Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Roger Zelazny ·

The Guns of Avalon

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Avaloni püssid»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
27
12
1
0
0
Keskmine hinne
4.65
Arvustused (40)

Amberi kroonikate teine osa on minu jaoks juba "liiga fantasy". Teisisõnu tähendab see, et kui rõhuvat osa teosest koormab mingi lõputu rändamine erinevates paikades läbisegi suuremate ja väiksemate mõõgavõitluste/lahingutega, hakkan ma nihelema ning asendustegevust otsima. Raamatu päästab kehvemast hindest lõpp, kus sõlmitakse esimesest osast laokile jäänud otsad kokku ning antakse peale hetkelist hingetõmbepausi mõista, et suurem jama on veel ees. Ma ei hakka siin teose sisu ümber jutustama, sest mingist Amberi romaanist kasvõi väga ebamäärase ülevaate tegemine tähendab eelmise osa lahenduse andmist - spoiler! Hoolimata mõningast ebamugavustundest antud teose juures, alustasin ka kolmanda osaga, sest hing ihkab lugeda neid ridu, kus keegi Corwini nagu limase kärnkonna lömastaks. Ta väärib seda igati.
Teksti loeti inglise keeles

Kroonikate teine osa on minu jaoks sissejuhatuse teine pool. Raamatu lõpuks on tutvustatud (vähemalt põgusalt) enamust peategelastest ja märkamatult loodud alus ka tsükli teisele poolele. Mingil määral on paika pandud ka Amberis tekkinud olukord, kuid tõesti vaid mingil määral. Kuigi otsad on näiliselt enam-vähem koos, on tegelik olukord küllaltki ebaselge - kuidas selline olukord üldse tekkis, mida ja kuidas taotlevad erinevad tegelased, pealegi osa tegelasi on ikka veel tundmatud. Kuid mingi vahepealne selgus on ikkagi olemas ja põhitegevus võib alata. Olen täiesti nõus Andriga, et raamatu tegevuse mingisugunegi ülevaade annab eelmise osa lahenduse, seega hoidun sellest.
Teksti loeti vene keeles

Põgenenud Corwin otsib Varjudest Avaloni - maad, mida ta kunagi valitses. Leiab ta metsast haavatud rüütli Lance’i ja toimetab tema ta tolle isanda Ganeloni juurde. Maa nimi on Lorraine ja endine tõbras ja röövel Ganelon selle valitseja. Kunagi oli Ganelon Avalonis Corwini sõjapealik, kuid reetis ta hiljem. Corwin nõidus ta karistuseks kuhugi kaugele Varjudesse. Nüüd ei tunne Ganelon Corwinit ära ja palub talt, kui võimsalt sõjamehelt abi Ringi vastu. See on mingi tume, pidevalt laienev mõõde, mille seest tulevad ründavad monstrumid. Peagi taipab Corwin, et see on sama needus, mille ta pimeda ja lootusetust raevust nõrkenuna Amberi peale manas. Corwin treenib ja ravib ennast. Kohtab ta Ganeloni juures ka naisterahvast - Lorraine’i. Peagi asutakse sõjakäigule ja Ring purustatakse, selle koletised tapetakse ja Corwin ise võitleb Ringi valitsejaga (inimese keha ja soku peaga peletis). Too pakub printsile tehingut - sina meid Kaosest välja kutsusid ja Värava avasid; lähme siis koos Amberi peale. Corwin ei nõustu - Ring on tema patt asja vastu, mida ta armastab, sellest ei tuleks pikka partnerlust. Ta tapab koletise. Lorraine pelgab nüüd Corwinit ja põgeneb ühe endise kallimaga. Too tapab ta teel ja röövib paljaks. Corwini jälitab mõrtsukat, hukkab ta ning koos Ganeloniga lähevad nad nüüd Avaloni otsima - või õigemini sellele kõige sarnasemat Varju, sest õige Avalon on hävitatud. Avalonis kohtab Corwin oma venda Benedicti, kes on miski Ringi analoogiga võideldes kaotanud käe. Nad ei usalda üksteist täielikult, kuid Benedict lubab tal jääda. Benedict soovib Amberis status quo säilimist, et sõjad edasi ei kestaks - ta tunnistab Ericut regendina ja ei taha Corwini võitlust toetada.Metsas kohtab ta Benedicti tütretütretütart Darat, kõva mõõgavõitlejat, keda Benedict varjanud on. Corwin kasutab tüdrukut infohankimiseks toimuva kohta ja lubab ta vastutasuks kunagi Mustrile viia, et ka Dara saaks Amberi võimalustest osa. Avalonis elab juveliir Doyle, kelle teenuseid Corwinil on vaja. Ta käib ühes Varjus, kus on Lõuna-Aafrika teemandiväljad aga ilma igasuguste kaevandusteta. Tavaline püssirohi Amberis ei sütti, küll aga Avalonis lihvitud teemanditolmust püssirohi. Kui laadung on valmis, avastab Ganelon lossi lähedalt neli värsket mõrvatut inimest. Kui Corwin seal kolab ja uudistab, ilmub Dara ja nad nad astuvad seksuaalvahekorda. Dara lubab oodata, kuni Corwin Amberi vallutab, et siis õppida, kuidas ise Varjudes liikuda. Ganelon ja Corwin alustavad teekonda Varju nimega Maa. Nad avastavad nad Musta Tee - see on Ringi analoog, mis paistab kulgevat läbi iga Varjus. Neid jälitab Benedict - Corwin arvab, et Dara pärast. Corwin päästab Musta Tee seest naisterahva, keda mingid peletised tahavad põletada - selgub, et see on ise ka mingi monstrum ja ütleb, et Amber tuleb hävitada. Corwin võitleb Benedictiga, kes neile järele jõuab ja Corwinit mõrtsukaks nimetab. Corwin lööb Benedicti uimaseks ja kutsub siis talt “laenatud” kaartidega Amberist Gerardi vennale appi, palub tal Bendictile selteada, et tema pole kedagi tapnud ja Dara pärast vabandust paluda - tüdruk olla juba piisavalt suur, et ise oma saatuse üle otsustada. Gerard ütleb, et must tee on ka Amberis ja ilmselt viib see Kaoseni välja. Maal - Belgias ja Shveitsis hangib Corwin püüsid koos vastava laskemoonaga. Kõneldes Gerardiga, saab ta teada, et Amberil on rasked ajad ja Bendict pidas Corwinit oma teenrite mõrtsukaks - need olidki need neli laipa. Dara pärast ei näi Benedict aga eriti vihane olevat. Külastab Corwin ka oma maja Ameerikas, kust avastab Ericu kirja - vend pakub talle vaherahu, kui Corwin aitab Amberit ründavate peletiste vastu. Corwin käib läbi Varjust, kus teda peetakse jumalaks, värbab sealt endale sõjaväe ja läheb tulirelvadega Amberi peale. Nad jõuavad kohale otsustavaks lahinguks ja Amberi asemel pöörab Corwin väe monstrumite vastu. Äkitselt ilmub Dara - ta olevat Bendicti salaja läbi Varjude jälitanud. Nad võidavad aga Eric saab surmavalt haavata. Ka Benedict on seal ja ütleb, et tal pole aimugi, kes see Dara võiks olla. Koos Randomiga sööstab Corwini Mustri juurde ja näeb seal, et Dara on juba Viimase Loori juures. Tüdruk muundub ühest koletiseks teiseks - on korraga kõik Kaose monstrumid, kellega Corwin võidelnud. Ta ütleb, et Amber hävitatakse ja kaob siis. Corwin taipab, et peab minema Musta Tee lõppu.

Viis.

Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Hmm, pean olema Andriga no~us, kuigi mu enda jaoks p"a"astis loo Dara isik. Seebiooperlik kyll, aga heasti tehtud.
Teksti loeti eesti keeles

Neli plussiga. Meeldis isegi rohkem, kui esimene osa -- mis tuli ositi üle lugeda, kuna kahe raamatu ilmumise vahele jäi liiga pikk aeg...
Teksti loeti eesti keeles

Sama põnev nagu esimenegi osa.Tõlge on hea.Lõppes nii poolesõnapealt et olin soki seisus kui raamat läbi sai.Mida muud kui oodata järgmise osa ära tõlkimist.Raamatu kaks osa tunduvad nagu mingi sissejuhatus kuhugi suurde süntmuste keerisesse.(Issake ma pean nüüd aastaaega ootama et järgmist osa lugeda)Lugesin raamatu inglise keeles kah läbi.Jälle mõni sõnade mäng oli vapustav.Eriti lahedad olid Kevini dialoogid Benedikti või ültse kellegi teisega.Meeldis kuidas kõik proovisid teada saada kuidas ta vanglast põgenes.Hinne kohe plussiga
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kahjuks jäi mulje, nagu oleks see vägisi punnitatud raamat. Hästi küll kirjutatud, kuid ideid nagu nappis... Saab nelja.
Teksti loeti eesti keeles

Kartsin pisut selle romaani maakeelset lugemist.

Mulle oli miskipärast meelde jäänud see, kui kõige tänamatum «Amberi kroonikate» osa... pean just lõppu silmas. Ilmselt on 33. aastane Jyrka siiski märksa teistsugune inimene, kui oli seda 22. aastane Jyrka... ilmselt on see nõnda, sest praegu mind raamatu lõpp ei häirinud. Kõik on vägagi paigas! Enam ei sega mind üldsegi see nn. cliffhanger lõpp.

Sisust ei soovi siinkohal rääkidagi – raamat juba peaaegu pool aastat eesti keeles olemas ning sarja esimene osa võitis ju möödunud aasta parima raamatuna ka Stalkeri. Vähegi ulmest (ning eriti fantasyst) huvituv isik peaks juba mingit ettekujutust Roger Zelaznyst ja «Amberi kroonikatest» omama.

Ausaltöelda ei saa ma küll aru inimestest, kes väidavad, et romaanis esinevad inimsuhted on seebiooperlikud ning et siin pole ideid või et see romaan on punnitatud. Möönan, et niipalju kui on inimesi, niipalju on ka arvamusi... kuid minuarust on raamatus esinevad inimsuhted üsnagi loomulikud (loe: elulised). Ma nimelt ei pea seebioopereid loomulikeks, aga ilmselt ma mõtlen sõna «seebiooperlik» all miskit muud. Raamat on ka väga sujuv ning sisukas... nojah, miskeid globaalseid probleeme ju ei lahendata. Meenutaks aga selle koha pealt Roger Zelazny mõttekaaslast/vastandit Ursula K. Le Guini, kes on öelnud, et kõik toimub siiski meie enese meeltes ning mida rohkem on seda nn. füüsilist tegevust, seda vähem tegelikult toimub. Corwini jaoks toimub romaanis ju ikka ääretult palju ning temale on see ka oluline?

Juhan Habichti tõlge on endiselt ülihea!

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Kuidagi liiga palju on seda varjudes kõndimist selles osas. Ja üldse muutus kogu see varjude skeem minu jaoks oluliselt segasemaks. Aga muidu on päris hea.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meeli ülihea teos. Erinevalt mõningatest teistest sarjadest ei ole teise osa puhul veel märki mingist degradeerumisprotsessist. Eelpoolkirjutajad on juba andnud suht hea ülevaate sisust. Tõden vaid, et raamat on väga hea ja hinne saab olla ainult kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Vat ei pane viit, nagu esimesele osale. Ei ole enam "see", on natuke venitatud, natuke sulepeast imetud, natuke... "sarjakas". Mõnus lugemisvara küll, ja kuna MK seda otsast tõlgib, ei vaevu ma enam ingliskeelset lugema ;-) ostan aga järgmise, kui ilmub.
Teksti loeti eesti keeles

Kas nüüd parem või halvem kui Amberi üheksa printsi, aga mulle meeldis. Isegi kui lõpp oleks teistsugune olnud. Võib-olla on see minu lapselik vaimustus, võib-olla midagi muud. Aga on fakt, et ma nautisin sellest raamatust iga viiimset kui lehekülge.
Teksti loeti eesti keeles

Nonii, pole midagi öelda. Tegemist on väga kõva raamatuga, kuigi jäi mul esimesel katsel pooleli (sest polnud esimest osa lugenud). Nüüd pärast "Amberi üheksa printsi" lugemist oli seda raamatud ikka väga nauditav lugeda, kõik seosed said arusaadavaks. Esimesel katsel jäi mul ikkagi väga palju arusaamatuks, ning "Avaloni püssid" tundus väga igav raamat olevat. Tegelikult ikka ei ole igav raamat, aga ennem tasuks "Amberi üheksa printsi" väbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kas just "Üheksast printsist" parem... aga oluline on üleminek, täpsemalt Kaose teema sissetoomine, mis annab kõvasti juurde. Viis kahe miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis rohkem kui "..Üheksa printsi". Defineeriti esimeses osas tundmatuks jäävaid mõisteid, hargnesid uued salapärad, mis "Ükssarvikus" jätkavad oma laienemist. Põhitegevus toimub Varjudes. Ainus koht, mis raamatus igav oli, olid need 2-3 lehekülge kus Zelazny kirjeldab nägemusi Varjudes liikudes. (Pool teksist on 3-ne punktiirjoon ja tühised nimisõnad, mis midagi juurde ei anna). Tähtsa tegelase surm, õekeste mängust välja jätmine, uue naistegelase kaasamine jne. Kui võrrelda esimest kaht osa sellest sarjast "Üksildase Oktoobriööga", siis on tegemist süsteemilt täiesti samade teostega. Tegelasi terve hunnik, paljud jäetakse kõrvale, et hiljem jutulõnga jätkuks, kirjud intriigid tegelaste vahel jne. Lõputult ja lõputult saaks nõnda kirjutada... Zelazny tabas seebiooperite olemuse ära, aga asetas selle hoopis paremasse kesta - fantasysse, mis seotud tänapäevaga. Loetav ja nauditav - mida muud pole (vaja) iseloomustuseks öelda. Kui kaanele on kirjutatud, et sisaldab filosoofiat, siis seda õige vähe. "Amberi üheksast printsist" oli küll rohkem mille üle mõelda, kuid sarja teine osa on nagu nad ilmselt kõik - lihtne ent samas mitmeKülgne raamat. Pisikese miinusega täiuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Veidi kehvem, kui eelmine osa, aga see-eest lõpp oli palju põnevam. Noh, seni ainus tõsiseltvõetav troonipretendent on siis mängust väljas. Ja see Dara... (vaene Corwin)
Ebameeldivalt palju oli Varjudes rändamist. Kohati viskas ikka tõesti üle, kui ta muudkui sebis seal ringi ja kirjeldas milline see järgmine sihtpunkt peab olema ja kuidas ta sellele läheneb.

Põhimõtteliselt peaks olema ka iseseisvalt loetav, sest raamatus on ka esimese osa ümberjutustus. Võib-olla ma nii ei arvaks, kui ma oleks esimesena selle raamatu läbi lugenud. Viis miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Kui lugeda Amberi osasid ajaliste vahedega, on tore meeldetuletusena igas raamatus saada lühiülevaade varem toimunust. Kui aga lugeda raamatud läbi järjest, siis rõhutavad taolised ümberjutustused tunnet, et tegemist on mingi seebiseriaali stsenaariumiga. Tegelastel kasvavad käed-jalad-ninad-pead jne... uuesti külge ja läheb algusest peale sama trall lahti. Tore, et läheb, endiselt on meelelahutuslik lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. eriti meeldib mulle selline järsk lõpp, mis paneb riiulilt järgmist osa haarama, et teada saada mis lahti on.
Teksti loeti eesti keeles

Teine osa saab viie, on veidi parem kui esineme. Vähemalt on Corwin mingi enam-vähem mõistusliku taktika valinud Amberi ründamiseks, see mitmesajatuhandene armee esimeses osas oli ikka totter küll. Ainult et imelik oli see jalaväeõppuste osa, ta oleks võinud ju Maalt 300 rohelist baretti kaasa rabada, oleks palju vähema vaeva ning riskiga hakkama saanud. Ja veel, kui tilk Amberi kuninglikku verd annab eelduse Varjude valitsemiseks, oleks ilmselt otstarbekas oma seemnega veidike kokkuhoidlikumalt ümber käia. Või siis mingi needuse vms abil üleliigseid järeltulijaid pärast koristada. Must Tee aga oli hea, nagu ka Benedict ja Ganelon.

Arvustusi lugeda aga oli ikka naljakas küll, kui kaks esimest arvustajat ei taha sisu kohta midagi öelda, et lugemiselamust mitte rikkuda, siis kolmas see-eest lajatab sisukokkuvõtet mitte kolme, vaid viie eest... ;)

Teksti loeti eesti keeles

Esimene Amber mis sai läbi loetud. Kummalisel kombel ei seganud sugugi, et (tegelikult u väga tihedalt ja k6vasti seotud) esimene lugemata oli. T6si, peale "Printside .." lugemist loksus k6ik l6plikult paika, aga siiski... Nii et on ikka seebiooper kyll - hakka vaatama kust tahad, ikka tehakse k6ik m6ne osa jooksul selgeks ;).
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny järgi võttes pole Maa muud kui vaid üks vari ja tõeline värk on Amber. Ja tõelised inimesed on Amberi valitsejad, kes on läbinud ringi. Lahe. Olles iga Amberi raamatu läbi lugenud ootan kannatamatult järge. Nüüdseks on Corwini osad läbi ja ma ootan tema poja seiklusi, kuid sellel ajal oli ootamine veelgi väljakannatamatum! Oli ju kõik pooleli! Otsisin nii raamatukogudest kui ka poodidest. Kuni lõpuks leidsin. Lugesin läbi ja olin seitsmendas taevas. Kui olin läbi lugenud kukkusin jälle maa peale tagasi ja mõtlesin, et kust järgmist osa saada! ;)
Teksti loeti eesti keeles

Amberi sarja teine osa. Sündmustik saab natuke selgemaks ja muutub sealjuures jälle natuke segasemaks. Algus pannakse ka kroonika teise poole sündmustele. Üldjoontes hea raamat, kuid kohati natuke tüütu. Sabistamist ja rabistamist on suhteliselt palju. Zelaznyle meeldib oma tegelasi pidevalt tegevuses hoida ning see raamat pole mingi erand. Mõnele selline lähenemisviis meeldib, mõnele mitte. Neli
Teksti loeti eesti keeles

See osa ei olnud nii üllatav kui "Amberi üheksa printsi", aga väga hea lugemine ikkagi. Imelik, et Corwin on kiiresti kuidagi väga (Amberi mõõtskaalas) tundeliseks muutunud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles