Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Brown ·

The Da Vinci Code

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: «Da Vinci kood»
Tallinn «Ersen» 2003 (Toimik; nr. 09)
Tallinn «Ersen» 2005

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
8
5
4
1
Keskmine hinne
3.522
Arvustused (23)

Ma olen siis see esimene loll, kes seda asja luges. Hmh.

Käis yldiselt kyll. Kohati nagu jukerdas, aga kohati oli isegi huvitav. Mitte originaalne, ei, algupärasuses on Brown syyta nagu siga pyhapäevas. Aga lugeda kõlbas. Eks ta yks vaese mehe Eco ole.

Mis närvidele käis? Nii mõnigi asi. Tõlkes ikka seesama paljukirutud Siioni Abiklooster. Ja see, et mitte keegi kogu kirjastuses (Ersen, eks ole) ei oska prantsuse nimesid käänata. Masendav. Umbes sama masendav kui see, kui autori arvates on kõigil prantslastel mingi kohutav inglise keele vaimustus. Miks pagana pärast peaks surev prantslane kasutama omaenese tytrele anagrammsõnumi jätmiseks inglise keelt? Niivõrd kui mina prantslasi tean, ei teeks nad midagi niisugust isegi surma silme ees, suur osa neist ei oskagi inglist (või salgab oma oskuse maha). Aga selles raamatus on iga anagramm ja salakiri inglitsi, viimne kui yks. No kurat.

Ja leidlikum võinuks olla. Pärast Foucault` pendlit ja Holy Blood & Holy Grail`i ei paku nagu palju uut. Masendav on seegi, kuidas kujutatakse kristliku symboolika paganlikku päritolu - kõik on ära labastatud ja lihtsustatud. Just selliste kommertsoopuste tõttu ei võetagi võrdlevat religioonilugu enam tõsiselt.Amerite asi muidugi, neil peabki kõik lihtne olema. Seepärast neli miinus. :(

Teksti loeti eesti keeles

Olen kahelnud üle aasta, kes seda Baasis arvustada või mitte. Baasikõlbulikuks muudavad “Da Vinci saladuse” kaks asja. Esiteks "Locuse" määrang: "Thriller with elements of fantasy and secret history". Ja teiseks see, et romaan kuulub sarja, mille esimene osa "Angels and Demons" on kindlasti ulme.

Õnneks pole ma eestikeelset tõlget lugenud, aga ma ei kahtlegi, et talle ainuomase geniaalsusega on ka Matti Piirimaa selle romaani ära rikkunud.

“The Da Vinci Code” on niisiis sarja teine osa, milles seikleb religiooniajaloo ja sümboloogia professor Langdon. Nüüd satub ta kahtlustatavaks mõrvas, mille ohvriks on üks Louvres’i teadlane, kes soovis temaga paaniliselt kohtuda. Langdon põgeneb koos ohvri tütretütrega ja asub lahti põimima afääri, mille juured ulatuvad kaks tuhat aastat tagasi, ja milles on oma osa Leonardo da Vinci maalide salapäraste sõnumite ja läkituste lahtimõistatamisel. Märksõnadeks on piibliloo usutavam ja ajaloolisem tõlgendamine, Maria Magdalena, templirüütlid, Siooni prioraat jne. Rohem sisu siinkohal ei puutuks… Iga ülearune sõna on spoiler.

Mis on selle romaani ja Browni puhul üldse oluline, on see, et tegu on uue tasemega trillerikirjanduses. Ja mitte niivõrd võttestiku kuivõrd ainestiku poolest. Brown on kaugenenud fossiilidest võltsgurude Forsythi, Ludlumi jms poliitilistest trilleritest ja toonud mängu palju olulisema ja päevakajalisema temaatika. Kunsti- ja religiooniajaloo vastuseta mõistatused on põneviku jaoks palju parem mänguruum, kui luureteenistuste ja valitsuste omavaheline klattimine.

Loomulikult on ka selles romaanis mõningaid puudusi, ent need on andestatavad. Oluline on ka see, et oma neljandas romaanis on Brown näidanud tugevalt kõrgemat taset kui kolmes eelnenus. Brown on veel noor ja mees ja kuuldavasti on ka Langdoni sarjale lisa tulemas. Ühesõnaga, Go, Dan, go!.

Teksti loeti inglise keeles

Mitte ei mõista, miks "Ersen" alustas sarja tõlkimist teisest romaanist, ent see selleks. Ulmeline element on peaaegu olematu. Tegelaskujud on huvitavad-näiteks Silas, kes hoolimata kõigist oma tegudest äratab pigem kaastunnet, aga ka näiteks Fache ja Teabing.
Teksti loeti eesti keeles

Loll raamat!

Võikski ju sellega piirduda, aga viisakas oleks vist pisut põhjendada...

Kõige rohkem häiris see nn. mõistatus – labane oli. Üks romaani siinmaistest advokaatidest küll mainis, et see polegi Dan Browni leiutis. Tore on, miks ta siis üldse romaani kirjutas? Põnevikuna on see kapsas ju üldse allapoole igasugust arvestust.

Häiris ka lugeja püüdlik valejälgedele juhtimine – pean silmas seda, et üht võmmi kogu aeg miski lurjusena püüti näidata.

Kõikse rohkem häiris aga miski üleüldine ameerikalikkus, otsekui paistaks kogu aeg raamatu tagant miskid hiidsuured Miki-Hiire kõrvad. Ma saan aru küll, et romaan on kirjutatud eelkõige USA turgu silmas pidades, sest «Maailm oleme ju meie», aga mina ei ole ameeriklane ja mina ei ela Ameerikas. Autor oleks siis ju võinud romaani ameeriklastest ja Ameerika ainesel kirjutada – kui võimed ei küüni, siis ei maksa hüpata. Ma pole mingi antiamerikanist – hinne tuleneb ikka sellest juhmusest, mida autor romaani igalt leheküljelt vastu laseb paista. Ausõna, ma olen märksa paremat kirjandust väärt!

Oli veel ka muid lollusi ja lapsusi, aga ma ei viitsi pikemalt oma aega selle käki peale raisata.

Raamatule on omane ka enamike moodsate ja tüsedate romaanide häda – tegevus on hüplik ning jääb mulje, et loeks miskit ühe tegelasega lühiromaanide kogu, kus juttude pealkirjad on ära jäetud. Oleks sisu hea olnud, oleks ma selle jõnksutamise ära talunud.

Hämmastav, et kirjastus alustas sarja avaldamist teisest romaanist!? Kas nad üldse seal Ersenis ei mõtle? Aru ma ei saa!

Hinnet ei mõjusta ka tõlge, sest hindan siin Dan Browni romaani. Küll tahaks aga ära mainida tõlke ilmselge abituse, mis eriti friiklikult mõjub Matti Piirimaa intervjuu taustal, kus ta rääkis kuivõrd hoolikalt ta tõlkimist teeb. Intervjuu ilmus «Eesti Ekspressis», kuna Matti Piirimaa ja tema tütar Karin Suursalu olid isikud, kes said kõikse enam seda raamatukogude laenutuste järgi laekuvat raha. Nukker, et selline isik tõlgib...

Teksti loeti eesti keeles

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)

Teksti loeti eesti keeles

Kõlbas küll! Igatahes märksa parem kui mingisugune Ludlum, kõvasti parem, kuid siiski üsna keskpärane. Idee iseenesest on ju hea, kuid teostus on abitu. Pahalase isiku jälile jõudsin ma juba romaani poole peal. See oli üsna ilmselge. Samuti käis närvi see tahtlik eksitamine ja hakitus. Põnevuse üles kruvimiseks võib see ju sobida, kuid erilist lugemiselamust see küll ei paku. Ja lõpp oli üsna mannetu. Palju kära ja tralli põhimõtteliselt mitte millegi pärast. Mul tekkis küsimus, et miks ei võinud Sauniere jätta kohe teadet, kuhu tuleb minna? Palju kasutut rabistamist oleks ära jäänud. Kokkuvõttes, ilusas pakendis ja suhteliselt korralikult teostatud petukaup. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Klišeedest kubisev ja pretensioonikas sopakas, millest on liiga palju juttu tehtud. Pealegi põlistab see minu arvates seda tüüpilist Hollywoodi skeemi, kus ilus ja tark naine on ikka parimal juhul mehe sidekick. On näha, et Dan Browni teadmised ajaloost pärinevad internetist ja kokaraamatutest. Sest niivõrd ebasüstemaatilist ning kohati lausvalet edastavat infot ei oska küll mujalt saadavaks arvata.

Aga möönan, et kirjutatud on loetavalt ning isegi mingi intriig on olemas. Seega kolm, kuigi tahaks emotsionaalselt ühte virutada.
-------
15.11.2005 Olin teatud põhjustel sunnitud seda raamatut uuesti sirvima ning peab tunnistama, et esimene emotsioon osutus siiski õigeks. Jama!

Teksti loeti eesti keeles

Seda sopakat on juba nii korralikult bashitud, et mulle on ainult paar andamata tohlakat veel jäänud. Mis seals ikka. Vead ja väga otsitud lahendused tehnilise poole pealt. Näiteks: DTMF koode ei valita koos numbriga ja mobiiltelefoni nood ei salvestu. Panga "turvasysteemid" - naljanumber omaette. Ja kui Danikene arvutustehnika käsile võtab... ...ühesõnaga, Teid on hoiatatud.
Teksti loeti eesti keeles
3.2005

Masendav raamat. Kusjuures - masendav on ta vähemalt minu meelest eelkõige asjaoludel, kui oled eelnevalt läbi lugenud vähemalt teooriaraamatu (mis kah muuseas oli bestseller) "Püha veri. Püha Graal" ja Dan Browni enda sama sarja esimese raamatu.

Vapustav ja uudne teooria? Kuulge nyyd, uudne on see teooria vast neile, kes viimased kakskymmend aastat pole ajaloo vastu vähimat huvi tundnud. Teema, et Magdaleena tuli Euroopasse ja templirüütlid Jeesuse lapsi valvasid, on ysna ammuteada heietus, autor ei lisanud minu meelest ülalmainitud poolteaduslikule bestsellerraamatule mittekuimidagi peale Hollywoodlike stampide. Samas - see, et lavakujundus on tuttav, ei vähenda loo võlu, kui lugu ise on hea. Ja esmapilgul tundub da Vinci koodi lugu ju põnev ja hoogne? Kindlasti teistsugune kui teised actionraamatud. Teatud mõttes võib see ju nii ollagi, aga... paraku jõuame siin teise ja peamise põhjuseni, miks see raamat tõepoolest masendav on.

Teiseks ja peamiseks põhjuseks on sarja esimene raamat pealkirjaga "Angels and Demons", millest on seega õige koht pettumust ehk seletav lühike sisukokkuvõte teha:

peategelane, professor Langdon kutsutakse appi lahendama mõrva komplektis: laip + mystiline symbol. Mõrvapaigal kohtub ta seksika ja intelligentse naisterahvaga, kes on tapetuga sugulane. Naistegelane põleb soovist mõrvar tabada. Langdon asub talle appi. Mõrva lahendamiseni (ja muidugi ka selle käigus yllaste religioossete aadete päästmiseni) viivad aga salapärased mõistatused, mille lahendus õnneks peitub Langdoni erialastes teadmistes. Selgitatakse palju (ja suht põnevaid, tuleb tunnistada..) vanade symbolite vahelisi seoseid. Paarike kihutab mööda linna yhest templist/kabelist teise, et jõuda mõistatuse järgmise etapini, ning mõistatusi lahendatakse muidugi sekunditega võidu joostes. Asjasse on aktiivselt segatud Vatikan, katoliku kirik pyyab vägisi mängu sekkuda, et katoliiklikku maailmavaadet (ja iseendeid sealjuures) päästa. Pahasid esindab ohtlik mõrvar, kes paarikest jälitab ning mingil (tema professionaalsust arvestades) täiesti abitul põhjusel eel-lõpukaadrites surma saab. Pahade leeri liider ja niiditõmbaja esineb inkognito, tema isik selgub alles viimastes kaadrites ja - oh üllatust - on selleks loomulikult kõige vähem tõenäoline isik, üks "heade" esindaja, kes nagu polegi mingi loomult paha olend, vaid on lihtsalt yhe idee fanaatiline järgija ning selle nimel väga paljuks valmis. Üheks tegelaseks on ka politseivõimu esindaja, kes on kohutavalt kõmmpäine, väga macho ja muidu tylikas jõuvõttetegelane. Aga lõpus selgub, et tegelikult oli ta siiski õige asja eest väljas ja temast oli isegi abi. Viimases peatykis tahab naistegelane meespeategelasega seksida.

Tuli kuidagi tuttav ette? Detailidesse laskudes tuleks veel palju tuttavam ette. (Ytlen igaksjuhuks üle, et ülaltoodud kokkuvõttes rääkisin _hoopis teisest raamatust_, mitte da Vinci koodist, vaid sarja esimesest raamatust!) Mina lugesin õnnetuseks seda esimest osa umbes nädalake enne da Vinci koodi ja leidsin, et kattuvusi on kaugelt liiga palju, et autorile sama mudeli liigset ekspluateerimist andestada, selline teguviis tundus intelligentsi solvamisena. No midagigi uut oleks võinud ju lisada...

Ahjaa, vabandust, valetasin. Kui esimeses osas oli paha mõrvar tumedat verd araablane, siis teises osas oli ta ju albiino. Oletatavasti on isand Brown nyyd raske valiku ees, kas kirjutada kolmas osa nii, et mõrvar on neeger... või peaks ta olema hoopis hiinlane?

Muuseas - esimene osa oli oluliselt huvitavam. Ja siis tundus isegi veidi actionfilmilik syshee yksjagu uudsena.

Teise osa madal hinne on eelkõige pettumuse pärast. Nurjatu. Ammuteada teooria, äsjakasutatud syshee...

Teksti loeti eesti keeles

Parem hilja kui mitte kunagi... oma arvamust avaldada. Pean kohe alguses üles tunnistama, et piibliloos suhteliselt võhik ja võibolla sellepärast tundub see lugu suhteliselt võõras... Aga võõras ta ju ongi, ameeriklane proovib euroopa kultuurilugu lahti harutada oma moodi ja pikitult kohustuslike põnevuslugude rütmis, aga rütm oli selline umpa stiili. Pahade ära arvamine oli liiga lihtne vist isegi nendele, kes ainult kiirtoitu söövad...Hinne 3 saab teos ainult sellepärast, et keegi on kurja vaeva näinud ja raamatukogus istunud, et loole mingitki värvi anda.
Teksti loeti eesti keeles

Raske on hinnata. Raamat ise on põenv, aga tegevustik on kui "Digitaalne kindlus" ja "Inglid ja deemonid" modifitseeritult ja uues rüüs, viimasele oleks nagu lihtsalt uus Pariisi-teemaline skin peale lastud, "nupud" asuvad küll teises kohas ja on teise kujuga... Siiski lugemise ajal ei häirinud, tegu pole üks ühele koopiaga, ning miks mitte proovida sarnaseid asju uuesti ja paremini kirjutada -- kuid kas see ka õnnestus?

Sü˛ee põhipoint ei ole küll Dan Browni enda leiutis, aga ei leia, et juba korra mainitud ainestikul ei tohiks kirjutada rohkem raamatuid, vastasel korral peaks pool ulmekirjandust "plagiaadiks" kuulutama oma lõpmatult kedratud hüperruumi, -ajami, footonpurjede, loheratsanike jms atribuutikaga. Kindlasti palju tõsisem teema on faktide moonutamine või küsitavused.

Mõistatustele lahenduste otsimises laskutakse mõnes kohas liialt "murumängudeni", v-o oleks oodanud midagi suurejoonelisemat. Mis mõtet on tegevust viia Louvre ja Mona Lisa juurde, kui vihje leitakse hoopis pildi tagant sedelilt, mitte pildi pealt. Häirivad veel liigne hollywoodisus (ikka need pääsemised) kohati ja "naljakad" tehnilised detailid pangas jms.

Maksimumhinnet ei saa anda, aga kindlasti ei olnud kokkuvõttes kehv raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Dan Brown läheneb asjale nagu ameeriklane ikka ning selle tõttu on raamat klišeesid täis (alates heade poole ühe tähtsama kaitsja muundumisest suundudes Silase ja Aringarosa suhte lõppu ja lõpetades action stseenidega). Brown küll ei suuda neid action stseene küllalt filmilikult kirjeldada (ei teki nagu sellist visiooni, mis mõnede eriti Hollywoodi lembeste autorite juures tekib), kuid kui toetuda oma fantaasiale saab hakkama. Kuid peab ütlema, et vahepeal kirjeldada asju ta oskab. Mitte alati (kasvõi näiteks vahel lahenduste leidmised, kus keegi äkki püsti kargab ja "Heureka" röögatab ning siis oma lollidele kaaslastele pisidetailideni asja seletab), aga siiski - näiteks see, kus paha sõrmede vahelt libises see pärgamendikarp ja purunes äädikapudel. Ma tundsin tema valu ja lootusetus, tema kurbust sellel hetkel, ja pean seda vist raamatu parimaks kohaks.

Okey, neid vandenõu teooriaid oli huvitav lugeda, kuid enamik neist midagi uut tõesti polnud, nagu juba mainitud. Maria Magdalena kohta on küllalt ka varem loetud, nii head kui halba. Aint Siioni Abikloostri ja Opus Dei kohta kuulsin esmakordselt (kusjuures pärast seda peeti intervjuu kuskil ajalehes ühe Opus Dei tähtsa velloga eestis, kes ka mu ettevõtluse ja turunduse õpetaja oli 10. klassis, väga tore vend oli). Kusagil räägiti, et Opus Deist jäeti väga halb mulje, kuid minu arust said ajakirjanikud valesti aru - Opus Deist võttis küll paar tüüpi osa sellest, kuid teised pahad vennad on muudelt aladelt. Ning Aringarosa näidatakse tegelt täitsa heast küljest. Oli loll, riskis oma usu nimel, kuid sai tarkust juurde ja pöördus valguse juurde. Aga seda, et kui mina uurisin wikist järgi Opus Dei kohta siis seal küll polnd sõnagi nõnda halvast naiste kohtlemisest, kui Dan Brown kirjeldas. Võib muidugi wiki eksida, või sain mina valesti aru, kuid ei paista see Danike siiski kõige targem tegelane sellest kirjutama.
Ahjaa, audio failina ei soovita seda raamatut üritada lugeda/kuulata. Ma proovisin ja andsin alla. Alles eesti keelse puurisin läbi.

Aga triloogia 3. osa kohta, mis juba BAASi on lisatud, ütleks nõnda, et esiteks ei ole see veel valmis, nii et võiks selle eemaldada (tegelikult on öeldud, et enne 2007. aastat seda valmis ei saadagi), ning teiseks poleks imestada, et diloogia mutandeerus triloogiaks - miks mitte kirjutada järge raamatule, mis muutus paljudes maades bestselleriks, kummutas uue aja jumala Harry Potterigi ning mille ekraniseeringut Louvres filmiti. Kasvõi üksainuski neist saavutustest tooks 3. osale kenakese lugejaskonna.

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Selle raamatu (vääriliseks?) hindamiseks on mul liiga palju, võimalik et liigseid, personaalseid kiikse.

Esiteks piirdub mul lähim kristluse ajalooga seostuv huvipunkt filmiga "Life of Brian". Teiseks juhtus mul sygavas lapsepõlves rumal lugu von Dänickeni yledoseermisisega. Tagajärg - iga kord kui ma loen kusagil miskit jaburat vandenõuteooriat tyypi "Kas te juba teate et KAPO varjab Ämari lennujaama angaaris lumeinimest!?", tekib mul tahtmine autoril "kanalit vahetada".

Lisaks eelnevale ei meeldi mulle thrillerid, põhimõtteliselt. Ja kõigele sellele otsa käiati Discovery pealt aastaid tagasi "dokfilmi", teemal Pyha Graal ja Usklike Eest Põgenenud Magdaleena. Iga paari kuu tagant uuesti, justkui see oleks huvitav või oluline.

Eelnevat arvestades - raske on olla objektiivne. Kui teema ei huvita siis pöördub tähelepanu iseeneslikult puuduste otsimisele..

Raamat algab põnevalt. Muuseumi põrandalt leitakse vägivalla tundemärkidega alasti surnukeha, mis ise enesele pentagrammi kõhu peale on joonistanud. Jääb vist ainult rõõmustada et ma omal ajal jätkuvalt keeldusin "reedel matkamaija" minemast. Edasi veel parem - stseen kus tibi-kryptoloog paha politseiniku kõnepostiga lohku tõmbab oli täitsa nutikas. Sealt edasi tekivad tegevuse loogikasse kysitavused..

Fache kinnisideed Langdon iga hinna eest kiiresti trellide taha saada motiveeriti justkui katoliku kiriku poolt tuleva survega? Syzee edasist käiku arvestades ei ole mõistetav kustkohast ja kuidas selline surve tulla sai. Teoreetiline võimalus et Vatikan informeerib Pariisi politseid - teate teil tuleb seal varsti neli laipa, mätsige see asi kinni - kehtib ainult niikaua kuni jääb võimalus et need neli laipa olid konkreetselt Vatikani poolt tellitud.

Edasi, tibi-kryptoloog laekus muuseumi ettevalmistatult, vajalik teade kõnepostis ootamas jne. Kindla teadmisega et Langdon on vaja politsei käest päästa. Omaenese karjääri hinnaga, no less. Vaikimisi justkui eeldusega et see tibi teadis, kusagilt, et mingid jõud pariisi politseile survet avaldavad. Et kust selline teadmine?

Sellest kohast peale kus too sympaatne inglane omaenese häärberisse relvastatud maniakki tellis (kes teda ennast nägupidi ei tundnud) läks asi sootuks jaburaks.

Veider vastuolu - kõikvõimalike krypto-puzzlede peale oli autoril ilmatul hulgal energiat ja aega jätkunud. Syzee loogika jaoks vähem.

Millistel asjaoludel käesolev teos ilma peal sedavõrd suuri laineid lõi nagu ta seda tegi.. jääb mulle arusaamatuks. Sisuliselt oli ju tegemist ysna keskpäraselt kehva sopakaga?

Teksti loeti inglise keeles

Lihtsalt halb raamat. Ma mõtlen, et on veider, et nii keskpärasest tekstist sai tekkida üleilmne fenomen. See on tõesti müstiline ja seeläbi muutub see halvasti ja hakitult kirjutatud pseudopõnevik tõesti ulmeks.

Tõik, et raamatu teema/sisu pole originaalne ja on Baigenti-Leigh-Wilsoni teose pealt kopitud, on tänaseks ise sama "originaalne". Verest ja graalist rääkinud mänguajalugu mulle kusjuures väga meeldis, kahju lausa, et tollest maakeeles kordustrükki pole tehtud.

Mis mind siinkohal seisukohta võtma sundis, on aga teine tõik. Nimelt on erialakirjanduses võetud võrrelda paranoiapõneviku ja poliitilise thrilleri suurmeistreid Frederick Forsythi ja Robert Ludlumit sellesinatse käkk-kirjanikuga. Tahtsingi lihtsalt öelda, et selline võrdlus pole võimalik ja kõik.

Ludlumit ja Browni ühendab vaid tõik, et eestikeelses kultuuriruumis on mõlemale näkku sittunud Matti Piirimaa. Brownist aga kirjanduse kontekstis rääkimine, püüe tema raamatuid justkui mingisse suurde pilti panna, hädised katsed neid mingi voolu või suunaga seostada on tegelikult võrreldav enesele jalga tulistamisega. ¡No pasarán!

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohutavalt kompunnitud ja kunstlik teos, jättis väga kirjandusliku sudoku mulje. Seetõttu ei olnud ka usutav. Nagu eespool mainiti, jättis kohati tõesti kokkuklopsitud vandenõuteoorite stiili mulje: kõik asjasse puutuvad ja ka mittepuutuvad killud tuuakse ära kui faktid. Mis teoorit toetada ei suuda, see jäetakse lihtsalt välja nagu seda poleks olemas olnudki. Algus oli veel päris põnev, aga mida lõpupoole tegevus arenes, seda jaburamaks tegevus ja tegelaste reaktsioonid muutusid ning raamatu lõpp oli juba päris totrus kuubis. Oli küll ameerikalik raamat, aga seda ei saa ju autorile tegelikult ette heita. Eks ka prantsuse kirjanik kirjutab prantsusepäraselt ja soomlane soomepäraselt. Lihtsalt Ameerika massikultuuri pakutakse tänapäeval nii ohtralt on nii mõnedki on ameerikalikkuse suhtes tõrjuvad või juba lausa allergilised.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles