Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ray Bradbury ·

The Wind

(jutt aastast 1943)

ajakirjapublikatsioon: «Weird Tales» 1943; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tuul»
antoloogia «Alfred Hitchcock esitab «Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud»», Tallinn «Katherine» 1991

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (15)

"Tuul" on üks neist kolmest loost sealt kogumikust ("Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud"), mida ma aeg-ajalt ikka uuesti loen. Luygu sellest, kuidas miski mees on ringi rännates kogematasel kombel Tuulteoru kohta miskit teada saand ja kuidas Tuul teda likvideerida püüab. Antud juhul on hea et Bradbury ei kirjeldanud asja otse, vaid lähenes sellele kaudselt (telefoni kaudu). Sai lihtsalt natike rohkem fantaasiat kasutada ja sellepärast vist lugu meeldiski.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Hea õuduk. Eriti meeldis see, kuidas mees oma hukkumisele määratud sõbraga telefonis rääkis ning naine teda samal ajal kannatamatult külalistega väikest seltksondliku bridzhi kutsus mängima...
Teksti loeti eesti keeles

Loo lõpp oli nigust liiga etteaimatav, kuna teada oli , et asi ilmub Hitchi lipu all, muidu iseenesest hea lugu, tegelikult võiks 5 miinuse ka panna.
Teksti loeti eesti keeles

Päris hea jutuke kuid olen parematki lugenud küll mitte Bradbury`lt kuid siiski. Väärib igatepidi nelja. Mulle meeldis see looke juba selle pärast, et ta oskas hoida pinget konstantsena see ei langenud ei alguses keskel ega ka mitte eriti lõpus. Jutu idee oli ka hea kuigi tundus, et jutuke ei olnud väga põhjalikult läbi mõeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanike, eriti ulmekirjanike puhul, on oluline idee. Paljudel on idee, kui nigel teostus. Paljudel ideed pole, kuid teostuis on hea. Bradbury see lugu on hea ideega ning ka teostus on igatepidi rahuldav. Küsimus on selles, kas see lõpp oli ikka niivõrd väljapeetud kui lootsin? Pigem mitte. See oli täiesti etteaimatav ning seetõttu pinge lõpus langes. Ent ometigi oli jutt tunduvalt parem kui paljude teiste looming. Sest Bradbury pole mitte ainuke, kes on kasutanud ideed sellistest teadmistest, mis ei tohiks inimese kätte sattuda. Ja ta on suutnud olla oma taseme kõrgusel.
Teksti loeti eesti keeles

Hea jutt, pingetega. Kaks pinget oli, esiteks sündmustiku enda pinge ja teiseks pinge rahuliku pereelu, piibutõmbamise ja tuulte käes räsitava maailma näinud mehe elu vahel.
Teksti loeti inglise keeles

Kogumik "The October Country" annab paljudele tavapärastele asjadele hoopis uue tähenduse. Sama kehtib ka selle loo kohta. Kahjuks aga olin juttu kunagi juba eesti keeles lugenud ja see rikkus puändirõõmu ära, muidu võiks ka 5 anda.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Ühinen nendega, kes peavad antud lugu heaks. See on üks nendest jutukestest, milles peitub minu jaoks Bradbury võlu: luua olustik ja realiseerida idee selliselt, et kirjatüki läbilugenuna jääb õhku rippuma selline kergelt õõvastav järeltunne. Osaliselt on see kindlasti tingitud tema ideede omapärasusest ja ka ainulaadsusest: tapjatuul, rongi jahtivad draakonikütid jne, jne. Igati viite vääriv lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane Bradbury.
Olgugi, et lõpp oli ettenähtav, oli jutt siiski põnev. Tekstis esines ka tüüpiliselt mõistmatu naine, keda lausa peab vihkama.
Kahjuks puudus arenev süþee - lugu lihtsalt ei arenenud. Ainuke asi, mis juhtus oli see, et tuul hakkas kõvemini puhuma. Vähemalt viimasel leheküljel tuli midagi uut sisse ja asi läks kohemaid teiseks.
Kuidas tol tüübil aga õnnestus helistada, kui mäslev torm isegi elektri ära viis (+ veel keldrist). Siis ei olnud ju veel mobiile.
60. a. vanuse jutu kohta on asi siiski üllatavalt hea, nii et siit tuleb tugev 4.
Teksti loeti eesti keeles

Hea. B lihtsalt oskab suht tobedatele ideedele häid jutte üles ehitada. (Aga idee on ju suht tobe, et mingi tuul on võtnud nõuks üks mees ära koristada! Ikka väga muinasjutt!) Hea on jutu juures just see, et ta jääb meelde ja esmalugemisel tekkinud emotsioon ei kao ka aastate pärast kuhugi.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinusega
Miinusega sellepärast, et tegelikult on ju mõte iseseisva mõistusega kättemaksuhimulisest tuulest päris tobe. Aga milline teine kirjanik suudaks sellise tobeda mõtte nii elegantselt välja mängida, et tulemuseks on nauditav ja põnev jutt? Väga vähesed, ma pakun. Kui üldse...
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles