Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Karen Orlau ·

Rannahiidsed

(jutt aastast 2000)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 3/2000»
Karen Orlau «Sealtmaalt» 2002
antoloogia «Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte» 2005

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
16
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.583
Arvustused (24)

Kalurikyla ja sealsed eided. Ja keegi Liida, keda nood eided põlgavad, kardavad ja vihkavad. Käivad kõlakad, et Liida olla nõid. Teised kõlakad räägivad sellest, kuidas Liida okupatsiooni ajal oma lihase isa ja venna sakslastele maha lasta olla andnud.

Tubli, viis. Käesoleva looga on prl. Orlau ilmekalt tõestanud, et lisaks oma krestomaatilistele laastukestele ("Malin", "Oraakel") saab ta tegelikult suurepäraselt hakkama kas selliste asjade kirjutamisega, milliseid (nagu tundub) ta ise miskipärast kirjutada armastab.

Kui nii edasi läheb, siis ega Harglal tuleval aastal kerge olema ei saa ;)

Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli üsna loetav ja täiesti kobedalt kirjutatud. Paljud teised kodumaise toimumispaigaga seonduvad üllitised on enamasti kohmakad ja igavad. Konkreetne lugu oli ka pisut igav, aga ladus jutustus korvas nii mõndagi. Ise ma päris folgi-fänn ei ole, ent samas ei sega see nö õiglaselt hindamast. Pisukese igavuse pärast punkt alla. Nimelt mõningad lohisevad üksikasjad venitasid igavust sisse. Ühest küljest on venivus muidugi hea - justkui liha luude küljes, teisalt ei saa see ebahuvitavalt mõjuda.
Teksti loeti eesti keeles

Eesti autorite poolt läbi aegade kirjutatud ulme edetabelis hetkel konkurentsitult esikohale asetuv lugu, minu meelest. Õnnitlen.
Teksti loeti eesti keeles

Orlau parim lugu. Lugesin ahnelt lehekülgi neelates, jutu lõpus tabas väike pettumus: oleks veel lugeda tahtnud... See, et "rannaloomad" tagasi tulla ei jõudnud, ei vähenda pinevust ega potentsiaalse õõva tunnetust: võib-olla siiski midagi toimub... Imeline illustratsioon väitele, et ka Eesti folkloori süvenedes võib sealt leida "ulmelisi" elemente.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu korvas ülejäänus suht sisutühja vihiku lugemisele kulunud aja.
Autori varasema loomingu suhtes on mul jäänud pisut konstrueerituse mulje. Sest ehitada saab ju mitte ainult ideedest, vaid ka emotsioonidest. Loomulikult on need olnud ehtsad ja läbitunnetatud emotsioonid, aga ikkagi... See lugu aga, vast veidi autobiograafilise taustaga, on sundinud end kirjutama. Nii et minu jaoks on kõige põnevam jälgida pingelist värelust autori ja minajutustaja vahel - samastada neid ei saa ega tohigi, mingi seos aga siiski on. Ja sellest pingest on tingitud ka jutu mitte päris selge või traditsiooniline ülesehitus.
Minu jaoks oli jutu võtmeks lausekatke "olin naiste asjust üht-teist aru saama hakanud". Sest tegu pole ju (ainult) füsioloogiliste "asjadega", vaid naiseks-olemise juurde käivad armastus, vihkamine, kättemaks, andestus ja muu siuke argine - ning igavene. Et siis - ilma igasuguse irooniata - lugu teemal "tütarlapsest naiseks". Milles ulmelist parasjagu nii palju, kui võimenduseks vaja. Pakuks, et üks aasta kolmest paremast kodumaisest (ulme)jutust.
Teksti loeti eesti keeles

No ma ei saa aru!

Olen nõus ametlikult idioodiks kuulutatud saama, aga ma ei mõista, mis siin nüüd siis erilist oli? Kus oli Orlau uus kvaliteet?

Loomulikult on tegu hää looga, nagu ka hindest näha, aga mingiks rõõmust ringihüplemiseks ma nüüd küll vähimatki põhjust ei näe. Tegelikult pole selles loos ju midagi, mis ta autori varasematest tipplugudest (Elisale, Vend Juudas) kuidagi esile tõstaks... Sama hea on.

Lihtsalt Orlau järjekordse õudusklishee (vee all ujuvad monstrid siis seekord) päris meisterlikult jutuks vorminud, ilmne õnnestumine ka tegevuspaiga valik, aga... mujal maailmas on selliseid jutte kümneid ja kümneid kirjutatud, alates Lovecraftist ja lõpetades Lumley`ga. Sageli paremini kui Orlau, teinekord ka viletsamalt.

Ühesõnaga seisneb loo väärtus järjekordse õõvase horrorkirjanduse võtte maakeelde ja Eestimaisesse settingusse toomises. Mille eest siis kiitus!

Teksti loeti eesti keeles

Olen küll oma arvamuse selle jutu kohta mujal põgusalt juba välja öelnud, aga hinde - ja Rauli eelneva arvustuse - juurde kommentaariks siiski ka paar sõna.

Viieväärse looga ja uue kvaliteediga Orlau loomingus on minu meelest tegu vähemalt kolmel põhjusel:

1) Idee originaalsus. Stampvambid ja libahundid on asendunud täiesti omapärase leiuga. Kaudseid analooge (nö. sündimata laste needus) muidugi leiaks, lausparalleele annaks aga otsida. On ehk kellelegi vihjeid&vastuväiteid?

2) Suurepärane setting. Kui Orlau varasemates juttudes on olustik vaid visandlikuks kulissiks peategelaste seiklemistele, siis siin hakkab rannaküla elama oma elu, peategelane nö. kasvab sellest esile. Kusjuures ükski olustikudetail pole tarbetu liigliha, vaid teenib puhtalt loo kui terviku eesmärki - nagu ka kõik jutu kaas- ning kõrvaltegelased.

3) Stiilimuutused. Kadunud on Orlau puhul seni (liig)sage epiteedirohkus&ilukõnelisus. Tekst on hästi liigendatud ega vaju nö. lineaarsesse monotoonsusse. Autor on omandanud oskuse markeerida oluliste lõikude lõppe vahedate üksiklausetega. Lisaks nauditav - ja kõigi eelduste kohaselt autentne - keelepruuk otseses kõnes.

Tegemata siin mingeid vihjeid jutu Stalkeri-võimaluste kohta, ütlen vaid niipalju, et Rannahiidsed oleks oma kirjanduslikult tasemelt igati väärt Tuglase novelliauhinda. Ja see pole mitte ainult minu arvamus.

Teksti loeti eesti keeles

Nõustun täielikult Valge Varese poolt öelduga. Kahtlemata on käesolev tükk parem kui "Vend Juudas" või siis "Elisale", mida Raul mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Prl Orlau valdab suurepäraselt teemat ja ka kirjakunst pole talle kaugeltki v66ras, et mitte öelda veel paremini. Kummtigi on mulle rohkem meeldinud tema mitte nii maiste tegelastega jutud. T6enäoliselt on tegemist minu isiklikku laadi eripäraga ja selle pärast on ka see "4" täiesti subjektiivne. Objektiivselt oleks vist ikka pidanud maksimumhinde panema. Samas jääb loo l6pust kerge lootus, et on järge oodata. No mina igal juhul kyll ootan pikik6rvu.
Teksti loeti eesti keeles

Orlau juttudele on omane, et ma neist esimese lugemisega aru ei saa. Teisel lugemisel, tundub, hakkasin midagi jagama. Jutt nõiamoorist, kes ise ei saa ja teisel ka ei lase.

"Stalkeri" see jutt sai, aga minult 3 nagu Orlaule ikka. Me ei ole hingesugulased, vaat mis.

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea lugu, kõvasti parem kui varem loetud "Oraakli surm". Endagi suguvõsa on ühest sellisest kalurikülast pärit, ning see jutt suutis ehedalt silme ette manada enda vanaema, kes koos teiste külamuttidega külapoe ees klatshimas käis. Hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Ei minä harrasta rannalugusid eitädest en tütredest. sajatused jäävan kah külmaks. Ootasin loolt rohkem... ilmselt seepärast, et kõikjal aina pandi viisi ja viisi. Mina ei pane. Orcusega olen nõus.. jäi nagu mõnes kohas igavaks. Ja need nimed, Juhan ja Kaupo ja kes need seal veel oli.. need läksid pidevalt segi. Ilmselt ma seepärast kogu tõde teada ei saanudki. Kui aus olla -- siis tuleb üks kena nõrk neli.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hästi kirjutatud ja selget tegevusliini omav lugu. Sellegipoolest ei taha maksimumpalle Orlaule loovutada, sest kahetsusväärsel kombel ei oska õudustemaatilisi jutte piisavalt hinnata. Õõva tekitamisele mängivad lood jäävad pahatihti üsna sisutühjaks. Seekord on aga mulgi hea meel sõnada, et tegu siiski suurepärase lugemismaterjaliga. Seepärast hindan lugu tubli 4-ga, mis palli või mitme võrra kõrgem kui minu poolt retsenseeritud enamikel teistel õuduslugudel.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin võrdlemisi ammu Mardusest. Mäletan ainult seda, et ei meeldinud. Rohkem sellest jutust mulle midagi ei meenu. Käitun võib-olla ebaõiglaselt, kuid ülelugema ka ei viitsi hakata. Pole eriline õuduse sõber ja vaevalt mu arvamus ja hinnang paraneks. See on minu subjektiivne arvamus.
Teksti loeti eesti keeles

Vinge etnohorror. Tundes ise Põhja-Eesti rannaküla olusid ülihästi, võin öelda, et Orlau on üsna autentse olustiku juttu sisse kirjutanud. Nii hästi ma rannamurret ei valda, et neid mõningaid kohti jutus hinnata kus seda kasutati, aga pole põhjust kahtlemiseks. Piiritusekuningas Kronström muide oli täiesti reaalne isik, kes tegutses esimese Vabariigi ajal. See, et tema sigitatud järglased rannahiidsetena lahesoppi jõudsid on mõistagi autori fantaasia, kuigi mine tea... :)

Lugu, millele pole mitte midagi ette heita. Eks ole selle tõestuseks ka Stalkeri võitmine 2001. aastal. Natuke on kahju et autor rohkem pole suutnud seda edu korrata ja ületadagi, aga lootus sureb viimasena.:)

Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles