Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Anatoli Dneprov ·

Krabõ idut po ostrovu

(jutt aastast 1958)
https://dea.digar.ee/?a=d&d=sadelasteleht19620909.2.14

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1958; nr 11
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Krabisaar»
antoloogia «Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte» 1976

Tekst leidub kogumikes:
  • Ilmunud ajalehes
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
15
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.789
Arvustused (19)

Lugu «nende» elust «seal»... lühidalt ulmepamflett... oli sihuke ulme alaliik nõukogudemaal. Aga ega vist teistmoodi polekski 1958. aastal Nõukogude Liidus küberneetilistel teemadel kirjutada saanudki. Lummab hoopis idee värskus... tegelikult olen ma kohanud veel kahte enamvähem sama süzheega juttu, aga need mõlemad olid kirjutatud 5-10 aastat hiljem... autoriteks olid Niels E. Nielsen ja Stefan Weinfeld... Dneprov oli neist kindlasti ennem (see on üldse tema üks esimesi jutte) ja Dneprov on ka tunduvalt huvitavam ning värskem. Antoloogia «Diogenese latern» üks ilmseid kõrghetki, sealjuures on see raamatu kõige vanem lugu... vaat nii!
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Erinevalt eelkirjutajast pole mina ühtegi sarnast juttu lugenud, seda suurem on minu vaimustus sellest. Lühidalt eelnenust. Üksikule saarele pannakse maha hunnik igasugust metalli, metallhammastega teadlane, tema sõber ja robot-krabi, kelle ülesandeks on toota võimalikult palju endasuguseid. Kui metall otasa saab---->läheb jamaks.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa hea lugu. Kõige rohkem paneb mind mõtlema selle üle, kuidas Dneprov neli aastat pärast"Krabisaart" sai kirjutatud sihukese iba nagu "Kangelastegu". Äkki on erinevad inimesed? ;)
Teksti loeti eesti keeles

Vinge ja vihane lugu. Mingi fanaatiline sõjaväeinsenöör suurt tööd tegemas ja loomas sõjapidamiskrabisid. Uus evolutsioon. Aga parem oleks vist jah see elukas sinna saarele jätta ja mitte teda torkida.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelik hinne oleks "viis miinusega". Minu arvates jäi midagi vajaka. Kuid see on noring. Huvitav idee: luua iseennast taastootvad masinad ja lasta neil siis piiratud ressurside juures omavahel konkureerida. Kes jääb peale olelusvõitluses?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu jaoks originaalne idee ja väga hästi välja joonistatud. Kõik detailid ja sündmused on loogilised ja hädavajalikud. Kogumiku üks parimaid lugusid. Ilmselge viis pluss.
Teksti loeti eesti keeles

Idee ise hea, Darwinit masinate peal rakendada. Kuid see tegevus seal saarel polnud just nii hästi läbi mõeldud kui asi reaalselt oleks sündind. Hea aga mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Ausalt öeldes pole lugenud aga kuulsin Eesti Raadiost kuudemängu kujul. Vinge asi, kuulasin põnevusega.
Teksti loeti eesti keeles

Idee oli väga huvitav. Tõestada Darvinit robot krabide abil ja pärast neid paremaid ja tugevamaid kasutada sõjanduses. Lõpp oli ka hea nii, et see insener ei arvestanud sellega, et krabi ka talle kallale tuleb tema teras hammaste pärast. Kuid üks asi ei vastanud loogikale. Miks need hiigel krabid pärast sellele laevale kallale ei tulnud, mis meestele (üleelanule) järgi tuli. Kuna nad olid juba nii suured, et nad oleks võinud ju ka laeva pintslisse pista. Lugu muidu oli hea kuid viit ei taha panna mõne ebaselge asjaolu tõttu. Eba selgeks jäi ka veel see, miks need krabid muutusid agressivseks just ühe vastava metalli pärast (koobalt oli vist). Miks nad ennem juba teiste metallide pärast ei alustanud teineteise retsimist. Kui ma aus olen siis ma ei ole enne sellist ideed mitteühelgil lool kohanud. Nii, et võid öelda ka, et see jutt oli originaalne.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti yks "Diogenese laterna" nimelise kogumiku paremaid teoseid - ja näide väärduvast evolutsioonist. Endal tekkis selline kysimus - miks ei arenenud välja veekindlaid krabisid? Aga ju siis ei olnud selleks piisavalt ajendeid. Ja idee iseenesest on juba midagi väärt - lausa palju midagit!
Teksti loeti eesti keeles

Lõbus lugu. Nagu Jyrkagi alguses mainib, selline pamfletimaiguline, aga sellegipoolest väga hea ideega, kuigi ideoloogiliselt fikseeritud ja loogikaga siin-seal jõhkralt ümber käidud. Aga lugeda tasub - tõstab suunurgad ülespoole.
Teksti loeti eesti keeles

Jaah, l6bus on see lugu muidugi ja k6lbab päris hästi lugeda. Sisu eest saaks "vvie", sest olen kindel, et kui leiaks m6ni teadusemees, et selline idee nagu toimib ja myyb, siis t6mmatakse aga joon ja kukutakse kaevama. Hinde kisub alla väheke punaseks v66pamine, kuigi asi polnud hirmhull, olen tuntavalt j6ledamaid asju lugenud nii ida kui ka lääne poolt Maarjamaa piire.
Teksti loeti eesti keeles

Kui päevas tuli krabisid 2 põlvkonda, siis 20 päevaga 40 põlvkonda. Siit järeldub, et robotid täitsid oma ülesannet (toota endasarnaseid) kehvasti, kui neil nii kiiresti nii suur varieeruvus tekkis.
Esiteks on võimalik, et neile oli juba sisse programmitud suhteliselt suur varieeruvus.
Teiseks on võimalik, et krabid seisid toorainepuuduses küsimuse ees: kas täita oma ülesannet kehvasti või üldse mitte täita. Valisid kehva täitmise ja hakkasid uusi krabisid valedest metallidest ja muust ersatsist kokku panema (neil läks ju alumiinium ja plekk ja kõik mängu).
Teksti loeti eesti keeles

Tore lugemine, mis kõlbab v. hästi illustreerima arengu planeerimatust. Olgu tegemist siis tehnilise progressiga või liigilise mitmekesisuse hävinguga (siiani ei suudeta korralikult modelleerida ühtegi ökosüsteemi), vms. Nõuka ajal, plaanimajanduse tingimustes võis olla tegemist isegi dissidentliku tekstiga:).
Teksti loeti eesti keeles

Kyuigi Jyrka sõnutsi on sarnase ideega teisedki kirjanikud esinenud, siis pole ma ise neid kohanud. Seega jättis tohutu mulje esmalugemisel ja ka korduval! Võimas! Pole Selle lugemise järgselt oled kohe sunnitud mõtlema, et kui ja oleks ja mis siis...
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas tehisintellekt võib meid ohustada. Või siis lugu sellest, kuidas jumalat mängivad teadlased mängivad inimkonna eksistentsiga.
Loo moraal: Ära mängi jumalat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles