Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Urmas Alas ·

Saamatud

(jutt aastast 1993)

ajakirjapublikatsioon: «Täheaeg» 1992/93; talv
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg (ajakiri)
Hinne
Hindajaid
0
3
5
6
0
Keskmine hinne
2.786
Arvustused (14)
Andri Riid

Loo eessõnas mainib autor oma värisevaid käsi ja pekslevat südant jutu tunnustatud välisautorite teostega koos avaldamise puhul. On ka põhjust. Urmas Alase loomingust on kadunud puhaste ideede ilu ning funktsionaalsed tegelased, asemele on tulnud sotsiaalset seepi ja lamedat pseudoulmelisust. Pole erilist põhjust paremini öelda.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Näib, et nagu eesti olümpiakoondisel nii on ka Alasil tahtmine kõva, aga tulemus pole just kõige parem. Paistab, et autor on enne loo kirjutamist kompositsiooni läbi mõelnud ja eesmärgid paika pannud. Vaeva on ka nähtud. Aga miskipärast sai lugu siiski tuima võitu.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Enamuse on Andri Riid juba minu eest ära öelnud...

Lisaks vaid niipalju, et tegu on tõesti hädise jutuga, kus püütakse edutult üheks siduda unise Esti provintsilinna elu-olu ning galaktilises mastaabis kosmoseooperit. Tulemus on nadi ka siis, kui ma ei võrdleks seda mitte millegagi... kui võrdleks, paneks ühe! Kui tahta öelda midagi positiivset, siis provintsilinnna elu-olu tuli autoril veenvamalt välja. Kui kas seda nüüd ulmejutu puhul väga positiivseks pidada saab? Eriti kui ulmeosa peaaegu et puudub.

Kaks, sest jälle olen ma ühe jama võrra targem.

Tagantjärele tarkusena võiks öelda, et antud jutt on kohalikus ulmes üks esimesi tekste, kus Raimond Kaugveri stilistikat järgides ning kohutavalt moraliseerides pannakse paika mingeid autorile endale olulisi asju. Ja et autor on kunagi ulmest huvitatud olnud, siis valatakse see kõik mingi maitsetu ulmesoustiga üle. Urmas Alase «novaatorlus» pole kahjuks vett vedama läinud – Indrek Hargla on tänapäeval selle tehnika aktiivsemaid rakendajaid kodumaises ulmes. Jah, loomulikult võib ulmes lahendada ka kõiksuguseid päevakajalisi argiprobleeme, kuid sel juhul peaks ka mingigi põhjus olema, et miks tegevustikule ulmeline varjund on antud. Urmas Alase jutust jäi mulje, et seda on tehtud vaid selleks, et ulme abil teksti paremini müüa. Võimalik, et ma eksin, kuid arvaja ning hinde panija olen siiski mina.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Mulle meeldis see jutt kuni tagumise pooleni, kui hakkasin aimama, et kuskilt peab sisse tulema ulmeline moment ja ega see head ei tähenda. Nii oligi. Miskipärast otsustas autor ühel hetkel ligi lehekülje jagu suure hulga ulmekirjanduse teemasid kokku ühte hunnikusse valada, tehes loo süzhees kannapöörde. Lõpp natuke tasandab seda põrutust ja seega kannan "Saamatud" ikkagi positiivsete muljete lahtrisse.
Teksti loeti eesti keeles
Arvo Laarmann

Õigemini kolm kahe miinusega. Oleksin ma "Eesti ulme antoloogiat" lugedes "Saamatud" ja "Kaunis kannibaalia" vahele jätnud, oleks üld mulje Alasest kõvasti parem.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Pigemini oleks võidud luua üks tavaline novell, mis räägib politseinolgi eluolust ja mõttemaailmast, kui mõnest tsivilisatsioonidevahelisest spioonitüdrukust, kellel abimeheks virtuaalsed kuubikud ja jalgadega kivilahmakas. Ega siis ulmelised vidinad ja taustainformatsioon veel ulmet tee! Ja popiks ja noortepäraseks nüüd autor vaevalt sihukeste võtete läbi saab. Kirjutada tuleb ikka seda, mis kõige paremini välja tuleb ja mis meeldivaks ajaveetmisvormiks kujuneks. "Saamatud" on ulmekogumikus otseses mõttes saamatu. Kahju küll.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Tundub nagu oleks autoril keset kirjutamist äkki hakanud aega nappima. Jõudis valmis kirjutada üsna paljulubava sissejuhatuse, siis vaatas aga kalendrisse jaootamatult selgus et ajakiri läheb homme trükki! Kirjutas siis kähku sissejuhatusele otsa visandi sellest mis peaks edasi saama ja sellisena see jutt ilmuski. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Kahju, kahju, aga kuidagi ei saa hinnet tõsta paremaks kui kaks (ei tahaks Eesti autorile paha hinnet panna, aga seekord ei näe muud varianti). Nii nüri ja mitteusutavat loo lõppu ei olegi vist varem lugenud. Viimase kahe minutiga lajatatakse lugejale näkku kiviks maskeerunud robot, galaktikatevaheline võimuvõitlus, võõrplaneetlasest armsam ja Wellingtoni nokkloom. No kamoon!!! Et seda ära seedida, peab vist küll alla 12-aastane olema. Sel juhul muutub jällegi mõttetuks peategelase armuvalu pikalt-laialt kirjeldamine loo esimeses osas (95% tekstist), millele ma ka hingega kaasa ei suutnud elada, kuna niisugune ülepeakaela armumine (isegi mitte esimesest pilgust, vaid esimesest pilgust neiut kujutavale fotorobotile!) ei äratanud usaldust. "Junk Boxi" liin jäi tagantjärele hoopis arusaamatuks, miks see oli sisse toodud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Pärtel Riit

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles