Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Orson Scott Card ·

Eye for Eye

(lühiromaan aastast 1987)

ajakirjapublikatsioon: «Isaac Asimov`s Science Fiction Magazine» 1987; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Silm silma vastu»
antoloogia «Pilet utoopiasse» 2007

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
7
0
1
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (14)

Vaadeldav lühiromaan oli väärt Hugo auhinda ja tõesti ta on hea! Loo keskseks kujuks on lastekodus kasvanud poiss Mick Winger. Teoses on ta seitsmeteist aastane, ta on palju kogenud ja palju korda saatnud. Väga varakult avastab ta, et kõik halb, mida ta teistele soovib, läheb alati täide. Niiviisi ta ongi elanud- kuhjaga kätte makstes oma solvajatele (või tahtmatutele solvajatele): silm silma vastu, hammas hamba vastu. Loo käigus selgub, et tal on siiski olemas ka vanemad. Viimased lihtsalt kartsid nii ohtlikku last kasvatada- seepärast siis lastekodu. Sündmuste lähtekohaks oli ühe ameerika farmeri avastus, et tal on “silmaga kaetamise” võime. Sarnaste võimetega abikaasasid valides tugevdasid ta järglased endas seda omadust. Nüüd, kus nooruk on peaaegu täiskasvanu ja mitte nii etteaimamatult ohtlik, tahab suguvõsa oma rüppe tagasi saada oma kõige võimekamat liiget. Loo lähtekohad on esitatud, kuidas nooruk oma surmatoovat omadust kasutab, selgub lugedes. Soovitan!
Teksti loeti inglise keeles

Olen juba tükk aega tahtnud käesolevat lühiromaani arvustada, kuid pole kuidagi osanud asjale läheneda... ka olen pidevalt mõelnud, et mis võiks selle teksti hindeks olla.

Lühiromaani põhimiinuseks on professionaalne tuimus... Must Kass vist mainis sedasama kusagil Orson Scott Cardi kohta ka. Loen ja üsna hästi on näha, et autor on kirjutanud lühiromaani sisse kohti, mis peavad lugejale mõjuma. Mõjusidki! Lühiromaan sai 1998. aastal Hugo, auhinna mille saab reeglina fännide seas populaarne autor ning teos, mis samuti on keskmisele ulmelugejale vastuvõetav. Märksa asjatundlikumal ajakirja «Locus» lugejaküsitlusel sai lühiromaan omas kategoorias kõigest kolmanda koha.

Einoh, lugu on hea ning Orson Scott Card oskab ka suurepäraselt kirjutada... aga pisut naljakas on küll, kuidas mormoonist ulmekirjanik ilgub baptistide kallal. Et pada sõimab katelt! Põhiline etteheide on siiski pigem selles, et autor kirjutab huvitavalt ja hästi, kuid tõelist kaasaelamist pole. Selline kalgi professionaalsusega kirjapandud tekst.

Võimalik, et ma oleks lühiromaanile isegi kolme pannud, aga kui autor kirjutab peategelase läbielamistest, siis on lugu mõnus ja tasemel. Meeldib, et hoolimata üleloomulikest võimatest, pole autor peategelasest siiski mingit supermani teinud... noormees oli ju ikka üsna tõsiselt plindris kui teda seal vanematekodus tapma tuldi. Ka idee ise on hea, kuigi pisut häirib see Ameerika ulmekirjanike luul, et iga teistsugune ja mingeid võimeid omav isik peaks kohe tahtma hakata maailma vallutama... kuigi võimalik, et see vallutuste tulemusena sündinud USA kultiveerib oma kodanikkudesse sellist mõtlemist?

Pika ja vist ka segasevõitu jutu kokkuvõtteks ütleks, et kindlasti tasub seda lühiromaani lugeda. Minu jaoks oli tegu tuimavõitu looga, millel oli hea algus ja lõpp, kuid keskpaik lohises rängalt.

Kes vene keeles loevad, need peavad üles otsima ajakirja «Smena» 1990. aasta neljanda numbri, sest minuteada on see ainuke kord, mil antud lühiromaan vene keeles ilmus.

Teksti loeti vene keeles

Mida kirjutada? Ei taha kommenteerida eelnevat arvustust, mis minu meelest on hea näide sellest, kus arvustaja mõttelend on oma teed läinud, nii et seos arvustatava teosega hoopistükkis peaaegu et puudub; samuti on siia üsna mõttetu hakata järjekordset sisukokkuvõtet treima.

Minu jaoks täiuslik või sellele väga lähedal olev lugu; on põnevust, mõtteainet.Võib leida siduvaid niite näiteks Kuttneri Hogbeni seeriaga või kasvõi Salingeri romaaniga "Kuristik rukkis". Võib-olla on lõpp ainult natuke liiga häppi.

Teksti loeti inglise keeles

Eelnevalt on minust palju targemad inimesed juba ära öelnud: professionaalselt ja hästi, aga tuimalt kirjutatud jutt. Loetav, isegi mõnuga, aga ei haara eriti kaasa. Vihjed baptistidele ja muidu piibli valestitõlgendajatele jooksevad usukaugel inimesel nagu ikka mööda külgi maha. Keskmine "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Mulle üldiselt meeldis küll, ehkki selliseid asju on juba palju loetud-Kingi "Kõik on mõeldav" meenub esimesena. Mnjah, muidugi on imelik lugeda, kuidas teadaolevalt kõige tüütuma usulahu esindaja mõnitab vähemtüütuid... Kohati ka veidi ülemäära "poliitilist korrektsust" , ent see ei pane mind hinnet maha võtma.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas 19. sajandi algul avastas üks fanaatiline baptist endal võime tahtejõuga teistele haigusi kaela nõiduda. Ta loeb selle võime jumalikuks ja leiab sobivad analoogid piiblist. Paar sajandit inbreedingut, intsesti ja aretamist ning kusagil maakolkas on kujunenud eraldunud kogukond, kelle kõik lapsed seda võimet omavad. Mõned skeptilisemad ja vähem fanaatilisemad on aga jalga lasknud ja asutanud oma põrandaaluse uurimislabori, seda seda kummalist võimet uurida. Kahe grupeeringu vahel käib sõda ja lühiromaani peategelane, üks eriliselt kõvade võimetaga poiss, satub justkui kahe tule vahele. Õieti käibki see sõda tema pärast, tema sigimisvõime pärast. Eelteadmine Cardi mormoonlusest on see, mis tekitab tunde, et autor on siin üritanud konkureerivale organisatsioonile "ära panna"... mormoonid on imede ja müstika suhtes avatumad kui ranged baptistid, aga see selleks...

Jutt oli huvitav lugeda, jutustatud on tõesti hästi. Lugu liigub nii, et algupoole on rohkem tagasivaateid peategelase minevikku, ja see osa oli nagu põnevam, teises pooles tuleb reaalajaline action. Ma vist ei ole päris rahul sellega, et puänt oli kuidagi lahja... oleks oodanud midagi nupukamat või teravamat.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt kiskus minu meelest kiiva sellest hetkest, kui mõrtsukas poisi tuppa jõudis - sellele järgnev action oli lamedate märulifilmide stiilis ja minu meelest pingutas autor nii elektrilambi kui pähe lastud kuuli puhul üle. Kui ajus ikka on elutähtsad keskused lömaks, siis mis pagana sädemed neid uuesti üles ehitavad...? Ses osas nõustun Indrekuga, et loo esimene osa oli parem.

Minu jaoks jäi vastuseta küsimus, mille poolest üks rühmitus teisest parem oli. Need, kelle kätte poiss lõpuks jäid, ei teinud küll ohvriterohkeid jõupingutusi, et enda hulgast sama võimsat tegelast kasvatada - aga samas olid nad väga valmid kasutama teise poole eksperimendi vilju. Austusest inimelu vastu pole kummagi jõugu puhul mõtet rääkida. Samuti näib olevat meelevaldne eeldus, et oma nõoga abiellumine on põhimõtteliselt mingi väga vale tegu... Kunagi jõudis "Taskutarka" Mart Viikmaa selleteemaline kiri - näib, et rohkem kui pooltel juhtudest on tegu sotsiaalse tabuga, mille bioloogiline taust on tagasihoidlik. Paljudes sotsiaalsetes tabudes on mingi rahvatervise alane iva, aga väga suurel osal juhtudest on lihtsalt kombetäitmisega selle enda pärast.

Ma ei tahaks Jyrkaga kahes asjas nõustuda. Esiteks võis autor vabalt kirjutada baptistidest, teades suurepäraselt, et sarnast fanatismi kohtab ka mormoonide hulgas. Vennad kirjutasid "Inetutes luikedes" ju ka formaalselt profashistlikust ühiskonnast. Minu arvates pole midagi imelikku selles, et inimene oma sekti kallal otsesest klähvimisest lihtsalt põhimõtte pärast hoidub. Meie kauguselt vaadatuna pole nagunii mingit vahet, kas mainitakse mormoone või baptiste.

Teiseks maailmavallutamine - vandenõuteooriaga, et USA valitsus oma kodanikke selles vaimus kasvatab, võib sauna taha minna, aga jutus võib siiski olla iva mingisuguse ühiskonnateadvuse arhetüübi tasemel. Võib-olla on suures osas valgetes ameeriklastes samapalju Rajaleidjat, kui suures osas eestlastes Rehepappi. Aga igasugused "rahvuse vaimu" otsimised on mu meelest siiski kahtlane avantüür.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle kui ateistile see lugu meeldis, sest näitas kenasti, kuhu igasugune pime usk lõppeks viia võib. Autori enda usuline taust ei puutu minumeelest üldse asjasse ja mingit "ärapanemist" ma siin ei näeks. Pigem võtaksin mütsi maha, et usklik mees nii ateistliku teksti kirjutab.
Viite ei pane sellepärast, et kuigi juttu oli huvitav ja põnev lugeda, siis suurem idee oli puudu ja ega ta mul enam paari nädala pärast meeles pole.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Kaasahaarav ja mõnus lugeda. Võibolla lõpp oleks võinud olla efektsem, kuid see ei riku üldmuljet.
Teksti loeti eesti keeles

Orson Scott Card, tuntud mormoon ja ulmekirjanik, on iseenesest täiesti tasemel autor. Seda tõendavad ka mitmed auhinnad, millega ta pärjatud on. "Silm silma vastu" võitis 1988. aastal Hugo, mis tõenäoliselt peaks natuke aimu andma jutu kvaliteedi kohta. Üleüldiselt olen ma nõus nendega, kes arvavad, et tegu on hea jutuga. Hästi kirjutatud ning mõnus lugeda, korralik käsitöö. Viite ei pane sellepärast, et üldmulje oli liiga kingilik. Paranormaalsed võimed, sädelus, raske lapsepõlv ning mage action - Cardilt ootasin ma igatahes midagi enamat. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa huvitav oli, aga midagi jäi ikkagi puudu. Isegi ei oska täpselt öelda misasi. Võib-olla see, et usuhullud mängu haarati. Võib-olla see, et ei tekkinud samastumissoovi. Võib-olla lihtsalt jäi olustik kuidagi võõraks ja kaugeks.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu: Peategelaseks lastekodus kasvanud poisike kel võime tekitada end ümbritsevatele inimestele pahaloomulisi kasvajaid. Peale lastekodust põgenemist saab ta teada, et on tegelikult aretatud eugeneetika võtetega mingite usuhullude poolt.

Hinnang: Lugu jättis mind üsna külmaks. Jah suurepäraselt kirjapandud (nagu seda ka Ulmeguru viitas) aga minumeelest on stiil kuidas 17 aastane nooruk arutab liiga küüniline ning kalkuleeriv. Võibolla alahindan lapsi aga minuarust oli ta mõttemaailm ülemäära täiskasvanulik. Mitte harimatu ja odavate TV filmide dieedil üles kasvanud vanemateta heidiku oma. Teiseks meenutas kogu lugu natuke liiga palju Stephen Kingi "Tulesüütajat" ning kolmandaks jäi kogu lugu müraki pooleli ega omanud korralikku kulminatsiooni. Enne raiuti sündmustik justkui kirvega katki.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles