Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lew R. Berg ·

Reekviem «Galateiale»

(kogumik aastast 2004)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2004

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
6
3
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (9)

Kultusmainelise kirja- ning turvamehe Lew R. Bergi kolmas raamat paigutub tuumakuselt esimese ja teise vahele. "Tempel selvas" jääb (seni) "vaese mehe Tarlapina" tuntud ulmeautori tippteoseks ning "Tants tulle" tekitab vaimustust vist küll vähestes. Uues kogus jätkab LRB sirgjoonelist actionit ja tõsiste, ohtlikku elu elavate, napisõnaliste meeste maailma.

Varem ilmunud ja ka antologiseeritud lugu "Kolm tilka verd" tundub mulle kogumiku nõrgima tekstiga. Kas pole viga siin mitte selles, et kuidagi punnitatult on püütud sündmustele "sügavust" anda?

"Demilitariseeritud tsoon" on Berg oma tuntud headuses: eriüksuslasest macho vastakuti looduse ja vaenulike võitlejatega. Raske oleks eitada, et see teema Bergile ei sobi.

"Petukaup" on samuti normaljokk. Salakaubavedajast kosmose-lindprii satub valemängijate otsa ja peab oma elu eest võitlusse asuma. Aga ikkagi meeldinuks mulle rohkem, kui tegevus toimunuks meie planeedi oludes.

Kogumiku nimilugu on mu meelest kahvatu ja unub ilmselt varsti.

Ei tea, kas see sõltus autorist või toimetajast, et raamat nii õhuke tuli (neli juttu näis olevat ka liiga vähe, et kirjastus raamatule sisukorra lisanuks). Vanu (ja vingeid) raamatu vormis avaldamata lugusid peaks Bergil "Marduses" ja ka võrgus küll võtta olema. Üldiselt vist eelistanukski ma vanadest tekstidest kokku pandud asja rohkem, aga loodetavasti on selline kogumik kunagi ka ilmumas.

Teksti loeti eesti keeles

Vihik Bergi kolme uue ja ühe vana jutuga, mis olulist vaimustust ega vapustust esile ei kutsu, ent kõik tekstid on mingis kindlas mõõtkavas välja peetud, vabad liialdustest ja ülemäärasest lobisemisest. Oma tuntud puudustest vabanemise märke ilmutab Berg kõige reljeefsemalt nimiloos, ent ka “Demil. tsoonis” on aimata veidi värskemat lähenemist. Eriti palju uut see vihik siiski ei paku; me teadsime, et Berg umbes sellisel lugusid kirjutada oskab ja mulle isiklikult meeldis “Tempel selvas” pisut rohkem. Selles laadis kirjutajatest on Berg ilmselt Eestis parim, kuigi karakteriarendusega tuleks veel vaeva näha. Üldiselt aga – kui nimilooks oleks valitud kolmas tekst, siis poleks vihik oma pealkirja õigustanud. Reastaks siis lood paremusjärjekorras ära:

1. “Reekviem Galateiale”

2. “Kolm tilka verd”

3. “Petukaup”

4. “Demilitariseeritud tsoon”.

Teksti loeti eesti keeles

Berg ei kuulu mu lemmikkirjanikke hulka, kuid kuulub küll nende hulka, keda loen, kui näen talt uut juttu. Kui ega see alati meeldima ei pea.

Kolm tilka verd olen juba kord lugenud ja siin kah arvestanud(kuigi arvestuse lugemine silmad kinni sunnib suruma ja pea häbist ära pöörama...).

Demilitariseeritud tsoonis oli Berg usutavasti tõesti omale meeldivas vees. Aga mitte nii huvitav. Rambo ellu äratamine. Kusjuures, pidev pahade kokku voolamine meenutab hiljuti nähtud Resident Evilit, kus neid kah iga nurga tagant välja tilkus.

Petukaup...mitte eriti huvitav ja, imho, üks tema igavamaid lugusi. Jälle sama vana rambo tekst, kus võimalikult palju verd ja tapmist peab olema.

Reekviem "Galateiale" oli imho kõige parem selles kogumikus. Lugu oli neist vast "reaalseim".

Sulbi kirjutatud järelsõna ajas üldse kananaha ihule. See oli üpriski õigelt kirjutatud, kuid uusi ostjaid vaevalt juurde tooks. Minu top list siis selline:

1."Reekviem "Galateiale""

2."Kolm tilka verd"

3."Demilitariseeritud tsoon"

4."Petukaup"

Teksti loeti eesti keeles

"Tempel selvas" jääb seni ikkagi Bergi parimaks raamatuks ja kogumikuks. "Reekviem "Galateiale" sisaldab nelja lugu, millest kolm esimest on üsna keskpärased ja ainult üks, viimane, suudab teiste seas natuke silma paista. Kahjuks jääb sellest väheseks, et kõrgemat hinnet ära teenida. Samuti häämastab mind see, et kogumik nii õhuke tuli. Kindlasti leidub Bergil veel asju, mida paberil avaldada kõlbab. Aga mida pole, seda pole, seega kolm
Teksti loeti eesti keeles

Lahedad lood sellised. "Kolm tilka verd" on küll lugu, mis minu jaoks ületab halva maitse piiri erinevate paradigmade mehhaanilise segamise läbi (kes lugenud on, saab aru), ja sellepärast kogule hinne "4", mitte "5". Jah, mitte väga üllatavad lood, teada võtmes ja tehniliselt talutavalt teostatud.
Teksti loeti eesti keeles

Pean ütlema, et mulle meeldis kogumikus olevatest lugudes enim "Petukaup". natuke Han Sololik salakaubavedajast tegelane, müttab mööda kahtlast planeeti ringi ja võttab ette inimeksperimente tegevad tulnukad. Kõige nõrgem kogumikust tundus mulle avalugu "Kolm tilka verd". Lihtsalt ei olnud huvitav. Lugesid pealkirja ja esimese lehekülje läbi ja teadsid juba kuidas kogu järgnev möödub. "Demilitariseeritud tsoon" ja kogumiku nimilugu olid mälemd sellised Bergi tavatööde juurde kuuluvad tekstid. Oli ja ei olnud ka. Midagi jäi mõlema loo juures natuke puudu. Kokkuvõttes, aga suhteliselt ühtlane kogumik, oleks võinud ainult natuke paksem olla teine.
Teksti loeti eesti keeles

Tasus täiesti lugemist ära. Oli selline pretensioonitu kismaraamat, aga sellisena täiesti aktsepteeritav. autor ei püüdnud tegevust segasemaks ajada filosoofia või tegelaste karakteritega. Kui sa ei ürita midagi, siis sa ei saa ka selles läbi kukkuda!! :) Ma kujutan ette kui kohutav võiks olla lugeda Bergi teksti, kus autor on üritanud lisaks madinale selgitada elutõdesid ja joonistada paljusõnaliselt välja killerite ja ohvrite isiksuste varjatumaid pooli. Aitäh sulle Berg, et sa seda üritanud ei ole. Lood ise on hästi jälgitavad ja ladusad. Ulmeline komponent seevastu ei ole eriti hästi välja tulnud. Üldkokkuvõtteks võib öelda, et mitte kunstteos, aga päris korralik käsitöö on see küll. Minu järjestus juttudele: 1."Reekviem "Galateiale""2."Petukaup"3."Demilitariseeritud tsoon"4."Kolm tilka verd"
Teksti loeti eesti keeles

Kiirelt loetav ladus tekst, mis aga kipub ununema kõigest mõne päevaga, ehk siis eriti sügavat muljet ei jätnud. Ilmselt ei loe ka enam kunagi. Ilma erakordse isikupärata kangelased seiklevad ja teevad oma tegusid. Aga tempo oli samas piisavalt hoogne, nii et vähemalt polnud mõttetut molutamist, kus tegelane paarkümmend lehekülge emotseks, et siis lõpuks ikkagi vastane sama tulemusrikkalt mättasse lüüa.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles