Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett · Stephen Baxter ·

The Long Earth

(romaan aastast 2012)

eesti keeles: «Pikkmaa»
Tallinn «Varrak» 2012

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
7
0
1
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (9)
Must Kass

Umbes veerandi kohal oleks mu peamiseks kommentaariks olnud, et see on hästi jutustatud lugu. Ei mingit postmodernismi, isegi mitte modernismi, vaid aus 19. sajandi realism. Ent hästi välja peetud. Just nii palju seletusi ja vihjeid, pea- ja kõrvaltegelasi, kui püstitatud mängureeglite lugejale selgitamiseks vaja. Sekka mõned tuimad kirjeldused, ilmselt Baxterilt, ja mõned päris naljakad killud, ilmselt siis Pratchettilt. Igatahes on selleks ajaks selge, et kui keerata üsna algelistest elektroonikavidinatest kokku aparaat, mille skeem ühel ööl internetis kõigele kättesaadavaks tehti, siis pääseb sellega paralleelmaailma. Ja siis järgmisse jne. (Ainult et rauast asjad ei tule kaasa.) Geograafiliselt tunduvad need maailmad meie omaga üsna sarnased, aga mõistuslikud olendid (esialgu) puuduvad.

Paaris autorite eelduses ma natuke kahtlen. Esiteks et praeguse aja jõnglased viitsiksid elektroonika rauapoolega jännata - pigem eelistavad nad appe oma iPadi jaoks. Teiseks, et nii paljud täiskasvanud tahaksid minna kaasaegse mugavuse juurest ära esmaasukateks kuhugi metsikusse loodusse. Aga hea küll, ulmekas ju.

Edasi nii põnev ei ole. Sest kui palju siis autorid ikka suudavad üllatavaid ja seninägematuid olukordi pakkuda, kui käiakse ära... no ikka paljudes maailmades. Veel üks asi, mis kahekesi kirjutades peaaegu paratamatu: karakterid jäävad pealiskaudseks. Antud juhul on neil küll toredaid kiikse, aga sellest jääb natuke väheks. Selget lõpplahendust pole, on ainult puänt, nii et samale alusele saaks lõputult lisasid kirjutada. Jääbki mulje kui pika sarja pilootseeriast. Mulle meeldiks küll rohkem, kui lisasid ei tuleks.
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Eelarvustajale vähe lisada ja nõus kõigega. Ehk siis sellisena on raamat ilmselt alguseks mingile pikemale loramentide sarjale. Ja sellest on kahju, sest ma ei ole sugugi kindel, kas kokku on saanud autorite paremad pooled. Kohati on märgata Baxteri läbimõeldust, aga see on paraku nimetatud autori ainus positiivne külg, tema tekst on suhteliselt külmaks jättev. Ja ma ei märganud kusagil Pratchettile omast mängulist kildude tulevärki, kõik muu selle autori juures aga ei kannata kriitikat. Samuti jäid kuidagi üheplaaniliseks ja kaugeks need kaks suhteliselt ebainimlikku peategelast. Elusa, arusaadava motivatsiooniga oli vast ainult poole peal ligi astunud naine. Kokkuvõttes raamat siiski meeldis mulle väga, see on siiski nii hästi läbi mõeldud ja teostatud, et pisukesi etteheiteid tuleb võtta pigem nii, et ootasin sellelt tandemilt natuke rohkem. Üks uitmõte veel, mis mulle pähe torkas (ma ei ole kindel, kas mul on õigus): Pratchettil teatavasti ei ole tervis parim ja ma olen mitme autori puhul tähendanud sellises olukorras teatud kõrgendatud huvi, ütleme, inimese koha vastu siin maailmas; pahatihti avaldub see enamasti hambututes arutlustes ja visioonides... Ei tea. Aga igatahes tore raamat.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Teine pool raamatust oli kobedam, kui esimene pool. Veidi käis pinda lõputu maailmade vahetamine. See tüütas juba Baxteri "Ajalaevad"-es.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Ma ei jaksanudki lõpuni lugeda. Umbes poole peal jäi katki. Lehitsesin niisama edasi, et äkki miski haagib mind uuesti loo külge... aga ei midagi. See lõputu maailmade vahetamine mu lugemishuvi tappiski. Veidi rohkem sündmusi oleks oodanud. Nüüd aga olidki peamisteks sündmusteks maailmade vahetamine ja uute maailmade tutvustamine.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Neli miinusega. Pratchetti oli raamatus ära tunda vähe. Vaid üksikutel lehekülgedel, kui lugesin vaimukalt nihestatud humoorikat teksti, viis mõte Pratchetti peale. Kahjuks vaid üksikutel lehtedel. Raamatu idee on ju suurepärane, aga teostus mitte nii hea, pigem "lati alt läbironimine". Mind häiris ka see, et kui Astumise Päeval sai karjakaupa lapsi vigastada ühe maailma vahetamisel, siis edaspidi õnnetusjuhtumeid justkui ei olnudki. Astuti suurte puntidena sadu ja sadu kordi päevas ja kaotusi ei mingisuguseid. Samas võis aru saada, et astumine oli ikkagi üliriskantne tegevus. Inimkond oleks pidanud kordades vähenema sellise pideva maailmadevahetuse peale. Selline vastuolu. Samuti ei seletatud ära, mis juhtub siis kui järgmises maailmas on sama koha peal tahke füüsiline ese.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Viimane Pratchetti raamat, mida sai veel autori eluajal loetud. Suhteliselt hea kahe autori kokkumäng ja Pratchetti vaimukusi oli täiesti parajal hulgal. Teataval määral hakkas aga vastu mõningane ideoloogilisus ja loosunglikkus kaasaegse progressiivse ühiskonna nimel võitlemisel. Mis aga muidugi on Pratchetti puhul sugugi mitte uus asi, lihtsalt Kettamaailmas on see enamasti olnud veidi varjatum ja humoorikam.

See maailmade vahetamise ootamatu kergus pärast esimesi kirjeldusi, kus see raskem ja ohtlikum tundus, oli ka minu jaoks teatud miinuseks. Kokkuvõttes 4, lugeda kõlbas igatahes hästi.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Rüütel

Ühel suvalisel päeval ilmub internetti mingi veidra sammuriks nimetatud vidina kirjeldus, mis on kokkupandav võrdlemisi lihtsatest elektroonilistest komponentidest ja mille keskseks osaks on kartul ja kolme-astmeline lüliti. Kui kõik on õigesti kokku pandud ja lülitit vajutada, siis on võimalik "astuda" paralleelmaailma. Ja selgub, et neid paralleelmaailmasid on esmapilgul justkui lõpmatu arv. Ja inimesed hakkavadki "astuma" - küll üksi, küll gruppidena. Sammupäevaks nimetatud esimesest massiliste astumiste päevast edasi hakkavad sündmused arenema omasoodu: paralleelmaailmade uurimine, kolonisatsioon ja sellega kaasnevad probleemid.
Ilmselt tekitab selle raamatu juures kahetisi tundeid asjaolu, et sellised kontseptsioonid nagu kvantfüüsika, paralleeluniversumid, tehisintellekt jm on alguses asetatud niisugusesse sousti nagu suvalised kartuli külge ühendatud elektroonilised vidinad ja arvutiprogrammina ümber sündinud Tiibeti mootorrattaparandaja, kelle nimi on Lobsang. Lisaks siis veel need trollid, kelle jaoks ilmselt meie oma kodusele maakamarale sattumine iga nelja aasta tagant toimuvale laulupeole võrduks täiusliku nirvaanaga... Võimalik, et autorid lihtsalt ei tea(dnud) meie laulupeost midagi - saanuks veel ühe vimka sisse kirjutada.
Siis saab aga selgeks, et tegelikult pole asi üldse kartulis (ja ka mitte elektroonikas), vaid sootuks milleski muus ja et seal Pikkmaal toimub imelikke asju, mis tegelikult tuleks endale (rahvusliku) julgeoleku seisukohast võetuna selgeks teha.
Meenutab mingist asendist Jules Verne'i reisikirjeldusi ja seiklusi. Jah, kohati venis, jah, kohati kiskus ehk liialt poliitiliseks ära. Mõned süžee käigud jäid piisavalt lahti kirjutamata, samal ajal kui erinevate maailmade kirjeldamist oli ehk liialt palju. Eks ta ole ka igaühe huumorimeele küsimus, minu meelest oli täitsa muhe lugemine. Selline mitte ennast liialt tõiselt võttev, kuid mitte 100-ga absurdi kihutav ka.
Hindeks tugev neli ja näis, mis järgedes saama hakkab.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Pärtel Riit

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles