Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Crichton ·

The Andromeda Strain

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: ««Andromeda»»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
33
19
2
0
0
Keskmine hinne
4.574
Arvustused (54)
Targo Tennisberg

Hea. Omapärane. Haarav. Miski 4-5 korda olen lugenud praeguseks juba. Mõnusalt palju technot ja teadusfilosoofiat (kuigi see viimane on rohkem ridade vahel).
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

""Andromeda"" ilmumise järel sai Crichton tõesti kuulsaks. Raamat on ka asjalik ning kompetentne, nagu kõik, mida ma sellelt autorilt lugenud olen. Et raamat on ka eesti keeles ilmunud, siis pole ehk eriti mõtet siin tast pikemalt rääkidagi. Rääkides sisust, võin ka mõne saladuse välja lobiseda. Nelja saab ta seetõttu, et sealt puuduvad mulle mitmed olulised asjad, mida ma raamatuis hindan: mulle lihtsalt ei meeldi sihukesed dokumentaalsusele pretendeerivad jutud. Samas tegi just see (näiv)dokumentaalsus raamatust bestselleri: esimestel trükkidel (minu teada) polnud isegi kaanel märget, et SF. Pigem võikski selle kohta öelda: scientific thriller (teaduslik põnevusromaan). Ma ei tea kas Crichton on selle suuna leiutaja, igatahes on ta selle suuna usin järgija.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Crichtoni puhul on nauditav see, et ta kunagi tehnilise atribuutika kirjeldamise poole pealt ämbrisse ei astu, ei teki tunnet, et kirjanik tahab sind haneks püüda. Ehkki kommertsedu poolest kuulub Crichton justkui Kingiga ühte klassi, et ükspuha, mis ta sõrmede all sünnib, müüb hästi, pole ta (erinevalt Kingist)õnneks kuigi viljakas. Käesolev raamat räägib sellest, kuidas teadlastest grupp uurib maa aluses laboris maakerale kosmosest sattunud mikroorganismi, mis ühe Ameerika väikelinna on inimestest puhtaks teinud. Põnev, tasakaalustatud ja autentne teos.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selline kuiv ja jube puise mekiga dokumentaalse vormiga üllitis, kuid vaatamata kõigele sellele siiski suhteliselt talutav lugeda. Kuid eriti palju sellist värki vist välja ei kannataks ja on kahtlane, kas edaspidi enam lugemisele tuleb. Sisuliselt teine selline pinnapealne ja vähe avastamisrõõmu pakkuv. Täpipealt mingi hollivoodi aktsioonfilmi stsenaarium.
Teksti loeti eesti keeles
Janno Kusman

Raamat, mis tekitas huvi SF kirjanduse vastu. Raamatut lugedes ei teadnud ma Crichtonist midagi ja lugema hakkasin üldse sellepärast, et raamatut sirvides sattus silma kahendkoodi selgitus. Vaatasin kirjutamise aastat ja tahtsin näha, mitu korda ta puusse paneb - ei pannud.Meeldis just raamatu dokumentaalsus. Peale raamatu lugemist olin üsna kindel, et kirjeldatud sündmused ka tegelikult aset leidsid.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Probleem oli aktuaalseks saanud seoses esimeste kosmoselendudega. Praegu jahitakse elu otsinguil mööda päikesesüsteemi ringi ja üsna edutult. Kuid raamatus kirjeldatud situatsioon avaldab muljet. Meeldib väga tõsiteaduslik suhtumine ning selle serveering. Arvestades teadlaste ääretut skeptilist suhtumist kõigesse (kaasaarvatud mingi asja "teaduslikuks" nimetamisel) võib just see raamat kuuluda auga "teadusliku" fantastika hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Lugu valmis just Kuulendude alguseks ja tabas täpselt märki. Nii täpselt, et hiljuti lugesin mingist paranähtuste ajakirjast, et jänkid tõid Kuu pealt alla mingi hullu haiguse. Selle pärast Kuu peal kondamine lõpetatigi. Edasine sündmuste käik muutus üha tuttavamaks ja kui asi jõudis "poismehehüpoteesi" ja võtmeni, siis olin ma juba täitsa kindel, et tegemist on "Andromeda" ümberjutustusega. Mulle isiklikult Crichtoni pisut dokumentaalne stiil meeldib. Mis puutub tehnikasse ja muusse butafooriasse, siis kuulub see tõesti sinna õndsate 60.ndate lõppu. Ja mis siis? Omas ajas oli see üks parimaid.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Iseenesest muidugi huvitav ja üdini crichtonlik. Tema raamatuid lugedes jääb tõesti mulje, et kogu tegevus on päriselt toimunud. Kui see on tõsilugu, et ta kõigi nende vennikestega on konsulteerinud keda ta mainis siis tahaks teada kui kaua ta seda kirjutas. On näha, et mees näeb tõsist vaeva.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Igaüks vaatab asja ikka oma mätta otsast (alt). Minu mätta poolt vaadates on see raamat küll kõvasti oma aja (Eesti) elust ees. Olen kindel, et ka 10 aastat hiljem polnud enamus Eesti arste enamusest nendest uuringutest kuulnudki, mida seal kirjeldatakse. On ka vigu, kuigi ma kaldun neid pigem tõlke vigadeks pidama. Sellegipoolest põnev raamat. Peaks iga meditsiinitudengi kohustuslik kirjandus olema.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Nagu Verne, eks ju? Või Clarke? Haarav jutustus, enam-vähem realistlik teaduse ja tehnoloogia kirjeldus... isegi praegu hea lugeda. Ei sega ka, et arvutiasjandus on kirjeldatust tükk maad kaugemale läinud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Ulmik

Tase.Esimene raamat ulmevaldkonnast, mis jättis tõsiselt hea mulje. Muidugi see oli ka yx esimesi mida lugesin, aga see ei teda halvemaks. Techno-thriller nii teda vist kutsuti.Selline enneolnud süzee, kuid omapärane. Ei ytle yht paha sõna!
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Jahe ja kompetentne. Näiv dokumentaalsus ühteaegu hoiab lugu koos kui ka lugejast piisavalt kaugel.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Jutt, mis on niivõrd veenev, et hakka uskumagi, et midagi sihukest on juhtunud. Mõndadele raamatutele sobib lihtsalt selline dokumentaalsus nagu käesolev raamat ka kujukalt tõestab. Samas on raamat väga põnev, lihtsalt ei saa enne käest panna, kui läbi loetud. Omal ajal oli raamatus kirjeldatud tehnika ilgelt kõva sõna, mis praeguseks küll tuhmunud on, kuid oma mõju on tal ikka. "Andromeda" on minu meelest Crictoni parim raamat (eesti keeles ilmunutest), kui nüüd järgi mõtelda. Nii et "5", võib-olla isegi väikse plussiga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Väga hea romaan, ka minule on äärmiselt vastumeelne SF ilma S-ta ning teeb südame soojaks, kui mõni autor sellist viga ei tee. Või, noh, teeb ju tegelikult... Ega ikka ei saa küll see viirus nii kiiresti ühes suunas muteeruda ning maa pealt lesta tõmmata... Aga hää küll, anname andeks. Olen näinud ka filmi kaunis omapärases soustis ... nimelt oli üks "McGyveri" ("Ihmenmies") seeria selle järgi tehtud - Halli osas muidugi McGyver ise. Paari asja kallal siiski tahaks norida: 1) desinfitseerimine, Oleks olnud loogiline, kui enne seda oleks kehalt kõik karvad eemaldatud. 2) lõpp. Liiga äraleierdatud põnevike stiilis, oodanuks midagi originaalsemat.

24.02.2012: Ülaltoodud väärnähtuste tõttu on hinnet alandatud.
Teksti loeti eesti keeles
Intz

Hea raamat.Tõsiselt.Minu äärmiselt suur austus kuulub tehnika tõepärasele kirjeldusele.Mõni autor tundub arvutit kõige vähem 5m kauguselt näinud olevat aga kirjutab sellest ikkagi.Tõepärasus tundubki olevat Crichtoni üheks tugevamaks küljeks, hakka või isegi toimuvat uskuma(tegelikult 12. aasta vanuses, kui raamatut 1. korda sai loetud, uskusingi).P.S. MacGyveri koha pealt on eelkõnelejal tuline õigus.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Hoogne, huvitav ja haarav. Kohati ebaloogiline, kuid antud kontekstis oli see lausa hädavajalik. Huvitav, mida teeksid mikrobioloogid, kui seda loeksid? Paljud naeraksid end võib-olla herneks. Aga lugu oli ikkagi hea, seda ei saa eitada.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Võibolla polegi "Andromeda" tagantjärele Crichtoni romaanide seas mingi eriline suursaavutus, aga ta oli esimene. Ametlikult kodulehelt saab lugeda, kuidas selline omapärane dokumentaalne ja ärapettev teaduslik stiil sündis ja millist vaeva autor esikteosega nägi. Ei peaks raamatu juureks suurimaks väärtuseks teaduslikke ideid (kuigi ka need on igati OK), vaid pigem kirjutamislaadi ja oskust lugejat toimuva tõelisuses veenda. No ikka väga paljud arvasid, et see polegi ilukirjandus. Ulmena on asi muidugi piiripealne, kuid hindeks on ikkagi "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Mulle jälle just see dokumentaalne raportite stiil kohe sugugi ei meeldi. Kuiva teaduslikku teksti saab teadusartiklitest niigi lugeda. Ehkki ma saan aru, et selles raamatus võis see omal kohal olla, ei kisu taoline värk ennast lugema. Omal ajal, kui seda lugesin, siis igavlesin kohe päris tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Paranduseks (või õigemini lisaks) härra Sanderi märkusega MacGyverist, annan teada, et ka otseselt raamtu järgi on liikuv pilt tehtud, mis muuseas ei olegi eriti imelik, arvestades, et raamatu autor on Crichton. Film ise 70ndatest ja sellest johtuvalt ei ole just teab mis tase. Ei mäleta peast, millal raamat on kirjutet, kuid julgen väita (kuigi ei oma mingit faktilist tõestust väitele), et lugu ise on kirjutatud tulevast filmistsenariumi silams pidades. Kuidagi liiga ühesugune oli film ja raamat (tavaliselt seda ju ei juhtu, et võetakse kätte ja pekstakse lugu yx-yhele maha). Kuba lugu on 10x kui mitte 100x paremini kirja pandud, kui ise seda suudaksin, siis 4. Viite nagu kah käsi ei tõuse panema, no ei ole austaja.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Kui oleksin pidanud seda raamatut hindama kohe peale lugemist (u. 1979) oleksin kindlasti `viie` andnud. Tõenäoliselt saaks ta `viie` ka juhul kui ma teda praegu esmakordselt loeksin.

Nelja panen seetõttu, et kordagi pole tahtmist tekkinud asja uuesti läbi lugeda. Sirvinud olen küll .. praegugi.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Üks väheseid tõelisi SF-teoseid, kus ei ole loogikaga ämbrisse pandud (mida ei saa kahjuks öeda ka autori hilisemate teoste kohta). Lõpp natuke hollywoodlik ja ega seal teist korda tõesti eriti midagi lugeda ei ole, aga tugev teos.
Teksti loeti eesti keeles
Diamond

Igati konkreetne ja huvitav ulmeromaan. Konkreetne just sellepärast, et sisu ja romaanis kirjeldatud probleemid kosmosemasinate steriliseerimise kohta olid raamatu kirjutamise ajal just päevakorras. Kirjanik on väga usutavalt kirjeldanud ühte võimalust, mis võib juhtuda, kui kosmosest satub Maale tundmatu viirus. Võib-olla küll kaasaja bioloogidele tunduks raamat mõnevõrra naiivne ja äkki isegi naeruväärne, kuid 1969 aasta kohta on see jutustus igati korralik üllitis.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Usutavasti on selle raamatu soe vastuvõtt siinsete arvustajate hulgas osaliselt tingitud romaani eestikeelse tõlke ilmumise ajast: ajal, millal ulmet ilmus vähe, võis see lugu tunduda eriti väärt kraamina. Küllap on enamik kommentaatoreid lugemise ajal ka sellises vastuvõtlikus vanuses olnud. Et ise lugesin "Andromeda" läbi just äsja - üle kolmekümnesena - ei suutnud enam sellist lapselikku rõõmu tunda, mida tõenäoliselt tundnuks 20 aastat tagasi.

Et teatav põnevuse moment tekstis sees oli, panen siiski suhteliselt hea hinde. Üldiselt on tehnilistest lahendustest kubisev tekst mulle äärmiselt vastukarva. Võib olla seetõttu, et olen ise selline humanitaaräärmuslane, kes elektrijuhet või arvutit nähes tunneb hirmu ja ilmselt tehnikat hästi valdava kirjaniku tekst tuletab mulle mu enda küündimatust meelde. Rohkem müstikat! Vähem keerulisi tehnoloogiaid!
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Põnev oli küll, nii põnev, et ei saanud kuidagi raamatut käest ära panna enne varaseid hommikutunde, aga minu arvates siiski mitte midagi nii erilist, et seda ka tulevikus mäletataks kui tõelist tippteost. Fakt, et ma praegu ei mäleta enam väga täpselt, millest üldse juttu oli ega mingeid olulisi detaile, mis eriti oleks meeldinud, ei tule ka meelde (lugesin umbes viie aasta eest), tingib ka selle, et panen nelja.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Kunagi mõjus see raamat tõeliselt ilmutuslikuna. Olin ikka tõsiselt shokeeritud kui selgus, et Jurassic Park on sama mehe sulest... ja ka kõik need muud hilisemad piinlikust valmistavad teosed. Ei tahagi üle lugeda, kui peaks selguma, et see hinne on peamiselt nostalgia eest pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Ei midagi väga erilist lõpuks - reaalne maailm, reaalsed asjad.
Kuid just säärane võõra toomine reaalusesse on kõikseparem.
Loetud sai ammu.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Enne "Jurassic Parkii" oli "The Andromeda Strain" Michael Crichtoni kõige kuulsam teos. Kindlasti õigustatult, sest tegu on üpris põneva lugemisvaraga, kuid kahjuks mitte kõigile. Žanrimääratluselt on "Andromeda" pisikese SF elemendiga tehnothriller, mis ammutab ainest, nagu mina olen aru saanud, segu tavalisest põnevuskirjandusest ning segab seda väljamõeldise piiri peal oleva teadusega. Kellel soont sellise asja peale on, see veedab meeldivalt, kellel ei ole, see igatahes eriti mitte. Mina kuulun vist nende viimaste sekka, sest kogu see pseudoteadus ei pane mul kahjuks käsi värisema. Sellepärast hindan ma selliste raamatute juures ka natuke teistsuguseid aspekte. Ühesõnaga Crichtoni tegelased on üsna ühedimensionaalsed ning ning kogu teos meenutab dokumentalistikat, mitte ilukirjandust. Õnneks aga ei ohverda autor põnevuse eesmärgil oma teose sisemist loogikat ning säiltab tänu sellele ka mingi põnevuse. Ajaviiteks ju lugeda kõlbas, kuid ei midagi erilist. Vähemalt minu arust
Teksti loeti eesti keeles
Rando Liiva

Algus oli paljulubav: müstiline valitsuse masin, mingi kahtlane objekt, tehnika, saladuseloor. Saigi puretud nii kuidas hammas momendil võttis, eriti kui laibameri rullus sellide ees lahti ja kutid isegi mingisugust kahtlast vennikest silmates vedru välja lasid vupsata. Küttis põnevust igast ilmakaarest. Tekkisid kohustuslikud küsimused, mille kaasabil paratamatult edasi minna on võimatu: mida otsiti? kust see tuli? miks nii salaja? miks inimesed suri? kes oli see valges hõlstus taat? jne. Aga, nagu alati on aga, asjad ei läinud nõndaviisi edasi, kohati pärssis ladusat lugemist kuiv tekst, mida lasid kui saepuru plaati vägisi läbi kihvade, ent siis naases harmooniline tasakaal üllatava nüansi tõttu ning uudishimu võidutses taaskord. Üldjoones mahe kirjatekst, eriti just lõpp. Sai asja ikka pinevaks aetud ja lugemisrõõm nõndaviisi ka lõpusrigele rullitud. Viit ei saa kuidagi, kuid neli ka hea. Lahedaid fakte ja mõtlemapanevat infot ja näputäis SFd.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea idee ja väga hea jutu kondikava. Samas miinuseks kuiv ja teaduslik sõnavara. Ei kutsu eriti lugema laused nagu "küll aga tegi analüsaator kindlaks ligikaudsed protsendid - kui palju valiini, kui palju argiini, kui palju tsüstiini ja proliini ja leutsiini".
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

"Andromeda" on väga põnev (lugemise ajal tekkisid paralleelid Dan Browni romaanidega, kes on küll mõnevõrra Crichtonist noorem) tõsiteaduslik raamat. Huvitavaks tegi ta minu jaoks see, et teadusvaldkonnad, millega peamiselt sündmuste käigus tegeletakse, on bioloogia ja meditsiin. Annab tunda, et kirjanik on nendes teemades kodus ja pikki ägedaid sõnu tuleb nagu kahurist.
 
Raamatu stiil on hästi lakooniline, isegi kuiv, aga see vaid tugevdab illusiooni dokumentaalteosest. Torkas silma, et naistegelasi oli vähevõitu ja kõik nad üsna ebaolulistes rollides, ent teadusmaailm tõenäoliselt oligi tollal paraku selline. Mulle meeldisid vahele torgatud laused stiilis: "Kui väga nad sel hetkel eksisid."; "Ta oleks pidanud seda ideed edasi arendama enne kui oli liiga hilja." ja "See oli saatuslik viga." Need lisasid muidu kuidagi huumorivaesele tekstile vürtsi.
 
Kuigi pealtnäha on tegemist esimese kontakti looga – kui sedagi – siis tegelikult on suurema tähelepanu all inimeste ja tehnika vahekord ja suurjõudude vääritud teod külma sõja ajal. Mida täiuslikumaks areneb tehnoloogia, seda võõrama ja tühisemana tundub selle kõrval inimene.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Pärtel Riit

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles