Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

Tehanu

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Tehanu: Meremaa viimane raamat»
Tallinn «Kunst» 1996 (Merlini raamatukogu, nr 10)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
7
3
1
1
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (32)

Kroon kogu sarjale. Minu meelest Le Guini vaieldamatult parim romaan. Kogu Maameri omandab tänu Tehanule uue dimensiooni. Oma meeleolult sarnaneb raamat enim romaanile Kaugeim kallas. Tehanut ei tohi kiirustades lugeda. Asja kvintessentsi tabamiseks tuleb lugedes olla kõigi mõtetega raamatu man. Pahad on selles raamatus juba tõeliselt võimsad ja eks-Arhimaag parajalt viletsaks jäänud. Siin tulebki uuesti mängu Tenar, õigemini toob Tenar mängu Tehanu. See romaan on oma viit tärni väärt juba üksnes Tehanu pärast. Sest Tehanu jõud ja võim on midagi hoopis keerulisemat, võõrast ja kauget. Lugege!!!
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutuga pani LeGuin mind veidi hämmastuma ja oma seisukohta enda suhtes pisut revideerima. Miks? Tundub (vähemasti tundub!), et autori vaated on teinud läbi teatava evolutsiooni. (Võin midugi ka eksida ja tegemist on lihtsalt fluktuatsiooniga.) U. LeGuini "Võluris" on puhuti lausa ärritav veendumus, et kurjus pääseb maailma (peamiselt) sugutungi (sellest tingitud praalimise ja kõrkuse) kaudu. Kõiki eelnevaid Meremaa lugusid läbiv eitav suhtumine perekonda ja siin-seal ilmnev heterofoobia paistavad olevat (ajutiselt?) taandunud. Igatahes meeldis jutustus mulle tetraloogiast kõige enam. Üldist laadi märkus: Eelneva jutuga EI kavatse ma vaidlustada LeGuini vaieldamatut kirjandusliku talenti, hiilgavat fantasialendu ja tõlkija tõesti head tööd. See käib kogu tetraloogia kohta. Oma "viie" on see lugu kaheldamatult ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

On üks asi, mis mind väga häiris - nimelt on selle raamatu eestikeelse väljaande tagakaanele kirjutatud 'Le Guini Meremaa tsükli hiilgav lõpetus'. Olen täielikult nõus sellega, et tegu on meisterlikult kirjutatud ja hea filosoofilise taustaga teosega. Aga hiilgav see raamat ei ole. Mõtlemapanev? Jah. Sügavaleulatuv? Jah. Aga mitte hiilgav. Tegelikult pole see mitte peamine põhjus, miks ma nelja panin, seda tegin mingil dokumenteerimata põhjusel - kuidagi negatiivsed mõtted tulid pähe seda lugedes ja sealt ehk ka raamatuga seotud kerge negatiivne emotsioon - tegelikult on asi hästi kirjutatud, soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles

Nii Meremaa süzhee arengu kui ka kaasaja üldinimlike probleemide käsitlemise tõttu tetraloogia parim teos. Ükskord ometi ei kehti teooria, et järg on alati eelkäijast viletsam. Väga hea.

3. dets. 2001. Kui Meremaa triloogia kohta võis öelda, et tegu on noorteraamatutega, mis sobivad lugemiseks ka täiskasvanutele, siis "Tehanu" on täiskasvanute raamat, mis sobib lugemiseks ka noortele. Maailm on muutumas -- kuid milline maailm? Kas see maailm, mis loodi siis, kui Segoy tõstis saared meresügavikest? Või see maailm, mis tekkis pärast kuningavõimu langust Havnoris ja kestis 800 aastat? Roke targad on kindlad, et nemad on ühed vanade traditsioonide hoidjatest, kuid miks nad selles ikkagi nii kindlad on? Omal ajal, pärast paari sajandi pikkust isolatsiooni käisid Vene õigeusu kiriku kõrged tegelased Konstantinoopolis ja mujal õige usu lätteid otsimas ning avastasid jahmatusega, et seal kehitatakse mitme nende pühimast pühima rituaali või tõe peale lihtsalt õlgu... Pappidel seepeale ei jäänud muud üle, kui kogu maailma hukkaminekut kuulutada, nemad ise muidugi väljaarvatud. Ka Roke Meistrid tunduvad samasuguses stampmõtlemises kinni olema, nad otsivad uut Peatarka ikka veel vana meetodi järgi, arvates, et nende saart ei ole vahepealne anarhia etapp puudutanud ning nemad pole kohustatud uuenema, samal ajal kui kogu Meremaa seda teeb. Isegi siis, kui neile näidatakse maailma muutuvaid seaduspärasusi sõnade läbi, mida lausub üks nende endi hulgast, teevad nad kõik, et seda sõnumit oma eelmisest formatsioonist pärit tõekspidamistega sobitada. Üleminekuühiskondade probleemid paistavad kõikjal ühesugused olema...

Kui kritiseerida, siis pean tuntavaks maitsevääratuseks seda, et Kalessin Segoyks osutus -- jumala maa peale laskumine on mind alati tiba ärritanud ning selline absoluudimaius on paljude kirjanike ühine probleem. Kuidas ometi ei mõisteta, et koos absoluudi ilmumisega kaob pinge ning salapära...

Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest hästi KIRJUTATUD raamat, kuid sisu jätab minu jaoks soovida. Sama paksus raamatus peaks leiduma umbes kaks korda rohkem mõtteteri või siis sündmusi. Lugemist ei jätnud pooleli sellepärast, et olin eelnevat kolme raamatut juba lugenud ning raamat ise oli ka suhteliselt õhuke. Kui tegemist oleks olnud mõne teise kirjaniku ülistatud järjega triloogiale, siis kahtlen kas oleksin algusest palju kaugemale jõudnudki. Pealegi olin raamatu juba ära ostnud. :) Tegelikult, ega see nii halb raamat ka polnud, kuid neli on minu poolt küll hästi antud.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat, magu ka ilmumisaastast näha, on triloogiale lisatud ilmselt lugejate nõudmisel. Kirjutamisviis on endiselt hea, nagu meistrile kohane, ent sisu poolest kuulub raamat hoopis teise kategooriasse. Eelmiste osadega seovad raamatut tegelaste nimed, mõned ringiekslevad maagid ning Kalessin, kes paaril korral kogu oma hiilguses etteaste teeb. Ülejäänud tegevus keerleb inimeste igapäevamurede ning -rõõmude ümber. Jäi mulje nagu see võiks olla uue triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu aeg tekkis tunne, et autor kirjeldab mingit seisundit, mis on lähedal stagnatsioonile. Ja see pole ei hea ega halb. On nauditavaid detaile, millega globaalsemat edasi anti. Ma ütleksin tõeliselt vaba raamat. Vabalt kirjutatud, nagu oleks autori vaim rahulikult ja vabalt kuskil heljunud. Siin on tähtis õhustik, mitte tegevused. Suured asjad toimuvad mujal, tegelased tajuvad mingeid lainetusi ja võnkeid, peavad mitmes asjas selgusele jõudma lahendades raskeid valikuid.
Teksti loeti eesti keeles

Targo T. on eespool üsna minu mõtteid väljendanud: see raamat ei ole vilets, kuid kannab kuidagi negatiivseid emotsioone. Elus ei ole kõik alati kaugeltki positiivne, kuid inimene tahab ju rohkem igal pool positiivset näha ja tunda, kui negatiivset. Lõkkes vigaseks põletatud laps, Tenari ja Gedi ülim alandamine "pahade" poolt, mehe ja naise rolli vaagimine kibestunud naise seisukohalt... Selline sisu on siis tetraloogia viimasel raamatul. Lõpuks saab hea kurja üle võidu, nagu muinasjuttudes ikka. Kuid minu arvates ei oleks sarjal neljandat osa sellisel kujul (kui üldse mitte) vaja läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia sai järje. Raha või fännide sunnil -- mis vahet seal on? Mõnikord on järg paremgi, sagedamini (ja seekord) viletsam. Poleks pidanud asja ette võtma. Ma kartsin, et see on Tehanu triloogia algus, aga (õnneks?) ei.
Elu on karm ja dame Ursula annab ka kõigile ühtviisi karmilt. Paradoks: hästi ei lähe kellelgi, isegi kuningal mitte. Ent Meremaal kui riigil läheb hästi.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsi ta on, triloogiaga ta kokku küll ei sobi. Kogu aines ja maailmanägemine on kuidagi... maalähedasem. Aga see ei ole üldse paha!
Teksti loeti eesti keeles

Alari(R) paneb asjad tüüpilise meesterahva seisukohast paika. Isiklik seisukoht on, et meeste mätta otsast kirjutatud raamatud pole muud väärt kui teleri peale antennikõrgendiks, aga siin tulevad juba mängu soolised erinevused mõttemaailmades. Just see paljukirutud "feminism" raamatu Meremaa sarja parimaks teebki. Eriti ilus on, et suurim väga kuulub pisikesele vigasele tüdrukule. Ja ebameeldivalt isalik Ged on kogu oma võluväest ilma ja lõpuks ometi normaalne mees, kes laseb naistel asjade üle otsustada (nii need asjad tegelikult ju käivadki, ainult et mehed ei saa aru...). Kõlab küll väga lapsikult, aga see lugu võiks veel edasi minna.
Teksti loeti eesti keeles

See on sarjas viimane raamat. Lohe Tehanu on minuarust parim pööre kogu sarjas. Gedi ja Tenari vanaduspäevade rõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast seda, kui Ged on kõikvõimalikes Meremaa nurkades kurjusele koha kätte näidanud, ilmneb, et kodus, kuhu ta harva sattunud on, pole asjad ammugi mitte korras. Kuid võim on läinud ja võitlus tuleb raske.
Teksti loeti eesti keeles

Vat ei ole hea raamat! Iseseisvana oleks veel ehk midagi, aga sarja lõpetusena tekitas minus tunde, et kui Meremaa triloogia oli üks hea tugev kolmejalgne taburet, siis nüüd on sellele mingi peletislik tikkkontsa ja pitsnikerdistega toigas juurde monteeritud. Kirjandusliku koha pealt oleks vast "3", aga hinne on triloogia solkimise eest. Midagi ei ole enam, ei ole suurust ega haaravust, lihtsalt jageletakse ja põetakse hingehaavu. Tehanu ise on küll hea leid (ja neid on teisigi, sest tegemist siiski oma tööd tundva kirjanikuga), ent Kalessin vaid kontekstiväline deus ex machina. Raamat, mille lugemisest kahetsen, sest suhu jäänud paha maik heitis varju ka teistele sarja raamatutele.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Meremaa osa, ning teistest totaalslt erinev. Siin enam ei ole seda madinat, kõik kulgeb rahulikult. On tekkinud selline maalähedus, armastus. Oma väe kaotanud Ged peab vastu astuma kurjusele oma koduukse ees. Ged ei ole enam vägev võlur, vaid lihtsalt üks vana mees, kes peab kohanema uue eluga. Ning ta tuleb sellega toime, aga ainult teiste abiga. Hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles

See, et ma ise nii igavat elu elan, ei tähenda, et ma vastavaid raamatuid lugeda tahan... Fantasyst ootaks mingit võimsat kurikaela, aga siin on ainult mingi pervert Osavkäsi, kes lõpuks hanguga surnuks torgatakse. Tartu linna peal kohtab hullemaidki pätte, raamat ei huvita ega shokeeri...
Teksti loeti eesti keeles

Selgelt nõrgem eelnevast kolmest romaanist. Ulmelt ootaks midagi hoopis muud. Kuidas kellelegi, aga mulle kohe sugugi ei meeldi lugeda igasuguseid sadistlikke, masohhistlikke, alandavaid kirjeldusi, millest teos kubiseb. Lisame sellele veel kohutava vingumise, ägamise, kurtmise, sisekaemused ja saame kompoti, millest tahaks parema meelega eemale hoida ning millega kokkupuutumise järel tahaks käsi pesta. Lisaks veel ilmselge moraalitsemine. Pinget hoida ei suudetud, lõpus pani Therru osutumine loheks lihtsalt õlgu kehitama.Positiivset oli ka: ladusalt kirjutatud, karakterid olid ilusalt välja joonistatud.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tõdeda, et see raamat meeldis mulle Meremaa omadest kõige vähem. Ajaline kirjutamisdistants teiste raamatutega on suur, ehkki sisu osas järgneb vahetult "Kaugeimale kaldale". Selles teoses tuleb välja ka autori selge etnoloogitaust ja ka 1990. aastate alguse tugev "gender perspective"`i hoiak, mis muudes raamatutes niiväga esiplaanile ei tükkinud. Ka pole tegevuse keskmes enam keegi noor, vaid keskealised inimesed ning hullem veel, maagiat pole peaaegu üldse! Lohed ja kummalised seiklused küll nagu päästavad asja, ent mitte piisavalt, et sellele kõrgeimat hinnet panna.
Siiski, positiivse külje pealt peab kindlasti märkima seda, et lugejale on raamatu lõpu osas otsad väga lahtiseks jäetud ja et järge pole õnneks tõepoolest järgennud, võib igaüks suhteliselt vabalt edasi mõtiskleda, mis siis Gedist, Tenarist ja Therrust sai.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles