Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962–

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Taevatagune suurem ilm. Zätereiti lood: Tau Sõrmuse operatsioon

(romaan aastast 2008)
https://veskimees.eu/taevatagune-suurem-ilm

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 4)

Sarjad:
  • Sündmuste horisont
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
0
6
0
1
1
Keskmine hinne
3.375
Arvustused (8)
Kristjan Rätsep

Veskimees on autor, kelle loominguga on mul veidi vastuoluline suhe. "Kuu Ordu" ja "Pilvelinnused" jätsid ikka väga võimsa mulje ja mingi aeg oli ta mu lemmikkirjanik... siis tuli nartsissistlik "Poolel teel" ja autori maine mu silmis pöördus 180 kraadi. Nüüd on ta õnneks žanriulme juurde tagasi pöördunud ja käesolevale raamatule võib rahus panna "nelja" tugeva plussiga. Kohatist hüplikust ja peategelaste liigset arvu võib loole muidugi ette heita küll. Üldiselt jäävad Föderatsiooni sarja lood kuhugi autori loomingu tippude ja "Poolel teel" vahele.

On suhteliselt vaba Föderatsioon ja totalitaarne Rahutoojate Impeerium... ja on pöördruumipilve peidetud tohutu pastoraalne maailm Tau Sõrmus. Hunnik intriige, võitlust, seksi ja palju tegelasi. Ühes konkreetses lõigus kopeerib tegevus üks-üheselt "Marduse" antoloogisarjas ilmunud "Tormide Randa". Leidub ka vihjeid teiste autorite loomingule, nt. vanglaplaneet Memfi.

Keelekasutuses löövad kohati välja jubedad anglitsismid nagu "sa tegid mu päeva".
Teksti loeti eesti keeles
Liisa Vesik

Raamat saab nelja selle eest, et algus ja lõpp on jubedad. Kui ma esimest 30 lehekülge lugesin, siis küsisin tuttavate käest mitu korda, kas nad tõesti lugesid läbi ja tõesti kõlbas lugeda? Peaaegu olekski lugemata jäänud.Kui raamatu läbi sain, siis lugesin algust uuesti. Ja aru sain viidetest paremini, aga algus oli ikkagi mõttetu. Oleks toimetatud ja ümber tehtud seda osa, oleks puhta viie saanud, sest vahepealne oli tõesti hea. (Kuni jälle mõttetult veniva epiloogini. Mis kõigist edasi sai, oli ju sissejuhatuses öeldud, eksole.)
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Iseenesest on see Veskimehe välja pakutud kosmoseooperi-maailm täitsa okei. Mitte just midagi põrutavalt algupärast, aga kaugeltki mitte ka piinlikkustvalmistavalt lame. Seesama paralleelruumis asuv Tau Sõrmus on näiteks päris huvitav idee.

Peategelasi on kahjuks nii lühikese romaani jaoks aga tõesti liiga palju ja neil on kohati keeruline vahet teha. Ilmselt selle tõttu jätab ka tegevustiku kujutamine suuremalt osalt pigem tegevustikust ülekappamise tunde ja erilist kaasaelamise efekti ei teki. Alguse probleemist on siin mingil määral juba räägitud, endale tundus kehvavõitu see koht kus anonüümsed "neli meest" eksamikomisjonis istusid ja mida siis tegi "esimene mees" ja "teine mees"...

Arvestades oma üldist hindamisskaalat peaksin panema kolme. Aga kuna see sai äsja pandud Bruce Sterlingi "Skismaatriksile" mis lugedes hamba all oluliselt kõvemini karjus, tähistan erinevuse ühe palli võrra kõrgema hindega.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Peale põhimõtteliselt mitut järjestikust pettumust, mis mulle Veskimehe looming on valmistanud, otsustasin autorile nii igaks-juhuks veel ühe võimaluse anda, sest enam hullemaks ju minna ei saa. Igatahes oli mul õigus, läks hoopis paremaks ja kõvasti. "Taevatagune suurem ilm jne." asetub Veskimehe poolt loodud "Inimkonna Föderatsiooni" maailma ning jutustab Föderatsiooni ning selle vastandi Impeeriumi igikestvast konfliktist läbi mingisuguse kolonel Zätereiti silmade. Lugu ise väga põnev, uudne või kaasahaarav ei olegi, kuid maailm, milles see toimub, seevastu jällegi on. Veskimees on loonud universumi, mis on elus, ning kuhjanud sinna kokku igasuguseid huvitavaid ideid, mõtteid ja detaile. See on selle raamatu juures positiivne. Negatiivseks aga tuleb märkida tegelaste üleküllus ning nende pinnapealsus - kohati on ikka päris raske ühte inimest teisest eristada. Samuti jättis soovida jutustamislaad - Zätereiti vahepalad mõjuvad pigem tagantjärele targutamisena ning ei anna loole endale mingit lisaväärtust - ning tempo, millega kõike edasi anti. Kindlasti pole tegu lihtsa lugemisega, kuid piisavalt huvitavaga, mis õigustab kogu sellele kulunud vaeva. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Päris loetav, aga viite välja ei venita. Põhjuseks eelkõige algus, kus esimese 50-60 lk jooksul käib läbi rohkem tegelasi kui mõnes raamatus kokku on. Pilt läheb liiga kirjuks ja nii avastadki mingi hetk, et loed ja loed, aga aru ikka ei saa, mis toimub. Kui aga alguskünnisest üle saadud hakkab sündmustik üsna tempokalt arenema ja seda kuni lõpuni välja. Kohati küll soovinuks saada rohkem taustinformatsiooni tegelaste või tegevuskeskkonna kohta. Oli ka muhedaid pärleid. Näiteks laevade TI-le antud nimed Malle ja Anu. Kas pole mõnusalt kodune? Kokkuvõtteks tugev neli ning ootus leida poelettidelt veel midagi samast seeriast.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tegin selle vea, et alustasin raamatu lugemist unisena. Kas seetõttu või oligi nii, aga raamat tundus eriti arusaamatu ja igav. Keskelpoole asi paranes, aga ainult pisut. Tekst oli väga raskesti jälgitav (vastand sõnale ladus). Kohati pidin hambad ristis end tekstist läbi raiuma. Ja mis peaasi, ma ei suutnud leida põhjust, miks see raamat kirjutati. Mis selle kandev idee oli? Või sellist ideed ei olnudki, oli lihtsalt olukirjeldus tulevikust?
Teksti loeti eesti keeles
Riho Välk

Avastasin, et kui mõned lühijutud välja jätta, ei ole ma Veskimehelt võib-olla kümmekond aastat ühtegi täispikka raamatut lugenud. Kuna see oli juhuslikult riiulisse sattunud, otsustasin ette võtta.
Esimese asjana tahaksin öelda, et kui miski on hälvikult-hälvikule kirjandus, siis käesolev raamat tuleks selle musternäidiseks võtta. Kohe kõige esimesel lehel propageerib lugupeetud kirjanik alaealise õe-venna intsesti. Hiljem küsib üks kõrvaltegelane teise õe-venna (14 ja 13) käest, kes on just orjaplaneedile pagendamise eest pääsenud, küsimuse, mis on põhimõtteliselt "ma saan aru, et te olete õde ja vend, aga miks te kogu aeg ei seksi?". Kolmandas kohas üritab neiu kavaleri sugutungi peatada teadaandega, et ta on alles 12-aastane. Kuid ka seal on ainsaks põhjuseks, et 12-aastane arvab, et äkki ta ei ole mehe jaoks piisavalt hea. Hiljem mainitakse, kuidas esimene suguakt muudab vastava aparatuuri nädalaks ajaks kasutuskõlbmatuks. Miks mitte öelda nii, nagu asjad tegelikult on - "lapsel oli valus".
 
Jätame nüüd pea igast peatükist näkkukarjuva labase ning moraalselt küsitava erootika kõrvale ja räägime teosest edasi. Üks kriitikapunkt, mida eelnevad arvustajad on välja toonud, on kindlasti, et tegelasi on liiga palju. Sellega pean kindlalt nõustuma, ning lisama, et enamus tegelasi on paberist välja lõigatud. Peamine, mida me nende kohta teada saame, on tähtis info, kui palju nad on kellegagi sugu teinud. Braavo. Lisaks on läbisegi kolm nimetüüpi - generaatorist saadud ulmelised nimed, mõned anglo-amerikaani laiatarbelised, ning lõpetuseks sekka ka mõned korralikud eesti maavillased. Jah, kauge tulevik ja palju erinevaid rahvaid, aga antud juhul on need lihtsalt omavahel ebakõlas.
 
Raamat on napilt alla 200 lk paksune, üsna suures kirjas, ning siia on üritatud suruda võimalikult palju süžeeliine, ilma neid reaalselt arendamata või tegevuseni jõudmata, selle asemel tegelased lihtsalt lobisevad. Vahepeal huvitavalt, vahepeal igavalt, tihti seksist ning mõnikord aetakse ka puhast kelbast. Tulemuseks on, et ühest magedast madinast hüpatakse teise, ning nautida ei saa ei põnevat madinat ega põnevat madinani jõudmist, sest kumbagi pole.
 
Lõpetuseks - tegelaste motiivid. Nendest oli kõige raskem aru saada, sest nagu eelnevalt mainitud, kippusid esiteks tegelased segamini minema. Kui aga oleks olnud selgeid motiive, oleks võinud ju teha endale märkme, stiilis "tüüp, kes tahab täheväravat käima panna", aga üldjuhul ei olnud tegelastel niigi palju eesmärke. Lahendati umbmääraseid vanu võlgasid ja kohustusi, põgeneti kellegi-millegi eest ja isegi poole sõnaga ei mainitud, kas piraat-salakaubavedaja oma kokkukraabitud rahaga midagi teha ka tahaks, või plaanib ta lihtsalt lohe kombel kullamäe otsas peesitada.
 
Selle teose lugemisega tekkis mul aga üks küsimus. Kas aastal 2008 oli tõesti ulme Eestis veel selline defitsiit, et inimesed ostsid, lugesid, arvustasid ja ehk isegi nautisid sellist materjali? Ma loodan tõsiselt, et tegu on niivõrd hälvikult-hälvikule teosega, et see vajub vaikselt ja märkamatult ajaloo prügikasti, ning keegi seda kunagi avalikult ulmega seostama ei hakka. Ulme mainest oleks kahju.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Pärtel Riit

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles