Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Farthest Shore

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Kaugeim kallas»
Tallinn «Kunst» 1995 (Merlini raamatukogu, nr 9)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
14
1
0
1
Keskmine hinne
4.444
Arvustused (36)

See Maamere raamat on juba äärmiselt tugev üllitis. Gedist on saanud arhimaag ning esimest korda on kurikael talle tõeliselt vääriline vastane. Elu ja surma vahelise piiri kaotamisest on Le Guin filosoofilise haaravusega kirjutanud. Kahest esimesest osast oluliselt mitmeplaanilisem raamat. Hea ja kurja piirid on meeldivalt häguseks aetud, mis sunnib lugeja ajusid liigutama. Lugege ja liigutage siis neid. Ajusid.
Teksti loeti eesti keeles

Teema arendus. Põhjalik, mõjus, kindlasti sügav ja asjalik, kuid minu ugri-mugri maailmapildi jaoks pisut naljakas. Kindlasti huvitav ja põnev lugemisvara. Olen ise muide korduvalt lugenud ja üle lugenud. Intrigeerib, kuid pigem õhutab vaidlema.
Teksti loeti eesti keeles

Le Guin käib täiesti fantastiliselt ümber Elu, Surma, Võlukunsti, Valguse ja Varjuga, keerab, pöörab ja väänab neid igat pidi, ilma et saadud tulemus mingis osas häirivana mõjuks. Tõeliselt meisterlik üllitis, mõnes osas lööb isegi sarja esimese osa üle.
Teksti loeti eesti keeles

Samamoodi nagu "Tehanuski" on siin paljud seigad vaadeldavad tänapäeva eetiliste probleemide sügavate käsitlustena. Maailm, mis võlukunsti kaotab, muutub nii ebameeldivalt reaalseks; ilmub künism ja käegalöömine, muinasjutust saab tõsielu. Paneb küsima: Millise võlukunsti on kaotanud ülalnimetatud iseloomujoontel endas vohada laskvad inimesed? Ülaltoodud teose filosoofilise liini kõrval on nauditav ka pealispind: Gedi missioon ja selle täitmine kuuluvad fantastika kullafondi.

30. nov. 2001. Pärast ülelugemist tekkis küsimus justnimelt selle Gedi quest`i kohta. Roke Meistrid üheskoos tundsid vaieldamatult kõige paremini Meremaal nii võlukunsti kui ka sellega tegelejaid. Kuidas siis juhtus, et Arhimaag läks oma otsingule umbkaudu kobades ning alles kuskil Lõunaraja tundmatutel vetel juhusliku lobajutu sees tuli selle peale, kes nimeliselt võib maailmas tekkinud segaduse taga olla. Olgu muuga nagu on, kuid selle oleks Meistrid pidanud üheskoos välja mõtlema -- või siis vähemalt võimaliku isikute ringi, kelle hulgast õige väljavalimine poleks ilmselt just väga raske olnud.

Huvitavad on veel vihjed vee ja võlukunsti seosele, mida kohtab kogu triloogias. Ged võrdleb oma väge veega, millest viimased tilgad valas ta Manala tagumises ääres kuivanud jõe kaldale maha. Oma varju jahil eelistab ta varju kohata merel, mitte kuival maal. Manala on kuiv ja tolmune, Cobi kohta öeldakse, et ta tahaks kogu maailma manala sarnaseks kõrbeks muuta. Atuani hauad ning neis sisalduv kurjus, Gedi väele vastanduv Vana Vägi asus kõrbes. Järeldusi sellest seosest siinkohal tegema ei hakka, see jäägu elukutselistele tõlgendajatele... ;-)

Teksti loeti eesti keeles

Alustasin saaga lugemist sellest raamatus (juhuslikult, sattus mulle näppu). Ja kui pärast ka teisi lugesin... siis ei tundunudki, et millestki palju ilma oleks jäänud :) Aga kummaline oli... Omapärane, huvitavate ideedega. Ideede väljaütlemine tunduski LeGuini eesmärk olevat... Ja üks mõte tuli veel raamatut lugedes pähe: hea adventure stiilis arvutimängu saaks... ja just sedasorti raamat, et hea kirjutamise puhul võiks mäng raamatu ülegi lüüa (nagu juhtus Harlan Ellisoni novelliga "I have no mouth, but I must scream"). Aga jah... kuigi oli vahva lugemine, jäi siiski midagi puudu... Võib olla peaks originaalis üle lugema. Aga ei taha enam. Miski on, mis ei pane seda raamatut uuesti kätte võtma... ja ma ei tea mis see on...
Teksti loeti eesti keeles

Selle osa on autor üsna selgelt lõpetavaks osaks kirjutanud. Raamatu lõpuks on juba kõik nähtud ja tehtud ning maailma tasakaal edukalt taastatud. Kõik tükid kukuvad oma kohtadele ning leitakse ka kõik puuduvad. Ring on täis. Siit edasi algab juba kellegi teise lugu. Võiks isegi öelda, et üks ajastu on läbi saanud. Siiski jäävad mõned kohad, mis on jäetud kas siis lugeja fantaasia hoolde või võimaliku järje alustamiseks. Igati väärt raamat. On nii seiklusi, kui maagiat, kui ka tegelaste loomuste analüüsi.
Teksti loeti inglise keeles
TVP

Nojah... Kõik head asjad lähevad lõpux üle planescape`i... Aga noh... Mis siis ikka... Ega see Le Guini halvemax ei tee...
Teksti loeti eesti keeles

Autor avab üpris veenvalt inimese ja üleloomulike võimete vahekorra, kirjeldab inimese vastutust ja hingeseisundit, kui ta nii suuri võimeid omab.
Teksti loeti eesti keeles

Nelja põhjenduseks eelkõige see, et ülejäänud Meremaa jutud on palju erinäolisemad. Kaugemat Kallast on raskem iseseisva väärtusena näha, sulab kuidagi sarja sisse peitu.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi on tegemist esialgse finaaliga, kus kõik kulmineerub, hakkab tegevus venima ja lõputuna tunduv mööda merd ringi loksutamine muutub tüütavaks. Samuti on Gedi kaaslane, tulevane õilis kuningas üsna tropp kuju. Ei meeldinud enam nii, nagu kaks esimest osa.
Teksti loeti eesti keeles

See meeldis mulle väga. Languse ühiskonna kirjeldus. Parverahvas. Lohe, kes ei ole alati paha, vaid kuidas kunagi. Le Guin ei ütle kõike välja, vaid laseb endal lõpuni mõelda. Olen nõus, et raamatu põhjal saaks hea arvutimängu ja et tulevane kuningas on üsna tropp kuju.
Teksti loeti eesti keeles

Parverahvas on tore, lohed on lohed ja kuningas on natu rumal. Eks see kehtib igal pool. Muidu tore, kuigi pole nagu see mis esimene osa. Saab plussi ka hindele lisaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui surm asjasse segada, saab loo piisavalt segaseks ajada. Pealegi on surm arhimaagile kah omapärane väljakutse, kuid võrdne vastane ajab kaalukausi peaaegu uppi. Võitlus on siin päris intensiivseks aetud. Väga hea lugemiseks talveõhtul sooja ahju ääres.
Teksti loeti eesti keeles

Täna, mil ma seda teksti kirjutan, on Le Guinil sünnipäev. Nii et igati asjakohane temast paar sõna rääkida.

"Kaugeim kallas" on filosoofia ja seiklus, esimene pool mõnevõrra tobe, teine pool aga tüütuks kiskuv. Meremaa kui maailm on enam-vähem lõplikult selgeks saanud, kuigi nende saarte nimede loetelud (mis siin-seal ette sattusid) olid igavad, tõesti igavad. Ma ei ole isegi kindel, kas tekst midagi kaotanud oleks, kui neid seal poleks olnud. Ehk isegi oleks, vähemasti maailmapilt poleks nii täpne olnud (tõsi küll, selle vastu aitas vabalt ka kaart, mis raamatutega kaasas käis...). Edasi on arendatud Sõnade ja Nimede toimet (meelega suured tähed) või pigem on seda rohkem lahti seletatud. Pean nõustuma, et Le Guin on oma maagia üsna üksikasjalikult lahti mõtestanud (huvitav, kas AD&D mängijad ei tahaks siit midagi üle võtta? Kas see autorikaitsesse puutuks?), mis teeb asja palju mõistetavamaks ning mis seal salata, põnevamaks. Gedi võitlus vastasega, kes on peaaegu sama võimas kui ta ise (ehk tegelikult võimsamgi?) oli talutavalt esitatud. Vastase nõrkushoog (muuks ei oska ma seda nimetada) mängis kuulsale arhimaagile kätte trumbid, mida too hädasti vajas ja oligi kõik.

Arreni tegelaskuju oli aga mõtetu. Ainus tõeline eesmärk, mida ta täitis, oli just olla rumal aadlik, kes maagiga kaasas jõlkudes omale kasulikke teadmisi omandab. Mitte vähemtähtis ei ole see nn. ülla kuninga sündroom. Arren ei tea, et ta on uus kuningas, Raudkull aga küll. Ja nii ta veab seda rumalat poisikest mööda Meremaad ringi (arusaamatuks jääb selle tõeline eesmärk, kas tutvustab talle tema tulevast kuningriiki kui tervikut?).

Ursula on mõnes kohas tõesti üle pingutanud. Asi kipub kohati venima ja see häirib. Meri on muidugi ilus asi, aga sellel loksumine, eriti kui see liiga kaua kestab, pole sugugi huvitav. Parverahvas oli huvitav, kuigi ebatõenäoline. Retk surmavalda oli väga hea, ehkki lõpp oli klisheelik (tegelane teeb meeleheitlikke ponnistusi, et pääseda... kui ta enam ei jõua, näeb valgust. Kui palju kordi me midagi sellist kohanud oleme?).

Ometigi on Le Guin hakkama saanud tekstiga, mis mulle meeldib, ehkki ma seda harva loen. Aga kui, siis naudinguga.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Põhimõtteliselt on eelkirjutajad (need, kes kõrgelt hindasid) kõik juba ära öelnud. Loetud on seda ikka üksjagu kordi ja arvatavasti loen veel.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat on minu jaoks sarjas kõige rohkem küsimusi tekitav. Loetavus võrreldes kahe esimesega on tugevalt langenud, nii et raamatuna paneksin talle vast "3", küll aga on tekkinud väga tõsised sümbolid, mis tegelikult avanesid mulle alles teisel lugemisel. "...seisab seal ja meelitab, hoides käes igavese elu leeki..." - kurat juttu on ju kristlusest! Nõiakunst muutub mõttetuks, sõnad ei tähenda enam midagi, inimesed ei ela enam oma elu vaid võitlevad mõttetut võitlust millegi illusoorse ja tegelikult kohutavalt jälgi ja ebaloomuliku pärast. "...must auk, kust hoovab hingematvat õudu, tee piinarikka ebaeksistentsini, mis on kui tõelise olemise vari..." - ülestõusmine ja tuhandeaastane rahuriik. "...lohe, üllas olevus muudetud vaid kõnevõimetuks loomaks..." - Lääne kultuur hävitamas teisi kultuure ja rahvaid, laskmata neil olla, muutes nad kõigepealt hoolimatult tummaks, vaid varjudeks endast, et seejärel purustada. Nii et raamat, mida raudkindlalt tuleks lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Ants ütles enne mind siin väga hästi! :). Meeldis mulle see raamat, mis teha lihtsalt meeldis. Nõustun eelöelduga, kuningas oli jah tropp, aga ärgem unustage, et ta oli siiski alles teismeline kellel pole elust veel täielikku pilti tekkinud.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat, kuigi natuke ebaühtlane. Võib-olla läks natuke pikaks see meredel seiklemine. Raamatu filosoofia on aga võimas. Selles osas nõustun täielikult Atsi arvamusega. Ning kuningas oli tropp :) Aga see ei vähenda raamatu väärtust. Hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

5- . Parem kui "Meremaa võlur", halvem kui "Atuani hauad". Negatiivse poole pealt mainiksin ära alguse punnitatud suursugususe, mis mõjus võõrastavalt ja võltsilt. Kohati tegevus lohises liiga palju. Parverahvas ei tundunud usutav (LeGuin pole vist mere ääres üles kasvanud?). Üks väiksemat mõõtu torm oleks kõik parvel asuva ja elava kerge vaevaga merre uhtnud. Ja ainult vihmaveest elatudes on ka vägagi küsitav ellujäämise võimalus.
Teksti loeti eesti keeles

Taas väga hea raamat, ülelugemist ei pidanud kahetsema. Suurim kurjus tuleb ikka teisest inimesest, nende ebareaalsetest soovidest-unistustest.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma peaks ühe lausega defineerima selle raamatu, siis mu hinnang oleks: loetav sitt. Olin seda romaani varem lugenud, umbes 17-18 aastat tagasi, ei mäletanud aga suuremat midagi. Ülelugemisel selgus taaskord tõsiasi, et kuigi tädi Guin on auhinnatud ja tähelepanuväärne kirjanik, puudub mul tema lugemiseks vajalik peakuju ja kuigi loen hetkel veel "Tehanut", aga selle lõpuga koos lahkub preili Le Guin mu elust täielikult ja alatiseks. No ei ole minu teema see millest ta heietab. Just nimelt, heietab.

Raamat siiski oli päris loetav, kui autori kalduvus metafüüsilist udu ajada ja kroonilisse emotsemisse langeda tähelepanuta jätta. Tegelikult hetkel tundub Meremaa triloogia loogilise ja asjakohase lõpetusena, Tehanu sinna otsa vägisi keevitatuna on kunstlik ja tobe. Aga lõplik hinnang pärast sellegi (veelkordset, sedapuhku päris kindlasti viimast) läbimist. "Kaugeim kallas" saab nõrga "nelja".

Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles