Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Karen Orlau ·

Kevadöö unenägu

(jutt aastast 2002)
http://www.algernon.ee/node/332

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2002; august
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

  • Algernon
Hinne
Hindajaid
1
5
2
1
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (9)

Muidu päris võluv tükk, aga ma ei saanud aru puude ja kujude värgist... Poiss muutus kujuks kujuga suheldes ja plikale pakkus kuju justkui puuks muutumist? Teiseks, hundi tema ulgumisega oleksin mina välja jätnud. Ei anna jutule mitte midagi muud juurde, kui tekitab põhjuse lummuse purunemiseks -- plika oleks aga ise võinud kriiskama hakata ja minema joosta paljalt selle kahenäolise Jaanuse kukla peale. Muide, selline mees, kellel oli normaalne nägu ja kuklas teine nägu, mis kontrollimatult grimassitas, on ka tegelikult maailmas elanud, ise olen vahakuju näinud. Hundi juurde tagasi tulles, kui hunt on sinna selleks pandud, et lugu õudsem oleks, on tehtud valearvestus -- minu meelest peaks lugu olema ise õudne, mitte seepärast, et miski põhitegevusse puutumatu hunt vahepeal tuututab. Hunt on võõrkeha, mis tegevuse ega süzheega seotud ei ole ja IMHO peaks sellisena kuuluma eemaldamisele, mitte esiletoomisele.

Parandada tuleb aga järelarvustaja eksimus. Nimelt kirjutas Karen selle loo kolm aastat tagasi, nii et selle põhjal tema loomingulisest arengust rääkida pole mõtet. Kirjutada oskas ta ka siis, vahepeal on lihtsalt mõni asi paremini, mõni halvemini õnnestunud.

22.02.2005: Muide, see hundi kujutamine oli ses osas kobe, et autor on vähemalt Gévaudani koletise kirjeldust viitsinud uurida. See elajas seal polnud tegelikult muidugi ilmselt mitte mingi hunt, vaid pigem ahmi moodi loom. Aga miks keegi ühe Eesti väikelinna parki peaks Gévaudani koletise kuju püstitama?

Teksti loeti eesti keeles

See tekst annab minu meelest märku sellest, et Orlau on vabanemas oma kirjanikukarjääri algusaastate taagast, mil lause "kunstipärasus" ja raskem, kohati lausa läbitungimatu sõnademass prevaleeris loo enda üle. Nüüd asub rõhk rohkem sinna, kus ta olema peaks - lauseehituselt jutuehitusele.

Nii et mulle üldiselt meeldis... Kui loodus-, õhu-, pargi ja öökirjeldused välja jätta. Nii et (ainult) paarist lõigust võis sujuvalt üle libiseda. Mis on selge märk autori arenemisest.

Aga meeldis klapitamine ja see, kuidas neid kihte ükshaaval julgelt laoti. Shakespeare, veidi tondihõngu, mütoloogia. Siiski, siiski - no natuke liiga suur juhus on, et Alver juhtub kivihingendusest just sel ööl rääkima, ja et neiu nende vihjete järgi (lugeja jaoks) õige otsa kätte leiab. Kui see liin teistmoodi esitada? Tüdruk läheks hulluks? Pole enam fäntasy?

Puu ja kivi. Ilmselt on kivihinge kohta käiv kehtiv ka puude suhtes. Kuri hunt pidi ilmselt (mütoloogilise) maailma bipolaarsust demonstreerima. Ma päris "viit" siiski ei pane, lõpus oleks oodanud mingit raskemat lajatust. Ma saan aru küll, et puänt pidi olema mingile tõdemusele jõudmine, kuid ikkagi saanuks sinna veel midagi effektsemat juurde teha.

Teksti loeti eesti keeles

Lool on areng, algus ja lõpp. Aga polnud enam Orlaulikult õudustäratav. Tekkis maikuu lumm, valge templi visioon, hiidtammed ja reaalsed skulptuurid -- tekkis kevadöö unenägu -- kuid midagi palju tähtsamat jäi puudu.
Misasi -- seda ei tea.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle meeldisid kõige rohkem just need loodus- pargi- ja õhukirjeldused. Täiesti reaalsuse tunne oli jutul sees ja arvatavasti oleks asja kõige parem lugeda talvel kahekümneviiekraadise külma juures, kui on hirmus isu suve taga nutta.Aga õudne ei olnud.Huvitav ka ei olnud.Ja tegelased olid kuidagi ebausutavad. Nähtavasti on püüeldud mingi erilise realismi poole aga saavutatud on osaline kiiks.
Teksti loeti eesti keeles

Õõva ei tekitanud, aga väga igav ka ei hakanud. Alguse stseenid olid paljulubavad: läheb paarike pudeli veiniga parki ööd nautima ja siis tulevad sisse õudussugemed. Paraku toimus õudusele viiv pööre nii võltsilt! Üks küsib teiselt, kas tonte usud ja kohe muutubki öö kurjakuulutavaks! Natuke liialt lapsik. Parem juba näha varje ja kuulda krabinat või panna sõnagi lausumata metsa poole putku -- järgneda alasti naise vastupandamatule kutsele… vms…

Ja loo lõpus on muidugi see Orlaule iseloomulik seletamine, mis mõjub ülemäära moraliseerivalt. Seda annaks ju peenemalt esitada! Jutu lõpp nämmutati lugejale liiga läbi, kuigi puänt mängis kätte juba mõned lõigud enne lõppu.

Hinde puhul paneks hea meelega kolme -- nii üldmulje põhjal, kuna tegu on tavalise õõvalaastuga. Aga võrreldes autori teiste keskmiste juttudega, on seekord asi palju paremini välja kukkunud. Ülemäärast loba ja seletamist esines palju vähem ja enamus jutust arenes õnneks tegelaste, mitte jutustaja kaudu.

Ühesõnaga tugev kolm või pika miinusega neli. Ja kuhjaga edusoove!

Teksti loeti eesti keeles

Hinne kõigub tegelt kolme ja nelja vahel, olgu seekord siis heatujuselt neli pika miinusega...:)

Üldiselt on mul Orlaud arvustades välja kujunenud trend panna suht normaalne hinne ja siis arvustuses suht palju viriseda. Nii ka nüüd.

Kuigi Kristjan Sander juba sellele viitas, tahaksin isegi Andrei Golikovi suurejoonelist Orlau loomeperioodide alast analüüsi kõigutada, kinnitades samuti, et selle jutu esimene versioon, toorik nö., laekus Algernoni toimetusse juba kevadel 2000, kui ma nüüd mälu järgi väga mööda ei dateeri. Ehk siis veidi enne kurikuulsa filtri kehtestamist. Olin toona vist olude sunnil toimetuses ajutiselt de facto ainus jututoimetaja ning kõnealune toorik ei tekitanud mingeid emotsioone, ei pluss- ega miinusmärgilisi. Asjalood kujunesid nii, et autor teksti toona tagasi võttis.

Nüüd uusversiooni ilmumisel tutvusingi tööga eelkõige huvist, et mis siis nüüd muutunud on. Suurt ausalt öelda ei ole. OK, on uusi kohti juurde kirjutatud veidi, aga kohati on kirjeldused ja dialoogid vist lausa sõnasõnalt samaks jäänud.

Ausalt öelda ei näe ma siin miskeid uusi peidetud kvaliteete. Lugu nagu nad ikka on. Kergelt süüdimatu, labiilne ja hüsteeriline naistegelane, meestegelased, kes peaks naislugejal vist tati suunurgast jooksma panema ning ohtralt oi-kui-sisutühja loba!

Lugedes tuli mõte, et mispoolest see tekst nüüd siis osaliselt samu territooriume avastavast Barkeri «Lõbustuspargist» etem on, ja ega ei olegi minu meelest. Barker vähemalt oskab mõnes kohas vait olla ja lasta lugejal valida ning mõelda. Orlau ei oska või - mis tõenäolisem - ei taha mingitel põhjustel ning lobiseb kõik võimaliku ja võimatu ise välja. Nagu Lew R. Berg umbes. Vähemalt selle loo puhul tekkis küll tahtmine punane pastakas haarata ning iga kolmanda jutustava lõigu lõpust paar lauset maha kriipsutada.

Nelja teenib Karen ära sellega, et vähemalt kirjeldavais lõikudes on ta suutnud oma tavapärast paljusõnalisust veidigi taltsutada ning üleüldse meeldis mulle see kahe näoga Januse ning kivikujude pargi motiiv juba esimesel lugemisel. Kuigi - kristallausalt, ega need kaks teemat siin nüüd eriti haakuma küll ei ole suudetud panna.

Sõnaga, see tekst võib olla hää või halb, aga ta ei ole nö. valmis. Omast ajast mäletan aga just, et see kirjatöö suhteline valmisolek, et seal midagi silmnähtavat käigu pealt paremaks teha ei saa, et just see oli kriteerium varamusse pääsuks. Seetõttu peangi teksti ilmumist varamus toimetuse suht suureks pangessolistamiseks, mille põhjustest inimlikult võib ju aru saada (et nagu kerge paanika laekuvate tasemel juttude kvantiteedi nappuse koha pealt), ent professionaalselt mitte.

Teksti loeti eesti keeles

jutt alla igasugust arvestust autorilt, keda on aeg-ajalt ülehinnatud. kehv sõnakasutus, stampkarakterid algernonis mainitud britney-laadse stampmõtlemisega. üksikute tasemel juttude kohta on selliseid jämedakoelisi lapsuseid orlault üllatavalt palju. ei, üldse see jutt ei meeldinud! miks ta jutuvaramusse kantud on, jääb mulle ebaselgeks. orlau on üritanud midagi keerulist kokku keerutada, aga mulje jääb, et juhtus sündima tavaline skeemile ehitatud mulin, kui autor käis vahepeal poes, mulises telefoni otsas poiss-sõbraga, imes pastakat ja lõpuks siiski avaldas, et oleks linnuke kirjas. tõsi, orlau paremikku võib ka mitu korda lugeda (tilk mett tõrvatünni)...
Teksti loeti eesti keeles

Kevadööl lähevad Marion ja Alvar vanasse mõisaparki. Seal liigub aga ringi imelikke olendeid, kes arusaamatutel eesmärkidel tahavad inimestega teha veidraid asju.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi loodud meeleolu. Ma arvan, et Orlau ei soovinudki õudust edastada, vaid eesmärgiks oligi luua veidi salapärane, veidi kõhedusttekitav taust, millega ta sai suurepäraselt hakkama. Väga kosutav lugemine. Vast jutu lõpp oli juba liiga suur pingelangus ja liigne äraseletamine, vast oleks võinud lugejal rohkem lasta oma peaga mõelda puistates üksnes vihjeid.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles