Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dmitri Bilenkin ·

Proverka na razumnost

(jutt aastast 1972)
https://archive.org/details/diogenese-latern/mode/2up

ajakirjapublikatsioon: «Iskatel» 1972; nr 2
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Intelligentsi proov»
antoloogia «Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte» 1976

Tekst leidub kogumikes:
  • Eesti Raadio
Hinne
Hindajaid
11
8
1
1
0
Keskmine hinne
4.381
Arvustused (21)

Iseseenesest hea lugu Kontakti teemal. Midagi selle loo juures mind siiski häiris, umbes nii nagu maitsetu soust kipub kogu prae-kartulite taset alla kiskuma. No ei ole ja kõik. Lugu iseenesest lihtne: tundmatul planeedil püüab uurimisekspeditsioon tundmatuid loomi ja nii muuseas haarab võrku ka mõned mõistusevennad. Siit hargnebki arendus igivanal teemal: kuidas teha teistele selgeks, et oled intelligent. Ja mis sellest kõik välja tuleb.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest hea lugu tõesti ja mind see miski ei häirinud. Mulle jäi see satikate ärkamisvärk ainult natuke segaseks. Ja miks nad sussidele hapet valasid?
Teksti loeti eesti keeles

Kuulsin seda lugu kunagi Eesti Raadio Jututoas. Hea oli!

Tunduvalt hiljem sattus mulle kätte see «Diogenese latern» – jutt oli ikka niisama hea. Hakkasin hoolega Bilenkini lugusid otsima... otsisin ja leidsin ja lugesin ning umbes 50% ulatuses ei pidanud ka pettuma... hea intelligentne ja filosoofiline kirjanik.

Üleeile öösel lugesin ma seda juttu taas – peaaegu niisama hea, kui varemgi. See peaaegu on tingitud sellest, et mõned asjad toimuvad jutus natuke liiga lihtsalt ja kähku... aga eks ta olegi üks kosmoseajastu mõistulugu ning sellisena on ta hinne viis õige pisikese miinusega.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Lihtne ja selge. Pane aga miski intelligentne(???) elukas kuskilt planeedilt pihta ja küll sa siis pärast näed. Umbes sama mis Robert Silverbergil see lugu (Something Wild Is Loose).
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu kahe täiesti erinevat tüüpi intellekti kohtumisest. Lugu aga ei tõmmanud kaasa, jättis külmaks. Seepärast neli.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Idee ja teostus oplid ka head. Kuid nagu eespoolgi mainitud jäid mõningad asjad segasteks. Oli veel huvitav lugeda sellepärast, et see ei olnud mingi klassikaline ulme. Selles mõttes, kus on mingid kollid kes koguaeg jällitavad ja retsivad, kui kätte saavad. See oli huvitav, et need kollikesed käitusid vastavalt inimese käitumisele. Kui pani inimene lõksu üles tegi ka koll midagi paha. Kui inimene parandas enda vea parandas seda ka koll. Vahelduseks igati hea lugeda. Meeldis ka see viis kuidas kirjanik kõik lahendused loogiliselt ära lahendas ja ei võtnud mingeid vastuseid nii-sama n.ö. õhust.Väärib igati nelja. Viit ei tahaks eriti panna kuna oli mõningaid arusaamatusi, vaatamata kõigele, sees.
Teksti loeti eesti keeles

Olen midagi sellist kusagilt kunagi lugenud. Ausalt öeldes ei mäleta täpselt, aga kole tuttav tuli kõik ette. Tegelikult vist ongi väga raske midagi rabavalt uut kirjutada. Nii et igati neljavääriline jutuke. “Galaktilisse pimedusse mähkunud triikraud hiilib kurjakuulutavalt magava kosmonaudi öösusside suunas...” No kas pole armas?
Teksti loeti eesti keeles

Väga meeldejääv jutt. Võõra mõistuse poolt oma keha funktsionaalne kohandamine oli suurepärane leid.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu meeldis, kuid mitte parim sellest kogumikust. See kogemata kaasavõetud intelligentse eluvormi idee on päris tore, kuigi mitte ainulaadne; muutuvad kehad on aga juba parem. Neli. Plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea jutuke ju. Kõik jutu elemendid korralikult kohal.
Intriig - tüüpiline venelik sumatohha, keegi pannakse peldikusse kinni, kellegi toatuhvlid on ära reenatud, keegi näeb viirastusi ja arvab, et on hulluks läinud.
Point - ei olegi keegi hulluks läind, hoopis võõrplaneetlased on ...
Häppi end - kõik saavad kõigist aru, vaenlased lepivad ära, kõik teevad head ja parandavad pahateod ja on iseendaga rahul.Ilus lugu.
Teksti loeti eesti keeles

See lugu ajas mind juba koolis ("Diogenese laterna ilmumise ajal olin ca 15) vihale oma maakerasuuruste loogikaaukudega. SF-i kirjutades tuleks zanri reeglitest kinni pidada - Conanil on lubatud vastaseid lihtsalt nottida, sest kohe alguse on ära öeldud, et ta on tugevam ja kiirem. SF-i puhul on pisut mõtlemist vähemalt minu tagasihoidliku arvamise kohaselt kohustuslik. See jutt ei ole lihtsalt väärt pikemat analüüsi, mainin vaid, et lugedes jäi Tsivilisatsioonide Kohtumise Filosoofiline Iva (kui seda seal oli) iga kahe lause tagant korduva mõtte taha - "... no miks nii lollisti..."
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast on paljudes juttudes tulnukad eluvõimelisemad inimestest. Paned mutuka potti, aga tema tuleb läbi kaane välja. Ja parandab poti kohe ära, kui ta vabaks lastakse.
Nüüd mõtleme vastupidist. Tulnukad röövivad maa pealt mehikese. Panevad puuri ja tahavad temaga katseid teha. Mehikesel õnnestub puurist plehku panna. Tavaline lugu (see on nagu tavaline pesupulber, millele vastandub eriline toode) jätkub kaklusega hea inimese ja pahade tulnukate vahel. Tulnukate laev vallutatakse ja saab inimese omandiks.
Seekord annavad tulnukad inimesele andeks, sest taipavad, et sellel on mõistus peas, ei tee katseid ja lasevad ta ilusasti koju. Inimene jälle parandab tänutäheks tulnukate kõik lõhutud seadmed ära. Lugu lõpeb suure sõprusega. Heleroosa lõhnav paradiis.
Teksti loeti eesti keeles

Kosmilises pimeduses hiiliv triikraud oli ääretult armas!

Idee, et tulnukad võivad ka head olla, on noh, päris mõistlik. Vähemalt ei saanud mehed tõmmata.

Nojah, mitte päris minu maitse, aga Bilenkinit loen edaspidigi.

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa panna paremat hinnet loole, mida on mitu-setu korda erinevatest kohtadest ja erinevates keeltes loetud, kuid alles poole peal suudad meenutada, et mis toimub ja kuis saab. Otseselt midagi nagu etteheita ei ole, aga pole seda tunnet, mis kuulub hea asja juurde. See on sama nagu vahe söömise ja laadimise vahel: ühte teed ellujäämise eesmärgil, teist m6nu pärasst.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mõnus ja hea käiguga lugu, mis tekitab pärast lugemist umbes samasuguse tunde hinge nagu oleks just vaadanud Kolmanda planeedi saladust...
 
Atmosfääri loomise ja loo sujuva kulgemise eest maksimumpunktid.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaksin panna hindeks 4,5 (sest "miski jäi puudu", nagu mitmed eelarvustajad on ammu juba öelnud), aga ei saa. Seetõttu otsustas hinde masin, mis võitis sõja.
Teksti loeti eesti keeles

Võib-olla pisut naiivne jutuke kontaktist/konfliktist võõrtsivilisatsiooniga, aga ladus ja hästi jälgitav. 
Loo moraal: Ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles