Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· György Botond-Bolics ·

Redivivus tüzet kér

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Redivivus palub tuld»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)

Hinne
Hindajaid
0
2
11
7
0
Keskmine hinne
2.75
Arvustused (20)

Veider raamat. Lugesin seda üsna väikesena ja tekitas teine halbu unenägusid. Midagi eriti olulist sellest raamatust meelde ei jäänud, puudus tavaliselt SciFi-le omane suurejoonelisus ja ideede avarus - kuidagi kodukootud paistis see ulmekas.
Teksti loeti eesti keeles

Idee iseenesest on hea, aga teostus ja tegevuspaik tundusid kuidagi liiga pisikesed. Mingit erilist põnevust seda raamatut lugedes ei tekkinud. Aga võibolla ongi igasugused tulnukid nii uimased et neist ei anna midagi paremat kokku lobiseda. Tundus tõepoolest selline kodukootud lugu olevat. Tegelikult parasjagu selline lugu, et mõned saavad aega viita, kui midagi targemat teha pole. Ise pole veel teist korda lugeda tahtnud.
Teksti loeti eesti keeles

Osutub, et ka ungarlastel on oma ulmekirjandus! Lugu ise on... on kah. Idee polegi nii paha. Et tagada mugav - muretut äraelamist, mõtlevad marslased välja järjekordsed "superkompjuuterid" (juba jälle! ohkab kogenum ulmefänn). Muidugi hakkavad need kõike kontrollima. Kes aga üle keskmise andekas on, see priviligeeritud kasti arvatakse ja eriettevalmistuse mingil alal saab. Kui Masinal neid andmeid vaja, mis konkreetse isiku peas, siis kohe pea maha, ajud spetslahusesse, elektroodid külge ja muudkui pumpama... Kui keegi vanaks hakkab jääma, siis kah ajud konserveerivasse lahusesse ja tallele. Paraku ei pea selline tsivilisatsioon kaua vastu ja on ammu välja surnud. Üks konserveeritud aju leitakse ja tuuakse Maale. Siin algabki põhitegevus. Mis ja kuidas, lugege ise. Minu esimene "teadvuse siirdamise" lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tea.. minule tundus see lugu kuidagi lame ja ebahuvitav. Ei ole seda muidugi enam yle lugenud.. ehkki ei usu, et ta möödunud aastatega paremaks oleks muutunud. Mis teadvuste siirdamisse puutub, siis A.Mireri "Rändurite Kodu" on võrreldamatult andekam.
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks, ungarlastel on tunduvalt paremaid ulmekaid olemas, olen ka ise paari lugenud.

«Redivivus palub tuld» on tüüpiline ajaviiteulmekas. On mingi ulmeline idee (antud juhul üsna talutav), mida siis hoolega mõrvitakse kriminaalse ja üldolmelise materjaliga. Tavalugejatele läheb säherdune kompott reeglina paremini peale, kui tavaline zhanriulme. Ilmselt seetõttu ta ka eesti keeles ilmus: keegi luges läbi ja soovitas ning avaldatigi. Nõukogude Vene karvast kätt siin mängus olla ei saa, sest vene keeles seda ilmunud pole.

Üldine hinnang, et lugeda ju võib, eesti keel on selles romaanis ju üsna korralik. Sisust ei räägi. seda võib igaüks otsustada... tund-kaks ehk leiab?

Teksti loeti eesti keeles

Kõlbas lugeda küll. Ungarlastelt vist ei olegi rohkem midagi ulme zhanrisse kuuluvat lugenud. Ega ole eriti kuulnud kah. A. Mirer teosega mingi sarnasus ju on (teadvuse siirdamine), aga muidu on raamatud küllaltki erinevad ja mõeldud ka erinevale lugejaskonnale. Kui Mireri raamat oli mõeldud rohkem lastele, siis seda Redivivuse kohta küll öelda ei saa. Minu meelest oli käesolevas ka õudussugemeid sees. Ega jutt väga kehv ei olnud, ideegi oli päris hea, kuid midagi väga erilist selles ei olnud. Seetõttu ta maksimumhinnet ka ei vääri, kuigi "4" saab ilusti kätte (tegelikult suht sujuv lugemine).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat polnudki nii eriti paha. Üsna huvitav oli ja sai huviga läbigi loetud. Kuid midagi jäi siiski jalgu, et ma sellele kõrgemat hinnet ei pannud. Väga kindlasti ma ei oska seda isegi põhjendada, kuid midagi oleks nagu võinud rohkem selle põhjatu utoopia asemel olla. Võib-olla oli see asjatu kriminaalne maik, mis ära rikkus. Nimelt oli seal lihtsameelset mõrvamist üsna palju, kuid ulmet aga liiga vähe. Kui tahetakse midagi väga head lugeda, siis ma seda raamatut ei soovita. Juhul kui muud midagi kah ei ole siis isegi võib.
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub tulevikus kommunistlikus ühiskonnas. Marsilt leitakse 800 tuhat aastat tagasi elanu konserveeritud aju ja sealt katsuvad teadlased teavet välja lugeda. Nagu õnnestuks... aga mitte ka väga.
Teatud ühisjooni on krimkaga, ent see pool on autoril nõrgemini välja kukkunud kui ulme. Marsi raali poolt juhitav ühiskond pole ka usutav raali (selle koostajate) madala intelligentsi tõttu. Oleks ju pidanud kohe aru saama, et see lõpeb ühiskonna mandumisega.
See jutt pole ei liha ega kala. On ju näha, et kõik panevad raamatule 3, miski ei vaimusta ega häiri.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust ikka see raamat midagi suurejoonelist ei olnud... Selliseid tüüpilisi ideid on ikka hunnikute kaupa kirja pandud ja pole see mitte millegi poolest parem kui teised. Halvem see-eest küll... Selline kaootiline kuidagi. Ja need marslased? Superkompuutrid? No kuulge! Selliseid atribuute kasutades saab palju paremaid asju kirjutada!!! Ning seda on ka tehtud. Nigel.Igav.Hall. Kõik.
Teksti loeti eesti keeles

Ühte ei julge panna, sest lugesin taiest suhteliselt varases nooruses ja üht-teist võib olla vahepäälse (mitte just väga lühikese) aja jooksul kaduma läinud.Äkki seal siiski oli midagi - lõpuni sai teine ju loetud...
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa tema yle kahe mitte, ei kuiskit. Oleks mina soovitanud autoril ehk siis toimetajal tekstiga t6sist ja viljakat tööd teha. Näiteks kogu tekst loetavaks ja erapooletumaks kirjutada. Ja pisike analyysi osa kah ehk sinna juurde kirjutada. Kogu tekst kippus olema faktide nentimine ilma igatsorti selgituseta, et mis ja kuis. Miks ei saa madalaimat hinnet? P6hjus lihtne: peale kymmet+ aastat lugemist seisab meeles koos oma vigadega. Sellest viimsest paraku rohkem muret, sest tahaks rohkem mäletada positiivseid elamusi. Millegipärast kipuvad olema siiski käkid need, mis mällu kriipima ja ruumi risustama jäävad.
Teksti loeti eesti keeles

Sattus patakas mirabilia raamatuid kätte, mille otsustas läbi närida. Mõni on väga mõnus hamba all, teine aga tekitab segadust ja lausa vastumeelsust. "Redivivus palub tuld" kuulub siis teise kategooriasse. Taga tutvustuses oli öeldud, et kirjanik kirjutab siis miskit krimka-ulmekat, mis esialgu küll suti peletas (hübriidid on ju enamasti teadagi ohtlikud vaimsele tervisele), kuid kuna mirabilia sari on valitud vallutamiseks, siis ka julge südamega asusin kallale. Oh seda pettumust.

Krimka poole pealt on raamat täielik läbi kukkumine. Saan aru, et see pole ka peamine raamatu ˛anr, ulme on siiski, kuid kui juba krimka liin sisse tuuakse, siis võiks seda vähemalt hästi teha. Igale vähegi intelligentsemale lugejale (ja ka mitte nõnda intelligentsele) on tapja isik esimesest mõrvast saadik teada. Alguses on see teadmine küll suti ähmane ning heasüdamlik lugeja hellitab veel mingit lootust, et kirjanik jätab lihtsalt neid hinte lugeja segadusse ajamiseks ja lõpuks keerutab ühe õige maitsva supi valmis, kuid kahjuks pole botond-bolics isegi võimeline mingit põnevust siin tekitama (jah, see võib mõjuda spoilerina, kuid krimka poole ettearvatus raamatut lugedes on umbes sama suur, mis on star warsi fännil uut triloogiat esmakordselt vaadates). Nii et enamiku raamatust läbisin tundega, et mis värk on - peaks olema nagu mõrvajuhtum, kuid kahtlusaluseid on lugejale antud vaid üks. Kas ta mõtleb seda tõsiselt või teeb nalja?
Paistab siiski, et györgy polnud just eriline nalja armastaja. (Mirabilia sarjas ilmunud bo baldersoni „Minister ja surm”’as, mis on üdini krimka, tegi bo suht sarnast ettearvatavat „naljakest”, nii et lugeja oli lõpuni kindel, et ta selle „hädise” kuriteo juba ise poole pealt ära lahendas, kuid siis keeras bo’ke loole vindi juurde ning tuli välja täiesti ootamatu, kuid täiesti loogilise lahendusega)

Ulme koha pealt oleks ta isegi võinud midagi ehitada, kui ei oleks olnud tervet raamatut läbinud krimka-tunne, mis ulme alased arutelud ja tegutsemised kuhugi tahaplaanile lükkas, ning kuigi oli suht huvitav jälgida, mida see marslane-parrag ette võttis ja kiirituse värk oli isegi sutike nutikas, oli lõpplahenduse ning marslaste languse põhjuse seletus lihtsalt labane.
Krimka-maik oli aga siiski liiga kõva asjal juures nii, et mõistus lülitus kohe krimkade lugemise re˛iimi – hakkas otsima motiive, kahtlusaluseid ning seadma olustikku vajalikuks ja mittevajalikuks. Teadlaste igapäevased tegutsemised seadis ta küll kohati „huvitava” signaali alla, kuid paratamatult asetas enamikule siiski mittevajaliku sildi, nii et kui end selle igavast lõpust sai kord läbi surutud, ei andnud rahu see tühjuse ja mõttetuse tunne, mis see valitses ja sellest ning läbi kukkunud hübriidsusest ka nõnda negatiivne hinne, halvimast päästab vaid fakt, et ta pika venitamise asemel siiski suhteliselt kiiresti läbida suutsin.

Teksti loeti eesti keeles

Kolm pluss. Idee on ju iseenesest suurepärane, aga kahjuks on kirjanik suutnud sellest ideest välja pigistada üksnes 25-30%. Vist ei ole tegemist hea kirjutajaga, seda õiget hoogu lugu sisse ei saagi. Mingi distants tekib teosega, pole raamatu omaksvõtmist. Lisaks tundub, et kirjanik on ka suhteliselt piiratud fantaasiavõimega, mis ulmekirjanikul teps mitte vooruseks ei ole. Ühest küljest kantakse ammusurnud marslase mälupilte üle elavale inimesele, sealsamas käib väravate ja garaažiuste avamine lihtlabase füüsilise sikutamisega ning teaduskonverentsi kõige innovaatlisem asi on kriit ja tahvel. Natuke võiks ikka ajusid ragistada, mees!
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles