Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Ones Who Walk Away from Omelas

(jutt aastast 1973)

eesti keeles: «Need, kes lähevad Omelasest ära»
«Nõukogude Naine» 1983; nr 7 [lühendatult]
«Täheaeg» 1992/93; talv

Tekst leidub kogumikes:
  • Ilmunud muus ajakirjas
  • Täheaeg (ajakiri)
Hinne
Hindajaid
4
2
2
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (9)

Tugev lugu inimlikkusest ja sellest võõrandumisest, üksiku ja ühiskonna kasust. Südametunnistuse mahasurumisest. Meeldis, et ei võeta selget seisukohta selle värdjaliku ühiskonna suhtes, vaid lihtsalt nenditakse, et siiski on neid, kes lähevad Omelasest ära... Mõistujutt äärmiselt tõsistel teemadel.

Kusjuures mulle on arusaamatu nende isikute seisukoht, kes seda juttu võikaks või koledaks peavad... Ega siis sellepärast, et jutus koledaid asju kirjeldatakse, jutt ise veel kole pea olema. Antud teose sõnum oli siiski minu meelest see, et midagi kõigest hoolimata, hoolimata julmusest ja ebaõiglusest, millele see fantastiline (jah, fantastiline -- pole mõtet arutada selle üle, kuidas ja kust see laps sinna ikkagi sattus) ühiskond toetub, leidub selles ikka ja jälle siiski neid, kes hoolimata selle süsteemi stabiilsusest pole nõus sellise hinna eest pakutava rahu ja turvalisusega ja lähevad ära... See on küll passiivne vastupanu süsteemile, kuid see on siiski vastupanu, süsteem ei suuda iilagi mürgitada kõigi inimeste hinge ja südametunnistust.

Teksti loeti eesti keeles

On teine jah selline mõnusalt depressiivne lugu. (Nood vanad Täheajad olid üldse toredaid jutukesi täis, kahju et neid ainult nii vähe ilmavalgust nägi. Ja see Le Guin`i lugu ei olnud sealilmunud lugudest imho ka veel see kõige parem. Vat nii hea tase oli. Vist vingeim ulmeajakiri, mis üldse Eestimaa peal ilmunud on). Aga jah, ega tollele loole pole midagi eriti lisada ka. Viie saab kätte, kuigi näiteks Pimeduse laegas meeldis mõnevõrra rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

See jutt ei meeldi mulle üldse. Kuigi ta on ka kooli kirjanduse lugemikus sees, mis peaks kvaliteedimärki näitama.

Sest kuidas saab ühest lapsest sõltuda ühiskonna heaolu? Mis siis saab, kui laps suureks kasvab või ära sureb? Võetakse uus? Kust? Nendele küsimustele Le Guin ei vasta. On näha, et ei oskagi vastata. Ta teeb asja salapäraseks ja käsib lugejal mõelda.

Teksti loeti eesti keeles

Nii kurb ja kuri mõistujutt, et lausa hale hakkab. Eelkirjutanule niipalju, et lugeja mõtlemapanek ju asja eesmärk ongi. Ja arvatavasti on igas heleroosas-lillelises ühiskonnas üks või mitu sellist last - olgu need siis päris lapsed või mingi muu alandatud ühiskonnakiht. Absoluutse õnne eest tuleb alati maksta absoluutse õnnetusega, kuid kuidagi inimlikum oleks, et ünnelikud-õnnetud oleksid kõik, mitte üks ühes, teine teises äärmuses... Te ju ikka saate aru, et mind pani see lugu mõtlema? :)
Teksti loeti eesti keeles

Ma ütleks, et hästi kirjutatud. Kuid kui teile meeldib Le Guin Meremaa ja Haini sarjade fännina, siis selle võib rahuga vahele jätta. Mulle ka ei meeldinud, sest ootasin lugedes midagi muud.
Teksti loeti eesti keeles

Ka mina pidasin seda lugu kunagi vastikuks nagu ka LeGuini romaani "Pimeduse pahem käsi". Nüüd, teistkordsel lugemisel, leian, et tegemist on väga hea looga, eelkõige just emotsionaalses plaanis - see lugu paneb pisarad voolama. Ja mõtlema, mida sellises olukorras ise teeksin - kas kogu ühiskonna heaolust lähtuvaid ratsionaalseid otsuseid või ühe üksikisku kannatusi arvestavaid emotsionaalseid valikuid.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole vist sellise loo sihtrühmas. Loo filosofeerimine (või mõistujutt) jäi mulle kaugeks ja ei pakkunud pinget. Tunnistan, tõenäoliselt ei saanud vist asjale pihta. Aiman, mida autor öelda tahtis, aga mulle ei mõjunud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles