Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Kate Wilhelm ·

Forever Yours, Anna

(jutt aastast 1987)

ajakirjapublikatsioon: «Omni» 1987; juuli
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Igavesti Sinu, Anna»
antoloogia «Pilet utoopiasse» 2007

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
5
3
2
0
0
Keskmine hinne
4.3
Arvustused (10)
Meelis Sepp

Tipptasemel käekirjaeksperdi poole pöördub mingi salajase asjaga tegeleva suurkorporatsiooni asepresident ja palub leida andmeid kadunud geniaalse teadlase kohta. Andmeid tuleb leida tsenseeritud kirjadest kellelegi tundmatule naisele nimega Anna. Teadlane on salapäraselt kadunud ja ka Annast ei paista vähimatki märki.

Ekspert sukeldub töösse ja nappide ridade järgi teeb kindlaks kõik mis võimalik tolle salapärase Anna kohta. Pikapeale elab ta Anna isiksusse niivõrd sisse, et hakkab teda armastama, ainult üksikute fraaside, lausekatkete, käekirja eriomaduste ja allkirja iseloomulike joonte järgi.

Rohkem rääkida pole mõtet, jutt on olemas eestikeelses antoloogias "Pilet Utoopiasse". Hea jutt, nukker ja südamlik.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Üsnagi põnev jutt ja kohe algusest selge, et ootamatule puändile üles ehitatud. Selles mõttes meisterlik, et kõik mõistatuse võtmed on lugejale kätte antud, mõned neist kenasti varjatud ja peidetud. Ainuke asi, miks see "viit" ei saa on see, et autor on mõnest kõige raskemini seletatavast seigast üle hüpanud. Mõtlen, mis ma mõtlen, aga seda, kuidas need kirjad minevikku sattusid, ma välja ei mõtle ja autor ka ei ütle. Aga muidu väga hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Teadlane oli loo alguseks grafoloogi kliendi teada hukkunud, tegelikult aga tulevikku rännanud. Tulevikus oli teadlasel ja Annal armuafäär, mille lõpus Anna andis Teadlasele viimase kirjad tagasi. Teadlane kõrvaldas kirjadest nimed ja saatis need minevikku grafoloogi kliendi kätte, et kohtumine grafoloogi ning Anna vahel ja sellele järgnevad meeldivad sündmused aset leida saaks. Nii lugu ilmselt oli. Aga autor hoiab selle koha pealt suu kinni.

Jutt ise on korralik käsitöö.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Jutukese tegevus kulges alguses niimoodi, et suhteliselt raske oli ära arvata, kuhu autor tüürib, mis on Anna otsimise loo puänt. Kui siis autor lõpuks selleni jõudis ning ajasilmuse mängu tõi ning selle kokku sõlmis, jäi üle vaid õlgu kehitada - no kasutas teadlane armukese külastamiseks ajamasinat - ja mis siis?

Sedatüüpi ajamasina lugude klassika on ikka Heinleini "Enese ees ja järel", mida on väga raske ületada. Vaid midagi täiesti uut oleks tase, "Igavesti Sinu, Anna", seda ei olnud. Kolm pluss.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Hea ning mõnus lugu. Lõpuga, mis vähemalt minule tuli ootamatult. Jutu olustik ei olnud sugugi selline, mis lubanuks aja teema mängu toomist. Soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Ajaränd on tõenäoliselt üks enam kasutatud teemasid ulmekirjanduses. Sellepärast on ilmselt ka väga raske millegi uue ja huvitavaga välja tulla. "Igavesti Sinu, Anna" pole kindlasti kõige originaalsem tekst sel teemal, kuid mulle see igatahes meeldis. Autor on "põnevatest" rännukirjeldustest loobunud ning lähenenud asjale natuke teise nurga alt. Samuti pole peategelaseks rändaja ise, vaid tema kadumist uuriv muserdunud peaaegu detektiiv. Lähenemine, mis tuleb jutule kidlasti kasuks. Kohati jäävad küll tegelaste motivatsioonid üsna hämaraks, kuid üldmuljelt see ei riku. Hea jutt, mis väärib kõrgemat hinnet. Viis
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Minu jaoks jäi loo lõpp täiesti segaseks ja arusaamatuks. Täiesti mitteveenev. Esiteks see, et keegi hakkab kedagi käekirja põhjal armastama. Okei, okei, oletame et võibki nii olla, ärme aja juuksekarva lõhki. Aga see, et ainsast pilgust naisele tabatakse ära, et on ehitatud ajamasin ja bla-bla-bla, see oli liig mis liig. Minu jaoks jura.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pärtel Riit
21.05.1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Pärtel Riit

Ideena väga huvitav. Kohati hoogne ja ladus. Samas ebaühtlane. Jutu erinevad peatükid olid omavahel suisa leppimatult erineva rütmiga. Mõndagi jäi segaseks. See iseenesest ei ole miinus. Hoopis hullem, kui justkui lapsele puust ja punaseks ette värvitakse.
No ei saa alternatiivmaailm nii muutuda. Kust need 120 miljonit põhjamaalast äkki välja ilmusid? Põhjamaa kliimaoludes ei oleks nad ju suutnud niimoodi paljuneda. Maaressurssi poleks jagunud. Niigi ju pidid viikingid pärismaailmas ülerahvastatuse tõttu minema kaugetele maadele, sest oma kivised maad ei suutnud neid ära toita. Ja see laeva ümberminek oli ka imelik. Tol ajal olid ju taanlastel viikingilaevad, mis olid ette nähtud just meresõitudeks. Ei need nii kergelt uppunud.
Ühiskond oli kurjakuulutav. Rikas? Jah, tundub, et pururikas. Aga muudest vihjetest ja selgitustest avanes pilt, mis sugugi südant ei rõõmustanud. Põhjamaad oli suurvõim, aga agressiivne, ksenofoobne ja kindlasti mitte ei olnud tegemist õigusriigiga. Ma kohe kindlasti ei taha elada riigis, kus julgeoleku troikad käivad ringi ja kohtuotsuseta inimesi hukkavad. Need meetodid jäid ühte teise vuntsidega grusiini poolt juhitud riiki, mida mitte mingil juhul enam tagasi ei tahaks. Mitte kunagi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea! Alguses ei saanud küll puhteestlaslikult väga minema, aga siis läks nii, et miski peatada ei suutnud. Reibas jutustav lugu, mis areneb tõeliseks märuliks. Usutavalt. Võib-olla liiga optimistlik-naiivne, aga kunst peabki minu arust ka lohutust ja lootust pakkuma. Seda see jutuke ka tegi.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Ma ei tea. Mulle tundus see rohkem muinasjutulik poliitiliste veendumuste avaldus kui ulmejutt. Muinasjutulik selles mõttes, et usutavusest jäi tublisti vajaka. Tüütu ja häiriv. Lõpp läks huvitavaks, aga ka tõi juurde veelgi segasust. Lugemiselamus puudus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Põnev seiklusulme. Miinuseks on see, et kunstilisest küljest pole eriti väljapaistev. Idee on hea, kuigi lõpp ei olnud mulle kõige usutavam. Liiga optimistlik, mis ei olnud hoolimata selgitustest väga tõsiseltvõetav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei saanud vedama, pidi tutvustama kõiki arvukaid tegelasi, kes läksid omvahel ikkagi segamini. Lõpp oli ladus, aga mitte üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Minu viga, ma ei suutnud kuidagi aru saada, kas tegu on paroodiaga või on tõsimeeli kirjutatud. Seetõttu tundsin end ebamugavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Masendav lugu ennast- ja teisi hävitavast tegevusest, moraalsetest otsustuskohtadest. Oma sigadusi püütakse moraalsest seisukohast õigustada. Väga inimlik kusjuures. Mitte just heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Alguses ei olnud mul kavas nii kõrget hinnet anda. Veel kaks lehekülge enne lõppu tundus lugu suubuvat tavapärasesse finišisse: kangelaslikud "rahuvalvajad" on kurja karistanud, hoidnud ära fašistlike tulnukate sissetungi ja kindlustanud rahu kogu maailmas. Puänt keeras aga kogu loo mõtte ümber. Pani kõvasti mõtlema. Huvitav, kas tänapäeva Venemaal ka teos hinnas on? Ega ta ideoloogiliselt-propagandistlikult väga sobiv enam ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Otsest huumorit ju selles loos ei ole, aga tervikuna mõjub lugu siiski anekdootlikult.
See on lugu inimliku lolluse ja hirmu koosmõjust. Ma ei tea, kas mul on õigus, aga mul on tunne, et see meelelaad/suhtumine on justnimelt eriti venelastele kuidagi iseloomulik. Nii et pole ime, et sellise loo on kirja pannud just vene kirjanik.
Väga värskendavalt mõjus.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tundub, et autor on välja paisanud oma frustratsiooni liberalismi ja poliitkorrektsuse teemal. Paraku on see välja kukkunud sellise pisut kibestunud inimese irisemisena teemal "maailm on hukas" ja "vanasti oli rohi rohelisem". Ei suutnud see lugu mind haarata.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Madalamat hinnet takistas panemast see, et teos ei olnud igav ja tegevus toimis. Alguses arvasin, et tegemist on arvutimänguga, kus tegelased taas ellu ärkavad ja oma süngeid fantaasiaid välja elavad. Ja ausalt öelda, ega ma isegi praegu seda varianti ei välistaks.
Küll aga leian, et jutt on perversne. Põhiliselt kirjeldatakse seda, kuidas piinata ja tappa ning inimestel puudub igasugune empaatia. Seetõttu pole mulle ka ükski tegelane sümpaatne ning sellistele tegelastele pole mul mingit soovi kaasa elada. Kui, siis ainult selles plaanis, et negatiivsete tegelaste ebaõnnestumisest tunned kahjurõõmu. Aga see pole ikka päris see, mis ehtne, positiivne kaasaelamisrõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea. Lukjanenkole iseloomulikult midagi väga palju ei selgitata, tera-tera haaval tilgub infot loo käigus, aga salapärane tohuvapohu jääb ikkagi alles. Stiililiselt mulle väga meeldib Lukjanenko.
Ka mulle ei tundunud mõningad asjad usutavad (talve liikumise kiirus, rongide pooltühi täituvus), aga need olid pisiasjad, mis suurt pilti ei seganud.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Jutt on väga hea, aga mingeid kriitikanooli ikka pilluks ka.  Lugu on liiga lühike ja jääb seetõttu pealiskaudseks. Veel mõjuvam oleks ta olnud pikemas versioonis, sest ainet selleks on küllaldaselt.  Tulevik nõukogudemaal oli helge, teisiti olla ei saanud ning kui kirjanik tahtis kirjutada teost pessimistlikust tulevikust, siis kindlasti kuskil "Läänes", teisiti oli mõeldamatu. Aga võimud eelistasid, et loodaks ikkagi positiivseid kommunistliku tuleviku raamatuid. Pisut tüütu oli see, et kõige jubedamaks loetakse ikkagi inimesesöömist, et justkui sellest hullemat asja polegi. Jäi arusaamatuks, kuidas need otarkid suutsid nii meeletu kiirusega sigida, algselt oli neid ju väga vähe ja väheste aastate pärast juba kihas kõik. Seda enam, et neid notiti (nt. Meller) ja ka nad ise tapsid üksteist üsna kergekäeliselt. Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Hästi kirjutatud ja usutav, aga liiga pikaks venitatud. Oleks saanud kompaktsemalt kirjutada. Idee oli iseenesest hea.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Õudukas ja ulmekas mõjuvad siis, kui need on usutavad. See jutt ei olnud, vähemalt minu jaoks küll mitte. Samuti oli ta väga üllatustevaene, ennustatav.
Teksti loeti eesti keeles