Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Daniel Keyes ·

Flowers for Algernon

(jutt aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1959; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Lilled Algernonile»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.92
Arvustused (25)

Antoloogias «Lilled Algernonile» oli see mul kõige viimasena loetud jutt. Esmapilgul häiris see aruandeline vorm.... aga kui lugema hakkasin läksin üsna märkamatult süzheega kaasa ning jutu lõpuks olid silmad suisa märjad.

Charlie Gordoni lugu on nii lihtne kui elu isegi... Seda juttu lugedes meenub, mulle kogu aeg see, et idiootide elu on sedavõrd muretu sellepärast, et nad ei mõista oma olukorra viletsust ja traagilisust... aga mis siis saab, kui see idioot järsku hakkab mõistma, kui tast saab geenius, kes on lõpuks märksa targem kui needsamad arstid, kes temast selle geeniuse tegid.

Kõik see võiks jäädagi suht tavaliseks (inimlikuks ja liigutavaks) looks aretatud üliinimese elust... aga kirjanik teeb veel ühe pöörde... geeniusest saab taas idioot (võimalik et ta isegi sureb?). Igatahes see Algernoni nimeline valge hiir, kellega analoogiline katse tehti, suri. Charlie Gordonil on veel piisavalt mõistust, et taibata, mis teda ees ootab... ta lahkub ning avaldab hüvastijätukirjas lootust, et ehk tal siiski õnnestub midagi mõistusesse püsima jätta...

Ehk võidab hea ja tugev tahe...

Ning viige ikka lilli Algernoni hauale!

Jutt võitis USA ulmefännide aastaauhinna Hugo.

Teksti loeti eesti, inglise ja vene keeles

Väga karm lugu ja väga hea lugu. Soovitan kõigile, kes veel lugenud ei ole. Ja neile ka muidugi kes juba lugenud on. Topelt ei kärise. (Järgmisele lisaks: sry jah see topelt läks küll vist natuke mööda. Ise olen ka ikka paras kahekohaline arv kordi seda vaadand vist :)
Teksti loeti eesti keeles

Mis tähendab topelt? Paarkümmend korda olen seda juttu lugenud. Ja ikka viis. Ilus ja südamlik lugu, kuidagi ehe, ilma valskuseta ja ilma liigse halamise/heroilisuseta.
Teksti loeti eesti keeles

Idee on fantastiline... Ehkii mitte päriselt originaalne... Meenutagem selle koha peal Shaw `Pygmalioni`. See lugu siin ainult lõpeb teisiti. `Algernon` pole kahjuks täielikult välja kirjutatud. Häirivaks siin loos on kindlasti ebatõepärasus meditsiinilises mõttes. inimese taandareng ei kulge niimoodi, kui üldse see taandareg võimalik on. Algernoniga juhtunu oli veel kuidagi usutav, Charliega mitte... Charlie hakkas järsku kaotama oma mälust mõningaid fakte ja kirjaoskust... Aga kultuur jäi talle alles.. Kuidagi ebausutav... Aga edasi mõningaid emotsioone, mis tekkisid kohe pärast loo läbi lugemist

Ja nad tegid Charlie`st geeniuse. Charlie ise ei mõistnud veel, ta tahtis saada samasuguseks, nagu kõik teised...
Samasuguseks. Ja ühel hetkel sai temast geenius, mõistmata alguses, et teised ei ole võrdsed, pärast mõistes ja kurvastades ja siis leppides
. Geeniusel ja idioodil on sarnaseid jooni, aga idioot on märksa õnnelikum... Ta leiab alati palju sõpru, nagu Charlie isegi lõpus kommenteerib.
Geenius ei leia tavaliselt. Vaid mõne üksiku. Ja suur osa maailmast tõukab ta ära, keerab selja, loobib kividega: mis ta siis on nii intelligentne. Juba Aadam ja Eeva said karistatud teadmisejanu pärast, mainitakse. Hullukese üle ainult naerdakse, haletsetakse, mõnikord tuntakse ka lihtsat poolehoidu. Hulluke ise ei hooli, ei saa ehk aru...

Aga ma usun Charliesse ja tema tulevikku. Lõppude lõpuks oli tal "mottivatsjooni", tõsist, märksa rohkem kui Algernonil (ehkki too oli üks eriline hiir), tõsisemat kui juustutükk.
Tal oli tahe, kuskil kummalisest kohast tulnud abstraktne tahe saada targemaks, algul võrdseks, hiljem, kogenuna, tahtis ta tagasi seda tunnet, mis oli siniste räbaldunud kaantega raamatut lugedes..
. Ma-mõistan-tunne, ma-mõtlen-välja-tunne ja niisama naudingutunne... Ta oli neid kogenud.
Ja see kõik, ehkki faktid kadusid, andis talle järsku suure kohvritäie elutarkust. Charlie Gordon jäi mõnes mõttes geeniuseks edasi, ilmajäänuna aktiivsest, paindlikust mõistusest hakkas ta asju mõtestama, jäädes 37-aastaseks poolkirjaoskamatuks suhtlemishgeeniuseks.

Täiskasvanute kooli õpetajanna ei peaks kurb olema: operatsioon andis Charliele midagi, mida enamustel tavainimestest polnud. Lisaks veel tema lõpmatu tulevikuusk. Ilus sai olema see maailm ´, kus Charlie elas, sama ilus kui see, kus ta oleks saanud geeniusena elada. Erineva rikkusega, aga niisama hinnatav. Charlie jäi igavikku, nii avastuste kui paljude inimeste südames..

Ja Algernon? Teda meenutab vaid muinasjutt, mida üks vanaks jäänud õpetajanna oma lastelastele jutustab.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mul on vist teiste BAASlastega võrreldes mõned kruvid puudu, aga see 5.0 keskmise hindena ei pea ka mitte püsima jääma. Kuidagi valede asjadega seotud sentimentaalsus ja kaheldava väärtusega sõnum on selles jutus. Koerad hauguvad, aga karavan läheb edasi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest äärmiselt huvitav teema. See ei mahu õieti mingite standardite alla ja Jumal tänatud. See unikaalsus, ent samas see kummaline nukrus tegi loo eriti nauditavaks. Ja Algernonile viiksin alati lilli, mu järgmine kodurott saab kord tema järgi nime...
Teksti loeti eesti keeles

Suurepäraselt kirja pandud psühholoogiline lugu. Keskmine hinne on juba kõrge küll, aga minu meelest vajab veel tõstmist.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ikka jäin mõtlema, et mis tunne küll mehel võiks olla, kui ta teaks, kui palju see nimi "Algernon" tervele ühe rahva ulmelugejate karjale tähendab. :)
Teksti loeti eesti keeles

Kompaktne, suurepärase ideega lühijutt. Lugesin kohe peale samanimelise pika romaani lõpetamist ja see lühem oli ikka hoopis etem lugemiselamus. Väike on ilus!
Teksti loeti eesti keeles

Kui te pole iial tundnud, kuidas peaaegu kättejõudnud mõistmine on käest libisenud ning jätnud vaid masendava allakäigutee, siis pole teil õigust seda teost arvustada. Kaks korda viis.
P.S. Inimkonna kõrghetk oli 1969. aastal. Kuhu me edasi läheme?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles