Karel Michal

Huhh, vahelduse mõttes jälle ka yks selline Lukjanenko teos mille tegelased _ei_ ole alaealised. Nii nagu romaanis "Maltshik i tma", toimub ka käesolevas raamatus võitlus Valguse ja Pimeduse vahel. Või mis võitlus.. pigem vaherahu.

Valguse ja Pimeduse võitlus on kestnud mäletamatutest aegadest saadik. Läbi viivad seda võitlust võlurid, kes nimetavad ennast Teisteks. Osad Teised on Valguse, osad Pimeduse poolel. Kannatavad selle võitluse läbi aga põhiliselt tavalised inimesed.

Kuivõrd inimmaterjali hävitamine ei ole kummagi poole huvides, siis tulidki kuskil hilise keskaja paiku Valguse ja Pimeduse juhtkonnad kokku ja sõlmisid lepingu. Lepingu järgselt eraldatakse Pimeduse rahvale - vampiiridele ja igat masti libadele igal aastal piiratud hullk jahilubasid. Valguse jyngritele aga lubatakse korda saata umbkaudu samas vääringus heategusid - ravida lootusetuid haigeid, pöörata kurjategijaid õigele teele jne.

Selleks et kumbki pool seatud limiitidest yle ei astuks, loodi kaks kontrollorganit - Öine Valve ja Päevane Valve. Esimene neist on Valgete agentuur, kes patrullib öiseid tänavaid ja vaatab et vampiirid salakyttimisega ei tegeleks. Päeval valvavad aga noodsamad vampiirid ja mustad maagid, et keegi kuskil liiga palju head korda ei saadaks.

Raamatu tegevus toimub tänapäeva Moskvas. Minategelaseks on Öise Valve arvutuskeskuse juhtiv spetsialist Anton. Yhtlasi ka neljanda kategooria valge maag. Tavaline, kergete tehnofiilsete kalduvustega vene noormees, kes armastab aegajalt koos korrus kõrgemal elava vampiiriperekonnaga teed juua.

Siis aga tuleb Öise Valve Moskva osakonna bossile pähe saata Anton linna peale operatiivtöö kogemusi omandama. Noormehel on "õnne". Juba esimesel nädalal satub ta öises Moskvas peale _sellistele_ jubedustele...

Vormistatud on raamat kolme enam-vähem iseseisva jutustusena. Jutustamise stiililt meenutab ta yhteaegu Strugatskite "Ponedelnikut" ja Mihhail Zvanetski paremaid sketshe. Viimaseid võibolla ehk isegi mitte niivõrd stiili kui sisukuse poolest. Yldiselt, fantastiliselt hea asi oli. Soovitan soojalt.

Mailm ei ole kunagi must-valge olnud - Valgus ja Pimedus on kohati üsna suhtelised ja segased. Meeldiv on see, et siin raamatus ei ole ka peategelased sugugi mustvalged. Valged maagid ei ole sugugi valges rüüs ideaalkujud, pigem lihtsalt inimlikud kujud. Samas, olgu see piir Valguse ja Pimeduse vahel nii suhteline ja ähmane kui tahes, on mingi piir, millest üle astuda ei saa, ja seda piiri peab igaüks ise tunnetama.

Väga hea raamat. Järge tahaks.

Pärast ühe mu enese ühe viimase loo kirjutamist meilis mulle must kass ja leidis sealt mõjutusi sest romaanist. Pidin siis oma häbiks tunnistama, et kuigi ma olen Lukjanenkolt peaaegu kõik asjad läbi lugenud, on see diloogia (no nüüd on muidugi kolmas osa ka väljas) kuidagi kahe silma vahele jäänud. Egas midagi - lugesin läbi, olen väga rahul ja võtan musta kassi lugemissoovitusi (BAAS-is) edaspidi väga tõsiselt :-)

Kõige tugevama mulje vajutas mällu too Antoni maailma muutvale maagide kohtumisele minek kolmanda loo lõpus, kus ta Jõu saamiseks inimestelt õnne varastas... no väga võimsalt oli see osa kirjutatud... käed läksid rusikasse ja raamat hakkas käes värisema... võimas, võimas...

Tuli ka mõte, et mõneti olen õnnelikum kui need, kes Dozori sarja must varem avastasid, sest praegu on mul kõik kolm osa ühes tellises käes ja saan need ühe jutiga läbi lugeda. Mida sa hing veel oskad elult tahta :-)

Üldiselt jätsid valged maagid tükkis oma utoopiliste eksperimentidega kurjakuulutava mulje... jäi selline mulje, et hoolimata aeg-ajalt kordasaadetud sigadustest on mustad paremad. Meenus paradoks reaalelus-kui näiteks satanistid väidetavalt ohverdavad aeg-ajalt kusagil mõne inimese, siis "heade" ja "puhaste" religioonide jüngrite tegevuse läbi hukkub tuhandeid, kui mitte rohkem...Ja eks neid kahtlasi, justkui variserlikke omadusi oli valgetel veelgi.

Loomulikult siin leidus asju mida mulle arusaamatul põhjusel peetakse vene kirjanduse lahutamatuteks koostisosadeks - halamist, teeklaasidega viina kaanimist, nõretsev-ilatsevat targutamist "paljukannatanud Venemaast", messianismi, venesovinistlikku ärplemist jne. Ühesõnaga, asjad, mille hindamiseks peab olema kas väga noor, väga loll, ajupuudega või mingi kombinatsioon neist kõigist. Selles raamatus leidus neid iiveldamaajavaid "vene kirjanduse" komponente õnneks minimaalselt, siin-seal tuli ette, aga ei midagi tõsist. Muidugi võis Lukjanenko osava kirjanikuna ja ka rahakoti peale mõtleva inimesena oma vaateid raamatus mitte eriti propageerida. Samuti tuleb tähele panna kirjutamise aastat. Arvan, et kirjutatuna aastal 2008. näeks see romaan hoopis ilgem välja.

See selleks. Kui välja jätta tüütud ja ilged peategelase moraalsed halamised armastuse ja kohustuse teemadel, siis oli tegu üsnagi mõnuga loetava raamatuga. Õieti kogumikuga kolmest võrdlemisi iseseisvast lühiromaanist. Eespool on seda raamatut juba piisavalt kiidetud. Lisan vaid, et pole kaugeltki nõus kõigega, mis ülevalpool väidetud on, aga kirjutan kõhklemata alla väitele, et tegu on hea raamatuga.

Ei usu ka mina, et Eesti kuulsaim ulmesarjade ärasittuja Varrak terve sarja eesti keeles ilmutab. Samas, positiivselt üllatuda meeldib ju igaühele. Kui juhtumisi keegi Varraku vastutav asjapulk peaks seda lugema, siis: proovige ikka terve sari ka ükskord lõpuks välja anda.

Sarja esimene osa - tugev "neli" e. "hea".

Tegelikult on see muidugi väga hea raamat. Kõige rohkem meeldis mulle teine osa. Esimese pointi ma arvasin ära ja viimases oli liiga palju maailmavalu. Aga ikkagi väga hea raamat. Lugemise ajal see ärritas mind, kuni ma sain aru, et tegu on sama asjaga, mis paljude lombitaguste asjade puhul -- et oma maa piiri taga on tühjus. Olgu, esinevad mingid nimed... Ehk siis too autori puhul juba teada-tuntud suurvene pläku-pläku. Aga see on teine teema ja kui see teadvustada, ei sega ja ei lähe hindes arvesse.

Tundub, et Eestis see raamat väga peale läinud. Pärast ilmumist oli juba mõne kuu pärast odavmüügis ja on seda siiani. Ilmselt seob ostja romaani Eestis leviva organisatsiooniga. Pidi see nende jaoks ju piibel olema, et nad taolise nime valisid. Poliitilise loo teeb naljakaks see, et mõlemad vahtkonnad on ju sisuliselt halvad. Öine vahtkond kasutab tuntud filosoofiat “Eesmärk pühitseb abinõusid”, mis on maailmas palju pahandust teinud.

Aga need arad ulmehuvilised, kes on raamatu nime pärast lettidele jätnud, kahetsege! ja tõtake ostma.

Esimest osa kolmest lugesin tegelikult isuga. Selle järel oleks keegi nagu õhupallist vurtsu välja lasknud ning järgmised kaks osa, milles maailm end juba ammendanud oli, ei tekitanud enam erilist entusiasmi. Antud teose puhul tundus valitud "collection of linked stories" vorm kuidagi iseäranis kohatu.

Teist veidi härivat momenti - et enda isamaad maailma nabana nähakse - on vist tegelikult ülekohtune autorile ette heita. Kui mingi eesti autor kirjutab Eesti maailma ajaloo seisukohalt üliolulise sündmuse sõlmpunktiks, mühatame me vist kõik seda lugedes nõusolevalt, mis siis et igale väljast tulijale see kummaline tunduks. Siiski, puhtsubjektiivselt on mul võimatu tõsiselt võtta raamatut, kust leiab eest fraasi "kolmas Rooma", mille asja ajamist teose tegelased samas ka üpris tõsiselt võtavad, sh ka Valgete boss, kes on sündinud suvalises maailma nurgas jupp maad varem kui mingist venelaste riigist üldse rääkida võis. Või mida hakata peale teadmisega, et kodusõja päevil olid Valged nagu üks mees ametis VeTšeKaas?

Kolmas asi on mõttelaadide erinevuses. Mitte iial ei hakka ma aru saama inimestest, kes eelistavad elamisele/tegutsemisele põdemist, enesehaletsemist ning nurgaskössitamist ja kes sealjuures peavad seda lunastuse kõrgeimaks vormiks. Umbes pool raamatust loeme me seda, kui raske on Antoni elu ja kui kuri ta (ettemääratud) saatus. Üldiselt püüab vist iga kirjanik kirjutada peategelase selliseks, et lugejal talle kaasa elada oleks võimalik. Sedasorti tegelase puhul on seda üpris raske teha, seda enam, et tegu pole ka eriti huvitava inimesega.