Karel Michal

Lühiromaani sisuks on ühe noormehe meenutused oma lapsepõlvest. Nooruk sündis, kasvas üles ja elab ka loo jutustamise ajal mingis kaksikmaailmas, mida asustavad Maa kolonistide järeltulijad. Planeet on üsna prantslastekeskne, kuid see pole eriti oluline. Noorukil on ka vend... ja vend oli tavaline inimene. Nooruk ise aga kloon. Mõtlesin tükk aega, et kas tasub seda fakti arvustuses välja öelda, kuid ka mina teadsin seda enne lugemist ning lugemisvõlu polnud küll väiksem. Tõttöelda polegi oluline, kas lugeja teab, et kes see nooruk on... lühiromaan on ju selle nooruki kasvamisest ja kujunemisest värvikas ja kummalises koloniaalmaailmas. Lummab, et autor ei seleta kusagil planeedi fantastilist olemust lahti... lihtsalt tegevuse käigus selgub ühte ja teist.

Tekst on täidetud kõige sellega, mis teeb Gene Wolfe`i teosed nii heaks (ja paljude jaoks sedavõrd arusaamatuks ning ebameeldivaks), ehk teisisõnu puudub loos otsene seiklus. Küll on aga põnevust ja pinget, mida tekitab antud fantastilise situatsiooni kirjeldamine ning tegelaste suhted ja üleelamised. On ka nn. uuele lainele omast eksperimentaalsust ja teatavat «räpasust» (narkootikumid, seks, teadvuse hämarad allhoovused jne.), mida autor kasutab õnneks siiski talutavas koguses ning pehmendab seda kõike romantilise loo endaga.

Mitmeplaaniline tekst, mis kandideeris nii Hugo, kui ka Nebula auhinnale. Ajakirja «Locus» lugejaküsitlusel jäi tekst lühiromaani kategoorias kolmandale kohale.

NB! Lühiromaanist sai veel ilmumisaastal samanimelise romaani esimene kolmandik.

Sisuliselt on tegu ühe nooruki päevikuga. Kolkaplaneedil suletud hoones elav ja õppiv rüblik kirjeldab oma maailma avastamist, mis nagu ikka peidab ühe üllatuse teise järel. Ja kõik pole hoopiski nii nagu paistab. Kogu see kloonimise lugulaul ja androidõpetaja ning imelikud peresuhted õnnestub autoril siiski kuidagi kokku tõmmata.

Analüüsides tagantjärgi ei saagi ma päris hästi aru, mis mulle selle teksti juures just meeldib. Ma pole eriline gooti/õuduse austaja, tekstis aga oli sellist perversset dekadentsi küllaga, mis neid stiile iseloomustab. Juba tegevuskoht bordell ja vihjete tasandil toimuvad rikaste härrasmeeste ja bordellis elutsevate tüdrukute veidrad ja kummalised lõbustused panevad fantaasiamahlad liikuma. Tekstis leidub kummalist, groteskile lähenevat dekadentset perverssust veelgi, kasvõi need võitlusorjad ja kogu see kummaline kloonimise teema, ebavajalike kloonide orjaksmüümine ja nii edasi. Tavaliselt mulle ei meeldi roiskumise ja mädanemise taotluslik lehk "gooti" romaanides, siin aga oli see üsna omal kohal ja andis mulle esmakordselt aimu, miks Wolfe`i suureks sõnameistriks peetakse. Siiamaani olid Wolfe`i loetud lood tekitanud minus parimal juhul ainult halvakspanevat ükskõiksust, halvemail juhtudel ärritust.

Üldiselt - kuna tegu on kolmest lühiromaanist koosneva tervikuga, tekkis terav huvi ka ülejäänud kahe osa vastu. Peab ilmselt muretsema. Seniks aga soe soovitus kõigile eesti keeles lugevatele ulmehuvilistele: tasuks üles otsida ja hankida 2005. aastal ilmunud Arvi Nikkarevi poolt koostatud kogumik "Aphra", kus see suurepärane lühiromaan sees on (seal on veel igasugust väärt kraami peale Wolfe`i loo muidugi veel).