Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Kurt Vonnegut ·

Breakfast of Champions, or Goodbye, Blue Monday!

(romaan aastast 1973)

eesti keeles: «Tšempionide eine, ehk Hüvasti, sinine esmaspäev!»
Tallinn «Eesti Raamat» 1978
Tallinn «Tänapäev» 2003 (Punane raamat)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
11
11
3
1
0
Keskmine hinne
4.231
Arvustused (26)
Andri Riid

Käesolevat romaani seob ulmega ainult ehk ulmekirjanikust peategelane ja viimase "kirjutatud" raamatute sünopsised, mida siit-sealt tekstist leiab. Pisut asjakohatu on märkida, et kümmekond aastat tagasi pidasin ka ise neid sisukokkuvõtteid jaburateks. Hilisem kogemus on õpetanud, et ulmezhanris kirjutatu süzhee võib veel mitu korda jaburam olla, sealjuures vähimatki mõju teose lõppkvaliteedile omamata.

Raamat ise räägib kahest isikust - ülalmainitud vaesuses virelevast ulmekirjanikust ning luksuses suplevast ning samaaegselt identiteedikriisi siplevast autokaupmehest. Teose kulminatsiooniks on nende kahe tegelase kohtumine Midland City kunstifestivalil.

Teose tegelikuks peategelaseks on Ameerika ühiskond. Autor ei tee ei vähemat ega rohkemat kui et kirjeldab kiretult teda ümbritsevat ja pole eriti suur ime (kas siis selleks on annet vaja?), et kaasaegsed kriitikud romaani ebaõnnestumiseks pidasid.

Hoopis teine on aga lugu kui lugu loeb outsider, eriti veel selline, kes raudse eesriide taga kükitab. Peab tunnistama, et 10-15 aastat tagasi oli romaan ikka paras ulme küll. Ajapikku on see, mis kunagi tundus uskumatu, ebatavaline või naljakas osutunud lihtsalt ameerika argipäevaks. Sellest pole lugu. Võrratu, võrratu.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Jüri Kallas

Kõige viletsam Vonneguti romaan, mida ma lugenud olen.

Võimalik, et viletsaks tegi just vähene ulmekogus. Kurat, see vennike oskab ju fantastikat realismiga kokku miksida, miks ta seda siis ei tee!

Samas vajalik lugemisvara, et paremini mõista Kilgore Trouti ning et olla vestluses tasemel teatud ringkondades.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Raamat on muidugist klassika. Kommentaariks neile, kes seda lugenud, ja kes veel ei tea - selle raamatu põhjal tehtavat parasjagu filmi! Ja ärge kysige minu käest kuidas. Ma ausaltöelda ei oska hoobilt pakkuda yhtegi kirjanduslikku nähtust millest filmi tegemine mulle võimatum tunduks. Peaosas pidavat olema keegi Bruce Willis, kes mängib Dwayne Hooverit. Asja rezissöör ja scripti autor on keegi Alan Rudolph. Räägitakse et pidada väärt mees olema. Asi peaks välja tulema 1998. aastal. Vat seda tykki tahaks kyll näha ;)
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Minu meelest etem kui Tapamaja. Aga kuidas sellest kinupilti tehakse kujutan ma uduselt ette. Eesti keeles on ju Vonnekutil one neidend. Palju onne synnipeevaks Wanda June. Mis ei ole kyll ulme. Ja mitte kikse parem.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Üks läbi kõigi aegade ja zhanride parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Nojah, mitte "puhas ulme", aga siiski raamat, mida tuleks tihtipeale üle lugeda, kui asjade käik maailmas hämmastust tekitab.Eesti keeles vist puudu väga pisike detail - pärast Ameerika mõnitamist öeldakse, et teisel pool maakera elasid kommunistid. Kommunistid käisid ringi vildikutes. Ja vildiku pilt. Vene keeles ilmus Innostrannaja Literaturas kõvasti kärbituna, mille peale vana olla pahandanud ja edasiseks tõlkimiseks takistusi teinud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on raamatule ette heitnud asjaolu, et seal ulmet ei ole. Selle mõiste konkreetses tähenduses ehk tõesti ei ole, aga mõnusaid ulmelisi IDEID on seal minu meelest rohkem kui mõne "päris" ulmekirjaniku viies teoses kokku. Lisaks veel Vonneguti tõeliselt suurepärane oskus asju omamoodi (ja sealjuures huvitavalt) esitada, raske on ükskõikseks jääda.Minu vaatevinklist nähtuna on selles raamatus ühendatud nii ulme kui ka "tavakirjanduse" häid omadusi, alla viie küll panna ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Tõenäoliselt vajab see raamat mingit lugejapoolset samas kaldes kiiksu, et seda nautida, sest yhed leiavad, et asi on lihtsalt fantastiliselt hea, teised vaatavad teist nagu ei saaks õieti aru, kus otsas sellel loomal saba ja kus otsas sarved on. Raamatu ulmevalda kuulumise koha pealt ei oska minagi midagi põhjapanevalt tarka öelda, aga seda, et ta yks uskumatult mõnus raamat on, arvan ma kyll. Kyllap on kiiksu kalle õiges suunas. Aga film on masendav.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Üks shefimaid raamatuid. Mulle selline stiil istub hästi. Aga eestikeelse tõlke kohta (1978) võiks nii mõnegi kurja sõna öelda. Esiteks: "peenis" on igal pool ühe e-ga kirjutet. Teiseks: leidus selline väljend nagu "langes lovesse"; siit pean järeldama, et on tõlgitud väljendist "fell in love". Selliseid apsakaid oli veel mõnes kohas. Ja nõnda edasi :)
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Lausa häbi öelda, et tegelt alles nyyd selle raamatu läbi lugesin. Kindlasti hea raamat. Miks neli? Kurrrat, ei istund mulle. Isegi ei saa aru miks. Idee oli,hea kirjutet väga iasti ja ikka ei olnd nigu see. Ei tiagi mida rohkemat ytelda.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Juhtus kunagi pihku sattuma see eestikeelsena. Raekoja platsi nurga taga Tallinnas myydi siis kasutatud raamatuid, ja ostsin selle... tuttavad-so~brad muudkui reklaamisid, et hea asi ja hea kirjanik. Asusin siis lugema. Lugesin rongis Autori heietusi ja mo~tlesin, et tea millal raamat pihta hakkab. Ei saanud aru, et see pole mitte autori saateso¤a, vaid asi ise. Noh, ei meeldinud see algus, aga lugesin edasi, lootuses, et peagi tuleb See, hea ja vahva Vonnegut, mida nii kiidetakse. Rong jo~udis Kloogale, aga mis tulemata jäi, oli see hea teos. Edasi sammusin metsavahelist rada kodu poole, lootuses, et ehk midagi muutub. Et ehk ei ole asjatu ost. Ja noh, tagumine osa muutus isegi loetavaks, aga midagi erilist kyll ei tulnud. Hmm, oli see nyyd tikuks peetava tulnuka vo~i peeretuste&stepptantsuga suhtleva tulnuka ajal, kui koju jo~udsin. Ja lugesin muudkui edasi. Ja kui raamat otsa sai, oli tunne, et miski on nyyd väga puudulik ja valesti läinud. Noh, loetav ta ju on, aga midagi erilist ei tasu loota. Ja kui Vonneguti teoste lugemisel on valikuvabadus, siis seda ei tasu valida! Mees oskab ju kirjutada, see on ehk lihtsalt yx eba~onnestumine. Vo~i on see ehk siis teos mingile kindlale huvigrupile, kelle hulka ma lihtsalt ei kuulu. Neile tuttavatele, kes seda mulle kiitsid, see teos ju meeldis. Kindlasti on teos siis rohkem väärt, kui sa sellest midagi ei oota. Ilma igasuguste eelarvamustega on aga nii tuntud autori teoseid peaaegu vo~imatu lugema hakata. Huvitav, miks ta teoste to~lkimisega just sellest raamatust alustati? On ju tal parematki, ja osa oleks ehk isegi ideoloogilisel tasandil vastuvo~etav olnud....
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
ichi

Tyypiline Vonneguti teos, ehk isegi teistest nigelam. Osa tegelasi tundus nagu Slaughterhouseäst yle võetud olevat.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Jälle üks raamat, mis kvalifitseerub "megaks" vaid ajastu kontekstis, mil seda kirjutati ja loeti. Ja ulme ei ole ühestki kandist, kõige vähem nende tegelase peas vilksatavate totakate faabulate pärast, millest paremaid ja rohkem genereeritakse igal workshopil. Paljut raamatus kirjeldatust võib vaid aimata, mõni sümbol saab tähenduse kunagi hiljem hoopis muud lugedes, sest selle muidu hea raamatu veaks on asjaolu, mis lubab teda ennastki vaadelda kõigi teiste kirjeldatud tülgastavate kiiksudega ühes reas - ameerikakesksus. Looduse hävimine ja mürgijõed on meile arusaadavad, nii nagu ka kultuuri pähe pakutav pahn, palju aga jääb kaadri taha. Ja lõpp oli otsitud ja mitte eriti mõjuv. Kokkuvõttes taas suurepärane raamat, mis millegipärast ilmutab väsimuse märke.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Tekst võib olla jabur nii, nagu seda on jaburad Douglas Adamsi tekstid. Neid on lõbus lugeda ning igav ei hakka. Ja siis võib tekst olla jabur nii, nagu seda on "Tshempionide eine." Mõned kohad olid naljakad, aga enamus mitte ning pildid käisid lihtsalt närvidele.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Khm. Igal on õigus oma arvamusele. Minu arvamus on, et 5 ja pluss veel pealekauba. Võibolla on seotud mingi nostalgiaga - kõige esimene Vonnegut, mis üldse läbi loetud sai. Ja juba siis (mis ma olin? 12-13 võibolla) meeldis väga. Nii ka nüüd.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Mulle eriti ei istunud see raamat. See oli küll aeg-ajalt naljakas ja häid ideid oli kuhjaga, aga arvestades neid ülivõrdeis kiidusõnu, mis selle raamatu kohta kasutatakse, jäi ta ikkagi natuke lahjaks.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

K.Trout on üks mu lemmikautoreid. Ta näitab selgelt neidsamu asju, mida üldiselt üritatakse varjata. Ulmekate "ideed" on kui teatavad tüüpnäited, nii mingit sorti kirjanduse kui elusituatsioonide laiemalt. Aeg-ajalt elu vaadeldes tekib ikka tunne, et näe: kaks pärmirakku arutlevad oma eksistentsi mõttest, ega oska arvatagi, et selleks pole mitte Kõiksuse tunnetamine, vaid hoopis shampanja tootmine. Või juba eespool mainitud luhtunud kommunikeerumiskatsed, mis illustreerivad omal haigel moel, et inimeste vahel on valgusaastad. Raamat tekitab tunde, et ei oska nutta ega naerda... Etc. Võibolla on hinne tingitud nostalgiast. Etc.Etc...
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Jõle ropp raamat.
Tekitab kohe küsimusi, et kas ikka edasi lugeda. Mõnusad illustratsioonid - pole peale koomikseid miskit nii illustreeritut lugenudki.
Aga loomulikult ... kui tekib tahtmine pooleli jätta ja ikka lõpuni loed, siis on tavapäraselt tegu äärmiselt hää raamatuga.
Nii ka seekord!
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ega see nüüd rangelt võttes ulme ei olnud. Samas laiemas plaanis on ju selline süžee päriselus võimatu ning seega kuulub ikka ulme alla. Lisaks veel vapustava Kilgore Trouti ulmejuttude ideed ja lühikokkuvõtted. Mis mulle ei meeldinud, oli Vonneguti vägisi kunsti tegemine. See tähendab, et kirjutada nii nagu mitte keegi pole varem kirjutanud, selle asemel, et asja lihtsalt ja ladusalt ja arusaadavalt lugeja ette tuua. Selline punnitamine ja poosetamine. Aga eks see käib kunsniku egoga kaasas. Ja kunstnik on Vonnegut tõesti (ilma irooniata) - selline hulk vapustavalt andekaid mõtteidusid ja mõttekäike! Müts maha! Ainuüksi Kilgore Trouti vaid vähese hulga juttude süžeed on kõik meeletult andekad. Ma kujutan ette kui andetu kirjanik Trout võis olla kui nii säravad ideed absoluutselt mingit vastukaja ei saanud (härrased Rosewater ja Hoover välja arvata). Kuigi tegelikult sõltus ju tagasiside vaid Vonneguti kui Looja tahtest... :) Raamat oli räige, see oli miinus. Samas, raamat oli andekas ja see on pluss. Illustratsioonid mulle meeldivad ja meeldisid ka seekord. Eespool mainiti kummalist tõlget. Panin isegi seda tähele. Näiteks hamburger oli tõlgitud Hamburgi kotletiks. Tänasel päeval lugedes naljakas ja kummaline. Aga omal ajal, seitsmekümnendatel, võis nõukogude inimene hamburgerit vaid unes või juhuslikus väljamaa ajakirjas näha.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Pärtel Riit

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles