Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Juri Nikitin ·

eesti keeles: «Diogenese latern»
antoloogia «Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte» 1976

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
4
5
3
0
Keskmine hinne
3.563
Arvustused (16)
Laur Salundi

Vat see on selline lugu, mis on mulle pidevalt meeldinud. On selline huvitav teine ja õpetlik. Ei maksa ikka olulisi ülesandeid arvuti hoolde usaldada. Või tuleb enne ikka kontrollida, mis ülesande arvutile annad. Sest nagu Geeri seadusest on teada: Arvutiprogramm teeb seda, mida te käsite tal teha, ja mitte seda, mida te tahate, et ta teeks. Niipalju siis sellest. Lugemistväärt lugu igal juhul.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Jüri Kallas

Tore ja napp lugu... kõik paigas ja palju ära öeldud.

Valitakse kontaktoreid esimesele mõistuslike olendite kohtumisele. Üks kandidaat on kindel... kuniks arvuti ta kandidatuuri tagasi lükkab. Antud inimene pole salliv võõra maitse suhtes!

Autor on meenutanud, et seda juttu avaldasid erilise innuga kõik endised sotsmaad, kuna neile olevat ta üsna mässulisena mõjunud – vastuhakk üldtunnustatud ja vaidlustamata arvamusele! Võib ka nõnda mõista, kuid nagu iga hea tekst, võimaldab ka see lugu mitmeid tõlgendusi.

PS: Siin paar arvustust allpool vigisevad erudiidid, et jutt ei lisa miskit inimese-arvuti teemale... aga kas pidi, vä? Kirjandus tegeleb siiski inimprobleemidega, ka ulmekirjandus!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Kristjan Sander

Ühinen järelkõneleja arvamusega. Pole midagi erilist inimeste/arvutite vastuolu pikas hallis reas. Erilist eruditsiooni üles näidates julgen veel väita, et polnud midagi uut ka inimsuhete kujutamise seisukohalt.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Millegipärast lugu mulle muljet ei jätnud. Tavaline selline.Inimeste arvamusi mittearvestavaid arvuteid ja roboteid on ju paljudes lugudes. Kummaline, et kogumiku üks nõrgim lugu andis raamatule pealkirja.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Trolla

Ja siit moraal: arvuti olgu ainult nõuandja osas, otsustagu ikka inimene. See kuidas inimene millegi üle otsustab ei allu rangele loogikale. Hea lugu, lühidal ja täpselt ära öeldud mis taheti. Ainult selle eest viie panen, muidu oleks nagu rohkem viis miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Oli mis ta oli, kuid hea ta oli. Seda muidugi, et idee arvuti streigist inimese tahte vastu on tavaline kuid selles jutus oli antud probleem hästi serveeritud. Ma ei ütleks seda, et see oli Diogenese laterna kõige halvemaks looks (pareim ka muidugi mitte) "Te teate mu nime" ja "Simson 12." olid minuarvates tunduvalt magedamad. Moraal oli selles jutus tõesti olemas nimelt: kõiki otsuseid ei saa teha arvuti. Arvuti ei saa olema kunagi inimesest parem ju. Arvuti käitub programmi järgi kuid inimene vajaduste ja instinkti järgi. Lugu oli iseenesest hea ja soovitan lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

"Diogenese laterna" lugude kohta kehtib, et kui teised kiidavad, siis mina laidan, ja vastupidi.

See jutt tundus mulle pooltootena, mitte valmis loona. Skelett, millel liha ümber pole. 2+. Ja sihuke andis veel kogumikule nime. Mina pannuks kogumiku nimeks "Intelligentsi proov".
Laur Salundi ja Jaanus Trolla ütlesid moraali ära.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Mitte et yldse ei oleks meeldinud. Lugeda k6lbas, kuid vaimustust ei tekitanud. Meeles on, j2relikult midagi temas ikka oli. Yle lugema kyll ei kutsu.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Legendi järgi käis Diogenes ka päevasel ajal läidetud laternaga mööda tänavaid - enda sõnul selleks, et ausat inimest leida. Ilmne viide sellele, et tõde kõnelevat inimest pole olemas. Ehk arvuti on parem?

Tjah, jutu pealkiri on küll naelapea pihta, kuid lugu ise oli mage ning mittemeeldejääv.

Kui üldse miski hämmastas, siis eelarvustajate arvamus loo moraalist. Minu meelest võib seda risti vastupidiselt mõista - laske otsused arvutil teha, need on õiglased ja põhjendatud. Aga seda mõistagi juhul, kui arvutiks pole Skynet või TehnoTasand. :-D
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Vanasti oleksin kõrgema hinde pannud, kuid nüüd tundus lugu sinna kohustusliku sallivuse suunda minevat.
Pealkiri on muidugi asjaks.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Kogumiku nimilugu ning samas üks nõrgimatest lülidest selles kogumikus. Loo keskmes on konflikt objektiivsuse ja ebaobjektiivsuse vahel. Väheke moraalilugev on see tekst.
Loo moraal: Maha kõik, kes pole tolerantsed
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Pärtel Riit

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles