Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Raivo Seppo ·

ajakirjapublikatsioon: «Noorus» 1992; nr 4/5 – nr 6/7
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Raivo Seppo «Hüatsintsõrmus» 1995

Tekst leidub kogumikes:
  • Noorus
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
0
1
0
1
2
Keskmine hinne
2.0
Arvustused (4)

Lugu sellest, kuidas miski tegelinski (Egon) omale naist otsib ja leiabki siis kuskilt külast ühe tirtsu (Agnes), aga Agnese papi on ta juba Surmale enesele ära lubanud. Kuid see ei sega ja nii nad abielluvad, aga varsti Agnes miskipärast sureb ja Egonit tuleb Lilith (on selline naiskurat) ise lohutama, viib ta põrgusse ja Egon saab seal miskiks kuradikeseks, aga tahab Agnest ikkagi tagasi saada jne jne jne.
Suhteliselt normaalne õuduslugu, ent olid mingid ilgelt häirivad kohad sees. Jama ju tegelt kui miski kasepuu mürtsuga maha kukub, kui mingit põhjust pole ja siis need surnuaiastseenid ka mõned. (Suht lapsikud trikid õudusjutu jaoks, aga ikka kasutatakse). Aga need lapsikused võiks tegelt andeks kah anda, kuna see lugu on seal kogumikus (Hüatsintsõrmus) vist kõige vanem lugu (1990 kirjutatud) ja RS kirjatükid ei olnud veel piisavalt arenenud siis. Nelja saab peamiselt nende mõttetute lapsikuste pärast. Kui neid ei oleks, saaks vist kenasti viie kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt mõttetu lugu. Ainus positiivne punkt on lobe sõnastus, aga sõnastatud on õudselt äraleierdatud, sadu kordi vanades õudukfilmides nähtud võtteid, millel mingit hinge sees ei ole. Lugu lainetab yhest seinast teise, puudub terviklikkus. Stseenid on hirmsal kombel proportsioonist väljas, kirjutaja on endale põrgustseenidega nii ilmselgelt liiga suure tyki haaranud ja hambad ei hakka sellele kuidagi peale. Tuleb yks mõttetu sebimine välja.Lugu oleks äärmiselt piinlikkusttekitav, kui tegemist oleks täiskasvanud kirjutajaga, 17-aastase puhul on seoke tundlemine arusaadav. Selgusetuks jääb ainult, miks see käkk muidu nii huvitavasse jutukogusse yldse pandi? Esimese loona võttis see kõvasti lugemisehoogu maha.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli nõrk.(meenutas minu enda mõnda üllitist, mis Algernonist tagasi oli saadetud) Sisu kuidagi seosetu ja tühi ning põrgu kirjeldused pigem humoorikad kui õudsad.Hea huumori eest tulebki 2 pt
Teksti loeti eesti keeles
x
Tim Hornet
24.04.1986
Kasutaja rollid
Viimased 13 arvustused:

Loed, loed, loed ja äkitselt tead juba detailselt ette, mis lõpus toimub. Liiga etteaimatav ja paljastav. Ei meeldi selliseid lugeda, ei meeldi.
Teksti loeti eesti keeles

Klassikalise varjundiga jutt: oli ilus noormees, kes meeldis kõigile, kes aga ise oli teinud kokkuleppe kuradiga.Mis seal ikka. Lugu millegiga esile ei tõusnud. Samas ei olnud ka väga hull.See et keegi pikki juuksepahmakaid endale suust sisse ajab tundub ikka väga äärmuslikult ebareaalne.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli nõrk.(meenutas minu enda mõnda üllitist, mis Algernonist tagasi oli saadetud) Sisu kuidagi seosetu ja tühi ning põrgu kirjeldused pigem humoorikad kui õudsad.Hea huumori eest tulebki 2 pt
Teksti loeti eesti keeles

Meenutas väga sellist filmi nagu Mad Max, nii inimsuhete, kui ka keskonna poolest. Pen tõdema, et nautisin selle jutu lugemist, kuid peale läbilugemist jäi hinge kahtlane tühi tunne nagu midagi oleks valesti või puudu. Ex natuke läx ikka loogikaga puusse..
Teksti loeti eesti keeles

Peab tõdema et sarnast ideed (kasutada inimkeha toormaterjalina) on käsitletud suhteliselt palju. Kas polnud isegi üks kaheosaline film sellest(pealkiri oli Invaders või midagi sellist. kindlalt ei mäleta). Bergil on ka paremaid jutte
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest on ju tegemist huvitava mõttega - viia traditsiooniline kuradile hinge müümise idee kaugele tulevikku. Kuid kolmest veretilgast on kahjuks ( või õnneks) kirjutatud natuke liiga palju
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist oli ekspreriment-teosega nagu ka Maapoeg eelnevalt mainis... üldiselt annaksin au, et Maniakkide Tänav julges tulla sellise teosega välja. Mulle meeldis ning ootan huviga autori uut kirjatükki..
Teksti loeti eesti keeles

Natuke tuletas teos meelde üht eesti filmi ( nimi oli vist tont nr5, kui ma ei eksi), kus ühel planeedil kõik hirmud teoks said. Miskipärast jättis siiski romaan kuidagi tülpinud vormi, kõik oli kuidagi tumedates toonides. Ei tule meelde ühtegi kohta, kus nimitegelane oleks isegi näiteks naeratanud.Sellegipoolest oli jutt kaasakiskuv ning igav seda lugedes ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

Teos oli muidu hea ja omapärane,huvitav segu x-files`ist ja folkloorist, kuid osad asjad jäid siiski segama.Näiteks, kas ei oleks pidanud koopas sellise pommitamise peale mingit varingut toimuma?Mulle jäi ka segaseks see mis tööd nimitegelane oma tavalises elus tegi, et suutis leida nii palju vaba aega ja raha, et muretseda endale hulgi lakemoona.Oli huvitav lugeda kahe nooruki hästi kirjeldatud süütuse kaotamisest Veskimehe silme läbi.Ütlen, et teos oli hea (tundus nagu oleks üks neist Veskimehe nooruses sahtlisse kirjutatud mõttest, mille ta välja on kaevanud), kuid saab ka paremini.
Teksti loeti eesti keeles