Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert Silverberg ·

To See the Invisible Man

(jutt aastast 1963)

ajakirjapublikatsioon: «Worlds of Tomorrow» 1963; aprill
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Märgata nähtamatut»
«Liivimaa Kroonika» 1991; nr. 31 (19. detsember) - 1992; nr. 1 (2. jaanuar)

«Näha nähtamatut inimest»
«Täheaeg» 1992/93; talv

«Näha nähtamatut»
«Maa teine vari» 1994

Tekst leidub kogumikes:
  • Ilmunud ajalehes
  • Täheaeg (ajakiri)
Hinne
Hindajaid
20
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.909
Arvustused (22)

Kui ma nüüd õieti mäletan, siis oli see üks minu esimesi loetud Silverberge.

Düstoopne lugu ühiskonnast, kus inimesi karistatakse häbimärgiga, mis muudab nad sotsiaalselt nähtamatuteks. Jutt ongi kirjeldus peategelase «karistusajast». Tore lugu, mida ei suuda isegi ära rikkuda pisut pateetiliseks minev lõpp.

Olen näinud ka selle jutu põhjal tehtud telefilmi (sari «The New Twilight Zone») ja ka see polnud paha... oli teine üsna täpne.

PS: Paljudes vene tõlgetes on see naistesauna stseen «ära jäänud».

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Päris lahe lugu. Kuigi füüsiliselt sa nähtamatuks ei muutu, oled sa lihtsalt teiste inimeste ajust ja mälust pühitud ja sind üritatakse igatepidi vältida. Tegelikult suhteliselt julm karistus. Ei saa kohtuda ei oma sugulaste ega sõpradega. Kuritegu, mille eest ta pidi aastakese "nähtamatu" olema, oli küll veidi liiga absurdne (külmus kaasinimeste vastu), aga noh sobib karistuse absurdsusega mõningal määral kokku. Nagu juba öeldud, lugu oli lahe ja tasub igal juhul lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt üks "Täheaja" teise numbri meeldejäävamaid lugusid, mis ka mulle väga meeldib. Viis ilma igasuguste miinusteta.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nukker lugu. Olen mõtelnud, mida ma ise oleksin teinud, sattununa sellisesse olukorda nagu peategelane jutu lõpus. Kas võitnuks kaastunne ligimese vastu või instinkt, mis keelab tuld pärast kõrvetadasaamist näppida? Pigem see viimane...
Teksti loeti eesti keeles

Vahvalt synge lugu poliitiliselt ja muidu igati korrektsest yhiskonnast. Olen seda lugend nii eesti kui vene keeles (ei mäoletagi enam, kummas esimesena) ja oli vinge ja õõvastav kyll. Esmapilgul ei tohiks ju kellelgi halligi selle vastu olla, et kaaskodanikud sind justku ei näe ja midagi sinu sigatsemiste peale ei tee, aga pikapeale võib see suht ebameeldivaks kujuneda ja isegi letaalseid tagajärgi omada. Nojaah, see pateetiline lõpp... Ma kyll iasti aru ei saa, mis suhtes on parem seda nähtamatuse märki kanda siis, kui ise tead, et oled kuidagist tubli olnd... Eks ole Silverbergi eramure rohkem. Oleks lõpp veitsa teistmoodi olnd, siis viis, praega aga...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui kogu ühiskond otsustab sind mitte näha, siis oledki nähtamatu. Ning sulle võidakse autoga otsa sõita ning haiget teha, sest näha sind ju pole...
Teksti loeti eesti keeles

Igati parim Silverbergi teos, mida lugenud olen. Meeldis nii algus, keskpaik kui lo~pp. Ytleksin, et kui see oli pateetiline, siis teistsugused lo~pud, mida kujutlesin, oleks olnud kyynilised... ja need oleks olnud veel vähemgi usutavamad.
Teksti loeti eesti keeles

No kes meist poleks teatud `õrnas` eas unistanud nähtamatuna naistesaunas olla? (meie=meesterahvad muidugi) :>))

Tartsi nurinaga loo lõpu suhtes ei ole päris nõus. Oli ju kujutatud värdjalikku ühiskonda - ja loo mõte - sellele pidi peategelane vastu astuma v. alla andma - lahendas autor sel korral vastuhaku ja halastusega.

Mind veenis.

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Hea, aga olles just lõpetanud "Kuritöö ja karistuse" tundus inimese psühholoogia käsitlemine lausa lapsikuna. Nõrk viis aga siiski viis.
Teksti loeti eesti keeles

J.Hortla sõnutsi oli tegemist "inimese psühholoogiaga". Eriti nagu ei nõustuks. Psühholoogia ikkagi veits pikem teema. Pooled punktid andis jutule ilus lõpp. Sihuke ilus lõpp, mis paneks emotsinaalsel inimesel pisara silmanurka kerkima.
Teksti loeti eesti keeles

Ehe lugu üksindusest. Autor on üksindust ja tõrjutust lühijutus nii paljude nurkade alt vaadelda suutnud, et see avaldab siiralt muljet.Kogu lugu kedratakse selles võtmes, et lõpus on peategelane ümber kasvanud ja elab õnnes ja harmoonias kaaskodanikega surmani südamlikult suheldes. Seetõttu oli tegelik lõpp hea ootamatus. Tõeline puänt!
Teksti loeti eesti keeles

«Märgata nähtamatut» ei tohiks ühelegi eesti ulmehuvilisele tundmatu jutt olla, seda on kolm korda erinevates tõlgetes välja antud ning kes ei lugenud omal ajal ulmeajakirja Täheaeg või nädalalehte Liivimaa Kroonika, mille joonealusesse juturubriiki väljaandes toona töötanud Jüri Kallas tihti ulmejutte surus, siis igatahes peaks ulmehuvilistel olema loetud esimene eestikeelne Silverbergi raamat, 1994. aastal ilmunud kogumik «Maa teine vari».

Lühidalt räägib jutt lähituleviku kõledast ühiskonnast, kus inimestele mõistetakse kuritegude eest karistuseks «nähtamatust» – nad on tegelikult ikka nähtavad, kuid nende laubal on märk, mis annab ülejäänud ühiskonna liikmeile märku, et neid inimesi ei tohi märgata, nad on nähtamatud. Selline klassikaline sotsiaalne fantastika, et mis siis aastaks sellist karistust kandma mõistetud inimesega vaimselt ja moraalselt juhtub ning kuidas ta oma eluga toime tuleb.

Vaieldamatu klassika, millega ajakirjade Galaxy, If ja Worlds of Tomorrow toimetaja Frederik Pohl tõi paariks aastaks ulmeajakirjade buumi pauguga lõppemise järel ulmest eemaldunud Silverbergi žanri juurde tagasi. Nimelt oli 1959. aastal ulmejuttude turg masendavalt kokku kuivanud ning Silverbergki enda seni vorbitud pretensioonitutest pulpseiklustest tüdinud ja leidnud, et ta võib põhimõtteliselt ju pisut suurema honorari eest ka mingit muud suvalist kräppi toota, misjärel tegutseski ta mõned aastad teistes kirjutamisvaldkondades – alates pseudonüümitud pornoromaanidest kuni üsna heal tasemel populaarteaduslike (peamiselt ajaloo- ja arheoloogiaaineliste) raamatuteni.

Igatahes tegi toimetaja Pohl talle carte blanche-pakkumise, et kirjutagu Silverberg mida iganes tahes ja eeldusel, et see on hingega kirjutatud ulme, on Pohl kohustatud selle avaldama. Nii läkski ja Silverberg kirjutas juunis 1962 selle loo. Oma lihtsuses geniaalne idee ei ole tema enda oma, nimelt sai ta algtõuke Jorge Luis Borgese novellist «Paabeli loterii», mis algab sõnadega (eestikeelseid Borgese raamatuid pole paraku käepärast): «Like all men in Babylon I have been a proconsul; like all, a slave... During one lunar year, I have been declared invisible; I shrieked and was not heard, I stole my bread and was not decapitated.»

Kummalisel kombel nimetab ajakirjaulme ajaloo uurija Mike Ashley seda oma vastavasisulise kapitaalse uurimuse teises köites «Transformations: The Story of the Science-Fiction Magazines from 1950 to 1970» (2005) «kompetentselt teostatud aga tähtsusetuks» tekstiks, ühel vähestest kordadest luban endale siis Ashley`ga mitte nõustuda: jutt on suurepärane.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mingil arusaamatul põhjusel on see ammuloetud jutt mul arvustamata.
Nagu Raul juba märkis, on see esimene jutt Pohli poolt tellitud väärtlugude reas ning "Valitud teoste" II köites "Kannatustega kaubitsejate" eessõnas peab Silverberg seda oma tegeliku ulmekirjaniku karjääri alguseks. Ainuüksi selle mõtlemapaneva fakti pärast tasub juttu lugeda (küsimuseasetus siis, et milliseid jutte kuidas hinnati ja hinnatakse...).
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles