Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Tombs of Atuan

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «Worlds of Fantasy» nr 3 (talv 1970/71)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Atuani hauad»
Tallinn «Kunst» 1994 (Merlini raamatukogu, nr 5)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
11
2
1
0
Keskmine hinne
4.514
Arvustused (37)

Maamere tetraloogia nigelaim osa. Aga see, mis on Le Guini kohta nigel, on mõne teise tegelase kohta kõva keskmine kui mitte väga tugev tase. Gedi odüsseia teine osa tutvustab sarja üht olulisemat tegelast Tenarit, samuti on Raudkulli ja ärasöödu seiklused Atuani saare labürindis üsna põnev lugemine. Võlukunst võidab pahelise religiooni. Igatahes õpetlik.
Teksti loeti eesti keeles

Kehtima jääb kogu jutt, mis 'Meremaa võluri' kohta kirja sai pandud - midagi kardinaalselt uut tõesti pole, teravdatud on kontrasti valguse ja pimeduse vahelises võitluses, kuid samas ei muutu raamat ka kordagi igavaks või selle kunstiväärtus kehvemaks.
Et miks ma nelja panin? Sarjasisese diferentseerituse mõttes, tegelikult on kogu sari viisplussi väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Päris mõnus jupp. Ei julge teda teistest Maamere-sarja asjandustest ettepoole tõsta ja ei julge ka madalamale asetada, on lihtsalt natuke omamoodi lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt vaata, mis ma Meremaa võluri kohta kirjutasin.

Atuani haudu pean ma triloogia initsiaalteoseks igas mõttes. Siin me kohtume esmakordselt juba tugeva ja elukogenud Gediga ja samuti puudub Meremaa võluris sarja ülejäänud osadele omane loo ülemeremaaline tähtsus, mis tingib suurejoonelisema fantaasialennu ja paksemate värvide kasutamise. Kargadi pühamu kirjeldus ning kogu teos järgib mõneti sedalaadi fantastika stampe, jõudmata samal aja kahele viimasele osale omase üldinimliku sügavuseni. Triloogia esimesele osale võib selle andeks anda, kuid kogu sarja lõikes on teos nõrgim.

Üle loetud 22. nov. 2001 ning pärast järelemõtlemist otsustasin siiski hinde 5 peale tõsta. Seda ühe kõrvaltegelase -- Penthe pärast. Nimelt on autor ilmselt kujutanud Penthes Kossili tütarlapsepõlve ning kui poleks olnud Gedi, oleks Tenarist arvatavasti saanud Thari analoog. Penthe muretuse asendab kibestumine, lapsepõlvesõpruse hõõguv vaen... Nüanss, mis lisab kirjanduslikku väärtust.

Teksti loeti eesti keeles

Minu arust on see romaan isegi parem, kui esimene. Miks? Seda on üsna raske seletada. Võimalik, et minu väärastunud mõistust lihtsalt lummab sihuke klaustrofoobiat eirav setting. Mina olen üsna nõus Andrzej Sapkowskiga, kes nägi Tenari ja Gedi suhetes lihtsalt naiselikku (õelat) nägemust mehest, kui muretust seiklejast. Sarja lõpus muidugi teeb Tenar Gedile tagasi, aga see on lõpus. Igatahes, mulle selline antiFeministlik tõlgendus meeldib. Ühesõnaga: tuleb Ged/mees (tõbras noh!) ja võtab Tenarilt/naiselt selle, mida vaja ning kõnnib oma teed. Võimalik, et feministid vaidleksid mulle (ja Sapkowskile) vastu, aga säherdust tõlgendusvõimalust ei saa ka nemad eitada. Aga kui isegi see tõlgendusjoba kõrvale jätta, on ikkagi tegu ühe võrratu looga. Lugedes meenus veel lisaks Tiibetile ka Vana-Egiptus. Ilmselt pean ma seda romaani just seetõttu sarja parimaks, et sedavõrd staatiline värk on sedavõrd põnevalt kirja pandud.
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Ühinen eelkõneleja seisukohtadega välja arvatud see tõlgenduse osa, mis tundub kellegi teise kui autori poolt avaldatuna kuidagi kunstlik. Hea ladus raamat, mulle meeldib kui asjas on ka natuke psühholoogiat sees, veel võib kirjanikku kiita hästi loodud õhkkonna eest.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ütleks, et see teistest osadest kehvem on. Ning õuduskirjanikel soovitaks sellest raamatust sünge õhkkonna loomisel eeskuju võtta. Palju koledam oli kui igasugused haledad õudukad.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea raamat. Stiil on küll oluliselt erinev kui esimeses osas, ent headus on sama. Mis juhtub inimesega, kui tema kindlaksmääratud piiride ning sündmustega maailma satub midagi hoopis uut ning võõrast. Võibolla mõnele maitsele natuke üksluine, kuid tegelastesse ning nende motiividesse süüvides igati lugemisväärt.
Teksti loeti inglise keeles
TVP

Tõesti... Polnud nii kaasakiskuv kui triloogia esimene ja kolmas raamt aga sellegipoolest viit väärt...
Teksti loeti eesti keeles

Einoh, aina paremaks läheb. See teine osa ei hakka erinevalt paljudest muudest "järgedest" ju tegelikult sama teemat edasi arendama, vaid vaatab kogu eelnenut ja tulevat täiesti uue kandi pealt. Võrratu raamat. Lasen veel aastakese lugemisest mööda ja hakkan kindlasti uuesti. Ged on nüüd mees, tõre ja tarmukas, küüniline küll aga teab, mis teeb. Ääretult ebanaiselik mehekäsitlus LeGuini poolt.
Teksti loeti eesti keeles

Paar inimest eespool peavad seda osa sarjast esimesest viletsamaks või lausa kõige viletsamaks. Üldse kohe ei ütleks nii. See osa on kaunis erinev esimesest, kuid ikkagi väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest kergelt nõrgem kui esimene osa. Siis oleks viie saanud, kui oleks selgunud, et Vanad Väed ei olegi midagi, et see on tavaline religioon, nagu neid palju ja kohati väga veidraid on olnud. Mulle tulid just Tiibeti kuradikummardajad meelde. Aga lõpuks selgus, et seal on ikka midagi taga... Kui klooster koos Hauaalusega oleks alles ja terveks jäänud, siis see oleks veel midagi päästnud.

Raamatu sisekaanel olev koobastiku plaan ei lähe kokku tekstiga. Võib-olla oleks koos tõlkimisega saanud uue plaani koostada?
Mina oleksin Arha asemel koobastiku kaardistanud ja igale käänakule seinale märgid maalinud, kuhu tuleb minna. Lõpus oleks sellest kasu olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Parem kui esimene osa. Minu meelest. Lisaks Tiibetile ja Vana-Egiptusele... kusagil Väike-Aasia kandis olevat ka mingid sedasorti templid olnud. Ilma tigedate vaimudeta muidugi - või siiski mitte? Kuidagi koopahirmu tekitav raamat. (mitte klaustrofoobiat, vaid just spetsiifilist koopahirmu)
Teksti loeti eesti keeles

Usuteemaline konflikt nagu ei istu, kuid kui konflikt tegevust siiski edasi viib, on see omal kohal. Ülejäänud tegevus on nagu taust, mida alati ei tasu tähele panna. Hüva lugemisvara.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli sarja paremuselt viimane (kuidagi ei saanud kirjutada `halvim`) osa. Paradoksaalselt samadel põhjustel, miks mõnedki just seda osa kiitnud on. Nimelt kaob siin ära see tonaalsus, mis mind Meremaas võlus. Alguses pidin juba nelja panema aga siis tundsin, et oleks ebaõiglane - noh kümnepallisüsteemis ehk saaks üheksa.
Teksti loeti eesti keeles

"Atuani hauad" kui niisugune midagi olulist Meremaale muidugi ei lisa. Samas, ei saa ka eitada, et tegemist oli huvitava tekstiga, ehkki mõnevõrra stereotüüpne.

Sukeldumine Atuani haudadesse, kus pesitseb jõud, millega Gedil oli juba varemgi tegemist olnud ja millega ta tahes-tahtmata taas vastamisi peab seisma, oli üsnagi huvitav. Samuti Tenari saamine Arhaks (sööduks). Kogu see religioonne atribuutika, mida Le Guin meisterlikult valdab, oli omal kohal. Suurema osa tekstist võttiski enda alla Tenar ja tema lugu. Ged saabus alles teises pooles ja siis hakkasid sündmused arenema kohutava kiirusega. Vanad Väed, millest pidevalt räägitakse (kuid mille täpne olemus ei selgu minu jaoks terve selle sarja jooksul), näitavad nüüd seda jõudu, mis neil on. Mõnevõrra ebausutav, et olendid, kes on vanimad maailmas ja kellel on olnud väga palju aega ning kannatlikust, inimesele kaotavad, aga olgu. Tegu on siiski suurelt osalt lasteraamatuga.

Minu hinnangul ei ole ta enam sedavõrd sissepoole vaatav, kui näiteks ülejäänud sarja osad. Polnud seda omapärast filosoofilist aurat, mis ülejäänutel. Ka kohad, mis rääkisid nimedest, olid suuremal või vähemal määral "Meremaa võluris" olnu kordamine. Aga lõppkokkuvõttes oli tegu üsnagi tugeva tekstiga, mille pisipuudused ei suuda rikkuda lugemiselamust.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, teatud mõttes pean ka mina TToA-d sarja parimaks raamatuks. Paneksin talle "5", aga nii hea ta nüüd ka ei ole... Üks kompaktne ja väga loetav, mõnus lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mina olen ikka üks imelik inimene, alustasin seda sarja "Tehanust" ja siis sain teada et on olemas eespool kolm osa. Ma nüüd selleasemel, et esimesest lugema hakata loen ma teisest alates.

Kohe väga meeldis mulle see lugu. Veidike sünge ja mõnes mõttes kurb kah. Eriti tore oli see et eraldi raamatuna, kui pole esimest osa lugenud ei olnud aru saadagi et seal eespool veel üks raamat on olemas.

Teksti loeti eesti keeles

Kehtima jääb kõik sama, mis ma ütlesin oma arvustuses "Meremaa võluri" kohta. Midagi uut siin raamatus pole lisatud. Võib-olla on see järg isegi natuke kehvem, kui esimene osa (kirjutamisstiilid on natuke erinevad). Mulle meeldis igas tahes "Meremaa võlur" rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea, tugev viis! Hoopis parem teos kui "Meremaa võlur". "Atuani haudade" dünaamika ja õhustik on oluliselt paremini välja mängitud, ei teki punnitatuse tunnet nagu avateoses. Ei ole ka II osas sellist elektrijänesena saarelt-saarele hüppamist, mis lugemiselamust häiris. Tundub, et autor on saanud "Atuani haudasid" luua heas keskendatuses, tulemus on kompaktne, põnev ja ootamatu. I osa rikkuski vähe ära see kirjaniku kannatamatus (seda on lausa tunda lugedes), teosesse taheti panna liiga paljut ja liiga kiiresti. II osas on seevastu doseering olnud perfektne, braavo! Eks mõningaid näpukaid ka on. Kahes kohas ei klappinud kaart ja tekstis antud juhised labürindis liikumiseks, aga see on tõesti tähtsusetu detail.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin peale umbes 15 aastast vahet uuesti üle. Ennist oli meelde jäänud, et tegu suht nõrga raamatuga ja mulje ei mäletanud valesti - tegu oligi üsna igava psühholoogilise koega seiklusjutuga mingi noore tšiki kurvast saatusest ja eneseleidmise ja meelemuutuse raskest teest milles katalüsaatorina tegutses härra Raudkull. Noh, oletame et paar-kolm korda vilksamisi suhteliselt pimedas nähtud mehesse on võimalik armuda (eriti arvestades et naispeategelane polnud ju mehi eriti näinudki, sest need palvlevad eunuhhid ei lähe arvesse), aga see pole üldse peamine. Peamine oli see, et tegevus toimus kuivas, tolmuses, kottpimedas maa-aluses labürindis ja sellest on võimalik kirjutada huvitavalt ja igavalt, LeGuin aga iseendast üle ei hüppa ja laskub täiesti oma ebakompetentsuse tasemele. Tulemus on nõrgapoolne ja muljetepagasisse mitte eriti märkimisväärseid jälgi jättev võrdlemisi kiirelt unustatav jutuke.
Teksti loeti eesti keeles

Mingil ürgsel, täiesti mitteintellektuaalsel tasemel on see raamat pärast (kronoloogiliselt tegelikult enne) "Pimeduse pahemat kätt" olnud mulle kõige enam mõju avaldanud Le Guin.

Mingeid väga tähtsaid mõtteid inimene olemise teel olen endale korjanud sealt.
Et tehtud viga võib olla heastamatu, aga asja ei paranda ka see, kui sa end sellepärast pooleks põed; keegi ei saa sellest kasu.
Et mõjus, vapper ja kohutava saatusega isik ei tarvitse olla kuigi kena vaadata ega tore suhelda (need "kurjategijad" seal surmakambris), mida iganes Hollywood ses osas ka arvab.
Et kõik religooni kirega suhtuvad inimesed ei olegi kuidagi moraalselt puudega ja haiged, vaid inimlikkus murrab end ka läbi usu.
Et võib küll olla seksuaalne pinge, ilma et seda peaks esile tõstma või kuidagi lahendama hakkama.
Et inimesed ongi mõnes aspektis alati rumalad ja õnnetud, see ei välista, et nad samas oleksid mõnes teises olulises aspektis targad ja tugevad.

Väga noorele olevusele inimeseks olemise õpetamise eest kindel 5.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles