Karel Michal

Ma ei kannata silma otsaski alternatiivajalugusid, kus peale selle ajalooalternatiivi enda on sees mingi oluline fantastiline komponent. Noh, võimalus ajareisiks või paralleelmaailmades liikumiseks välja arvata, kui see on seotud selle ajalooalternatiivsuse tekke või muutmisega. Kui aga alternatiivajaloos kappavad ringi ükssarvikud ja lendavad lohed ning võlurid saadavad vaenuvägede suunas põlevaid tulekerasid, on asi jama. Alternatiivajalugu peab olema puhas, realistlik (noh, muidugi võib seda ka romantismile või naturalismile omaste kaamerafiltritega teha). Aga mingeid kummitusi, zombisid, maagihakatisi ega paravõimete paraadi ma alt.ajaloos näha ei taha. Ajalugu on mu jaoks niivõrd püha distsipliin ja alternatiivajalugu niivõrd lemmik ulme alažanr, et ma tahan seda tarbida puhtalt. Alternatiivajalugu tegelegu ajaloo muutuste ja nende mõjudega ühiskonnale, tegelastele jne. Kuna ajalugu on vaieldamatult teadus, siis alternatiivajalugu on minu jaoks üks tõsiteadusliku fantastika (hard SF) alaliike. Vastavas ulme alaliigis kasutatava teadusharu suhtes peab autoril olema pieteet ja seda distsipliini tuleb tunda ning sellega ümber käia nii, et see oleks usutav ja teadusharu reeglite järgi põhimõtteliselt võimalik. 

Sedasi siis. Heinrich Weinbergi «Vabavalla kaotamine» on vist parim Eesti ajaloo aineline alternatiivajalugu eesti ulmes. Vähemalt ei suutnud ma meenutada midagi etemat. Hargla ei ole oma alt.ajalugudes ülearu palju kodukamarale keskendunud (meenub «Novembrivalss vanal väljakul»), sest kui näiteks Koulu ja Frenchi lood toimuvad ju huvitavas alternatiivses maailmas, siis paraku meile seda ajalooalternatiivi kuigivõrd ei avata, kolm paksu köidet on täidetud eksituste komöödia, jantliku farsiga. Ning «Raudrästiku ajaga» on mul oma suhe. Kaplinskil on selliseid heietusi-mõtisklusi, aga need pole narratiivikeskse kirjandusena kuigi tugevad («Loojak Hiiumaa rannal») ja mingitest vellolattikutest («Lend Kanaari saartele») ärme parem üldse räägi, eksole. Ning antoloogias «Eestid, mida ei olnud», kus siinarvustatav lühiromaan ilmus, on ülejäänud tekstid kas hästi vaieldavalt ja hästi tinglikult alt.ajalood (Laurik, Krafinna, MSander jt) või siis töötavad mu jaoks tugevamalt just niisama ajaloolise proosana, nende aja- ja kohavaim on suurepäraselt välja tulnud ja loodki on väga head, aga põnevat alternatiivsust nagu napib (Loper, Hargla, Mahkra jt). Napib kohe kõvasti. 

Weinbergi «Vabavalla kaotamine» (mis tuli Stalkeri-küsitlusel aasta eest uhkele 13. kohale) on seevastu aga just täpselt sellist sorti alternatiivajalugu, milliseid ma oleksin nõus Eesti keskaja kohta lugema köidete kaupa. Siin on ajaloo alternatiivsus kesksel kohal, siin on huvitavad tegelased oma probleemide ja valikutega, neid valikuid tagant sundivad ühiskondlikud arenguprotsessid, seiklusromaanilik süžee, poliitintriigid. No mida veel tahta? Võibolla veelgi suuremat detailsust poliitintriigide osas ja lihtsalt rohkem mahtu, rohkem sellist alternatiivajaloolist seiklust, rohkem sarnaselt voogavat teksti. Eks oma osa mängib minu praeguses selle teksti lembuses ka see, et tegevus on paigutatud just sellesse ajaperioodi, millele isegi ülikooli ajal rohkem keskendusin (12.–15. sajand). Kui kunagi ammu määratles Hargla Loomingu-intervjuus ühte Grinewski-oopust kui hard alternate history teksti, siis see Weinberg on hard alternate history!

Miinuseid on. Tekstis esineb paar ajalooreaaliate seisukohalt ebausutavat apsakat (kristluse roll), mis sellisel kombel väljamängituna vajanuks veidi suuremat ja leidlikumat põhjendamist. Ning kasutamata on jäetud paar tegelaste emotsionaalsete dilemmade ja isiklike tragöödiate seisukohast suurepärast momenti (Aire oleks võinud oma last Meelist just väga kirglikult armastada, ükskõiksuse asemel oleks see loonud nii palju põnevaid võimalusi). Ja siis muidugi see, et Meelise, Tiina ja Antsu liin kaob paadiga jõge mööda ööpimedusse. Või, noh, alla sama hea järje ma siin ei lepi. Ja see «Tõrkeotsing» on hoopis midagi muud, see ei tule arvesse. Tahan otsest järge.