Ma ei ole nüüd 100 ja 1% kindel aga VIST ei ole seda raamatut varem lugenud. Omal ajal sai küll kõik sarnased odavad näppujäänud pehmekaanelised krimkad-põnevikud-ulmekad läbi loetud, lisaks on “Carrie” puhul veel taustal film - aga üldse on sellest kõigest 20+ aastat möödas. Seega tegelikult lugesin raamatut ikka üsna tühja koha pealt, mitte täitsa tabula rasa aga ega palju ka puudu polnud. Sest kõigest sellest olid meeles vaid üldine mulje ja paar võtmepööret.
Raamat on kirjutatud aastal 1974 ning räägib elust aastal 1979. Lühidalt kokkuvõttes räägib see teos usuhullude perekonnas üleskasvanud noorest tüdrukust nimega Carrietta (Carrie) White, keda kiusatakse koolis igal sammul. Noorena on ta väga ilus aga teismelise ja noore tüdrukuna on ta ülekaaluline (kuna maandab pingeid söömisega), vinniline, kohmakas ja endasetõmbunud. Läbi elu on teda saatnud veidrad juhtumused kus tüdruku ümber on purunenud peeglid, taevast sajab kive, rattaga möödasõitev-sõimav poiss kukub äkki ümber ja saab tugevalt kriimustada. Ülesehitus on kohati nagu “tavaline” romaan, kohati tagasivaatavad lõigud teadusartiklitest ja intervjuudest, kus räägitakse “mis siis juhtus” ning uuritakse telekineesi. Telekinees on võime vaimujõul liigutada füüsilises ruumis objekte.
Raju usklikkus ja koolikiusamine, meil siin on natuke raske olnud seda mõista. Eks religiooni asemel on igasugused pendlivennad ja soodatädid ning koolikiusamisele on ka hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama - seega äkki tänapäeval on raamat rohkem elulisem kui oli aastal 1997? Või 2020? Raske ütelda aga enda jaoks oli raamatus nii mõndagi tuttavat. Siin on juba selgelt näha noore kirjaniku (kirjutamise ajal 27 aastane) jooni, kus kajastab põletavat teemat läbi ulmeprisma, võtab Ameerika ühiskonnas tol hetkel põletava teema ning näitab seda läbi enda peas oleva kõverpeegli. “Carrie” on väga raju, eriti just lõpupoole kus linn ja lugeja külvatakse väga laiahaardelise vägivallapulmaga üle.
Rääkides religioonihullusest siis täiesti omaette valdkond on White’de perekond. Isa, kes kannab tööjuures kaasas püstolit juhuks kui peaks antikristusega kohtuma. Või ema, kes kriiskab ja kratsib end veriseks kui naabritüdruk bikiinide väel päikest võtab. Carrie ise on kõigest sellest segaduses ning üritab kuidagi hakkama saada. Isegi siis kui ema teda ikka ja jälle karistuseks kappi kinni paneb.
Või koolikiusamine kus enamvähem kõik karakterid on võikad ja kipuvad visandlikult must-valgeks kujunema. See pole enda silmis üldsegi halb kuna raamat on niigi samaaegselt nii naturalistlik ühiskonnapildike kui karm ulme, mille puhul polegi väga palju ruumi karakteriloomele kui vaadata ka lehekülgede arvu. Endale oleks meeldinud ka raamatu “tellislik” versioon kuna praegu on selline kiire amps mille loeb õhtuga läbi. See on tiba teine teema aga endale on Kingi mastaapne lähenemisviis hakanud jubedal kombel meeldima. Kunagi tundus ta stiil olevat vahutamine, praegu võtan mõnuga jälle mõne kaheksasaja-leheküljelise raamatu näppu ja naudin autori sõnaseadmisoskust ja teema põhjalikku läbikirjutamist. “Carrie” lakoonilisus pole ka halb, kellele ema, kellele tütar.
