Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Karen Orlau ·

Hirmu suured silmad

(jutt aastast 1999)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/99»
Karen Orlau «Sealtmaalt» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
4
11
3
2
0
Keskmine hinne
3.85
Arvustused (20)
Kristjan Sander

Suht tava- ja kekspärane jutuke, hästi kirjutatud, kuid sisu poolest shabloonne tondilugu. Virisen jätkuvalt eesti õuduskirjanduse kallal - rohkem originaalsust, seltsimehed! Ei piisa B-filmidest nähtud süzheedest, pange ajud tööle! See viimane ei käinud küll Orlau kohta, pigem praeguste meie "õudukate" kui nähtuse kohta.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Hakkasin juttu lugema ning mõtlesin, et – näe! – Karen Orlau on mingi totaka juturäbala valmis treinud...

Lugesin ning tasapisi hakkas jutt tööle, kuniks... ja saabus lõpp. Puänt suure algustähega! Juba kaks päeva mõtlen selle loo peale... seepärast pole isegi tervet ajakirja veel läbi lugenud...

Miks neli? Midagi on jutus puudu... ütleks, et sedavõrd leidliku ideega jutt vajanuks originaalsemat süzheed?

Vastukaaluks eelarvustajale väidaks, et just sisu polnudki shabloonne, see väline teostus oli, setting ja kirjeldused olid kah shabloonsed... aga see on vaid minu tagasihoidlik arvamus...
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Viriseda eriti pole põhjust. Sellises vormis, nagu asi meile esitati, oli ta täiesti tasemel. Puänt klappis ja andis eelnevale mõõte ja mõtte. Orlau oskab jubedust eimilleskti välja imeda ja seda (parematel päevadel) ka veenvalt kirjeldada.

Mulle on tema juures alati meeldinud süzhee läbimõeldus ja tungimine peategelase hinge. Samas, on just see viimane moment põhjuseks, miks lood kipuvad tal kohati liiga heietuslikeks minema. Orlaule on omane igas jutus luua üks kangelane, kelle silme ja teadvuse läbi kogu tegevust süviti edasi antakse. Autor elab oma kangelase maailma väga sisse - kohati liigagi. Seepole iseenesest halb. Aga arvestades Orlau head tehnikat ja fantaasiat, oleks põnev tema sulest lugeda mõnd lugu, kus ta autorina rohkem kõrvaltvaatajaks jääks, enam detailidel ja dialoogil tegutseda laseks. Orlau jutustab küll hästi, olen nõus, kuid kui proovida pisut lakoonilisemalt? Kord vist juba kirjutasin, et autor ei pea oma kangelaste kõiki emotsioone pikalt lahti kirjutama. Võib see olla ka minu isiklik probleem - aga ma tõesti ei soovi kogu aeg ainult tunnetest lugeda. Kuigi selle loo puhul see vast nii ei häirinudki...

"Hirmu suured silmad", eriti keskosa tõi mulle meelde õudusfilmide ühe kõige totakama süzheejätke - habras naitserahvas üksi pimedas ruumis (keldris näit.) laibamägede keskel hallootamas: "Hei, on siin keegi? Billy, miks sa ei vasta?, Halloo!!??" selle jutu lõpu puhul pole see nagu päris case, aga see sinna taharuumi uurimaminek ja hüüatus "On seal keegi?" no lihtsalt tõi need filmid meelde ja võimalik, et pisut langetas ka hinnet.

Vahepeal kippusid Orlau lood liiga Anne Rice`i järgi hingama. Ei tea, kas tahtlikult või mitte aga "Vaskraha" ja "Mängureeglid" andis oma inspiratsioonist küll selgelt märku. "Suurte silmade" mant oli see õnneks ära kadunud. Loodan siiski, et autor suudab edaspidi ka pisut keerukama käiguga lugusid kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Käesoleva jutuga on Orlau saavutanud selle, mida tahtis. Ja kuna ta pole midagi tahtnudki, siis pole ta ka midagi saavutanud.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Üllatavalt talutav, arvestades Eesti õuduskirjanduse üldist taset. Ehkki talle võiks ette heita tavapärasust, tõstab hinnet üles kirjutamisoskus, mis Orlaul on kathlemata üsna hea.
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Igav hakkas. Algus lubas üht-teist, kuid poole peal mõistsin, et siit ei tule enam midagi. Lugu oli tühi. Pea-aegu sisutu. Mitte midagi köitvat, peale ladusa teksti. See lõi mõnusa atmosfääri, aga suurt midagi ei päästnud. Head ideed on vaja, kallis neiu!
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Õudukad on asi, mida ma tavaliselt ei loe. Peapõhjus selles, et nad ei ole hirmsad, vaid tihtipeale lihtsalt halenaljakad. See jutt on meeldiv :-} erand.

Ilmekaid detaile kasutades suudab autor väga tabavalt kirjeldada seda kõhedust, mis tekib tundmatus pimedas kohas ja mis sunnib tahtmatult iga krõpsu peale võpatama. Väga selgelt tuli meelde lapsepõlv, kui elades vanas puumajas tuli õhtuti pimedas alati ennast ületada, et külastada käimlat, mis asus pika valgustamata koridori teises otsas. Tihti lõppes see justnimelt iseenda sugereeritud kabuhirmus jooksuga.

Brr!
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Suurepärased kirjeldused ja atmosfäär. Lõpp aga tuli kuidagi järsku ning jäi kuidagi poolikuks: oli siis tahavaatepeeglist nähtu vaid Andra krussis närvide sünnitis või midagi muud...?
Teksti loeti eesti keeles
Karl R.Oven

On tõsi,et hirmul on suured silmad ja selles õudusjuttus (mis on minu meelest parem kui "Vamp ja vaskraha" ja "Etendus punases teatris") on peategelaseks Andra (ja ka lugeja) silmad hirmust pungis.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Minu arust on seniloetutest vaid kaks-kolm Orlau teksti sellest paremad. Siiski ei oska kohe kuidagi põhjendada seda nelja.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin enamat. Orlau hoidis pikalt pinge all, kuid mingi hetk ma juba teadsin lõpplahendust -- vist sellel momendil kui tegelane pajatas koletiste näljast. Lugu rahuldas lugemisvajadust, aga arvan, et oleks saanud ka paremini kirja panna. Muide, mis sai poemüüjast?
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Hästi pinget kruvitud ning m6nusalt kirja pandud. Maksimumist jääb puudu see, et oleks hirmsal kombel tahtnud rohkem originaalsust.
P.S. Vean kihla, et tegelikult oli bensukana m6eldud Shelli, mitte Texaaco`t
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Mulle see jutt igaljuhul meeldis, ehkki, ma ei tea, kas Orlau paneb tahtlikult mingit musta huumorina mõjuvat campi või kukub see juhuslikult välja.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Täitsa korralik rahva seas leviva linnajutu (urban legend) töötlus. Orlault hea pinge kruvimine ning naistegelase sees kasvava hirmutunde edasi andmine.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hästi kruvitud pinge, aga midagi jäi nagu siiski puudu. Mul tekkisid ka küsimused. Mis sellest bensurahast sai? Kas see on siiamaani seal kabelis alles?
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Kui keegi on pikalt magamata, öisest autosõidust näiteks, siis ta peaks olema suht väheerutuv et mitte öelda ükskõikne.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Pärtel Riit

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles