Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Meelis Friedenthal ·

Kuldne aeg

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: Tallinn «Tuum» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
6
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.556
Arvustused (9)
Kristjan Rätsep

Käesolev romaan kuulub Chronose-sarja. Tegevus toimub sellessamas veidras maailmas, kus dotsentideks kutsutud robotid on reinkarneerinud väljasurnud inimkonna ja Chronose ( romaanis küll Kronose, antoloogias " Stalker 2002" ilmunud loo " " Üht teistsugust algust" " trükivariandis hoopis Cronose) nimeline masinavärk aga üritab taastada Vana Maa kunagist bioloogilist mitmekesisust, muutes inimesi loomadeks ehk neid augmenteerides. " Kuldse aja " tegevus toimub pärast loos " " Üht teistsugust algust" " toimunud sündmusi, mis paksu pahandust tekitasid ja dotsentidele sugugi ei meeldinud. Romaani tegevustik pole lineaarne, vaid pendeldab ajad edasi-tagasi. Romaani tegelased kistakse üht või teistpidi dotsentide ja Kronose vahelisse varjatud vastasseisu, mis toob nende jaoks kaasa ebameeldivad tagajärjed. Kirjeldatud maailm on sünge ja depressiivne, samas on selles ka mingit musta huumorit, mida Kristjan Sander oma arvustuses mainis. Tekstis on palju metakirjanduslikke viiteid-mida ütleb lugejale näiteks lause " Berliozil on pea otsast ära" ? Samuti tekitab ühemõttelisi assotsiatsioone kirjeldus raketikujulise pilvelõhkuja ehitanud ärimehest ja kunstihuvilisest Mikael Valtarist. Kindlasti leiab selliseid seoseid romaanist veel ja veel. Autori stiil on omapärane, tekitades paralleele nii vene kui põhjamaade ulmega. Intellektuaalne ja mõttetihe tekst, nukker ning troostitu, samas kuidagi lootusrikas maailmapilt... Ja rootsi ning soome autoritele omast uimasust siin pole, puudub ka vene autorite liialdatud hingevalu, nii et tekst on lõppkokkuvõttes vägagi huvitav. Kahtlemata hea romaan.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Dotsendid, Kronos... romaani lugema hakates püüdsin meenutada kas ja millist MF-i juttu olen lugenud, aga ei tulnudki meelde. Märksõnad muidugi teadvustasid, et midagi olen lugenud, aga ju siis jätsid nad keskpärase mulje. Aga "Kuldne aeg" on ikka väikest viisi masterpiece, tore on tõdeda, et esimese romaani valmimise ajaks on autor küps kirjanik ning pole vaja hakata õpetama, et mis ja kuidas. Ma pole eriline SF-inimene, aga "Kuldse aja" miljöö haaras tõesti kaasa. See oskus luua eriline kohalolu- või äratundmise-feeling on kadestamisväärne (Kristjan Sander valdab eesti autoritest seda samuti) ja kui sündmused ei peaks meeldima, võib nautida seda aspekti. Kiidaks ka seda, et tegevusliinide otsad jooksevad kokku ja toimuvast sai tervikpildi, ähmane, "diip" tähenduslikkus pole mulle kunagi meeldinud.

Jõudu autorile. Peaks vist ta varasemad asja ka igaks juhuks üle vaatama.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Minu jaoks on see romaan selle poolest tähelepanuväärne, et ta kuidagi lausa sundis ennast lugema. Viimasel ajal on väga harva juhtunud, et ajavahemik raamatu esmakordsest kättevõtmisest kuni lõpetamiseni on vähem kui 24 tundi. Seekord nii juhtus.

Millegipärast ei jätnud romaan mulle siiski nii sügavat muljet kui jutt "Üht teistsugust algust". Võib-olla sellepärast, et maailm oli juba tuttav, ehk siiski selgi põhjusel, et romaani mõõtu tekstis on kogu see kultuurišoki kontsentraat suuremale hulgale lehekülgedele laiali määritud. Ometi ei oska ega tahagi ma teha sellele teosele mingeid etteheiteid. Hea asi.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Romaani võtsin ette, kuna oli kohustuslikuks kirjanduseks ülikoolis ulmekirjanduse aines. Tõin raamatukogust teose ning seejärel seisis raamat kaks nädalat lihtsalt riiulis. Teadsin, et teos räägib apokalüptilisest maailmas peale mingit suurt katastroofi, kuid sellised jutud pole kunagi just minu maitse olnud ning seetõttu viivitasin viimase minutini lugemise alustamisega (raamatukogust tuli juba teada tähtaja lõppemise kohta).Kuid üks hommik, kui olin päevased ajalehed loetud saanud ning ühtki teist raamatut polnud käsil, võtsin lõpuks "Kuldse aja" riiulist alla ning hakkasin lugema. Minu üllatus oli vägagi suur. Tõeliselt suurepärane romaan, milles (musta)huumorit, actionit ning ka mänguruumi fantaasiale. Lugedes kohe tekkisid silme ette pildid viimasest linnast Maal ning erinevatest seal tegutsevatest (inim)olenditest. Seda hindan teoses eriti, kui autor oskab manada silme ette täiesti eriskummalise ja uudse, kuid kuidagi tuttavliku maailma. Friedenthal saab selle tööga suurpäraselt hakkama, kuigi kohati väga lakooniliste olustiku kirjeldamisega, kuid seda rohkem jääb lugejal vabadust ise juurde mõelda.Endalegi üllatuseks ei suutnudki raamatut enam käest panna ning sama päeva õhtuks oligi teos loetud. Ehk sellega mõranesid ka osad minu eelarvamused seda laadi teoste ja ainese suhtes. Järgmiseks võtan kohe ette Friedenthali teised jutud, alustades nn Kronose sarja kuuluva "Üht teistsugust algust".
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Tegemist on romaaniga, mille läbilugemine ei valmistanud mingeid raskusi, sest sündmustik lausa sundisid põhimõtteliselt seda ühe hooga lõpetama. Ka mulle meeldisid metakirjanduslikud viited (lisaks eelpooltooduile veel isand Alduouse, kes püüab head uut ilma rajada) ja ka mina olen kindel, et mitmed peened vihjed-viited jäid märkamata.

Veidike häirivad on tõesti need lood, kus kõik näib vaid allamäge minevat ja lootust ei ole, ent Friedenthali teos päris 100% selline ka vast ei olnud, vähemalt jäi selleks mitmeid lahtiseid otsi: ehk siiski Kronos ei hävinud koos muu linnaga, ehk siiski leidus ka teisi linnu, kus olid asjad paremini läinud, ehk siiski peategelane pääses ja paranes?

Kindlasti saaks sel teemal kirjutada veel paremini, aga alati saab ja selle romaan jättis piisavalt positiivse elamuse, et sellele 5 panna.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Pärtel Riit

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles