Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harlan Ellison ·

Strange Wine

(jutt aastast 1976)

ajakirjapublikatsioon: «Amazing Science Fiction Stories» 1976; juuni
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kummaline vein»
antoloogia «Pilet utoopiasse» 2007

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (11)
Jüri Kallas

Kindlasti on «Kummaline vein» hea jutt... kuid Harlan Ellisoni geniaalsuse skaalal ma seda juttu aga eriliseks saavutuseks ei pea.

Jutule on omane puudus, mis härib mind paljude omaaegsete Ellisoni ning paljude kaasaegsete ja moodsate anglo-ameerika autorite lugudes. Tahtmine kirjandust (seda suure algustähega) teha on nii suur, et kogu loominguline aur läheb vormi peale ning teksti lugemise järel avastad, et sisuks oli enam kui tavaline ja parimal juhul leidliku jõnksuga pulpskeem.

On mingi mees, kel ei lähe elus hästi ning kel tundub, et ta ei ole pärit Maalt...

Neli selle eest, et Harlan Ellison oskab kirjutada... see neli on siiski üsna nõrk, sest lugemisjärgselt oli mul suhteliselt pettasaanud tunne. Et kas see oligi kõik..!
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Aga minule meeldis, eriti just puändi pärast, mis keeras asjad täiesti tagurpidi. Ja Ellisoni kirjutamisoskus ilmneb sellest lühikesest laastustki.

Ma ei saanud ainult aru, mis see vein siia puutus...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Selliste lugudega paistis silma Bradbury-maailmavalust haaratud rumalalt käituvad peategelased, kes lõpptulemusena alati veelgi sandimasse situatsiooni satuvad ning kellele ei oska ka kuidagi kaasa tunda, kuna neil puuduvad nii elementaarne loogiline mõtlemine kui võitlusvaim. Antud loo peategelasel on tõesti sandisti läinud-tütar surnud ja poeg sant, ent lisaks räägib ta veel teistele oma tulnuklikust päritolust, ehkki reaktsioon sellele saab olla vaid ühene, hoolimata varem või hiljem saabuvast surmast kiirustab ta enesetapuga jne. Ning milline see elu Kaw koduplaneedil täpselt oli, seda me teada ei saagi.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Olen nõus, et selline pulp-skeemil põhinev lugu, mida on elustatud moodsa kirjanduse nõksudega. Episoodlik lugu, milles kõige paremini on ehk õnnestunud olmedetailid, puänt on nutikas, kuid tervikuna pole see lihtsalt selline lugu, millele ma "viie" paneksin.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kui Simakil kujunesid igal planeedil - ka Jupiteri ammoniaagivihmas - eluvormid sellisteks, mis oma kodumaailma nautida suutsid, siis hingekriipivate visioonide meistril Ellisonil on muidugi vastupidi. Et siis kõiki mõistusega eluvorme ei ühenda mitte janu teadmiste järele või avastamisiha või midagi muud sellist üllast, vaid lõputu virisemine ja igatsemine kohtade järele, kus meid parasjagu pole.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Kui ma 1998 "kirjastajaks" hakkasin, lootsin aja jooksul avaldada kaks raamatut nii Spinradilt, Silverbergilt kui ka Aldissilt. Ellisonilt tahtsin avaldada kolm kogumikku (esimeses jutud kuni 1969. aastani, teises aastatest 1967-1980 ja kolmandas hilisemad). Spinradi ja Silverbergi osas unistused täitusid, Aldissi teist kogumikku (kus oleksid sees üksnes ulmejutud) ei tule, sest suhted Riias asuva agentuuriga on katkenud. Ka Ellisoni kahte järgmist kogumikku ei õnnestu avaldada, sest kirjaniku nõudmisel ei tohi ma edaspidi tema kogumikke lõhkuda ega mixida. Kindlasti õnnestuks mul omapoolsete järeleandmiste hinnaga mingi talutav kogumik avaldada. Aga milleks? Muide: "Koletis, kes kuulutas armastust..." meeldis Ellisonile väga ja ta lülitas raamatu oma ametlikku bibliograafiasse (vene omad jt ei ole seal mitte).

Kuid eesti ulmefännid on seda väärt, et paar Ellisoni juttu nende lugemislauale võiksid ilmuda. Sestap valisin antoloogiasse Ellisoni nende juttude seast, mis auhindu pole saanud, nominandid pole olnud ja üldse... Valisin mulle meeldinud reajuttudest (veel 30-40 väga head on tõlkimata) kaks. Kui keegi (kasvõi ma ise) tahaks edaspidi avaldada Ellisoni kogumiku, siis nende kahe loo ärajäämine võimalikust raamatust ei peataks mitte seda ettevõtmist.

"Kummaline vein". Kas võib paremini ja täpsemalt kujutada inimese ahistust, lootusetust ja võõrandumist! Ulmejuttude hulgas pole mulle ühtegi ette sattunud, mainstreamis küll.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andreas Jõesaar

Mis on mul lisada? Ega eriti midagi. Kuigi lugu ise oli algusest peale üsna sirgjooneline ja võib-olla isegi veidi igav, siis lõpupuänt oli väga hea.

Loo pealkiri jäi mullegi täiesti arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Üleüldiselt tasemel jutt. Idee on küll hea, kuid mitte just kõige säravam. Pigem väärivad äramärkimist masendav meeleolu ja leidlikud detailid. Ometi ei vea päris viite välja. Selleks oleks pidanud asjal natuke rohkem sisu olema. Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Puänt oli küll leidlik, aga kokkuvõttes lugu päris "superiks" ei pea. Väga raskemeelne, tundsin-kuulsin kuidas deprekas vaikselt lähemale hiilib. Teisisõnu mõjus vähe masendavalt. Endas tekkis küll päris korralik huvi, milline see algupärane planeet olema pidi, mille kõrval Maad (mille masendav elu sundis enesetapule) lausa paradiisiks peeti.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Pärtel Riit

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles