Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Anne McCaffrey ·

Dragonflight

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Lohelend»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
11
15
6
1
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (33)

Esimene Anne McCaffrey draakoniraamatutest -- neid on tal kyll nyyd l@ppematu hulk. Iseenesest ysna huvitav idee -- Planeet Pern, selle asukad inimesed ja lohed(planeedil elavad draakoni taolised olendid), kellega valitud inimestel telepaatiline suhe. Iga kord teatud aastate jarel ahvardab Perni "thread", mida ainult inimesed ja lohed koos suudavad v@idelda. Parim osa raamatus on ehk see inimeste ja lohede suhe, mones m@ttes on see ulmekirjanduslikult kaunistatud hobuse ja ratsaniku vaheline yksteise m@istmine. Pean ytlema, et mind see raamat ega selle maailm eriti ei ko"itnud. Ta ja kaks ta jarge on siiski kindlasti paremad draakoniseeria hilisematest raamatutest. Lugesin hiljuti New York Times''ist, et McCaffrey oli yks neid, kes meelitas ka tydrukud ulmet lugema, seni poiste/meeste pa"rusmaa. McCaffrey'l on t@epoolest kaasakiskuvad ja huvitavad naispeategelased; kui McCaffrey t@ttu tydrukud hakkasid ulmet lugema, suurepa"rane. Minu lemmikkirjanike hulka McCaffrey kahjuks aga ei kuulu.
Teksti loeti inglise keeles

Maailm oli kahjuks natuke liiga skemaatiliselt ehitatud, ei saa selle toimimisest ettekujutust.. Lohede ja ratsanike suhe oli päris huvitavalt esitatud ja küllaltki kaasakiskuv, lohede iseloomud olid huvitavad, kahjuks inimesed polnud nii täpselt välja arendatud (peale peategelase Lessa võib-olla). Parim raamatu juures on nn. "maailma hõng": muistendid, rääkimisstiil, suhtlusviisid... Lugeda soovitan küll, tuju teeb heaks, võimaldab pageda tavalissusest ära... Muide raamat algab väga kaasakiskuvalt... Siiamaani värisen ja kujutan elavalt ette tüdrukut, kes hirmust nuutsuvalt valvewheri pessa jookseb...
Teksti loeti eesti keeles

Ajaviiteks küllaltki hea lugemine, kuid siiski ei kuulu see selliste lugude hulka, mida hea meelega mitu korda loeks. Minu meelest mõnevõrra kehvem kui SSTepperi "Rohtmaa".
Teksti loeti eesti keeles

Perni loheratsurite lood kuuluvad kindlalt SF klassikasse, kuigi teoste romantiline meeleolu lähendab neid fantasy`le. Pool aastat varem ilmus "Lohelend" ka soome keeles, seepärast mõningaid võrdlusi:
1) Soome väljaandes kasutatakse sõna `loherüütlid` (=lohikäärmeritarit). Kuid sõna `rider` on õigem tõlkida `ratsur`-iks. Üks-null eesti kasuks.
2) Soome väljaandes on sõna `weyr` tõlgitud `pesa`-ks. Näib, et igale sõnale pole sundust leida omakeelset vastet. Weyr saab lugejale üsna peagi omaseks. Kaks-null eesti kasuks.
3) Ingliskeelne sõna `agenothree` on soome keelde tõlgitud kui `söövitav vedelik` (=syövytysneste). Eestikeelses raamatus (lk 239) on leidlikult kasutatud sõna `agenokolm`. Kolm-null eesti kasuks.
4) Soome väljaandes valitsevad orgusid `lossid` (=linnat) ja `lossiisandad` (=linnanherrat). Eesti väljaandes on kasutusel sõnad `koda` ja `isand`. Neli-null eesti kasuks.

Suurepärast algteost on hea tõlke korral alati nauding lugeda. Hakkasin hilisõhtul "Lohelendu" lugema ja ei suutnud enne käest panna, kui läbi sain. Seda pole ammu juhtunud. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ja hea ja kaasakiskuv küll, lugesin ka ühe hooga lõpuni. Võibolla lisaks väikese miinuse kui veidi järele mõelda - raskused said nagu liiga kergesti lahendatud. Rohtmaast peajagu parem (minu arvates).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat osutus üldjoontes paremaks, kui ma lootsin. Umbes esimese 2/3 eest oleks isegi viie pannud, kuid siis nagu läks asi pisut igavamaks. Aga üldjoontes oli tekst päris nauditav ning tõlge hea. Autoril on päris hästi see fantasy ja SF-i ristamine välja kukkunud.

Selliste raamatute puhul ei saa muidugi alati usutavuse kallal norida, kuid et asi SF-na välja pakutakse, siis norimisainet jätkub küllaga. Mind isiklikult häiris kõige rohkem asjaolu, et Perni inimesed olid tõelised degenerandid ja stagnandid - kaotanud kõik oma teadmised ja oskused peale planeedile saabumist. Ning vegeteerisid aastasadade kaupa ühesugusel arengutasemel... Seetõttu on asja parem siiski lugeda kui lihtsalt hästi kirjutatud XX sajandi muinasjuttu, kui SF-i teost. Või veelgi parem, unustada klassifitseerimine ja nautida lugemismõnu.

Teksti loeti eesti keeles
AR

Täitsa loetav ja põnev raamat. See ajavahele minek oleks võinud ära jääda aga muidu täitsa normis. Nojah veel see raamatu pikkus, oleks võinud olla veidikene lühem F`lar oli ka üpris mõnus tegelane koos Lessaga. Negatiivseid tegelasi peale Faxi praktiliselt ei olnud. Tema sai juba üsna alguses surma. Põhiliselt keskendutakse siiski võitlemisele sissetungijatega Punaselt Tähelt. Ma ootan põnevil järgmisi Anne McCaffrey raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt jäi ehk tiba kuivapoolseks. Põhimõtteliselt oli raamat enam kui lugemiskõlbulik (ladus ja sorav keel, mõned päris head kohad), kuid minus mingit vaimustust ta esile ei kutsunud. Raamat McCaffrey`st eemale ei peleta. Ma ehk lootsin nõnna kuulsast nimest vähe rohkemat, aga tõenäoliselt on see mu enda isiklik traagika. Hindeks panen 3+, lootes, et AM-il on paremaid teoseid välja pakkuda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on hästi loetav ja OK, pahad said suts ruttu küll nagu nahutatud ja headel kah eriti häpardusi ei olnud. Nendest eostest ja muudest asjandustest oleks võinud täpsemaid kirjeldusi anda, aga ma arvan et see oleks isegi igav olnud. Olen mõelnud selle raamatu peale ka palju hiljem ja tihti võrrelnud seda teiste analooksete teostega, aga ega neid eriti tõesti pole olnud, võiks rohkem olla seda laadset, jube mokka mööda oleks...
Teksti loeti eesti keeles

Science fantasy`t võiks nimetada õnnestunud sümbioosiks, tihti vaevu aimatav teaduslik tagapõhi annab loole kindla selgroo, mis teeb ta palju lähedasemaks ja samas ei lähe kaduma fantasyle omane ebareaalsus, müstilisus. Käesolev raamat kinnitab minu jaoks ainult üht - absoluutselt igas zhanris on võimalik saasta produtseerida.

Esiteks, lihtsalt ääremärkuse korras, ilmselt ei oleks lohed lennuvõimelised, suurima, ca 10 m tiibade siruulatusega pterosaurus suutis võrdlemisi abitult liuelda, sh. oli raskusi õhkutõusmisega, ning lisaks oli ta oma suuruse kohta äärmiselt kerge (u. 135 kg), nii et kellegi kandmisega ta küll toime poleks tulnud; on muidugi ebaselge, milline oli Perni gravitatsioon kuigi ilmselt mitte väga erinev maa omast. Eelnev ei ole tõsise etteheitena mõeldud, küll tekitavad küsimusi aga autori poolt oma lohedele külge poogitud liitsilmad. Milleks? Putukatel on liitsilmad, headeks nägijateks see neid ei tee, lohed on sellega sunnitud nägemaväga udust pilti, oh-jah, muidugi võib neil veel olla peidetud meeleelundeid, mis seda vajakajäämist kompenseerivad, aga kahjuks suunab see pisiasi mõtted rajale, et autor ei ole oma maailma kuigi korralikult läbi mõelnud.

Sama nägemuslik on kõik muu. Hulkuv planeet, kust saabuvad eosed - mida see punane täht siis endast kujutab - eoste ladu vä? Niidid on esitatud elusorganismina, mis on võimeline totaalseks ja kiireks hävitustööks, see viitab aga sellele, et 99.9% ajast peavad nad viibima puhkeseisundis - tahaks nagu rohkem kuulda autori põhjendusi, mitte lugeda kirjeldusi sündinud faktidest. Kirjaniku püüd koguda ühte raamatusse kokku kogu science fictioni atribuutikat kaotab viimase väärikuse riisme hetkel kui mängu tuleb ajasränd.

Taaskohtame naiskirjanikele omast arusaama ideaalsest elukorraldusest: mehed peavad teadmisteni jõudma tööga (uurima ürikuid jmt.) ning suhtluses käituma kannatlike vanematena, naistel istub tarkus lihtsalt veres ja neile on lubatud pidev turtsumine ja plärtsumine.

Raamatu tõeliseks kirstunaelaks on aga täiesti küündimatu dialoog. See on kui tummfilm, kus igale lausele eelneb pool tundi silmade pööritamist, zheste, tati pritsimist. Selline stiil oleks liig isegi süvapsühholoogise romaani paroodiana, ainult et antud juhul on seda tõsiselt mõeldud.

Alustasin raamatu lugemist 2,5 aastat tagasi ja asi jäi katki esimese osa lõpus (mis peaks moodustama Hugo võitnud jutu "Weyr Search"), mulje jäi suhteliselt hea, ulmekirjanduses pidev teema - tõrjutu tee eneseteostuseni - ei mõjunud eriti uudsena, aga planeet tundus huvitav. Ülejäänud 3/4 raamatust ei arene aga kuhugi edasi ja hävitab kogu McCaffrey reputatsiooni, mida ta minu silmis omas.

Kokkuvõttes: "Lohelend" on raamat, mis kubiseb jaburustest, mille süzheeliin on konstrueeritud meetodil "hakkame kirjutama ja vaatame mis välja tuleb" ning autori abitus sulesepana on sõna otseses mõttes ilge. Nii ilge, et kui mina oleks mingi ulmeajakirja toimetaja ja "Lohelennu" taoline tekst sinna saabuks, siis soovitaksin ma autoril end mingil muul alal teostada. Anne McCaffrey raamatud aga rõõmustavad miljoneid kogu maailmas.

Teksti loeti eesti keeles

Hea ajaviide. Tore oli lugeda peategelaste omavahelist nääksutamist ja lohede ja ratasnike vahelist sõprust. Idee hea aga midagi jäi feelingus puudu. Liiga ette arvatav . Lõpu pärast saab nelja muidu oleks viie saanud. Lõpp kuidagi vajus ära.
Teksti loeti inglise keeles ja eesti keeles

Viidates Andri eelnevale arvustusele - mind ei häirinud lugemisel need nimetatud rabavad ebaloogilisused ja usun, et oskaksime neid kambaga veel paraja portsu välja tuua. Ma vist umbes teadsin, mida tädi Annelt oodata, ning ta vaeseke peab andeks andma, et ma naersin mitte nende kohtade juures, kus ta teadlikult nalja tegi ;-) Kõik siin maailmas käib alla ja (kuigi ma võin eksida) umbes raamatu kirjutamise ajal võttis paigalt ulme uuem laine, mille varasemad toimetajad oleksid tehnilise küündimatuse pärast välja praakinud. Vist on maailmas inimesi, kes ei ole kunagi päriselt aru saanud, kuidas linnud lendavad ja aeg on nende jaoks nagu lapitekk, mida annab voltida kuidas tahad, sest põhjuse-tagajärje seos kui kontseptsioon käib neil üle mõistuse. (Näiteks vahele-minek - palju seal seda külma ikka oli? Absoluutne null? [räme naer] Vaakum? Kui palju ümbritsevast lohe kaasa sai võtta?)

Mulle see raamat meeldis. Vist on asi selles, et teatud metafüüsilisel tasandil olen autoriga nõus - mehed peavad tööd tegema ja naisi imetlema. See ei ole vist küll päris see, mida tädi mõtles, aga mul ei ole midagi selle vastu, et naised kenad välja näevad ja aeg-ajalt su tähelepanu ilmsetele lollustele juhivad - nad mõtlevad teistmoodi ja teistsugust maailmanägemist enda kõrval omada on tohutu eelis; peetakse ju koerigi, et nad haistaksid seda, mida inimese nina ei tunne… Ja vat siin oli piir lubatud ja lubamatute naljade vahel - see viimane lause paneb feministid mürki pritsima.

Ka sisu on eelnevalt piisavalt valgustatud. Nõustuda jääb ka sellega, et esimene 2/3 raamatust oli pea viievääriline, siis aga jooksis kõik nagu herned kõrinal lehtrist alla ühte kotti. Raamatut teist korda üle lugedes oli esiots veelgi enam nauditav, sest taust ja detailid oli paigas. Tegelikult seletati maailma alused (neid muidugi omakorda seletamata) ära esimesel lehel - "nii on". Miks mitte? Selles raamatus on ulmele omast hõngu, vaimu rohkem, kui mõneski kosmosemadinas. Jah, paika pole pandud maailma füüsilisi aluseid, ent elu, võõras (ulmeline) elu on paika pandud tõeliselt hästi koos kõigi terminite ja seostega. Armas raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa yle kolme mitte kuidagi kohe. Ja miks ei saa? Seda on tegelikult juba eespool lahatud kyllalt pikalt laialt. Samas ei t6use käsi ka päris kahte panema, sest ajaraiskamiseks ma selle raamatu lugemist siiski ei pea.
Teksti loeti eesti keeles

Ei usu lihtsalt seda aegade "vahele" minekut. Liiga ebareaalne. Kuidas nad sügisel, kui loodus tiba teist värvi on, kohe ajareise ette ei võtnud. Kuidagi liiga lihtne oli see asi. Aga eks peategelasele tulnudki kõik lihtsalt kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates üks terviklikumaid teoseid kogu sarjast. Paratamatult tekib mõte, et ehk meeldiks ta veel rohkem, kui poleks neid arvutuid eellugusid, järgesid ja paralleelteoseid... Aga raamatu algusele paneks kohe viie mitme plussiga.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

No üle nelja see tekst nüüd küll ei saa - puudus lihtsalt (nauditavalt kirjeldatud) tegevus.
Sisu võiks kokku võtta paari lausega. Oli kõrgemast soost hävitatud suguvõsaga naistegelane. Oli lohedepealikust meestegelane, kes sama hästi kui röövis naistegelase, et kaitsta nende ühist planeeti pahade eoste eest.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav mida mõtles noor näitsik Anne McCaffrey kui ta sule kätte võttis ja asus lugejate ette maalima oma imepärast loheratsanike maailma?
Veelgi raskem on kirjeldada neid mõtteid, mis tekivad minul kui lugejal peale kaante sulgemist, eriti veel siis, kui arvustan juba teist korda käesolevat romaani.

Keegi tark mees on öelnud: "stiili on seal küll ja küll". Ise nimetaksin teose stiili nõrgaks, selliseks, mis lugemise kergsust eriti ei soodusta. Ja ega need dialoogidki kõige paremad polnud. Isiklikult veel ei tea kedagi, kes nõndaviisi nagu A.McCaffrey mees- ja naistegelased suhtleks.
Autor on jaganud teose tegelased kolme gruppi. Kõigil omad eripärad ja kindlad iseloomujooned ja alati mil võimalik, on toodud negatiivsed omadused välja. Olgu siis selleks mõni ahne ja valelik Kojaisand (nt Fax) või tujutsev ja armukade kuningannaemand (nt Lessa). Weyre (lohesid)käsitletakse kui puhtaid ja õilsaid loomi, kel telepaatiline võime oma peremeestega suhelda. Märkimist väärib ka asjaolu, et lohed on ainsad, kel teatav huumorimeel välja arenenud.

"Loheratsanikud" kui esimene osa pikast sarjast kätkeb eelnevate weyripealike vigade parandamise pikka protsessi ja planeedi elu kirjeldamist. Ei tea kas siis seepärast, et veidi ulmelisemaks teha või lihtsalt romaani mõõtu täis saada, on võetud sisse ka ajarännu temaatika. Miskipärast seisneb enamus probleemide lahendusi selles, et keegi ütleb juhuslikult mõne tobeda lause.

Nii noore naise kohta väga hästi kirjutatud, peaks vist siinkohal ütlema...

"Lohelennuga" kogub pikka lohesari alles hoogu -- tahtmatult tõmban paralleeli Rowlinguga, kes üsna sarnaselt on laskunud keerulisse romaaniseeria vorpimisse.

Romaani sisu ja mitmeid mõtteid iseloomustab hästi peategelase arusaamine elamisest: "Elamine on võitlus, et teha midagi võimatut ja hakkama saada -- või surra teadmisega, et oled püüdnud!"
"Lõpp hea kõik hea, kõige uue algus." Kui aega muu elamise kõrval üle jääb, siis isegi võite kaaluda lugemist -- äkki meeldib.

Mulle mitte eriti.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat erilisi emotsioone ei tekitanud, kuid tänu heale algusele ja lõpule on romaan ära teeninud just sell ülal nähtud hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Tsitseeriks ühte arvustajat, kelle arvustus kord silma hakkas - kirjutasin pika jutu, vajutasin vale nuppu ...

Lühidalt siis ütleks, et mulle meeldis loo tegevuspaik, pakkus põnevust ja huvi lohede ja nende ratsanikega tutvumine ning oli muidu kah lahe lugeda. Seiklused sellises maailmas mulle meeldivad. Mõned vead, mis minu jaoks silma hakkasid, on liiga tühised, et mainida.

Teksti loeti eesti keeles

Lohelennu olen tegelikult kohe pärast eestindamist ka läbi lugenud. Mäletasin sellest suuri kivilosse, kus tohututes kaminates lõõmas tuli, mingit punapeavärki, lohesid, ja et peategelane oli õbluke tütarlaps, kellele kõik tegid liiga, a kes pärast alles näitas. Mida näitas või mis seal täpsemalt toimus, ei mäletanud. Nüüd üle lugedes selgus ka, miks ei mäletanud. Nimelt on tegemist täiesti imeliku ja ebausutava saviga, mille mu alateadvus mu vaimset tervist silmas pidades ilmselt lihtsalt väga hoolikalt ära peitis. Kokkuvõttes, kulissid on vägevad, aga tegevus nagu varahommikuses väikelaste robotimultikas. Kolm miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Mõned aastad tagasi valiti Anne McCaffrey 22. ulmekirjanduse grand masteriks. Eelkõige põhineb tema staatus Perni loheratsanike saagal, mille avateos käesolev raamat on. "Lohelend" koondab endas kahte jutustust, millest esimene võitis kunagi Hugo ja teine Nebula. Raamatu peategelaseks on kena noor tütarlaps, kõrgest soost loomulikult, kes tänu mitmetele saatuse keerdkäkudele satub väljasuremisohus olevate loheratsanike juurde. Käes on jälle eoste langemise aeg, mis ähvardab elu planeedil täielikult hävitada. Koos ustavate kaaslastega peab peategelane selle ära hoidma. Üleüldiselt mulle McCaffrey poolt loodud maailm meeldib. See pole küll kõige usutavamate killast, kuid mingi mõnus hõng on sellel siiski küljes. Teine lugu on aga autori kujutatud inimsuhetega. See pidev tundlemine tüütab lõpuks ikkagi päris ära. Üldkokkuvõttes pole tegu kõige hullema raamatuga, mida ma lugenud olen. Põnev maailm ja huvitavad seiklused teevad selle küll üsna loetavaks, kuid siiski ei vääri see maksimumhinnet. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kersti Ritsberg
15.03.1982
Kasutaja rollid
Viimased 19 arvustused:

Ka peale kolmandat raamatut on tegu ühe mu lemmikraamatuga. Antud raamatus saamb Elly teada natuke millised võimed tal on ja et nendega kaasneb kõikide jaoks ka väga suur risk. Rain loobub igasugustest oma eelarvamustest ja näitab, et on valmis laskma enda ka fey kuningriigist pagendada, selleks, et Ellyga kokku jääda. Antud osas algab juba avalik sõda Maagidega.
Teksti loeti inglise keeles

The Twelve Kingdoms sarja teine raamat. Kas raamat oli kehvem, või ei suutnud ma kuningriigi ja peategelase vahetust Tai Kirini vastu piisavalt hästi vastu võtta. Kaalusin tõsiselt, kas panna 3 või 4, kuid onlainist teisi "isetõlkeid" lugedes pean ütlema, et see on sarja üks nõrgematest raamatutest.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on romantilise fantaasiasarja "Tairen Soul" teise osaga. Esimesest osast rohkem keskendutatkse Elly ja fey kuningas Rain suhtele. Samuti saame oma kahtlustele Elly mitte nii tavalise päritolu suhtes kinnitust.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on romantilise fantaasiasarja "Tairen Soul" esimese osaga. Haldjate viimane kujumuutjast kuningas kuulutab Ellysetta Baristan puidumeistri kasutüttare, kes on püüdlikult end üle 24 eluaasta tavalise tüdruku rollis näidanud oma tõeliseks kaaslaseks (truemate). Sellest peale hargneb lugu nagu igas heas fantaasisas, kus ei ole puudust võluvõimetest mustadest maagidest ja snoobidest ning lühikese mäluga inimestest. Mõnus lahe lugemine mida soovitaksin muinasjutte ja kergemat fantaasiat armastavatele lugejatele.
Teksti loeti inglise keeles

Kahjuks tõdesin, et neljas osa Jousteritest sai korralikult loetud vaid seetõttu, et eelmised osad olid nii head. See järg ei tule loomulikult ja kaldub kõrvale eelmistest, kuna jumalad tulevad liiga otseselt raamatu tegevusse. Samuti on häiriv peategelase Kironi armsama Aket‐teni irratsionaalne käitumine. Seega raamatut võib lugeda vaid tema eelkäijate pärast.
Teksti loeti inglise keeles

The Twelve Kingdoms sarja esimene raamat. Originaalkeel on Jaapani keel, mistõttu võib tõlkes nii mõndagi kaotsi läinud olla. Sellegipoolest on see arvustuse kirjutamise hetkel mu lemmik raamat. Esialgu võib Süsee tunduda klizee, kuna tegu on 16 aastase tavalise tüdrukuga (Youko) kes visatakse teise maalima, kuid kirjuti ise on ülihea. See teine maailm on kirjutatud Hiina müüte aluspõhjana kasutades. Youko avastab end maailmas kus deemonid kõik teda taga ajavad ja tappa soovivad. Lisaks on ta välimus muutnud ja väga raske on teda eluohtlikult haavata. Esialgu igale poole kuhu poole ta pöördub saab ta reedetud, kuni ta kohtub inimrotiga kes ta pärast tõsiselt haavata saamist päästab. Edasi hakkab asjale juba selgust tulema, miks ta siia maailma toodi ja mida ta teha saab.
Teksti loeti inglise keeles

Enine Vetchina tuntud serf ja tema 8 kaas draakoniratsutajat ning Vetchi endine Joustist isand peavad peavad leidma tee kuidas lõpetada kahe riigi vaheline sõda mis toidab maagide noorendamise loitsu. Ka on vaja päästa Altast preestrid ning rajada tulevik kõrbelinnale - Sanctuary, kuhu üha uusi põgenikke saabub. Ka kolmas osa seeriast ei jää eelmistele alla.
Teksti loeti inglise keeles

Vetch jõuab oma draakoniga Altasse oma rahva hulka. Siin võetakse teda tänu õnnelikule päästeoperatsioonile hästi vastu ja ollakse valmis ka kuulama tema nõuandeid draakoni kasvatusest. Kõik läheks ju nii nagu loota võib, kuid kõik ei ole korras Alta juhtimises. Ja... Edasi lugege juba ise.
Teksti loeti inglise keeles

Peategelane on noor umbes 12 aastane serf ehk vaenuliku riigi päritolu ori. Tema omanik armastab piitsa ja meeletut töökoormust talle panna, ilma toidu või muu eluksvajaliku andmiseta. Jouster ehk draakoni ratsanik satub nende külla ja poolkogemata võtab poisi enda draakonipoisiks. Sellest hetkest peale muutub serfi elu täielikult. Lisaks korralikule toidule ja normaalsetele töötundidele kiindub ta oma hooldatavasse draakonisse. Kui saabub võimalus näpata endale oma draakoni muna siis loomulikult saab see tehtud. Küsimus on ainult et mis nüüd edasi, sest sellest draakonitüdrukust ei tohi keegi teada saada.... Raamat mis tõesti väärib lugemist. Erinevalt Eesti keeles ilmunud Eragonist on arusaadav, et autor on täiskasvanud ja kasutab ka oma ideid.
Teksti loeti inglise keeles

See Xanthi teine raamat oli teatud mõttes parem, kui esimene. Niivõrd ettenähtav quest ei olnud ja üllatuslikult pani paaril korral isegi mõtlema, et mis nüüd edasi. Humoorikalt kirjutatud raamat, mida ma aga teist korda lugeda ei kavatse.
Teksti loeti inglise keeles

Selle teose kohta võiks ütelda, et algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Tegu on kerge jutuga, mis esimeses pooles on veidi lapsikuvõitu meenutades väga naiivset muinasjuttu. Peategelane satub kuidagi kahtlaselt paljudele igasugustele takistustele, mis on nagu petsiaalselt tema teele pandud ja mingi ime kombel alati pääseb neist puhta nahaga. Raamatu teine pool selgitab, et nii oligi mõeldud ja et see oli täiesti loogiline. Iseenesest meeldis mulle väga raamatu lõpp. See oli omamoodi püant ja pani muigama. Kaalusin kas panna hindeks kolm või neli aga kuna algus oli ikkagi suhteliselt igav siis 3+
Teksti loeti inglise keeles

Demon Childi ettemääratud saatuse kulminatsioon. Erinevalt kahest eelmisest raamatust ei ole niivõrd pingeline. Raamatu alguses häirib ühe karakteri suurem meelemuutus, kuid raamatu lõpuks pean seda õigeks. Üldiselt kui kaks esimest raamatut on läbi loetud tuleb kindlasti ka see läbi lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Book 1 of Demon Child: Väike Medaloni riik on ainus neljast riigist, kus ei usuta jumalate olemasolusse. Jumalate kummardamine on seal kuridegu. Raamatu medaloni peadegelased peavad aga muutma oma ateistlikke uskumusi, kuna nad kisutakse jumalate vahelisse võimuvõitlusse. Tuleb välja, et üks neist ise on pooljumal, kelle loomise eesmärk on vaid ühe kindla jumala tapmine. Raamatus on fantaasia raamatu kohta hästi palju poliitilisi intriige ja huvitavaks teeb see selle ka kuna ükski tegelane ei ole päris valge - tõsiselt halbu tegelasi on küllaga.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat mis keerleb täiel määral Kristalli Lauljate ja täpsemalt Killashandra mäluprobleemide ümber, mis on Kristalli Lauljatele kutsehaiguseks.
Teksti loeti inglise keeles

Järg Crystal Singerile, kus Killashandra leiab oma elu armastuse - ütleksin, et siin on sees rohkesti armastusromaani elemente. Veidi etteaimatav, kuid siiski hea raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Olen suhteliselt heal arvamusel McCaffrey fantaasiast ja nõustun täielikult eelmise arvustajaga. Lisaksin infoks veel, peategelane Killashandra - naisterahvas nagu enamus autori kangelastest saab peale kümmet aastat solisti õpinguid teada, et ta ikka pole sobiv. Kuna Killa pole rahul teisejärgulise karjääriga ja kogemata kohtub ühe Heptite Gildi esindaja - Kristalli Lauljaga otsustab ta saada parimaks selle ameti esindajaks. Kristalli Lauljaks saamiseks peab aga teatud eeldused täidetud olema (mis tal on)ja õnne olema. Sel ametil on aga teatavad tõsised puudused selliste plusside nagu ülipika eluea ja kõrge palga kõrval. Lugege ja saate teada.
Teksti loeti inglise keeles