Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Vozvraštšenije

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Tagasitulek»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Tagasitulek» 1968

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
10
6
3
0
Keskmine hinne
3.708
Arvustused (24)

"Tagasitulek" koosneb omavahel üpris nõrgalt (peamiselt tegelastega) seotud jutustusest. Vendade viimane "puhas" utoopia. "Universum Strugtskite järgi" sai endale esialgsed kontuurid. Luusse ja lihasse hakkavad kasvama tegelased, kelleta Vendade raamatud oleksid kujuteldamatud: Paadunud kosmonaut Gorbovski, Genka Komov, "Athos"-Sidorov jt. Kuigi raamat paistab üpris "punane" on ta mõnuga loetav. On aegade vältel ilmunud mitmes redaktsioonis ja üsna kõikuvas mahus. Millist kõige kanoonilisemaks pidada, ei teagi. On ilmunud eesti keeles ühiste kaante vahel jutustusega "Raske on olla jumal" Tegelik hinne oleks 3 ja 4 vahel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Suhteliselt mage raamat. Ei meeldinud mulle see. Mõnev&otildde;rra parem ta muidugi on, kui mõningate teiste autorite samal ajajärgul kirja pandud taiesed, kuid mitte midagi erilist. Kahe saab mõningate huvitavate mõttekeste eest, aga ilmselt teist korda lugema ei hakka.
Teksti loeti eesti keeles

«Tagasitulek» on üks Strugatskite pöördelisemaid teoseid... samas on ka üks selline tekst mida üsna sageli kiputakse «mööda» lugema.

Tegelikult on «Tagasitulek» hädavajalik tekst selles Tulevikusarjas... ning vajalik just oma fragmentaarsuses... see on suurepärane võte, et avada võimalikult mitmetahuliselt selle XXII sajandi olemust. Kuigi selle fragmentaarsusega on autorid samas ka kõige rohkem mööda pannud... nad on romaani liialt laialivalguvaks kirjutanud... eks nad said ise kah aru ning kirjutasid mõned aastad hiljem uue variandi.

Huvitaval kombel heidavad paljud just sellele romaanile iseäranis seda punasust ette... noh, ei tea... mind küll ei häirinud... esimestel lugemiskordadel võtsin seda kui lihtsalt sihukest tüüpilist nõukogude sõnavahtu, millel tegelikku katet pole... hiljem, kui Strugatskitest rohkem teadsin, siis oli seda veel lihtsam lugeda... Võtame ära sõnad kommunism ja seltsimees – mis sellisel maailmal häda... seal elaks isegi... kõigil on võimalused jne.

Hindeks neli pika miinusega... see miinus on just nende kompositsiooniliste prohmakate eest, neli lihtsalt seetõttu, et enamus Strugatskite loodut on lihtsalt parem.

Teksti loeti eesti keeles

Mitte ei viitsinud lõpuni lugeda. Aga lugesin, kuna lootsin, et ehk läheb lõpus paremaks. Eksisin.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Jüri Kallas eespool kirjutas, on "Tagasitulek" "hädavajalik tekst selles Tulevikusarjas...". Ja vastupidi, tema hindamiseks peaks olema Strugatskeid üsna ulatuslikult lugenud. Muide, eestikeelne (1968. a.) versioon ei lange (praeguse) venekeelsega päris kokku.

2018. aasta jaanuaris: punane kuma on teose küljest ammu kadunud, järele on jäänud Vendade idee: "kirjeldasime maailma, milles koos sõpradega tahaksime elada". Ja hinne kerkib palli võrra.

P.S. Eel- ja järelarvustajatele, kes raamatus ainult "noormehi ja tütarlapsi" nägid: lugege pisut tähelepanelikumalt.  

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

See on nüüd mingi fantoomtekst, mida novellide/laastude kombineerimise teel erinevate pealkirjade all avaldatud. Viirastuslik on ka tema stiil - osa juttudest kipub varasema sovjetiulme kaanoneid järgima, osa võiks panna tüüpilise angloameerika jutu kõrvale ning vahest isegi mitte aru saada.

Võrdlemisi madal hinne tuleb kahel põhjusel - toimivat tervikut juttudest kokku ei saa, sügava skepsisega suhtun mistahes kirjaniku püüdesse seada peaeesmärgiks mingi tulevikuperioodi kujutamine ja selle varjus kõik muu ära unustada; ebalust ei tekita mitte sõna kommunism esinemine,vaid kujutatud inimesed, mingid monstrumid, kellel on alati selge kuidas toimida ning elu tulevateks aastateks ette planeeritud - puudub pinge, puudub mõtlemisaine.

Teksti loeti inglise keeles

Peaaegu igav tekst. Killud oleks võinud olla pikemad jä neid oleks võinud olla vähem. Mõned lõppesid väga imelikus kohas ära. Saan aru, et midagi peab lugeja kujutlusvõime jaoks ka jätma, aga mitte nii palju. Mõni lõik oli siiski päris põnev. Imelik tundus see, et autorid ei näinud ette informatsioonisäilitamisvahendite mahu vähenemist - mingi teadlase aju taheti hoida suurtes ehitistes, mis olid täis biomassi.Plussiga kolm.
Teksti loeti eesti keeles

No annan ka oma nelja miinusega ära...

Erilist punasust ma teosele ette ei heidaks -- OK, mainiti 2 korda Leninit, ühiskkond oli kommunistlik jne., aga mis siis? Lenin ja kommunism on teose kirjutamise aja märgid ning peale selle kommunistlikke utoopiaid on ju ikka kirjutatud, tänapäeva kirjanduse traditsioonide kohaselt Wellsist alates. Mis on halba utoopia kirjutamises kui sellises?

Mis muidugi oli nõrk, oli karakterikujutus. Ja Multivaci sündroom kah vohas, nagu keegi väga õigesti märkis... Ning kui juttu oli 10-miljardilisest rahvaarvust, siis tekkis vägisi küsimus, millega kõik need inimesed Maal tegelesid kirjeldatud automatiseerituse taseme juures. Oli kogu aeg tunne, nagu kirjeldataks mingit demograafilise plahvatuse ajastut -- kogu aeg ainult "noormehed ja tütarlapsed", mõni üksik vanem inimene hulgas. Samas polnud ühelgi tegelasel väikest last näiteks -- tore "helge homne" küll, iginoorte rõõmust säravate ning töönäljaste golemite maailm. Ma saan aru küll, et inimlikkuse vähesus karakterikujutuses oli samuti ajastu probleem, kuid kirjanduslikku väärtust alandab ta sellegipoolest.

Miks ma ikkagi nelja annan, mitte kolme? Tont seda teab, isegi olen veidi üllatunud. Võib-olla kohatise mõnusa jutustamisstiili pärast, võib-olla Gorbovski pärast.

Teksti loeti eesti keeles

Strugatskid oskasid sellist Nõukogude tuleviku-utoopiat ikka nii kirjutada, et see ülearu "Nõukogude" ei tundugi. Lugemisel ei tekkinud minul igatahes sellist tülgastustunnet, mida tekitavad paljud teised samas riigis kirjutatud sama suunitlusega teosed. Ühinen Jyrka arvamusega (ja hindega).
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi üks raamatutest, millega koos olen kasvanud, metsikult kapsastunud eksemplar siiani riiulis aukohal. Erinevatel aegadel on mind teose juures häirinud erinevad asjad ja esitan siinkohal vaieldava teesi, et ilma ideoloogilise paineta ja küpsematena oleks sellest raamatust saanud tõeline meistriteos. Sisu on eelnevalt puudutatud - selline suhteliselt pretensioonitute, helges võtmes ja nõrgalt seotud jutukeste kogu. Pigem maailm välja joonistatud, iseenesest küllaltki kommunistlik ja tänapäeva vaatekohast absurdne. Samas - ega tulevikuvisioonid ei pea ramprasked ja surmmasendavad olema. "Muinasjutud noorematele teaduslikele töötajatele", nagu neid korduvalt mitmetes allikates on nimetatud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte mõmmigi ei saanud aru. Võib-olla annaks Strugatskite loomingu sügav tundimine ka sellele "romaanile" sisu, aga praegu - nõrkade tegelastega nõrk kommu-utoopia. Kui seal midagi üldse huvi pakkus, siis see, kui raske on tulevikku ennustada. Kõige häirivamalt mõjusid lugemisel seosed wellsi "Inimjumalatega".
Teksti loeti eesti keeles

Vot sellise raamatukese juures (nagu kõik on juba kindlasti pihta saanud) polegi eesmärgiks loo jutustamine, vaid kirjanike fantaasia kirjeldamine, mis tekitab neile mitmeid probleeme. Peamiseks asjaks on see, et too fantaasiamaailm peab olema muidugi ühest küljest küllalt reaalne, et tõsiselt võtta, kuid teisest küljest ka küllalt fantastiline ja huvitav, et tõmmata lugejat sellest kõik need sajad leheküljed läbi. Siin aga oli paraku nõnda, e tkuigi osad jutukesed olid päris huvitavad, valitses enamike alguses kahtlane tunne, et kas nüüd siit tuleb midagi huvitavat või ei. Ehk siis see tunne, mis vähemalt mul on iga teksti alguses ning ausalt öeldes ega see eriti meeldiv tunne pole, siin veel korrutatud peatükkide arvuga .... Oh õudust.

Samuti minule, kes ma jahin juttudes häid lugusid ning ootan pikkisilmi drastilisi puänte, mõjus muidugi hirmutavalt selline nõrk sidusus erinevate jutukeste vahel ja tugeva keskse story puudumine. Eks muidugi see story värk on kah kahe otsaga asi - ühest küljest jutustati sellest suurest ja tohutust tulevikumaailmast ning see on juba lugu omaette, kuid sellist keskset, ilmselgelt läbivat ja haaravat lugu lihtsalt ei olnudki, kui selleks mitte lugeda maailma tutvustamist, kuid seda ei saa samas ka liiga haaravaks lugeda pärast mõnda aega.

Kommunismi kiitmine hakkas küll silma, kuid pärast hetkelist kahtlushetke ununes kah. Mis aga rohkem silma hakkas, oli see lapsepõlves loetud kommunistlikes noorteraamatutes röökiv vapruse ja pimeduse kiitmine, mida ka siin kohati paistis ikka kamaluga olevat kohati. Ehk siis asjake, mida iga vähegi küüniline isik põlgama peaks, ning just see ka mind kõige enam häiris.

Siin mainitud Tulevikusarjast aga ei tea midagi, nii et selle koha pealt polnud ka romaan mulle suurema informatsiooni pakkumise koha pealt eriti vajalik, kuigi teisest küljest pole kunagi ka aru saanud kasvõi ntx neist lotri hulludest, kes surematu kirega neelavad kõiki ülipakse ja üliigavaid middleearthi AJALOO raamatuid. Siiski, 3e panna ei saaks, kuid 4ja samuti väärt poleks ja siin ilmneb ka see point, miks olen hakanud põlgama teoste numbritega hindamist - kuidas saaks tühine number väljendada inimese arvamust? 1 ja 2 peaksid mõlemad olema pliidi alla, 3 keskpärane saast, 4 loetav ja isegi meeldiv ning 5 ülim elamus, kuid paraku ei saa nõnda lühidalt tervet arvamust kokku võtta. Näiteks oli enamik romaanist "loetav ja isegi meeldiv", kuid päris tihti tabasin end ikka tunnetelt, mille eest vääriks asjake ikka 3e. Kuid on sellega nagu ta on, 4ja saab ikka, kuna kui ikka viitsisin ta järjest töö juures läbi lugeda mõne tunniga, siis küllap ta ikka meeldis. ^^

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult väljendab hinne "kolm" seda, et tekst oli tunduvalt parem,kui ootasin. Tunduvalt. Lugeda oli lahe ja mõnus. Tõepoolest, Leninit oli mainitud täpselt kaks korda ja kuigi vahepeal ilatseti kommunismist, mis kätte oli jõudnud, polnud see domineeriv. Vennad vist ei tundnud eriti hästi ei inimesi, majanduse aluseid ega ühiskonnakorraldust, kui nad ülemaailmse kommunismi napilt 100+ aasta kaugusele tulevikku paigutasid. Sellest on ka juba eelnevalt räägitud mitmel pool, kuidas välismaalased teoses käitusid ja rääkisid täpselt nõukogude inimeste moodi.

"Romaan" selle teose kohta on muidugi veidike kummaline öelda. Tegemist oli suvaliste pildikeste jadaga, mõned neist andsid novelli mõõdu välja, mõned olid lihtsalt mingid olupildid, mõtisklused või esseed tuleviku teemadel. Olles mitte just eriline vendade Strugatskite loomingu austaja (ma hindan ainult paari nende teost, pole iialgi vaevunud neid lugema muus keeles peale eesti ja ka eesti keeles ei jaksa kogu nende ilmunud toodangut läbi töötada) olen ma suht võhik selles Tulevikusarjas, millesse raamat justkui kuuluks. Ausalt öeldes puudub vähimgi tahtmine teada saada, millega need tegelased, näiteks kosmonaut Gorbovski, edasi tegelevad. Sellest hoolimata leidus mõningaid huvitavaid momente ja mõned kohad mis oma lootusetu aegumise tõttu andsid juba hoopis teistsuguse efekti kui tõenäoliselt kirjutades kavandatud tõstavadki koondhinde "kolmele", aga see on selline päris tugev "kolm" ja taustsüsteemi arvestades, minu poolt Strugatskitele päris kõva hinne.

Teksti loeti eesti keeles

Ei oleks vendadelt Strugatskitelt nii lahjat teost oodanudki. Olles lugenud nende hilisemat loomingut, on enamasti isegi raske siin neid ära tunda, välja arvatud mõned kohad. 
Muidu oleksin kahe pannud, aga loetav oli ta siiski piisavalt ladusalt, nii et las siis olla kolm.
Peamine miinus on ikkagi see, et selline tulevik ei olnud minu jaoks ABSOLUUTSELT usutav, mitte grammi eestki. Nii nagu kommunismi puhul, püütakse tulevikku kujundada mingite ideede järgi, unustades täiesti ära inimese olemus ja reaalsed majandusseadused. Tagajärjeks ongi selline utoopia nagu lapsel, kes unistab, et kui ta täiskasvanuks saab, siis ta sööb iga päev hommikul, päeval, õhtul ja vahepeal AINULT jäätist ja mängib hommikust õhtuni liivakastis 1000 erineva nuku ja mänguautoga. Selline lapse utoopia on nii kommunism kui ka see romaan. 
Väga häiris lugemist ka see, et tuleviku inimesed on kõik oma halvad omadused kaotanud, alles on jäänud ainult head ja üllad omadused. Käitumises on tuleviku inimene aga segu XX sajandi esimese poole venelasest ja arvutist - kõik valdavad doktoritasemel erinevaid teadusi, aga kõige selle juures lööb ikkagi välja nõukogude inimene ühiskorterist. Romaani ülimalt võõrsõnadega pikitud dialoogid ja kirjeldused ei paku mingit lugemiselamust. Õnneks oma hilisemates teostes Strugatskid on juba sellest piinavalt halvast kombest loobunud.
Tehnilised saavutused, mida raamatus kirjeldatakse, võisid olla huvitavad kuuekümnendate alguses, kuid tänapäeval ja vähemalt minule põnevalt ei mõjunud - iseliikuvad teed, footonraketid jms.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles