Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Orson Scott Card ·

Kingsmeat

(jutt aastast 1978)

eesti keeles: «Kuninglik liha»
antoloogia «Pilet utoopiasse» 2007

Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
7
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.545
Arvustused (11)
Andri Riid

"Kingsmeat" on jõhker ja võigas lugu sellest, kuidas Abbey koloonia langeb koletistepaari saagiks. Vangistatud koloniste ootab ees ükshaaval ärasöömine, kuid nende hulgas leidub mees kel on julgust teha vallutajatele parem pakkumine. Elu naaseb tavapärastesse rööbastesse kui välja arvata see, et aeg ajalt väljub vallutajate lossist toosama mees, kirves käes, et mõnelt külaelanikult jäse või mõni muu kehaosa ära lõigata, et see valitsejate söögilauale toimetada. Lõputult see protsess ei kesta. Taevast saabuvad vabastajad, kes hävitavad võõrad ikestajad. Aeg asja uurida. Tuvastatud on, et antud koloonia on ainuke, kus inimestel õnnestus ellu jääda. Nimetatud mees on seega oma tegevusega säästnud hulga elusid. Külaelanikel kästakse mees elu ja tervise juures hoida ning kord aastas teda austamas käia. Seda ka tehakse, kuid omas interpretatsioonis (viimases ei saa külaelanikke muidugi süüdistada). Card kirjutab oma (parimates) teostes peaasjalikult sellest mida inimesed inimestega teevad ning see mida tehakse ajab judinad peale. Lugu soovitan aga igaühele.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Andri on siin eelnevalt küllalt lühikese jutu kohta põhjaliku sisututvustuse teinud. Liigagi põhjaliku minu meelest. Aga lugu ise võidaks hoobilt aasta võikama jutu tiitli, kui sellist kuskil välja antaks. Inimliha, nämm...

Kui kõrvale jätta asjaolu, et skeptikust lugeja loeb Cardi alati nii, et kuskil tagaplaanil kummitab kahtlus, millal jälle mormonismi propageerimiseks läheb, siis jutt on hea. Tegevus toimub kuskil kosmoses ja õnneks usunditest juttu ei tehta, sest Cardil on ka selliseid moraalitsev - ilatsevaid asju, et jääb üle ainult peast kinni hoida.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hea lugu, aga ülemäära groteskne lõpplahendus võtab hinde maha. Väheusutav, et kõrgel arengutasemel tsivilisatsioon hoiaks alles sellist võigast "elusat mälestusmärki" minevikust, pigem leitaks võimalus seadustest möödahiilimiseks, et Karjus lõplikult teise ilma saata. Inimestel on kombeks mineviku kurjus pigem unustada, et selle vari muretut kaasaega ei häiriks, vähemalt siis, kui see on toime pandud enne nende sündi ja "unustamine" on vaid metafoor. Ja ei usu mina, et kohus käsiks kolonistidel "austamas" käia meest, kes on nende kallal selliseid asju toime pannud. Kohtuprotsess ja sellele järgnenu mõjub seega veidi konstrueeritult.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Teatav puude religioonilooga sel jutul kindlasti on, aga ainult teatav, sest Karjus ei käi ju inimestele jutlusi pidamas, õigupoolest ei tee ta suudki lahti ja tema õpetuse peab igaüks ise ära tabama. Mis aga puutub usutavusse, siis minu meelest ei saa ulmet (ja ilukirjandust üldse) nii lugeda. Et siis poleks usutav ka see, et inimesed kuskil kaugetel planeetidel elavad ja et tulevad mingid alienid, kes nendega samasuguses looduslikus keskkonnas saavad elada, ja üleüldse pole usutav, et nad inimliha saavad seedida ja nii edasi. Loomulikult on kõik selles loos konstrueeritud, sest kirjaniku ülesanne ongi konstrueerida ja antud juhul on vajaliku pointi tekitamiseks päris hästi konstrueeritud.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Päästepaadi dilemma, mis kriminaalõigust vististi terve ajaloo jooksul kummitanud on. Kusjuures siin on veel leebem variant, sest ühtki inimelu teiste elude päästmiseks ju ei ohverdatud ja ka kannatusi üritati leevendada. Mulle tundub, et kohus nägi oma otsuse langetamisel külaelanike tõlgendust ette - vastasel juhul oleks olnud vast kõige loogilisem Karjus eksiili saata, st. kaasa võtta.

Mis puutub usutavusse, siis sellel on mitu taset, eks... Esimene on üldine kontseptsioon - näiteks inimesed kaugetel planeetidel, mida vististi ka sir Clarke tegelikult realiseerumatuks stsenaariumiks peab või ajamasin. Teiseks näiteks see, mismoodi neid inimesi seal valitsetakse või kuidas massid käituvad ja kolmandaks tehnilised detailid.

Kolmandal tasandil peab usutav olema igasugune ilukirjandus, sest see toidab lugeja huvi tegelase seikluste vastu. Kui näiteks tegelane pidevalt ohtlikest olukordadest imetabaselt pääseb, siis muutub see lihtsalt tüütuks. Teisel tasandil on sama nõue muidugi oluliselt lõdvem (kasvõi juba sellepärast, et sotsiaalteadused on ebatäpsemad kui reaalteadused), kuid siiski oleks kena, kui sellest jõudumööda kinni peetaks (antud jutu puhul ma probleemi ei näe). Esimene tasand ulmekirjanduses reeglina ei allu taolisele analüüsile.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Hämmastavalt tugev jutt algaja autori sulest, sest kes muu kui algaja Orson Scott Card 1978. aastal oli.

Hämmastab, et see jutt mingit auhinda ei võitnud... isegi ei kandideerinud. Olgu, sel ajal oli ka auhindu vähem, aga siiski!

Hämmastab, et sedavõrd tugev jutt ilmus antoloogias «Analog Yearbook», mis hoolimata kõlavast nimest oli siiski ajakirjast üle/väljajäänud tekstide avaldamiseks tehtud lisaköide.

Samas ma mõistan, et miks jutt ilmus antoloogias ja miks jutt ei kandideerinud auhindadele. Tegu on religioosse mõistulooga ning lihtsakoelisele ulmefännile pole mõistulood kunagi meeldinud, sest mõistulugudesse sisseelamiseks tuleb enam pingutada, aga seda ulmefänn teha ei armasta. Religiooniküsimustes on tüüpiline ulmefänn aga eriline tubakas ja päästab tänaseni Giordano Brunot tuleriidalt.

Samas kui öelda jutu kohta, et science fantasy ... siis peaks ju kõik korras olema?

Minult igatahes väga tugev viis!
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Andreas Jõesaar

Seda, et Orson Scott Card tõsiusklik mormoon on, sain teada kirjanikku tutvustavast lõigust antoloogias "Pilet utoopiasse". So what?

Jutt on hea, väga hea! Esiteks on see väga võikalt kirjutatud, eriti konkreetne lõikustöö. Veel jõhkramaks oleks saanud minna vist vaid siis, kui kuningapaar oleks soovinud süüa "praetud mune"... Igatahes võis kogu jutu vältel lausa füüsiliselt kõigele kirjeldatule kaasa elada, niivõrd hästi oli see kirja pandud!
Teiseks paneb lugu mõtlema - tõepoolest raske valik, kumb on parem/eetilisem: kas selline "elu" või (suhteliselt) kiire surm nagu teistel planeetidel läks.
Ja kolmandaks - kättemaksu teema. Sugugi mitte vähem jõhker kui kõik eelpoolkirjeldatu. Ja ei jälgegi kristlikust moraalist "keera teine põsk ette".

Kui nüüd loo miinustest rääkida, siis tulnukaid on kirjeldatud muidugi täiesti grotesksetena: kombitsatega ja nende looted on sama vastikud, vingerdavad vaglad. Võiks vist ülaloleva diskussiooni valguses kah öelda, et "ebausutav". Samas, teistsuguste tulnukatega poleks jälle ülejäänud lugu "usutav" olnud.

Seega, madalam hinne kui "viis" oleks igatahes ilmselge ülekohus!
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Üleüldiselt pean ma eelarvustajatega nõustuma, et hea jutt, kuid on üks asi, mis mulle eriti ei istunud. Selleks on jutustamislaad. Kuidagi liiga skemaatiline ja isikupäratu. Karjuse tegelaskuju dramaatika läks kiirustamise tõttu kaotsi, mille tulemusena pani lõpp-lahendus ainult natuke õlgu kehitama. Sellepärast ka neli
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Kõhklesin pikalt, kas panna 5 või 4. Tagantjärgi on mulje isegi tugevam kui koheselt peale lugemist, s.t. pani mõtlema. Mis mind vaimustas, oli just kohtuotsuse tõlgendamine ja teostamine. Saalomonlik lahendus!! Läbi ajaloo (ka Eestis) on ikka ja jälle teravaid vaidlusi põhjustanud see, mis karistuse peaksid saama kollaborandid, kurja võimu truud abilised, juhul kui ühest küljest teenivad nad kurja, aga teisest küljest pehmendavad kurja tegusid. "Läksin pahade ridadesse, et neid seestpoolt õõnestada!" Moraal on ikka see, et mida teistele teed, seda tehakse ka sulle.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Pärtel Riit

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles