Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Kalju Maapoeg ·

Osadus

(jutt aastast 2002)

eesti keeles: antoloogia «Halli Hordi tulek»

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
2
2
3
5
1
Keskmine hinne
2.923
Arvustused (13)
Indrek Hargla

Lugu sellest, kuidas üks matkasell tühjas Slovakkia külas kellegi vanaeide talus ööseks ulualust leiab ja mis temaga edasi juhtub. Kuna hakatuseks kuulatakse ära võigas hirmulugu siin sõjapäevil toimunust, võib arvata, et eriti meeleline see öö ei saa. Öö saab pigem lausrõve... aga umbes nende kirjelduste ajal selgem jutulõng ka katkeb, ning lugeja on silmitsi nuputamisülesandega. Võib ju välja rehkendada, mis selle kõige mõte oli ja mida pealkiri öelda tahab: kutt nõiuti läbi elama umbes analoogilist kunagise hirmuteo ohvritega ning needus pani ka temale osaduse süükoormast... Mis polegi ju halb idee jutu jaoks, ent paraku ma hindan praegu enda lugemiselamust, seda, kuidas autor oma loo teostas. No on vana tõde, et igasuguste jälkuste kirjeldamine just kõige õudsem ei ole, siin ristatakse see veel segasevõitu lüürikaga. Muidugi on see rõvedus siin taotluslik ja mõneti isegi vajalik. Nii et peamised etteheited tulevad stiilil ja lõpusõnastuse, õieti viimase lõigu kohta. Üldiselt nõuab korralik õuduslugu siiski teravamat lõppu. Praegu tekib tugev alus kahtlemiseks peategelase vaimses tervises – äkki see kõik viirastus talle? Millegagi on siin loos siiski hakkama saadud, aga täpsemalt määratlemine läheb juba keeruliseks. Selline tuuseldav ja hüplik stiil on muidugi maitseasi aga praegu selle eest - no see sai ikka liiga hüsteeriline - üle “kahe” ei anna. Siiski - loo idee mulle meeldis.

PS - Raul Sulbi arvustus näikse olevat märk lähenevast hullumeelsusest. Kas siis arvustajate seas või maailmas üldiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Kui autori nime ei teaks, arvaks et Hargla kirjutet. Nagu "Koobassaare heinaküün". Sama igav ja mitte eriti originaalne. Väljendus- ja jutustamisoskust on küll, ent sisu mitte. Puänt puudub. Ulmeantoloogia, kus tekst ilmus, "Osaduse" väljajätmisel oma tasemes ilmselt võitnuks.
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Jube! Ma ei saa aru, kas õudusjuttude idu seisnebki selles, kes suudab ilgemat, jäledamat, rõvedamat jne stseeni kirjeldada? Kui jutt peaks idee poolest õuduskirjanduse alla mahtuma, siis üle 1 ei annaks mingil juhul. Kui aga rõve-kirjanduse alla, siis kolme pika sabaga venitab välja.

Mis kirjutamisse endasse puutub, siis sõnad ja laused hakkavad juba looma. Stiil on siiski suhteliselt laisk ja ülemäärastesse heietustesse laskuv. Kui mingit rõve-jublakat (why not pervo-kirjandust?) juba treida, siis sellele ilustava jahumisega kirjandusliku kuju andmine ei õigusta ennast kuidagi ära.

Miks ma ikkagi ühte ei pane? No mul õnnestus ühe venna haige fantaasia produkti unes näha -- seega, teenib natuke (õige pisut) kõrgema numbri ära!

(Maapojal pole solvumiseks siiski põhjust - et ma sihukese vastiku emotsiooniga asja läbi lugesin ja sellele kuidagi reageerin jne, siis ma ei püüagi objektiivne olla! Kui lugu kannab tugevat emotsiooni, siis emotsiooni ka lugeja poolt!)
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Loos on powerit. Mida ei eita ka eelarvustajad ;) Soodumuse asi, milliseid emotsioone see vallandab, minu näitel võib väita, et ka positiivsed on võimalikud. Jah, nagu öeldud, jõudu on loos kõvasti.

Kirjeldusi, mida võib - soovi korral -heietusteks pidada, saab sama hästi nautida kui tundlikke ja tabavaid. Kellele kirjeldused ei meeldi, lugegu koomikseid. Loo õhustik on just tänu kirjeldustele veidi gogollik, kuid muidugi räigem, jõhkram, rõvedam. Mis tuleb ainult kasuks.

Hyplev stiil mõjub mulle isiklikult sugestiivselt. Pealegi, kui lugu paneb mõtlema, võib see tulla sellest, et hea lugu on. Ja mõtlemine ei ole valus, kuigi on vist veidi ebatrendikas. Aga ehk kuulub klassikaliste väärtuste hulka, millele ei pea tingimata moelõivu maksma.

Yhesõnaga - pagana hea lugu on.

Neli sellepärast, et Maapoeg alles hakkab kirjutama, potentsiaali aimub liiga palju, et viisi hõikuda.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Maapoja lugudega on selline värk, et nad ei kipu end päris yhe korraga avama. Peale esimest lugemist ei tahtnud talle kuidagi yle "mitterahuldava" panna. Igaks juhuks lugesin yle ja avastasin, et asi ei ole sugugi nii halb. OK, on symbolitega yle kyllastatud, on. Kipub sinna r6vekirjanduse poole tikkuma, nii on. Teab mis suuri koledusvärinaid paraku ei suutnud jutt minus tekitada. Oli kätte v6etud igavene hulk erinevaid pärimusi kokku pandud, nimemaagiaga mängitud ja see suht kenasti ja kirjasokusega yles märgitud. Minu jaoks oli just l6pp see, mis andis asjale l6pliku vyrtsi. S6naga väga k6va kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Jan Tepo

Halli Hordi tulekus kõige mõrum jutt, paraku. Sedasorti õudusjutud ei ärata mingit huvi, et veel midagi selles zhanris lugeda. Paha-paha, poiss, ära enam sihukesi asju kirjuta!
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Üks mu sõber kiitis seda juttu võikuse ja koleduse pärast taevani. Mina vaidlesin talle vastu.Algus oli hea ja päris meeldis mulle. Tekst sujus ja ma lugesin huviga, tekkis lootus, et tegu võib olla millegi paremaga, kui Maapoja nimi uskuda lubas. Ja siis mingil hetkel läks jamaks ning päris jubedaks (mitte et ma nüüd väga kartnud oleks, seda küll mitte. Jube oli see, et selliseid jäkusi suutis üks inimmõistus välja mõelda).Ja lõpp oli nii segane ja kiire, et nagu eriti midagi ei saanud aru. Aga tähelepanelikumalt üle lugeda ka ei viitsi.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Selgelt selle "Marduse" parim algupärand, millele ka kõhklemata "viie" ära võib lajatada. Mitte et ta puudusteta oleks, aga need on niivõrd minoorsed, et ei sega lugemist ega vääri ka väljatoomist.

Tegu on tekstiga, millest alates Maapoeg minu jaoks Nimeks muutus, aga ega ma midagi varasemat temalt vist lugeda pole ka viitsinud... Seda juttu lugedes meenusid heldimusega kunagi aastat nelja-viie eest Horrornetist loetud USA ja Kanada amatöörkirjanike õudukad, mis samuti üsna süüdimatul moel pornograafiat ja värvidega mittekoonerdavat soolikaõudust harrastasid. Siinne eksemplar on nondest ehk isegi nauditavam.

Vahva, et ka meie luterlik-vagatsevas kirjandusruumis keegi millegi sellisega välja tulla ei häbene. Ja olulisim ehk on, et selle teksti puhul tundus mulle, et lisaks arenevatele oskustele on just see tegemisrõõm/vaimustus täiesti dominantsel kohal.

Nii hoida!
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Hästi kirjutatud, mulle meeldis. Lõpp oli küll veidi imelik ja segane, et mis ta sinna metsa otsis, see võttis veidi hinnet alla. Aga muidu peaaegu viite väärt.
Teksti loeti eesti keeles
AloV

Kogumiku kahtlemata kõige halvem lugu. Kui aus olla siis üldse üks halvemaid lugusid mida kunagi lugenud olen. Esiteks tohutu pettumus - algus on tegelikult lool väga hea, isegi seljakott seljas ringi rännanud ja rännumehe mõtete kirjeldus väga usutav, raha pakkumis stseen liigutav jne, aga edasine rämps viis igasuguse lugemistuju ära.Teiseks- Peter Hagen on vast Maajas tunduvalt paremat pornot välja mõelnud, ka ulmepornot, ehk proovida veidikenegi temast eeskuju võtta?Kolmandaks, mitte midagi ei saanud aru lõpust. Kas matkasell muutus lõpuks libahundiks? Aga kes siis jutustas lookest lugejale? Libahunt vestis kutsikatele mälestusi? Vastik jutt
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Õudus võib küll ilge olla aga ilgus õudne küll pole. Ma saan aru et mädaneva vanainimese laibaga sugutegemise kirjeldusid teenisid eesmärki lugejas jubedasegune õudus äratada, või siis lihtsalt šokeerida, ent minu puhul see vähemalt ei töödanud. See metafüüsiline pool, mis algas umbes sealtmaalt kus peategelane lakka ööbima juhatati, oli ilge küll aga selles mõttes, et ilgelt segane, tüütu ja igav. Õudust polnud milligrammigi võrra, lõualuud tahtsid vägisi haigutamisest krampi kiskuda.

Ma kipun nõustuma Indrek Hargla arvustuse postskriptumiga, he he he. Millegi muu kui (hetkelise) hullumeelsusega on taolise soga mõõdutundetut ülistamist raske seletada. Aga oma ääretult sittasid oraaklivõimeid on siin teisedki ilmutanud, vaadake näiteks Orlau arvustuses peituvat ähvardust, et Maapoeg alles hakkab kirjutama. Kus on nüüd see Maapoeg ja kus on tema kirjutised, küsin ma...? Ma annetan ülinõdra "kahe" ja tuleb veel arvestada, et olen lahkes ja leebes meelolus.
Teksti loeti eesti keeles
x
AloV
23.04.1979
Kasutaja rollid
Viimased 6 arvustused:
AloV

Kui eesti ulme puhul tuleb tihti silm kinni pigistada, siis antud juhul tahaks kinni pigistada mõlemad silmad ja käed kõrvadele. Nii halba asja pole vist lugenud peale Sõrmuste Lisand`t (misiganes jubedus LOTR paroodiana). Vahepeal mõtlesin, et kasutan seda unehutuna, aga pani hoopis pea valutama. Õnneks suudab inimene kiirelt unustada ning antud jtust on meeles ainult pealkiri. Jumal tänatud.
Teksti loeti eesti keeles
AloV

Kogumiku kahtlemata kõige halvem lugu. Kui aus olla siis üldse üks halvemaid lugusid mida kunagi lugenud olen. Esiteks tohutu pettumus - algus on tegelikult lool väga hea, isegi seljakott seljas ringi rännanud ja rännumehe mõtete kirjeldus väga usutav, raha pakkumis stseen liigutav jne, aga edasine rämps viis igasuguse lugemistuju ära.Teiseks- Peter Hagen on vast Maajas tunduvalt paremat pornot välja mõelnud, ka ulmepornot, ehk proovida veidikenegi temast eeskuju võtta?Kolmandaks, mitte midagi ei saanud aru lõpust. Kas matkasell muutus lõpuks libahundiks? Aga kes siis jutustas lookest lugejale? Libahunt vestis kutsikatele mälestusi? Vastik jutt
Teksti loeti eesti keeles
AloV

Hea raamat, halb raamat. Hästi kirjutatud, mõtlemapanev, tekitab huvi darwinismi ja Galapagose saarte vastu, aga samas pärsib täielikult elutahet. Raamatu peamine mõte ehk see, et inimestel on liiga suured ajud ning ainuke mis inimkonda ja maailma päästa võib on nende taandareng. Ja kurb on see et raamatut lugedes veenab autor lugejat, et inimesed on loonud rohkem halba kui head. Selle liigse veenmise eest punkt viiest maha.
Teksti loeti eesti keeles
AloV

Asumi sarja keskpärane raamat (Asum ja Maa suutsin suurte pingutustega läbi närida - see on veel hullem, Asum aga üks lemmikteostest üldse). Mis raamatu juures häiris oli selle mitteusutavus näiteks see, et impeeriumit juhitakse planeedilt, mis ei saa enda juhtimisegagi hakkama - 800 tsooniks jaotatud üksteisest eraldatud tsoonikesega planeet on 25 miljoni maailma võimukese? Ja sisse on toodud totrad naisõigusluse, rassi- ja klassivahede probleemid. Raamat on sellega mõttetult paksuks ja ebakonkreetseks muudetud. Ja oletades tõesti et ka tulevikuühiskonnas on eelpooltoodud mured suurteks probleemideks, siis vähemalt Asumi hilisemates juttudes on need omased eelkõige mandunud ja impeeriumist eraldunud maailmadele mitte impeeriumi võimukeskusele, mida hiljem on bigem kujutatud tohutu bürokraatiamasinavärgina.
Teksti loeti eesti keeles
AloV

Üks vastikumaid raamatuid üldse mida kunagi lugenud olen. Ja kätte võtsin ta kuna üritasin endale sisendada, et autorit (King) ei tohi vihata ühe raamatu põhjal. Võtsin siis eesmärgiks lugeda vähemalt ühe veel (esimene oli vast Misery). Ja kahjuks leidsin, et Kingi enam lugeda ei taha.Kuna raamatut lugesin ammu, siis meeles vaid seksuaalse ahistamise täpne kirjeldus ning ainuüksi selle eest madalaim võimalik hinne.
Teksti loeti eesti keeles
AloV

Mulle on ka südamelähedane just Rebase taltsutamine - et pärast taltsutamist tekkisid mõlemapoolsed kohustused.Veidi häirib, et Exupery ja Coelho raamatuid on omavahel võrreldud ja just sellest küljest et lugejad on raamatutele külge pookinud liiga palju elulisi situatsioone. "Väikese printsi" puhul on raamatut lugeda kõige mõnusam ,kui jutt voolab omaette ja tegelik elu omaette.
Teksti loeti eesti keeles