Internetis peale satute,ostke! Ilmselge klassika.

NB! 6.11.2012. Soomes avaldati Terasunelm 2008. aastal (originaal 1972. aastal). Ajakirjas PORTTI 2/08 ilmus arvustus raamatust. Toon ära selle alguse ja lõpu.

Ülaltoodud ilmumisandmetes on viga. Terasunelma algteos on The Lord of Swastika ehk Haakristi isand ning avaldamisaasta 1954 (mitte 1972). Ka kirjanik on vale. Teose autor on nimelt Adolf Hitler (1889-1953) ning teos võitis 1955. aastal Hugo-auhinna parima 1954. aastal avaldatud ulmeromaanina. See kõik selgub romaani 1959. aastal ilmunud teise trüki järelsõnast, mida ka siin soomekeelses tõlkes võib lugeda.

Täiendavat lugemist:
Adolf Hitler: Minu võitlus (WSOY 1942, originaal Mein Kampf 1925-26 kahes osas).
Norman Spinrad: A Prince from Another Land (teoses Fantastic Lives, 1981).
Norman Spinrad: Introduction – Hitler Victorious (teoses Hitler Victorious, 1986).

Juhani Hinkkanen
Teksti loeti inglise keeles

Sattusin peale, ostsin, lugesin. Abiks! Aitähh soovitamast. Kui midagi ette heita, siis kohati läks asi _pisut_ monotoonseks kätte. Viis sellest hoolimata.
Teksti loeti inglise keeles

Raske on hinnata seda raamatut... Idee iseenesest - ulmekirjanikust Hitler - on muidugi kuut punkti väärt, aga ainult selle idee nimel oli küll natuke väsitav terve raamat läbi lugeda. Kahesajal leheküljel ainult lõpmatuid kirjeldusi sellest, kuidas targad, head ja ilusad Tõelised Inimesed tulistavad, raiuvad, põletavad ja sõidavad mootorratastega üle pahade ja eemaletõukavate mutantide hordidest, ise sellest meeletut kaifi saades - pehmelt öeldes ilge jutt, mis sellest, et satiir. Isegi mainit ideed arvestades oleks võinud natuke millestki muust ka kirjutada.
Kokkuvõttes siis - idee eest kuus, jutu eest üks ja järelsõna eest neli, kokku neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Idee ju huvitav. Raamat ise oeh kui mustvalge. Pikapeale hakkad tajume, et see on niiiii mustvalge, et pole enam tõsine, pigem Tarzanilugude paroodia. Küll ma lugedes mõtlesin, milleks see vajalik on, kus tuleb puänt. Poole peal taipasin, et just selline võiski tõesti olla Hitleri mõttemaailm - ei saa teha selliseid tegusid olemata oma jumalikus õiguses neid teha absoluutselt veendunud. Iseenesest jääb kangelasest täiesti positiivne mulje, kui vaid õigeid eeldusi kasutada. Parim osa oligi vist "järelsõna", siin tekkis assotsiatsioon "Valguse Isandaga", samuti äsjaloetud "M-päevaga", mis samuti asjalikult tõestab et Hitler enesetapjaliku rünnaku tegi sundseisus. Järelsõna, mis üritab tõestada, et sellised massipsühoosid on tegelikult võimatud, kaotab veidi just sellise Suure Juhi järgi õhates. Aga Hitleri "romaan" poleks küll ühtegi auhinda saanud, vähemalt mitte ulmefännidelt, kui siis külma sõja ja SNL-i vastastelt.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei jaganud kuidagi ära miks kaks pealkirja ja kirjanikku. Tuleb oma lollust ja lihtsameelsust tunnistada ja arvasingi,et Adolfi nimekaim on olemas old. Raamat ise tekitas sellise tunde, nagu siis kui sattusin Tartus kogemata mingile skinheadide kontserdile. Minu arvamus - TÕELISELT HAIGE RAAMAT. Silmaringi avardamiseks võiks siiski läbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Njamh. Sai ka see siis läbi loetud. Kirjanduslikku väärtust sellel raamatul küll ei ole. Halb on lugeda, kui üks ja seesama sõna pidevalt kordub. Mõned sellised sõnad olid urineerima, hammustama, lööma, peksma, protoplasma jne. Väga rõve. Samas mõtted olid üpris head: kirjanikust Hitler (tema mõttemaailm on minu arvates suurepäraselt ära tabatud), tuumasõja tagajärjel tekkinud inimvärdjad ja mõjutajad jne. See Hitleri kontseptsioon Tõelistest Inimestest (üliinimesed ehk üle kahe meetri pikkused, siniste jäiste silmadega, blondid SS-lased) oli ikka päris ilge. Feric Jaggari puhul on see täiuslikult ära kasutatud. Juurde on lisatud igasugune fashistlik atribuutika (Heil Jaggar, koonduslaagrid, "halastustapmine", haakrist jne. jne.), mis lugemise üpris ilgeks tegi. Pole see fashism midagi nii head ja helget. Tegelikult oli lugeda päris huvitav. Tundsin ennast täisväärtusliku SS-lasena, oi kui lahe oleks mootorrattaga üle nilbete mutantide sõita, neid nuiaga peksta, neile kuulipildujaga tina anda. Üldiselt oli raamat väga-väga haiglane. "Nelja" saab ta peaasjalikult ideede eest. Mingit muud väärtust sellel küll ei ole. NB! Minu viimane lause ei anna märku sellest, et ma raamatu mõttest aru ei saanud. Asi on selles, et siis kui Hitler oleks selle raamatu ise kirjutanud, ei omaks see erilist tähtsust maailmakirjanduses. Loomulikult ei vaidle keegi selle vastu, et Norman Spinrad on tabanud väga hästi Hitleri mõttemaailma. Spinradi poolt on see tõeline meistriteos. "Nelja" panin selle eest, et minu meelest oli ta hea, aga mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

See on üks väga, väga haige raamat. Ei oska rohkem kohe midagi öeldagi. Eelkõige on mul kahju sellest osast laupäevasest päevast, mis mul kulus selle lugemiseks. Muidugi kõlakad räägisid kui millesthi "Väga Heast", mis oli ka põhjuseks, miks ma seda üldse lugema hakkasin ning mis seal salata: algus tundus paljutõotav, kuid mida edasi seda kiiremini hakkas hinnang langema. Mõttelisest viiest sai üsna kiiresti mõtteline kolm, mis tänaseks on langenud üsna konkreetse kahe peale. Põhjuseid on palju. Esiteks, korralik idee on ära lörtsitud. Jutt on üsna fantaasiavaeselt kirja pandud, sama jutt ja sisu kordu pidevalt, kõige rohkem ärritas võitlusstseenide kirjeldus. No kaua sa ikka loed, kuidas "... omadega segamini vaenlased üksteist klohmisid ja röhkisid..." Lisaks südant pahaks ajav paatos, mis oli küll taotuslik, aga sellest hoolimata veider. Kuskilt lugesin, et autor oli kõvasti vaeva näinud, et valada jutt sellisesse vormi nagu ta praegu on - minu poolest oleks selle võinud jätta tegemata, 200 lk kahtlase väärtusega sisu, no ma ei tea. Kõige lõppu jäi mul kummitama üks küsimus. Kuigi tervel mõistusel ja loogikal pole sedalaadi teoste juures asja, tahaks siiski näha tegelast, kes suudab vähemalt liitrise mootoriga chopperil mööda põldu kimada, vehkida mingi nuia ja püstolkuulipildujaga ja veel nii et ta seejuures surma ei saa, vähe sellest,isegi ei kuku. Ma pole küll Spinradi teisi teoseid lugenud kuid loodan siiralt, et neid ühendab antud raamatuga ainult autori nimi kaanel.
Teksti loeti eesti keeles

Pean ütlema, et lähenesin sellele raamatule suure ettevaatlikusega. Üldselt on mul väga suur eelarvamus igasuguste Lääne raamatute suhtes, mille kaanel on haakrist ja kus on mainitud Hitleri nime. Enamasti on tegemist armetute paskvillidega, millel pole ei Kapral Aadu, natsionaalsotsialismi ega ka totalitarismiga peale nimetatud sõnade eneste mingit pistmist.

Nõustun nendega, kes näevad selles loos õnnestunud paroodiat, paroodiat filmi-raamatu Hitleri ja sõjafilmide kohta üleüldse. Lehvivas svastika-mantlis ja mustas nahkmundris Suur Juht, kes tsikli seljas terasnuiaga jälgi välimusega (ilaseid, limaseid, tilkuvaid) "pahasid" tümitab... Pea kohal undamas juhitavate raketidega relvastatud reaktiivlennukid ja selja taga (!!! 8-]]] )> mürisevad tankid. Aurutankid ja mutantide veetavad Zindi sõjavankrid takkapihta...(Meenub massiliselt imekauneid kaadreid näituseks (tõsi, palju hilisemal ajal tehtud) filmikestest "Delta force"... või siis "Rambo"...)

Ilmse irooniaga esitatud kirjeldused massimanifestatsioonidest ja paraadidest, mis VÕINUKSID olla maha viksitud kasvõi"Indiana Jones`ist" ... kui see film olnuks kirjutamise ajal juba tehtud, muidugi mõista. :-))

Autor irvitab ilmse mõnuga sõjajärgse Lääne massimeedia natsismikäsitluse üle. Erilise selgusega ilmneb see lõppsõnas, mis suisa NÕRETAB psühhoanalüüsi pehmekaanelise taskuväljaande "freudismist". Kuna Freudi seksuaalsuse kontseptsioonil põhinev psühho"analüüs" osutus ainukeseks vahendiks, mis ideoloogilisi realiteete silmas pidades jäi odavate rahvaväljaannete autorite käsutusse hitlerismist rääkides, siis pole raske näha õelat muiet tüütava monotoonsusega "fallosesümboolikast" udutaval suul.

Raamatut lugedes polnud mulle veel selge, millise hinde ma romaanile panen, kuid hästitehtud "raam" hävitas mu kahtlused: "viis"!

Teksti loeti eesti keeles

Lahe raamat. Hitler ja ulmekirjanik... võimalikud variandid, hästi ära tabatud stiil igatahes. Too järelsõna jääb küll natuke välja tollest jutust minu meelest, kuid eks seegi ole omamoodi tore. Lugeda igaks juhuks ei soovitaks, kuna ta on ikka suhteliselt haige tükk, aga samas... miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik oluline eespool ära öeldud. Ette võiks teosele heita vaid seda, et ta on tüütult pikk ning lõputu ülepakkumisega langeb autor kohati rollist välja, nagu oleks tal vaja tõestada, et ta kirjutatut siiski tõsiselt ei mõtle. Mis minule silma jäi just inimeste arvamusi kuulates - peale on kasvanud põlvkond, kelle jaoks totalitarism on sama ajalooline mõiste, kui, ütleme, inkvisitsioon, ja kontekstist väljas on seda raamatut võimatu mõista ja hinnata. (Õnnelik põlvkond!) Suurepärane raamat, tõesti üks omapärasemaid, mis eesti keeles ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemise ajendiks oli asjaolu, et raamat Stalkeri nimekirjas oli. Peab ütlema, et "Haakristi isand" on minu jaoks väga naljakas raamat. Kaua võib tõsiselt võtta plekitus univormis rassipuhaste inimsoo poegade või vastukaaluks mõttelagedate üksteist täiskusevate värdjate kirjeldusi. Samuti seda, et naisi oli romaanis näha vaid üks kord - siis kui oli vaja kellegi rikutust rõhutada. Raamisisene teos oli otsast otsani jabur sonimine, kui mõelda kasvõi sellele, kuidas SSi teadlased (!) justkui käisest kõikvõimalikke tehnikaimesid puistasid. Ja siis see Jaggar - kõiki lahendusi teadev juht, kes vahetevahel endale asetäitjate kambas südamliku naerulagina lubas. Aga sellest kõigest oli piisavalt juttu ka Homer Whipple`i järelsõnas.Teatavat huvi tekitas see, et võrdlemisi täpselt oli järgitud tegeliku Hitleri võimulepääsemise kronoloogiat - ullikeste partei, SA ja Röhmi hävitamine, võimulepääs seaduslike mehhanismide järgselt jne., nii et minus tekkis kibelus teada saada, milline on Jaggari kaugeim eesmärk ehk kuhu tahtis Adolf Hitler (reaalne) välja jõuda. Ja me nägime seda - ideaalis täidavad maakera ja miks ka mitte kogu universumi üksteisega identsed, pikad, blondid, noored mehemürakad! Sada korda naljakam kui Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas". Meeldis Domide lõhatud tuumapomm ja sellejärgne hetkeline peataolek ning segadus Heldoni leeris ning lisaks võib järelsõna ridade vahelt välja lugeda, et Hitleri kirjandusele pühendumise peamine tulemus oli punase katku tõkestamatu levik - vabaks jäävad vaid USA ning Jaapan.Ma ei julge eriti arvata, kas seda romaani tingimata maakeelde vaja oli. Oma mätta otsast tundub siiski, et Hitleri või suvalise autoritaarse rezhiimiga on siinmail piisavalt kokkupuuteid olnud, et vajalikul määral raamat siin niikuinii kedagi ei shokeeri. Hitleri romaani adressaadiks on tervet huumorit armastavad inimesed. Spinradi romaani adressaadiks pole eestlased. Ei ole ka mina. Aamen.
Teksti loeti inglise keeles

Ka Hitler ise poleks seda nii hästi kirjutanud :-) Raamatu mõttemaailmaga on Spinrad igatahes kümnesse tabanud. Viie saab idee ning kaasakiskuvuse eest.. ja kõik muu on eelpool juba mitmekordselt ära öeldud (nende poolt, kes `4` või `5` panid). Mul tekkis vaid küsimus, mida hakkavad nood hordid sinisilmseid kahemeetriseid tõsikarme mehepoegi enda poolt asustatud planeetidel tegema...?
Teksti loeti eesti keeles

Hinne kõigub viie miinuse ja nelja plussi vahel. Panen siiski avansiks viie.Tegemist on tõepoolest väga vihase raamatuga ning veel vihasema järelsõnaga. (huvitav, kas Spinrad kirjutas mõned detailid meelega romaani sisse, et hiljem järelsõnas falloslikust atribuutikast jahuda?) Paar asja käisid ka närvidele: esiteks see, kuidas Jaggar oma Haakristi rüütlitega igal pool laamendas ja valitsusele hukku kuulutas ning too valitsus selle peale midagi ei teinud. Minu arvates oleks suht lihtne olnud kogu see paarisajaliikmeline partei pokri panna ja oleks igasuguseid jamasid vältida saanud (mõjutajate poole pealt vaadatuna). Teiseks läks see mutantide rappimine ikka üsna tüütuks kätte. Suht igav oli lugeda n korda seda, kuidas Feric vibutas Teraskomandöri ning 20 mutanti kohe kukkusid.Mingil määral vähendas raamatu võlu ka see, et olin just lõpetanud Burroughsi Barsoomi sarja kaks esimest osa. Seal seisnes tegevus samuti selles, kuidas õilsad ja füüsiliselt täiuslikud Head lasevad sadade kaupa üdini paheliste Pahade soolikaid välja. Nii et A. Hitleri sarnaseid psühhosid leidub ka mujal peale Saksamaa.
Teksti loeti eesti keeles

Perfektne raamat. Okei, tegelikult on ju tõesti tegu kahesajaleheküljeliseks venitatud anekdoodiga, nagu keegi kunagi kuskil arvas, aga minu meelest poleks ta saanud olla ei eriti lühem, ega ka eriti pikem.
Tegelikult polnud ju kirjaniku ülesanne kuigi raskete killast: ;-) kõigepealt tuli välja mõelda, mis oleks siis saanud, kui natsid oleksid ilmasõja võitnud; siis panna selle kuulsusrikka sõjakäigu tee kirja alates Hitleri kujunemisest nii, nagu seda oleks kujutanud natsipropaganda; ning lõpuks viia kogu sündmustik tuumasõjajärgsesse maailma ning käia tegelaste nimedest ja nimetustest find&replace`iga üle. ;-) Hehee, tüsedusele kalduv feldmarssal Waffing. :-)

Kindlasti pole aga sisu poolest tegu natsipropagandaga, mitte ühestki küljest. Kuigi kui sakslased ta ära on keelanud, tuleb neist ka aru saada, mõni vatipea (kardan, et tegelikult päris palju) ikka leidub, kes seda raamatut sõna-sõnalt võtaks.

Õnneks olin ma enne lõpuni jõudmist pisut BAAS-ist arvustusi piilunud. Muidu oleks, ma kardan, see lõppsõna mind endast välja viinud. Teate, mul ei ole üldiselt midagi sõna "fallos" vastu, kuid on olemas mingi piir, mitu korda ma ühes lauses teda taluda suudan. Aga Wõroka selgitus rahuldas mind täielikult, seega etteheiteid selle koha pealt ei ole. Ning kokkuvõttes tuli see lõppsõna ju ka kasuks, seletades ka neile, kes ikka veel pointi taga otsisid, ilusti ära, mis toimub.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani idee ja vorm on head, ka kirjutatud on hästi, kuid lõpus muutub raamat liiga üheülbaliseks. See must-valge Tõeliste Inimeste teerulliga ülesõit kõikidest teistest muutub pikapeale tüütuks ja igavaks. Kuid see-eest järelsõna on mõnusalt haiglane :) Kokkuvõttes nõrgemapoolne "4".
Teksti loeti eesti keeles

Hämmastav,et keegi selles suurepärases,heas ja mitmekihilises loos natsipropgandat näeb."Väljasirutatud käega saluteerimine,mis sageli kordub kinnisideena,on ilmselgelt falooslik zhest..."Väide,et kui Hitler poleks Saksamaa diktaatoriks saanud,oleks Nõukogude Liit varsti enamiku maailmast ära vallutanud,on muidugi totter,ent ega Spinrad polegi vist seda tõsiselt mõelnud.Tegelikult on see ju irooniline pila antikommunistlik natsismi a la "Alfons Rebane võitles tulevase NATO eest" pihta.Ja ka kerge provokatsioon lõõmavate antinatsidele.Mida ükski tark inimene muidugi tõsiselt ei võta.Mitmekihiline je hea!
Teksti loeti eesti keeles

Kõige paremini on asja selgitanud Wõrokas, kellega ma olen täiesti ühel nõul. Lugemise ajal kõhklesin 4 ja 5 vahel, aga järelsõna hävitas kahtlused: 5+.

Ka Sander Vahteriga olen nõus. Eks võrrelgem: Rudolf Hess -- Ludolf Best, Hermann Göring -- Lar Waffing, Heinrich Himmler -- Bors Remler, Joseph Goebbels -- Bogel, Ernst Röhm -- Stag Stopa, Adolf Hitler -- Feric Jaggar. Viimane nimi on tõlgitud. Adolf tähendab vanagermaani keeles õilsat hunti ja Feric on hundiga seotud vanaskandinaavia keeles.

Ja õigus oli veel Siim Espenbergil, kes ütles, et kirjanduslikku väärtust sellel raamatul ei ole. On hoopis ajalooline väärtus. Ka Bertolt Brechti "Arturo Ui lakkamatu tõus" räägib Hitleri võimuletulekust, ainult Brecht kujutas natse maffiajõuguna. Need raamatud kõlbavad lisamaterjaliks ajalooõpikule.

Teksti loeti eesti keeles

Miski hakkas selles raamatus juba esimestest lehekülgedest alates vastu ja mida edasi seda hullemaks asi läks. Pool raamatut alles läbi lugemata, panin asja vastikus tundega käest. Nii, et siin mitmel korral mainitud järelsõna jäi minu poolt avastamata.
Teksti loeti eesti keeles

Soovitan "Terasunelma" asemel lugeda "Mein Kampfi", võib olla on sellel mingi ajalooline väärtus. Spinradi raamatu juures aga ei taju ma ei kirjanduslikku ega ajaloolist väärtust. Jabur tükk. Miskipärast tundub mulle, et autor arvab ise end millegi väga vaimukaga hakkama saanud olevat ja nagu näha, on ta suutnud ka suure hulga lugejaid ära petta, nagu osav silmamoondaja. Või pigem siiski sharlatan. Minu aplaus Chrisile, A.Laarmannile ja M.Tänavale, kes mainstreamile vastu on julgenud hakata.

Kas miski võinuks päästa, et panna kolm ära? Mõjutajate tuumapommi ohu juures mõtlin, et ehk kombineerib autor kuidagi mingi huvitava puändi, aga ei. Raamatu lugemisel kogetud negatiivsed impulsid ei saanud leevendust ka lõpplahenduses. Mingi pro-psühhoanalüütiline "järelsõna"... Teravat poliitilist sõnumit kandev kirjandus provotseerib ka lugejat/arvustajat justkui midagi selle kohta ütlema. Kõnealune romaan on siiski liiga lahmiv (ja seetõttu igav), et autori positsioon kuidagigi kiitmist või laitmist vääriks. Tuleks laskuda tema tasemele, et seda teha.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav ja omanäoline teos.Mõnus on natsiliidrite ülekandumine raamatukangelasteks . Eriti hea on "järelsõna" . Kahjuks kisub teos lõpupoole liiga üksluiseks tampimiseks , mis kisub hinnet alla .
Teksti loeti eesti keeles

Ohh, hirmus raamat. Kogu ulatuses, lausa kohutav!!!
Muidugi oli äärmiselt huvitav lugeda, kuid nõudis vaheldust ja õhku, et suuta lõpuni jõuda.
Sellegipoolest soovitav lugeda, annab piisavalt painava ning idiootliku pildi. Lineaarsest ilmavaatest.
Teksti loeti eesti keeles

VÄRDJALIK RAAMAT! Ja oma värdjalikkuses täiuslik. Kuidas saab kirjutada midagi, mis oleks rohkem mainkampfilik kui "Mein Kampf" seda ise on? Kas saab sellest aru inimene, kes pole T6ELIST totalitarismi justkui nuusutanudki. Ja kui saab, siis kuidas ta sellest aru saab? Kas "ID" on skinhead`ide piibel (jätame näiteks järels6na välja)? Ja kui pole, siis miks? Kas ilmselgelt l6ikav ja mitmetes kohtades yliv6rdesse t6usev ilkumine läbi ylistamise ikkagi on ikkagi yldiselt arusaadav? Pean kahetsusega märkima, et lugedes nii m6ningaidki eelnevaid arvustusi ei ole ma selles sugugi nii kindel - liig palju on inimesi, kes tunduvad asja olevat t6siselt v6tnud.

Tegemist ei ole ju tegelikult niiv6rd ulmekirjandusega kuiv6rd äärmiselt v6imsa ja seda SUURTE RASVASTE TÄHTEDEGA r6hutava allegooriaga teemadel massid vs massid, mida m6lemalt poolt liigutavad mingid minoriteedid (ehk siis Svastika Pojad vs mõjutajad). Ehk siis ekstrapoleerides j6uame ju järelduseni, et raamatus toodud riigikord on ju tegelikult DEMOKRAATIA, mida on pisut k6verpeeglis näidatud. Kas oli Spinrad visionäär, et ta seda ette nägi? Ei tea, ehk on see analoogia otsitud, kuid ta sobib tänasesse päeva nagu rusikas "kolmnurka". Jah, hingetuks v6ttis. Jah, pani aegajalt jälkusest sylitama. Jah, on v6imas ja tugev romaan. See on raamat, mida peaks kutsuma "kohustuslikuks kirjanduseks", kuid enne seda siiski uurima iga lugeja IQ testi assiotsiatiivsete v6imete osas. Hindes ei ole kahtlust.

Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt haige raamat. Aga mulle meeldis. Neli punkti saab sellepärast, et lahingute kirjeldused lähevad vahepeal veidike yle "noa tera"(väga haiglased lahingu kirjeldused).See on raamat, mille üle isegi Hitler oleks uhke olnud. Ps. See raamat on minuteada Iisraelis ikka veel keelatud.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on idee muidugi väga hea. Teose lugemist iseloomustas vähemasti alguses selline väga nihkes mulje, kus jõledaid sündmusi kirjeldatakse triumfeerivatena (võrdleksin seda ühe tuttava muljega filmist "Muumia", milles ta nägi muumiat hea tegelasena, kes võitleb oma armastuse eest ja lõpus, kus tema unistused luhtuvad, kõlab triumfeeriv muusika. )Alguses oli ka täitsa naljakas, eriti sõnadega nagu "heroiline", "võimas", "tugev", "otsekohene", "kindlameelne" jne. liialdamine, aga keskel viskas üle, andke andeks, liiga pikk oli. Umbes siis, kui lõpust jäi viiskümmend lehte puudu, viskas üle, lugesin lõppsõna ära ja panin raamatu kõrvale. Wikipediast lugesin lõpu ära, muidu ei viitsinud enam aega raisata, sest tegu on ju meelega halvasti kirjutatud romaaniga ja esimesed sada lehekülge tegid idee väga selgeks. Edasi ei olnud minu arvates enam mõtet lugeda. Ma saan aru, et ajaloolist tõde tuleb ka järgida ja Jaggari lugu lõpuni kirjutada, aga ma usun, et oleks ehk saanud ka lühemalt teha.Liigse pikkuse pärast ka üks pall viiest maha, muidu väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

“Terasunelm” on satiirilis-provokatiivne lugu-loos kogumik, mis koosneb kolmest osast. Esimene neist on alternatiivajalooline sissejuhatus romaanile “Haakristi isand”, mille järgi kolis Adolf Hitler pärast poliitikas läbi kukkumist 1919. aastal Ameerika Ühendriikidesse ja hakkas kirjutama ulmet. Teine osa on Adolf Hitleri romaan “Haakristi isand”, mis on ulmefännide seas kõrgelt hinnatud ja 1954. aastal Hugo auhinna ära teeninud. Viimane osa on taaskord alternatiivajalooline järelsõna nimetatud romaanile Külma sõja aegses maailmas, kus Nõukogude Liit on terve Euroopa endale allutanud.
 
Ma olen seda kogumik-raamatut aastate jooksul päris mitu korda lugenud ning hästi huvitav on see, kuidas lugemiskogemus ajas muutunud on. Esimest korda lugemist lõpetades oli emotsioon umbes säärane, et “mida kuradit ma just lugesin”. Pärast seda oli mitu aastat, kus ma lugesin seda vänge, süsimusta huumorina ning soovitasin seda teistele eelkõige ka selles võtmes, et mis oleks, kui Hitler oleks kirjutanud ulmet, kas pole mitte jabur. Praegu aga, pärast seda kui raamat oli riiulis mitu aastat seisnud, oli seda kuidagi ootamatult nukker lugeda.
 
Sisust pole siin liiga palju mõtet rääkida, sest Spinrad on kogu oma satiiri nii elemendid kui ka mõtte järelsõnas professor Homer Whipple’i suu kaudu juba puust ja punaseks teinud ning sinna on raske midagi lisada. On omamoodi kurioosne, et isegi niimoodi on inimesed suutnud seda tõsiselt lugeda ja võtta. Eks see näitab, et paroodia on riskantne valdkond, sest hea paroodia võib mingil hetkel olla lihtsalt eristamatu asjast, mida see parodeerib - ning muutuda nõnda täiesti jõuetuks. Küllap Spinrad ise kahtlustas sedasama, sellest siis see järelsõna.
 
Üks väike ja mitte eriti oluline osa, mis mulle silma jäi, oli see, et Spinradil on ilmselt kõrgfantaasia temaatikaga oma kana kitkuda. Eks 70ndad olid ka vist Tolkieni-vastase tagasilöögi kõrgaeg, ka Michael Moorcocki kuulus essee “Eepiline Puhh” langeb sellesse aega - ning kui mõelda, et mida ulmekirjanduse tollase uue laine kirjanikud ise püüdsid teha, siis võib sellest aru saada. Samas tunnen ma ise selle taga teatavat tahtlikku pimestatust. Kõrgfantaasia jaoks on vaja omaette siirust, mis paljudel kipub lihtsalt meelest minema.
 
Aga “Haakristi isand”, see väljamõeldud romaan alternatiivajalooliselt ulmekirjanikult nimega Adolf Hitler on tegelikult üks kurb lugemine. See on tüütu ja vastik - ning lihtsalt asjaolu, et see on ilmselgelt taotluslikult tüütu ja vastik, ei tee lugemist palju paremaks. Kuidagi on mul aastatega kaduma läinud selline külm distantseeritus, mis võimaldab teksti lugeda võllahuumoriga. Natuke on sellest muidugi kahju, sest teisest küljest ma ikkagi austan seda, mida Spinrad siin teeb.
 
Sest mingis mõttes on sellise kogumiku kirjutamine nõudnud ikka parajat jultumust - ma ütlen kogumiku, sest igal osal on siin oma roll. Mulle meeldib mõelda, et Spinrad alustas romaanist “Haakristi isand”, siis pani sinna juurde sissejuhatuse ja viimasena ka järelsõna, kuni kõik need kolm jalga tema mõtet juba rahuldavalt püsti hoidsid. Mulle võibolla ei meeldi, mis see kõik kokku on, kuid mulle meeldib, mis see kõik kokku on (loodetavasti on see arusaadav). Ning lõpuks meeldib mulle täitsa siiralt, et see meie jaoks tõlkes olemas on. Seda väärib see kindlasti.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Krips
1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

People come into your life for a reason.Mees sõidab näiliselt sihitult läbi Ameerika, nii umbes neljandal päeval veedab hügieenimõnude nautimise eesmärgil mingis motellis ühe öö. Järgmisel hommikul kohtab ta retseptsioonis üht vennikest, kellel on hädasti küüti vaja - näe, tema jättis oma rikkise auto kusagile teeserva maha, nüüd aga ähvardavad võimud tolle ära kantida. Noh, viibki mees tolle vennikese kohale - selgub, et tegu on konverentsile sõitva antropoloogiga, kes seal peab rääkima Haiti kohvitüdrukutest - väikestest tüdrukutest, kes müüsid möödund sajandi alguses ukselt uksele kohvi ja keda zombideks peeti. Kuulusid nad ühele vanale naisele, kelle surres nad ära kadusid.Jõuavad nimetu protagonist ja antropoloog siis viimase auto juurde, mille juures mingi ametnik juba passib, aga oh häda, antropoloog jättis oma rahakoti hotelli. Mees toob selle nii poole tunniga ära, aga kui ta tagasi jõuab, on nii riigiametnik kui ka antropoloog kui tina tuhka kadunud. Alles on vaid katkise klaasiga auto ja mapp koos artikliga nendest kohvitüdrukutest. Võtab mees siis mapi kaasa ja sõidab edasi. Jõuab kohale New Orleansi, kus ta mingi jazzfestivali tõttu motelli ei leia, autos magada ei taha, sest New Orleans ei ole sõbralik linn, sestap teeskleb motellikoha saamiseks toda antropoloogi.Kõlab nagu mingi sissejuhatus sellisesse eksituste komöödia stiilis fantasysse, kus on palju tagaajamisi, tulistamisi, sõpru, vaenlasi ja vanu armukesi, kes kõik seda meest nüüd taga ajama hakkavad, aga enamikku nendest asjadest seda juttu lugedes ei kohta - lugu möödub enamjaolt kaunis maises õhkkonnas, kui välja arvata mõned detailid ja mõned lood, mida räägitakse.Seda juttu lugedes on tunda, et peategelane saab (vist) aru, mida ta teeb, (näiteks seda, mispärast ta loo alguses neli päeva mingile poole sõitnud on) mõistab nende põhjuseid ja sügavamat sisu - lugejale antakse nagu aimu - asjad ümbrustes kuidagi vihjavad sellele, mis teoksil on, aga päris selgeks ei saa. MIda jutu lõpu poole, seda enam hakkab kuhjuma vihjeid, mis ühe selgemalt viitavad teatavatele pisut üleloomulikele põhjustele - aga päris selget keelt ei räägi neist ükski, noh, võib-olla välja arvatud too viimane. Gaiman ise kirjutab eessõnas, et neljast 2002 aastal kirjutet jutust meeldis see talle kõige rohkem - ma nüüd ei tea, mis nod ülejäänud kolm olid, aga see jutt mulle igatahes küll meeldis.Viis.
Teksti loeti inglise keeles

Naudin Kettamaailma täiega ja pean ka ulmeks aga sellest hoolimata oli Ubik minu jaoks väga, väga meeldiv lugemuskogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Ehh, nagu loeks, kuidas keegi mingit first person shooterit mängib, heade kulissidega küll, seda tuleb tunnistada, aga siiski first person shooterit. Sisu on banaalne - noormees käib mingis paralleelmaailmas pahasid tulistamas. Päriselt surma ei saa ka saada, sõdid kah võõra maailma eest, alati on võimalus koju naasta. Vabadus ilma vastutuseta - saad pahasid lasta ja kangelane olla, kui aga sitasti läheb, noh, pole hullu, midagi pöördelist see sinu jaoks ei põhjusta. (jah, ma tean, et lõpupoole hakkasid nood luiged ka siia maailma tulema, aga alguses oli igastahes küll selline tulistamismängu tunne) Vahepeal hakkasin kahtlema, et kas selles polegi autori mõte ja iva, sellise sõjamängumõtteviisi kriitikas, võib-olla lõpus oligi, aga selleks ajaks olin ma sellest Doomist juba nii tüdinud, et tähelepanu hajus pidevalt ja ma ei pannudki lõppu täpselt tähele. Kui nii oli, siis on sisu muidugi õigustatud, aga teostus jätab siiski soovida, sest romaanis räägiti rohkem pigem sellest, mida peategelane tegi kui sellest, miks ta seda tegi. Nojah, nii võib lõppeks ka, aga pole vähemalt sellises vormis minu maitse.Kohtumine tundmatuga, minu eesel. Kohtumine erikujuliste liikuvate märklaudadega, pigem. Nagu eelnevalt mainitud, palju tegevuse ja vähe siseelu ja motivatsiooni kirjeldamist. Romantiline liin ka just originaalsusega ei hiilga - on poiss, on tüdruk, poiss ja tüdruk armuvad, poiss läheb ära, samal ajal kohtuvad poisi parim sõber ja tüdruk ja vist armuvad ka (kurat seda teab, mis nende vahel täpsemalt oli), poiss saab teada ja vihastab. Lõpeb tragöödiaga. Sisu polnud just suurem asi, aga see eest jälle setting (mulle isiklikult Strugatskid väga meeldivad ja isegi nende järeleaimamine on plusspunkt) ja teatavad detailid (nt. nood rotid) olid päris nauditavad nii et nende eest üks pall juurde. Kokku kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on idee muidugi väga hea. Teose lugemist iseloomustas vähemasti alguses selline väga nihkes mulje, kus jõledaid sündmusi kirjeldatakse triumfeerivatena (võrdleksin seda ühe tuttava muljega filmist "Muumia", milles ta nägi muumiat hea tegelasena, kes võitleb oma armastuse eest ja lõpus, kus tema unistused luhtuvad, kõlab triumfeeriv muusika. )Alguses oli ka täitsa naljakas, eriti sõnadega nagu "heroiline", "võimas", "tugev", "otsekohene", "kindlameelne" jne. liialdamine, aga keskel viskas üle, andke andeks, liiga pikk oli. Umbes siis, kui lõpust jäi viiskümmend lehte puudu, viskas üle, lugesin lõppsõna ära ja panin raamatu kõrvale. Wikipediast lugesin lõpu ära, muidu ei viitsinud enam aega raisata, sest tegu on ju meelega halvasti kirjutatud romaaniga ja esimesed sada lehekülge tegid idee väga selgeks. Edasi ei olnud minu arvates enam mõtet lugeda. Ma saan aru, et ajaloolist tõde tuleb ka järgida ja Jaggari lugu lõpuni kirjutada, aga ma usun, et oleks ehk saanud ka lühemalt teha.Liigse pikkuse pärast ka üks pall viiest maha, muidu väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Kaif raamat. Sü˛eed iseenesest nagu väga ei oleks, aga samas nagu on ka. Asjad toimuvad, aga väga palju valgust need toimuvale ei heida, samas on asjalood üsnagi kahtlased. Atmosfäär on fantastiline - aastaid järjest langev vihm, mille lõppedes linn ära aurab, pilvedesse lõigatud ruut, pidev alkoholism ja marineeritud silmude söömine. Tuhm ja masendav vaade, väga hästi teostatud. Meenub Diana ütlus, et liiga palju on meduuse, vähe on inimesi, kelles on kas headust, kurjust või talenti. Ja et Banevil on küll anne, aga muidu on ta tossike, armastab õiglust ja marineeritud silme, aga viimast kahjuks rohkem. Ja need lõigud võtsid raamatu minu jaoks üsna hästi kokku - headust või kurjust või talenti oli kõike väikestes kogustes, muidu oli kõik meduuse täis.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses lugesin umbes kolm lehekülge ära ja midagi väga lubavat selles küll ei olnud. (ilmselt on selles süüdi too üsnagi mõttetu kuju Bud). Jätsin raamatu umbes kaheks kuuks ajaks riiulisse tolmuma ja võtsin ta üsna juhuslikult Edasi läks paremaks. Phyled, neoviktoriaanlus, konfutsianism, nanotehnoloogia, mateeriakompilaatorid jne on kõik väga viis. Ideedest mehel puudu ei tule, nood on aga teatavasti viis kopikat pangetäis. Teostus annab aga samas soovida, olles küll huvitav alguses ja lõpus, aga samas keskel kombineerides hüplikkuse ja monotoonsuse - kuidas täpselt tal see õnnestus, ei mäleta - sama võib ütelda ka keskosa sisu kohta, ometi lõpetasin raamatu vaid veidi aega tagasi. Tegelaskujudest on õnnestunud too kohtunik, mees, keda ma oma barbaarsuse tõttu Dr. X-iks nimetan, Miranda ja too pika nimega inglise lord - kõrvaltegelased, ühesõnaga. Peategelased John Hackworth ja Nell olid kahjuks suht igavad, tõsi, Nelli puhul on kompensatsiooniks tema Primer, mis on isegi päris huvitav lugemine. Kahjuks moodustas suurema osa just nende kahe ringisebimine.Muidugi tuleb mainida ka raamatu inglise keelt, mis nõudis sõnaraamatu üsna sagedast kasutamist - vahend, mida mul harilikult ingiskeelsete raamatute puhul läheb vaja ehk kord raamatu jooksul, kui sedagi -ja isegi sõnaraamatus ei olnud kõiki sõnu, kusjuures ma ei räägi uussõnadest, vaid lihtsalt formal englishi omadest. Aiman, et siin on tegu kah selle viktoriaanlusega ja seepärast sellist keelt kasutatud on - iseasi, kas ta lugemise paremaks või halvemaks muudab - üheltpoolt on stiilne küll, aga teisest küljest on sõnaraamatust järgivaatamine kaunis tülikas. Muuseas, huvitav, kuidas seda raamatut eesti keelde tõlkida oleks - just stiili mõttes. Eesti keeles oleks selliseid lausekonstruktsioone ja väljendeid vist üsna raske leida. Tervikuna saab raamat nelja. Liiga pikk,samas pikkust ei saa talt kah maha võtta oma hüplikkuse tõttu ja see pikkus viib monotoonsuseni, mis hinde alla kisub. Kuid kõrvaltegelased ja ideed olid sellegipoolest head ja seepärast alla nelja ei saa ka panna.
Teksti loeti inglise keeles

Aga mulle meeldis. Eriti just seepärast, et unenäod jäidki unenägudeks ja ulmeline element tuli hoopis mujalt. Äkiline hüpe unenäoõudustest argirealismi on väga viis. Tegelikult läks see jutt mu meelest ju selle kadunud põlvkonna teemasse - Vietnami sõda ja inimese häving, tuimestumine, võimetus inimlikkuseks. Nurka materialiseeruv karu lisas küll emotsiooni, aga põhilist kaifi pakkusid just noodsamad unenäod. Ja see, et peeglisse vaadates näed seal seda head meest, seda inimest, iseennast kusagil minevikus, kelle sa oled tapnud ja keda sa igal öösel uuesti tapad - võrratu leid.Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne 5Täitsa asjalik lugu. Aurupungiga mul suuremat kogemust ei ole, kuid antud teos oli väga meeldiv, sü˛eepöörded head ja üllatavad, lõpp oli kah üsnagi üllatav hoolimata oma loogikast. Ilmselt hangin enesele ka järgmise osa.
Teksti loeti inglise keeles

Tõepoolest. Lugu on üsna segane ja koosneb põhiliselt ringikõmpimisest. Mingeid vihjeid abode elust ja olemusest võib siit välja noppida küll, aga ausalt öeldes on kõik väga kahtlane. Kolm võrdlusest esimese osaga.
Teksti loeti inglise keeles

Fantastiliselt hea jutt!Hakkasin juba kahtlema, kas 1977 aastal väga häid fantaasialugusid üleüldse kirjutati, aga see oli tõesti hea.Lugu räägib siis ühest detailist naisolevuse nimega Sharra elust, kes on surematu ja rändab lõputult maailmade vahel, otsides oma kadunud armsamat, kusjuures iga värava juures, mis maailmast maailma viivad, on mingi valvur, kes teda takistada üritab. Näib, et kõikide nende valvurite ja kurja taga on Seitse - üsnagi kurjakuulutav ja tume jumalategrupp, kes praegu multiversumis valitseb. Selles maailmas, millele antud jutt keskendub, elab Sharra saabumise ajal vaid üks isik - samasugune surematu meesolend nimega Laren Dorr. Seitse on ta miskipärast sellesse maailma igavesse üksindusse määranud. Tal on teatavaid võimeid, aga ta ei mäleta, kes oli ta enne seda, kui ta siia määrati - võib-olla konkureeriv jumal, võib-olla hea kuningas, kes teab? Jutt keskendubki siis Lareni ja Sharra kokkupuutele ja kontaktile.Maailm on tõsiselt hea fantaasiaga (näiteks igal ööl ilmub taevasse üks Seitsmest Lareni üle vahti pidama ja päikene muudab läbi aja tsükliliselt värvi) ja jutt ise oli nukker ja ilus. Martin oli juba seitsmekümnendatel aastatel osav.
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti korralik lugu sellest, kuidas sõdalasneiu leieab rüüstatud küla keskelt kaks ellujäänut - vanaeide ja väikese lapse, tema pojatütre. Vanaeidel olevat nõiavõimeid, aga need tuleb enne surma mingile muule naisele edasi anda - vastaval korral jäävad nõia luud maailmasse hulkuma, kuni keegi talt võimed üle võtab. Laps on selleks liiga väike, tema õde, kelle sõdurid kaasa viisid, liiga nõrk. Antaksegi võimed siis sõdalasneiule. Vanaeide lapselaps ise usub, et küla rüüstasid kohalikud sõdurid ja tahab kätte maksta (tegelikult oli asi kuidagi teisiti, aga see jäi kuidagi segaseks) Varsti kohtutakse elementaaliga, kes siis tüdrukule miskise maagilise sõrmuse annab, millega vaenlasi hävitada ja suundutaksegi linna, kohaliku garnisoni poole...Jutt oli täiesti korralik, hästi ja fantaasiarikkalt kirjutatud, aga lõpp jäi kuidagi pooleli ja lühikeseks. Ootasin mingisugust puänti, mida paraku ei järgnenud või mida ma siis ära ei tabanud.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, tegu oli üsnagi lõbusa komejandiga, aga midagi jäi nagu puudu. Võib-olla on asi tõesti selles, et pole kogu sarja lugenud, aga praegu oli tegu rohkem sellise pisut anekdootliku looga, peale mille läbilugemist on selline "ahah. Ja siis?" tunne.Kahtlesin kolme ja nelja vahel, lõpuks jäi ikkagi kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Ma tean, et peaksin arvestama aega, kui antud jutt on kirjutatud ja seda, et ilmselt oli tegemist austusega nendele 30ndate fantaasialugudele, aga lugu oli igav ja fantaasiat on minu laualambis ka rohkem kui selless konkreetses jutus. Stamp oli stambis kinni (no võib-olla oli tegu austusavaldusega, aga jutul võiks olla ka mingi muu mõte peale elutu ja mõttetu paštisi) Seda juttu ma enam ei loe ja autorit kah mitte. Kaks. Miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Noh, lugemise ajal oli tunda, et autor on sama, mis Assassini-seerial - tundus veidike, et Hobb kirjutab sama teost teises maailmas (vahepeal oli raudkindel tunne, millised kõrvaltegelased hiljem veel üles astuvad). Teose algus ja lõpp olid vägagi huvitavad ja hästikirjeldatud, paraku tõmbab ka minu hinde alla see Akadeemia-elu, mis lausa hiilgas oma sõdurliku rutiini ja igavusega. Hobb ärgu hakaku Potterit tegema, selle jaoks on olemas teised autorid.Leidus häid ja huvitavaid tegelasi - Epiny(kes on tegelikult ju Patience, võrrelge), Caulder(paistab olevat uus tegelane), leitnant Tiber (lisagem kapten Maw ja moodustub Verity-taoline kuju) ja Spink(ausalt öeldes andis tüübile iseloomu juurde see, et ta matemaatikat ei osanud - õnnestunud tegelane).Nevare`s oli tunda Fitzi jooni, aga tegelikult kogu see maailma ja tegelaste kordumine ei häirinud. Maagia oli väga vahva - eriti see tasandike maagia ja rauamaagia erinevused. Sü˛ee kandis ja oli hea ja kui Akadeemia-osa välja arvata, oli tegu huvitava teosega.Neli. Aga ma ootan juba järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

Üsnagi haarav lugu ja arvestades, et on kirjutatud teleseriaali põhjal (sic!) peaks viie saama, aga minule ta nii haarav ei olnud. Neli. Tugev neli mitme plussiga, aga siiski neli.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu esimesel leheküljel on kirjas üks vana päkapikuürik, mis kirjeldab seda, kuidas Tak kirjutas iseennast, seadused, maailma, ühe koopa ja sinna koopaava juurde ühe muna, millest koorusid Vennad. Üks läks valguse kätte ja kasvas liiga pikaks ja temast sai esimene inimene aga teine läks koopasse ja sai õige pikkuse ja leidis Seadused ja temast sai esimene päkapikk. Lisaks sellele tekkis muna jäänustest esimene troll, kes oli loomuvastasus, võimetu midagi looma või tegema ja nii edasi. Osa trollide kohta oli lisatud tunduvalt hiljem.Sisust:On käes Koomi Oru Lahingu aastapäev ja pinged linnas tõusevad. Rõhk on eriti päkapikukultuuril - õigemini just sellel padukonservatiivsel päkapikukultuuril. Päkapikud käivad kuulamas tõde grag-ide juures. (need on sellised targad, kes tunnevad ajalugu ja muid selliseid asju mida peab teadma) Üks eriti konservatiivsematest on Grag Hamcrusher, kes räägib just seda, mis seal ürikus trollide kohta kirjas on ja et tuleb ära tappa jne.Siis tapetakse ta ära. Vimes asub loomulikult asja uurima. Selgub, et päkapikkudele (nondele konservatiividele) ei maksa inimeste seadused üleüldse midagi (sest inimesed ei leidnud ju Seadusi). Ütlevad, et troll tegi ja äratungi meie asjadesse.Vimes loomulikult tungib ja leiab, et Ankh Morporki alla on uuristatud tohutu käigusüsteem.Konservatiivsetele päkadele on Vimes eriline jõledus seetõttu, et rääkis päkakuningas Rhysile, et oli algkoolis tahvli puhtaks pesija (nagu FE-st mäletada võib) ja päkapikkudele on sõnade hävitamine eriline kuritegu.Samal ajal varastatakse ära suur maal Koomi Oru lahingust, mille autor elu lõpus hulluks läks ja arvas, et teda jälitab hiigelsuur kana.Vahtkonda sunniti tööle võtma ka vampiiri.Ja õhtuti, kell kuus, juhtugu mis tahes, on Vimes kodus ja loeb oma pojale raamatut.Umbes esimesed sada lehte on õhkkond väga meeldivalt tume ja konkreetne, lisades pinget näiteks päkapikkude kaevandussümbolitega erinevate pimeduste jaoks või kasvõi selle maaliga. Kui kogu raamat oleks nõnda edasi läinud, paneksin viie plussi.Paraku läks siis järg käest ära. Asi hargnes liiga palju laiali. Läks liiga segaseks. Õhkkond ei säilinud.Neli
Teksti loeti inglise keeles

Nähtavasti on Sanderi stiil teatavale inimgrupile väga kergesti loetav ja nauditav, aga mina sellesse gruppi ei kuulu. Ausalt öeldes tuli lugedes meelde selline lause De Lintilt: "...pikki mõttetuid lugusid, mis on nii otsatud, et selleks ajaks , kui lõpp käes on, ei mäleta enam, millest see algas, aga sa ei taha ka küsida, muidu hakkaks ta kogu lugu otsast peale rääkima..."Minul tuli Sanderi kergest ja nauditavast stiilist ennast kirvega läbi lõhkuda ja selleks ajaks, kui ma keskel mingisuguse mõtteni jõudsin, oli see, kas alguses midagi olulist oli ja mis see olla võis ammu meelest läinud. Uuesti pihta ei julgenud hakata. Probleem oli iseenesest isegi üsnagi lubav, aga kui seda ka arendati või lahendati, jäi see minu silmade eest küll varju, kuna lihtsalt lugemise puhas pingutus ei lubanud detailidele tähelepanu pöörata. Ilmselgelt maitseasi, aga minu maitsele hakkas vastu. Söögu see, kellele meeldib. Kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks idee seal vist siiski oli - et ajas reisida ja sellest aru saada, pead sa olema vaimuhaige. Aga viis tuleb sellest, et ükskord, aastaid tagasi, nägin ma õudusunenägu ajareisist tagasi Teise ilmasõja aegsesse Inglismaale ja on väga meeldiv, kui sulle su unenägusid uuesti meelde tuletakse.
Teksti loeti inglise keeles